Novõinovõinovõinovigod!

nailed it. really captured that inbred, severe brain trauma look.

Head uut!

Nädala teemad

Mõtlesin siin, et teen kokkuvõtte viimasest aastast. No teate küll – nagu on kombeks staarblogijatel ja vähem-staarblogijatel. Igaljuhul tuleb välja, et ma ei mäleta möödunud aastast hetkel suurt midagi. Ei olnud mälus koguaeg – lihtsalt olen vanaks jäänud vist.

Aga kuna plusse ja miinuseid on vaja, et respektaabel blogija olla, siis viimast nädalat ma õnneks veel mäletan.

Alustame loomulikult sellest, mis sitasti on. Mööda Euroopat möllavad ringi väljamaiste nimedega naisterahvad(kui ma ei eksi, siis Ursula saabus eile Tallinna ja PMSib ilmselgelt täiega). Hell hath no fury like a woman scorned, või kuidas see oligi. Mulle muidu talv meeldis. Enne kui ma Tallinna kolisin. Katustelt lükatakse suurtes kogustes lund alla ja hoiatuslinte ei ole. Õnneks kukkus mulle täna peale väga väike labidatäis pehmet lund. Praktiseerisin seepeale oma nappi roppustest koosnevat vene keelt. Juba kaks nädalat võitlen palavikuga, mis ei lähe ära. No ei lähe. Tänasest katsetan uut taktikat – ignoreerin olukorda. Eks näis siis. Erakordeid teadaandeid ei ole kuulnud, aga bussid liiguvad ilmselgelt vabagraafikus.

Meele teevad heaks kõik need inimesed, kes lumelabidatega tänavatel rahmeldavad. Pisar tuleb silma – nii ilus on. Sama zen kui voolav vesi või elav tuli – tõsijutt! Vahepeal kaalusin pingile istumist ja jälgimist, aga õnneks jõudis kohale, et kuuma kohvitassiga lebotada ja miinimumpalga eest rabelevaid inimesi vaadata ei ole väga viisakas – isegi kui sa ise miinimumpalka saad.

Ja tänane päike minu päevas on kindlasti Mari-Leenu blogi – tänks Tosha. Palun pane mulle fesarisse nüüd see nunnukate kõrvarõngaste link ka, et elu ilus oleks. Tänks.

Rahustavat blogilugemist

Ikka juhtub, et istun blogtrees, vahin pakutavate blogide nimekirja ja kõik kirjutavad jubetarka juttu asjast, mille vastu neil suur kirg on või mõni loll kirjutab oma tühjast mõttemaailmast, kuhu kõrvale paneb iseendast tehtud pilte à la "Õhtune nunnukaz uute kõrvarõngastega". Siinkohal usun, et paljud teist tahaks seda viimast lugeda ja ma täitsa mõistan miks, tegemist on uue tõusva tähega kultusblogide taevas pärast Hellu HHS'i blogi. Linkima seda ei hakka, sest agarate lollide blogide linkimine suurtesse massidesse on viinud nende šedöövrite sulgemiseni. Meenutagem kiisuimpossibõli, kes väga avameelselt kirjutas sellest kuidas ta rasedana pirogovi trepist alla kukkus, sest vein oli hää või siis kirjamees Lennarti blogi raskustest oma Saatuseookeani raamatu kirjastamisel. Lõpuks oli ju ka eelpool mainit Hellu sunnitud oma blogile käntsel tegema, sest õuele sadas ootamatu populaarsus, millega siiras ja südamlik lamba-ants kuidagi toime ei tulnud. Siiamaani on kõige populaarsem guugli otsing, millega siia blogisse jõutakse "Hellu HHS". Pärast tänast postitust saame Hellu hääbuva feimi pealt ilmselt veel mõned klikid.
Nii et õhtust nunnukat uute kõrvarõngastega ei lingi ja loen ise seni kuni lastakse.
Teema juurde tagasi tulles, tahtsin öelda, et need kirglikult olulisest kirjutavad blogid on head ja toredad, aga vahest tahaks lihtsalt kerget visuaalset meelelahutust, mis ei sisaldaks lugematul hulgal reklaame ja muid pop-up'e. Nii, et kui tööl on aeglane päev või kodus on pohmakas ja teil on viisteist minutit vaba aega, siis nautige blogi sellest, kuidas Kim Jong-Il asju vaatab SIIN.

EDIT: Hahaha, keegi on juba õhtust nunnukat kõrvarõngastega guuglist leida üritanud :D No way Hose, no chance Lance, ma ei reeda seda bloogi.

Alati sedapsi

Pühadeagoonia on õnneks läbi ja sel aastal õnnestus ilma siseelundeid tõsisemalt rebestamata Jebuse sünnipäeva tähistada. Jaburatest jõulukinkidest üks oli vägagi temaatiline - Uus Testament. Ma ei tea, miks mu ateistlikud vanemad otsustasid mulle Jumalasõna kinkida. Ju nad siis õhtul köögis suitsu kimudes otsustasid, et kõigist puuduvatest asjadest on nende tüseda poja elus just Püha Raamat see, mille järele on kõikse suurem vajadus. Eks nad andsid muud sitta ka, mis neil kodus kasutult vedeles, aga Uus Testament oli küll üllatav.
Sellepärast ma polegi suurem asi christmas spirit'i kandja, sest igal aastal on crappy presents ja ma ei viitsi ennast eriti härdasse meeleollu ajada siukse suvalise pasa peale.
Mis tänavuste jõulude puhul teistmoodi oli, oli see, et jubepalju autosõitu toimus. Tallinna ja siis mägieestisse. Ristipõiki läbi Eesti. Teeolud olid ka vastavad ja tundus, et kogu Eesti oli ringreisil mööda riigi surnuaedasid. Rooli olid roninud memmed-taadid, kes korra aastas ehk rooli istuvadki ja tempo maanteedel oli nii tappev, et kogu sõit võttis kaks korda kauem aega.
Nii kui natuke lund sajab on kohe kõik autistid, daunid ja vanurid teedel, sõidavad kuuekümnega ja hoiavad tee keskele. Hea kui siuksel taga saad sõita, vastutulevate hullude eest peab hange põikama. Nii palju on sellest juba räägitud, et kui vaimsed või füüsilised võimed ei luba maanteel normaalse kiiruse ja sõiduvõtetega sõita, siis äkki ei peaks rooli ronima või kui muud moodi ei saa ja on vaja minna, no siis krt korra kümne kilomeetri jooksul võiks vaadata peeglisse ja kui on sinu taha tekkinud saba, siis põika kuskile bussipeatusse ja lase terved inimesed endast mööda. Sellest et saba on taga saab muidu aru nii, et sinu taga on palju autosid, mis sõidavad sinu valitud tempos ja sinu ees ei ole kedagi, kes sind pidurdaks. Got it?
Sellise kulgemise puhul on mind alati aidanud muusika, aga kui sa sõidad kalli inimesega koos, siis peab tema maitsega ka arvestama ja kuigi ma vb tahaks Children Of Bodomit kuulata, lasta vererõhul minna ja kõiki ümbritsevaid liiklusidioote vihata, ei saa ma seda teha, sest hukkamõistev pilk segatud passive-agressive ohetega kõrvalistmel tähendab üldjuhul halba õnne peresuhetes.
Tuleb otsida alternatiive ja üks alternatiiv, mis küll kõrvalistmele ei meeldi, aga vähemalt ei pane ohkama, on siin:




Päris hea taust autosõiduks, terve nende album. Samas mingi hullu liiklusega päeval tahaks hoopis seda kuulata:



Et jõulud päris pekkis ei oleks ja miskit kaunist ka vaikset aega meenutama jääks, premeerisin ennast uute tätoveeringutega. Neli värvilist konna tehti käe peale, üks mingil põhjusel kolme jalaga, aga kuna see sai oranž, siis puuduv jäse väga ei häiri, ilusat värvi on. Järgmiste tätoveeringute osas on praegu asi lahtine ja kõik head ideed on teretulnud :)

Pühime

Now there's a perfectly ordinary english sentence

Kuidas õhtul koju tulla ja post ka kokku korjata:
otsusta, et neljapäeval kõrtsist tulek on parim aeg posti kogumiseks (teisipäeval tegid kasti korraks lahti ja avastades, kuidas reklaamlehed sulle sülle sadasid, sulgesid kasti kiiresti). Haara kõik sulle sülle langenud paberkandjad. Vea need ukse taha. Pilla kõik maha. Ava uks. Korja kõik paberpask piinlikult aeglaselt uuesti kokku. Vii kõik koju ja avasta esikus, et ainus mõttelist väärtust kandev artefakt on korteri eelmistele elanikele adresseeritud kiri. Võitle tungiga kõik ülejäänu selle naabri postkasti visata, kelle postkasti uksele on kleebitud vähemalt kolm "ma ei taha rämpsposti" kleepekat. Lase ta postkasti ainult üks Electroluxi reklaamleht ja üks Kaubamaja reklaamkiri. Jaota ülejäänud vanapaber võrdselt naabrite ja oma prügikasti vahel.

Tuleta meelde, et kolm tundi varem samas kõrtsis kainema peaga nõustusid alastimodelliks hakkama.

Kippis!

Göran säutsub

Meie püsilugeja Göran, kes ise on suur spordiguru ja võtab osa nii suusa- kui rattamaratonist (ka leheveergudel on tema saavutusi kajastatud), hoiatab meie lugejaskonda füüsilise lodevuse eest ja teatab, "Pange end ruttu Tartu maratonile kirja, viimased kohad saadaval!"

Sport massidesse!

Lisainfo

Mida teha, kui meest ei ole

Igal normaalsel naisel on mees olemas. Aga kui juhtub mõeldamatu, näiteks ta läheb nädalaks Norra, peab naine endale ise tegevust leidma.
Plaan: tegeleda naiseliku eneseteostusega stiilis küpsetamine ja koristamine. Mitte juua.
Reaalsus: esmaspäeval läheb Piia juhtumisi kodukõrtsi. Käin ka kiiresti olukorda hindamas ja veidikene õlut joomas.
Teisipäeval minnakse Otepääle snowtuubima. Pärast talisporti peab teatavasti manustama sooje alkohoolseid jooke (doktori soovitus). Joon hõõgveini.
Kolmapäeval on pikk päev, mis lõppeb sea tükeldamisega. Premeerin ennast siidriga.
Neljapäev on reserveeritud koristamisele, küpsetamisele, ja lumeloopimisele. Keset päeva ütleb Birks, et paar õlut peaks ikka võtma küll. Perse!

Tantsud tähtedega. Arrrrrrrrrrrrrrgentiina moodi

Kui meie Tantsud tähtedega saade sarnaseid tantsustiile sisaldaks, siis ma pakun, et vaatajaskond oleks kolmekordne ja Elu24 Tähtedega rubriigi artikleid ei imetaks Mart Sanderi paljanevast pealaest välja.

Some might say NSFW. Oh, lets be fair, everybody would say NSFW

SILVINA ESCUDERO STRIPDANCE 25-10-2010

Muusikasoovitus vol 5

Umbes pool aastat tagasi taasavastasin enda jaoks kunagise lemmikbändi Valgevenest, kes üheksakümnendatel lõid oma joodikupopiga Venemaal kõvasti laineid ja eks nad ole siiamaani väga tuntud sealpool piiri. Vahepeal on bänd muidugi tõsised muutused läbiteinud ja kunagised pop-artistid on ennast kiilakaks ajanud, täistätoveerinud ja teevad poppmuusika asemel valdavalt poliitilise sõnumiga muusikat, mille stiiliks asjatundjad määratlevad ska core. Pole kunagi suurem asi stiilispetsialist olnud, aga pärast mõningast kuulamist tundub, et uues kuues on asi oluliselt parem kui varem.
See lugu, mida ma siin jagan, ei ole üldsegi mitte kõige parem lugu neilt minu meelest, aga ta on eriline selle poolest, et nad laulavad seda enda emakeeles. Oma võrdlemisi pika eluea jooksul pole ma kuigi palju valgevene keelega kokku puutunud ja ega ma sellest suurt midagi ei teadnud ka, sest tundus, et sealmaal räägivad kõik vene keelt. Aga näed on oma keel olemas ja mulle on alati igasugused vene keele derivaadid meeldinud ja neid kuulates püüan ikka aru saada, millest jutt. Üllatavalt palju on slaavi keeli, millest vene keele baasil tegelikult aru saab. Näiteks serbo-horvaadi keel, mis kirjapildis tundub täiesti loetamatu, aga kui sa sõnadel jätad alles täishäälikud ja täishäälikute vahel asuva viietähelise kaashäälikurea taandad üheks kaashäälikuks, moodustub täiesti arusaadav venekeelne sõna.
Lapsepõlves oli meil üks mängukaaslane kes käis meie maakodu lähedal suvitamas ja oli pärit Ukrainast. Üritas küll vene keelt rääkida ja kõik said aru, aga see oli nii veider, et me lõpuks loopisime teda ikka kividega, sest tundus kuidagi normaalne, et teistsuguseid inimesi ei pea tolereerima. Ja kui ukraina lapsel veri väljas oli, sain mina ketukat, sest Eestist pärit inimesed on kõik fašistid. See nüüd selleks, eks kui ma oma praeguse vene keelega venemaale läheks, saaks ka ilmselt kiviga, sest meie tore riik on mind nii äraassimileerinud, et omaenda emakeel on nii koleda aktsendiga, et ema ka ei tunne telefonis ära enam. Oleks siis eesti aktsent, aga krt mingi kole läti aktsent on vene keelel. See on muidugi omaette pikem lugu mõneks teiseks korraks.
Aga Lyapis Trubetskoi'le retsept selle eest, et suure poppedu järel pole oma emakeelt ära unustanud. Täpselt muidugi ei saa aru, miks nad neegrid sellesse videosse laulma panid, aga eks see ole mingi kõrgem kunst, millest minu väike aju aru ei saa.
Kes vähegi vene keelt mõikab, soovitan ka nende verbaalselt võimeka ja piiritult targa laulja Sergei Mihalok'i intervjuusid tuubist vaadata. Mehel on ainulaadne võime anda küsimusele sama loll või tark vastus kui see küsimus ise parajasti oli. Täielik absurdihuumori klassika.

Lugu ise siis. Traktorite vabadusest laulavad. Kah oluline:


Olev, kas sa neid Szigetil nägid? Kui jah, siis kuidas oli?

see ei ole ilublogi

Testitud. Parim meigieemaldusvahend on apteegis saadaolev tussupesugeel (piimhappebakteritega). Ja pärast on nägu pehme ja krudisev nagu seesamunegi. Üle prahi võrreldes igast eliisabetardenite jm pasaga.

(Ma olen veendunud sihtotstarbe laiendamise pooldaja. Fairyga saab edukalt pesu pesta, aeroobikatossudega maratoni joosta, kulmupliiatsiga silmi värvida, peedist pesumasinale trummel ehitada jne.)

Arvustame pornokat

Kroku eilne jutt anal fistingust viis minu mõtted sinnakohta, et tuli õhtul kange tahtmine üks täiskasvanutele mõeldud film äravaadata. Ma pole suurem asi pornosõber, sest see tänapäeva porr on selline üsna üheülbaline ja väsitav. Eks neist aegades, mil esimesed pornokad vändati, on žanr kohanenud vaataja nõudmistega ja ju siis keskmine pornosõber tahabki kohe pärast algustiitreid näha stseeni, kus kellelgi on jörr silmas ja kogu edasine plot seisneb vihases panos igasse võimalikku kehaavausse, mille vahele käivad lakoonilised read à la Oh god, Spank me või Give it to me. Mul lihtsalt puudub huvi sellist asja vaadata...või kui siis juba eriti räme haardkoor, ma räägin siin DVDA'st ja muust sellisest kus vaatled ekraanil toimuvat kui fenomeni ja veendud inimvõimete piirituses.  Pärast pisukest researchi, tõmbasin siis omale Alice in Wonderland: An X-Rated Musical Fantasy 1976. Film ajast, mil polnud silikontisse ja raseerimine oli rangelt vabatahtlik naiste seas. Nii et kes karvast naise s*taauku kardab, võib omale mõne muu meelelahutuse otsida. 
Film näitab pisut infantiilse raamatukoguhoidja Alice'i teekonda läbi imedemaa sinnamaale, kus ta täkust boyfriend talle äratsurab. Ütleks, et teose production value oli päris hea, koreograafia läbimõeldud ja muusikaline osa ka täiesti nitševoo. Meeldis ka see, et oli vaimukat dialoogi, operaatoritöö ja asukohavalik olid tasemel.

Oli selline kerge meelelahutus, nagu Kodu Keset Linna või Õnne 13. Naise teekond läbi imedemaa, kus ta avastab ennast, oma keha ja aeg-ajalt komistab mõne jolli otsa. Soovitan. Klassika ikkagi.

Alice: Don't you think you should put that thing away?
Mad Hatter: Certainly not, I just let it out! Don't you like it?
Alice: Well... Yes, it's very nice.
Mad Hatter: You may touch it.
Alice: Oh, I couldn't!
Mad Hatter: I don't see why not.
Alice: Well, because it's yours.
Mad Hatter: [rolling his eyes] I'll share it with you.

anal fisting

Arenguvestlus on nagu mäluaugus olles keppimine. Sa pole päris kindel, mis või miks, aga perse eksimatult valutab.

A word about Jebus

Lehes kirjutas, et Eesti pidi mingi uuringu kohaselt kõige paganam maa olema. Ma kuidagi sain kontekstist aru, et vist isegi maailmas.
Noh, kommentaare lugedes jäi mulje, et valdav enamus kodanikest on uhke, mõlema asja üle - Eesti pääses jälle pildile ja meil on valdav mitteusklik, ehk siis väidetavalt objektiivne maailmavaade.
Mind on kasvatatud kogu elu kristlikus vaimus, ristiti süütus eas õigeusku ja pärast seda tuli igal aastal pihil käia ja vanaema majas ikooni nähes rist ettevehkida. Ikoonid olid igas toas ja see muutus lõpuks päris väsitavaks. Ja kes õigeusu kirikus pihil käinud on, teab et pole see ka mingi naljaasi.
Kuna õigeusul minu rikutud hinge puhul kaliibrist ilmselgelt väheks jäi, pidin ma läbi mägieesti hangede mitme kilomeetri kaugusele luteri lastega pühapäevakooli sumpama, kus loeti Piiblilugusid ja pidi nutma ühe tüdruku isa pärast, kes kümme aastat tagasi liialt pikalt pudelisse vaatas ja pillid kotti pakkis. Õpetati seal igasugu vagadust, patukahetsemist ja palvetamist, sunniti külmas kirikus laulma ja vaeste ja väetite peale mõtlema.
Ei saa öelda, et kõik kristikud kogemused ebameeldivad oleks olnud, sest pärast seda kui ma risti kaelas nähtaval kohal kandma hakkasin, ei mallanud memm oma vihahoogudes mind enam näkku lüüa ja keskendus nendele piirkondadele, kust rist ei paistnud. Palju vähem valus oli kohe.
Aastatepikkusest kasvatusest ja propagandast hoolimata, pole mulle kristlik moraal siiamaani kohale jõudnud. Eks ma olin siis noor ja ei saanud võib olla päris hästi aru, miks ja kuidas. Kahjuks ei tunne päriselus ühtegi veendunud kristlast, kes mulle asja uuesti seletada suudaks. Mõni küll käib kirikus, aga meie rangelt mitteusklik ühiskond on teised araks teinud ja ei julgeta kiriku nimel sõna võtta. Ma taustsüsteemi tean, oleks nüüd vaja kedagi hakkajat, kes mulle asja rebu arusaadavas vormis maha müüks. Usun, et täiesti teostatav asi, sest isegi Elion suutis mulle kaheaastase kaabeltelevisiooni lepingu maha müüa, ilma et mu seda nüüd nii põlevalt vaja oleks olnud.

Võtke sõna kristlased ja paganad! Kuidas päästa minu hinge?

Kristlastel on isegi oma stand up! Tundub äge:

Abiks algajale ajakirjanikule

Seekordsed õpetussõnad neile, kes sooviksid meisterdada oma virtuaalset uudistekanalit ja ei tea, kuidas väljaannet paremini kirevate piltidega ilustada. Pilt teatavasti räägib rohkem kui tuhat sõna, ja tänapäeva kiires ja pealiskaudses maailmas, kus inimesed vaatavadki peamiselt pilti ja heal juhul loevad ka pealkirja, ongi pilt just see kõige olulisem asi uudise juures.

Abiks tuleb auväärses eas väljaanne Postimees, või õigemini tema veidi vähem auväärses eas võrguväljaanne.
Kõige paremat infot uudise sisu kohta annab spordileht. Sealt saab kohe aru, mida keegi tegi ja kuidas tal läks.
-Kui tegemist on sumoga, siis võitnud Baruto naeratab. Kaotanud Baruto sügab kukalt või vahib veidi jopski pilguga tühjusse. Vahel väga harva, kui keegi veel pole midagi võitnud, on pildil teineteist rabavad Michelini mehed.
-kui tegemist on tennisega, siis võitnud Kaia Kanepi on rõõmus ja peaaegu et inimese nägu. Kaotanud Kanepi on sellise näoga, nagu tahaks kellegi lapsed ära süüa. Turniiri keskel olev Kanepi, kelle jaoks kõik veel on lahtine, servib alati sellise ilmega, et vastasel tuleb hirmust sitt püksi. Reegel on: mida ebafotogeenilisem inimene on, seda rohkem tuleb vaeva näha, et need kõige koledamad pildid üles leida ja artikli illustratsiooniks kasutada. Kui noorel naisterahval on näha otsmikul pundunud sooned ja pingul kaelakõõlused, saab iga loll ilma uudist lugemata aru, et käimas on raske sporditöö Eesti au kaitsmisel.
- kui tegemist on suusatamisega, pole mingit vahet, kas mingi suusataja sai esimese või viimase või täitsa hea keskmise 156nda koha. Pildil on ikkagi mingi värvilistes liibukates harkjalg, jääpurikas näkku külmunud, tatt ripakil ja kepid püsti. DNA-test üksi suudab kindlaks teha, kas tegu on Välbe* või Veerpaluga. Sama kehtib ujujate kohta, kellest üldjuhul muud ei paista peale veepritsmete ja neist kerkiva speedodes tagumiku.

Teise tee on valinud Postimehe Naisteleht. Kuna seal viimasel ajal suurt muud ei räägita kui alkoholismist ja vägivallast, ja kõik artiklid on suhteliselt ühesugused, siis peab vähemalt piltidega asjasse mingit elevust tooma. Aru peab saama, et tegu on hirmsa asjaga. Niisiis on fotolavastused järgmised: üksik hirmunud naine nurgas, käed näo ees; üksik hirmunud naine laua ääres küürus, käed näo ees, hirmunud naine pimedas toas, tema selja taga kõrgumas viinapudeliga jõhkard, hirmunud naine silitamas oma sinikaid. Ja Barbi Pilvre. Artiklites mainitaks enamasti muuseas ka, et tegelikult on vägivald rohkem kahepoolne asi, aga ilmselt jääb ilusaks unistuseks, et kord sünniks fotolavastus minu lapsepõlve naaberkorteri joodikute imelisest suhtedünaamikast. Kui naisele ei meeldinud, mida mees ta kohta purjus peaga ütles, sai mees kui tugevam ja löögikindlam isend peksa millegi toekaga. Minu emas tekitaks kindlasti nostalgiat pilt kergelt autis purupurjus naabrimehest, kui see keset kööi taburetil istus, veri peast voolamas, sest tädi Marju oli vihaseks saanud ja triikraua võtnud.

Lugejatele soovitan seega, et vägivalla puhul rõhuge ikka realismile, ja sportlaste puhul jätke meelde, et nad on ka inimesed ja tahavad pildil kenad välja näha.
Samuti soovitan lehte panna midagi lõbusat, näiteks pätt Alexi, kes lubab õhtul külla tulla.



*jah, ma tean, et Välbe on vana ja paks ja enam liibukates rajal ei figureeri, aga ma ei tea eriti palju rohkem suusatajaid

lihahimu ja väike kruvikeeraja

Või kaks. Wussyd veganiks ei saa. SIIT lähemalt.

Muusikasoovitus vol 4

Mõned päevad tagasi käisin perekondlikel asjaoludel mägieestis ja teel sinna kuulasin ühte plaati, millest siis mõtlesin ühe muusikasoovituse teha. Mitte et keegi neid soovitusi väga ootaks, aga enda jaoks on hea kui head ja huvitavad leiud on kuskile dokumenteeritud. Kuulasin siis plaati ja manööverdasin parajasti läbi Võru linna kui ühe sebra juures pidin sitakrambid saama, sest mingid kotkad olid omal näod ära maalinud ja marssisid üle tee valged linad üll. Hetkega jõudis kohale, et kadrilaupäev on ja tuli siuke nostalgialaks, et südames hakkas pistma suisa.
Maal kasvamise juures oligi üks lahedaid asju see, et mardi- ja kadripäev oli suur sündmus, mida juba mitu kuud ette oodati. Väikse küla puhul oli hea see, et kõiki teadsid, kelle juures käisid. Ja ega see käimine ei olnud ka lihtsalt tuim ukselt-uksele trampimine. Oli väga täpselt paigas ja teada, kuhu tasub ja kuhu ei tasu minna, kes annab kommi, kes raha. Need kes kooritud porgandeid sulle kotti toppisid, jäid järgmisel aastal mardi- ja kadrirõõmust ilma. Siiamaani ei sümpatiseeri mulle need inimesed.
Aga jah, nostalgialainel jõudsin linnast välja ja plaadilt hakkas mängima ühe Norra bändi lugu, mis mind jälle ajas tagasi viis. Aastatesse kui ma umbes 12-13 olin ja rokkmuusika alles vähehaaval meeldima hakkas. Parimad sõbrad toona olid Võru satanistid, kes oma sünguse rõhutamiseks sigalast verd ostsid ja seda siis tseremoniaalselt hõbepeekritest jõid. Ei olnud mingi Twilight-chickenshit-bullshit vaid ikka pentagrammid, riitused ja plaanid kannibalismi harrastada mõnikord. Meenus see kord kui istusime kellegi juures köögis, kuulasime väga kuuma folk-metal bändi Storm ja mulle tehti minu esimene tätoveering. Isetehtud aparaadiga, milel oli nõelaks teravaksihutud sukavarras. Mehiselt valus oli see tegemine.
Tänaseks, kus tätoveerimisest on möödas ca 15 aastat on sellest väiksest plönnist saanud vintage vanakooli vanglatätoveering - kergelt tuhmunud sinakas kritseldus. Elusees ei laseks üle teha, sest siukest vanakooli värki ei saa ühestki salongist. Šeff ja ehe asi, millel on oma lahe lugu. Las ta olla.
Aga tulles tagasi muusika juurde, siis see Norra bändi kitarri-intro meenutaski mulle Stormi ja sealt ka nostalgiatripp.


Kes Stormi kuulata tahab, siis SIIT saab.

Taara avitab

Meie toredas kommuunis on olnud taara pidevaks probleemiks. Või täpsemalt selle ära viimine.

Olukorra tõsidus viis viimaks loomingulise lahenduseni.

Laupäeval toimus nimelt esimene taara-mäng. Ehk siis korraldame edaspidi kord kuus pokkeriõhtu, kus kaotaja viib järgmisel päeval üksinda kogu taara ära ja võitjad jagavad

saagi. Ühendades nõnda meeldiva kasulikuga saab jälgida ja pildistada eriti pohmas ja

taarahunniku all vaevlevat sõpra ning hiljem raha oma tasku panna. Minu eilne kasum oli 80 krooni.

Kuna lihtne taara viimine tundus kokkuvõttes liiga tavaline, siis õmbleme järgmise mängu ajaks

kena keebi, millele on suurelt õmmeldud kollane T-täht tähistamaks Taara-meest.

Kui oled eriti õel inimene ja antud loost õppust võtad, siis on alati kasulik koti põhja paar tellist soetada või prügi väljaviimise asemel ka kangema napsu tühjad pudelid rahulikult kaasa laadida.

Peace out,

Nadja

öös on elukaid

Lugejakiri

Kuna blogi autorite hulgas on väga palju polüglotte, annan siinkohal väikese õppetunni põhjanaabrite keele alal:

Soome Iltalehtis on tore ja fantaasiat arendav võistlus "Kuvaa piparisi ja voita!". Pipari tähendab piparkooki. Õnneks ei ole võistluse korraldajad asja nii kitsalt piiritlenud ja võiduvõimalus on ka kesisema pagari-andega kodanikel. Pipari nimelt tähendab ka ühte teatavat kehaosa, mis naistel esineb ja mida meestel pole. Nii et püksid maha ja kaamera kätte! Parimale auhind!

Pealkirja juurde: blogi loeb ka kuritegelik element. Üks niisugune retsidivist saatis oma sügistervituse:

Minu nimi on MQ ja ma rikun iga päev seadusi.
Ma teen seda teadlikult ja tahtlikult ja korduvalt.

Ma lähen keelava fooritulega üle tänava, kui olen jalgsi või rattaga ja
liiklus on hõre ning autosid läheduses ei ole või on need nii kaugel, et
jõuan oma arust rahulikult ja neid häirimata üle.

Minus on tungid isegi autoga punase tule alt läbi sõita, kui kell on öö ja
ma näen kõigis suundades tühjust või mõnd üksikut autot, kes samasuguse
lolli näoga foori taga passib. Seni olen end suutnud tagasi hoida, aga ma ei
tea, kui kauaks...

Ma liigun rattaga vaheldumisi sõiduteel, rattateel ja kõnniteel ning sõidan
ülekäigurajal - nii, nagu mul mugav ja kiireim on.

Ma üritan alati küll jälgida, et teised liiklejad mind märkaks ja aru saaks,
mida ma teen, kasutan esi- ja tagatuld ning vehin kätega - aga see ei
vähenda mu paadumust. Ilmselgelt olen ma ühiskonnale ohtlik paadunud
retsidivist ja psühhopaat, kes ei suuda ühisnorme täita ega kavatsegi ennast
parandada. Annaksin end ise üles, aga mässumeelsus ei lase. Igal juhul
sunnib südametunnistus vähemalt pattu pihtima. Jõudu, korrakaitsjad ja
valvsad kodanikud, minu tabamisel ja ühiskonnast eemaldamisel.

Olgem valvsad kaabaka tabamisel!
AbFab,
Soome uudiste vahendaja.

Uuele kodule tervist!

Samal ajal kui ülejäänud kolleegium pealinnas aktsiisiga riiki toetas, käisin mina pooltöisel lõbureisil svenssonite juures. Moosipurki kapi otsa panemas niiöelda.
Detailidesse laskuma ei hakka, sest mis seal ikka jahuda...komandeering nagu komandeering ikka. Peatuks korraks laevakruiisil. Usute või mitte aga oma peaaegu et 28 eluaasta jooksul polnudki ma varem Rootsis käinud. Noh, 2007 oli ka esimene aasta kui ma idablokist läände esimest korda sain. Pole lihtsalt võimalust lääne suunal eriti reisida olnud.
Laevareis oli üldises plaanis tore. Reede õhtu, rahvas sumises, laval mängis mingi italiaanodest koosnev bänd ennastunustavalt Bob Marley kaverit ja pubis võttis kitarrega trubaduur joodikute nõudmisel roki- ja bluusiklassikat läbi. Fiilingut oli nii, et tapab.
Ainuke tüse tõrvatilk selles fiilingust pungil potis oli laevnike õllepoliitika.Käisin läbi kõik baarid ja ostsin õlut erinevate inimeste käest ja kõik järjekindlalt valasid klaasi vähem kui see kombekas oleks. Ma olen oma elu jooksul joonud kordades rohkem õlut kui need baaritöötajad seal eales valada jõuavad ja ma tean suurepäraselt, kui suure mahu võtab enda alla 0,5l õlut pindises klaasis. No ei olnud see ostetav kogus poolt liitrit, tee mis tahad. Kahtlustan siinkohal üldist vandenõu.
Ja ma olen küll see "klaaspooltühiinimene", aga nii väiklane ma pole, et ma mingite milliliitrite pärast protsessima hakkaks, lihtsalt kurat, kui 40 SEK'i on liiga vähe, et klaas täis valada, siis küsi rohkem. Või kui rohkem ei sobi küsida, siis fkin sebi mingi paras klaas sellele kogusele, mis su meelest õiglane on. Või lase kraanist õhku vahele, et tuleks rohkem vahtu, aga ära krt anna mulle klaasi, mis on 4/6 täidetud nagu sealt keegi juba rüübanud oleks. Iga õlleostmine oli jälle väike pettumus. No tee mis tahad, ma ei ole nõus sellise maotuse ja näotusega. Tagasiteel ostsin supermarketist resti ja nautisin head jooki oma kajutis.
Mida küll Tiina Tšatšua asjast arvaks?

tisaini imä

Woo hoo.
Härrased Tiit ja Brian Dwell Home OÜ-st tõestavad, et iga värvipime piider ei ole veel disainer. (Ärge saage valesti aru, mul on mitmeid homoseksuaalseid sõpru. Nad ei ole piiderid.)

http://wheretogoin.eu/en/fairs/interior2010/29 (vaadake paremalt poolt "Messifotod").
Kui tõesti pingutaks, ega vist suudaks kohutavamaid mööblitükke välja pakkuda?






(jookseb õuduse tõttu röökides vasakule ära)

Heast huumorist asjatundjatelt.

Huumor on minu jaoks võõras žanr, ma ise huumorit teha ei oska ja tunnen hea huumori ära ainult selle järgi kui teised naeravad.
Sellepärast ma pikemalt oma arusaama asjast selgitama ei hakkagi ja tsiteerin siinkohal huumoriasjatundjat Hellut, kes küll huumori mõttes pani oma ploginduse kinni ja linkida pole kahjuks kusagile, aga puhvrist leiab ikka asja kätte ja usun, et tuleb klassikat säilitada. Aitäh kah, Hellu!

Njaaa, mul on mõned head naljad vahepeal meelest läinud. Nimelt Eleri on ikka naljahammas ja oskab head kildu visata. Hea väljend on see, et "tal jäi vist kahe silma vahele". Kuna ma siiski pean ennekõike vaid iseendale seda blogi ja kogu selle sisu edasikaebamisele ei kuulu, võin olla aus endaga. Naersime Marja ja Eleriga veidike köördsilmsete üle. Mitte midagi isiklikku, kõik said naeruga peksa. No neil nimelt jäävad ju paljud asjad kahe silma vahele, kuna silmad on erinevas suunas. Näiteks köördsilme snaiper laseb maha vale inimese, õige jäi lihtsalt kahe silma vahele. Ja veel meeldis mulle Eleri väljend " ta on ikka niiii ugly-duckling". Kust kohast Eleri oma ebanormaalselt andeka huumori võtab, mina ei tea. Mul on kahju, et ma ise nii geniaalsetele asjadele pole veel tulnud. Minu geniaalsus väljendub mujal. Teised ehk mu geniaalsust ei märkaki. Valetan! Rando teab, et tal on geniaalne naine, täpselt temale loodud ja tema möötu. Nagu kere järgi tehtud, mida õeldakse riiete kohta. Tihti ma peidan ja varjan oma geniaalsust, kardan sattuda hullumajja nagu mu vennad. Õed pole pehmete seinte vahele jõudnud, lihtsalt ennem pole geniaalseid naisi olnud. Missugune revolutsioon, kui ma oleks esimene, esimene nais geenius, keda lihtrahvas peab sõgedaks.

Kunagi ma kirjutan endast autobiograafia, siis saavad ka tulevased põlved minust rohkem teada. Rando arust ma võiks juba praegu alustada, iga mu päev on täis üllatusi ja muud prahti. Hetkel aga mul pole aega, eks hiljem saan blogist järele vaadata, kui midagi ununeb. Tavaliselt ei unune, mälu on mul ikka kuradima hea, liigagi hea. Tihti meenutan asju, mis on minu jaoks veidi ebameeldivad olnud. Tahaks need nii peast välja tirida ja siis prügikasti visata, aga need ei unune. Vahest ei meenu need kuid, see tähendab, et ma olen mitu kuud tühi oma mälestustest. Siis aga need saabuvad. Vahest isegi autosõidul, kui ma ajan juttu kellegi teisega, hoopis millestki muust asjast ja järsku käib pauk. Välgatus ja meenub asi, mis meenutamist pole väärt.

Telefon hakkas jaurama, ja jonnib nagu laps. Kas visata vastu seina või meelitada teda präänikuga? prooviks kõigepealt laadimist siis vaatab, mis edasi saab.

Igast AbFab'id, krokud, nadjad, birxid ja piiad võivad lauluväljakule kelgutama minna oma huumoriga. Arvan ma. 

Official Rabarocki postitus

Kallid karvased ja sulelised sõbrad ning sõbrannad, Rabarock on tagasi! 17.06-18.06 2011 on jälle võimalus vehkida vihaselt tukaga mudasel Järvakandi koolistaadiumil. Piletid müügil tänasest 555.- piiratud koguses. Meie ustav lugeja Göran on enda oma juba taskusse pannud

ERAKORRALINE TEADAANNE!

Käisin just rabarocki piletit ostmas ja müüjatädi ütles, et viimased piletid veel saadaval. Kiirustage, seltsimehed!

Austusega
Ikka teie Göran Svensson

Mul veel pilet ostamata, kuid selle eest otsime juba mõnusat autosuvilat antud ürituseks, sest eelmise aasta külmas ja vettinud telgis märgi riideid selga vedades otsustasin, et see jääb minu viimaseks telkimiskogemuseks Rabakal.

Rabakal näeme, raisk!

Lapsepõlve süütud muretud mängud

Tundub nagu oleks tavaline teisipäev, eksole? Harilik sügisene õhtu, onju?
AGA ei ole!

Täna on see päev, kus tuleb aknad-uksed suletud ja lukus hoida. Tuli tuleb ära lasta ja kõrvaklappidega teki all trummi ja bassi kuulata, sest on mardilaupäev ja igasugused kasukanässides mini-inimesed käivad tavaliste inimeste juures kommi pommimas. Tuleb tunnistada, et sai omal ajal isegi käidud, aga nüüd olen ma teises leeris. Lapsepõlve süütus ja muretus on ammu kaotsi läinud ja olen sunnitud olema kaotajate poolele - sellel poolel, kes oma viimase müslibatooni või kärvatanud banaani peab ära andma, kui "mardid tah'vad sisse saada, marti, marti...".

Ja kui tänane õhtu suudetakse üle elada, siis varsti on kadripäev...

Lugejakiri vol III

Meie tublide kirjasaatjate ridadesse, kes on laiali üle kogu maa, lisandus ka teine tubli kirjasaatja. Muidu tavaline lugeja, agar kommenteerija ja ka ise blogiridu kirjutav kodanik Koomas Toomas.
Toomas, mul on äraütlemata hea meel, et mu postitus sind nii sügavalt, lausa pilastavalt puudutas, et sul tekkis kohe mahti üks kaastöö saata. Siinkohal toon koomakat kõigile teistele eeskujuks ja kutsun üles meile ikka kirju pilte ja joonistusi saatma.

Kallis Antons,

mulletipostitus jättis minu haprasse psüühhesse säherduse sopase jalajälje, et pidin jalalt minestama, kui üks sellistest mulle ööklubis peaegu kaissu hiilis. Vahetult enne koomalangemist suutsin siiski tõmmata fotomassina, selle vinnastada ning koos teadvuse kaotusega päästikule pressida. Päevi hiljem fotomassina mälukaarditl oma seiklluste jälgi ajades sain uue närvivapustuse. Ja kuna minu näol on tegemist siiski erakordse altruistiga, jagan nüüd ka UBJ lugejatega seda superhitti.

Alati andunult Teie,

koomas Toomas

Kuna ma ei tea väga hästi tänapäevast seadusandlust, siis tegin igaks juhuks musta kasti mehe silmadele. Kui palju sellest nüüd anonüümsust juurde tuleb, sest nii kireva mulletiga mehe tunneb ka ilma silmi nägemata ära. Aga jah, kuna eesmärk on näidata mulletit, siis nägu polegi oluline. Anonymullet selline.

free shit

Mitte et ma tahaks kuidagi kaevelda, aga viimasel ajal on hakanud sülle kukkuma igasugust tasuta kraami. KUID! kõik on selline, millest mul sittagi tolku pole või mida erinevatel põhjustel kasutada ei saa või ei taha. Taksondusega kaasnevatest boonustest sai räägitud, mingeid ebamõistlikke kinkekaarte sajab igast suunast, söödavat kraami antasse suisa tasuta (aga loomulikult ikka ainult gluteeniga).
Ainuke hea tasuta asi oli nullhinnaga personaaltreening ( mis treeneri sadismi tõttu oli väga äge).
Seevastu kräpp, mida tegelikult vaja on, ei odavne ega soodune, ega muutu kättesaadavamaks. Järgulise sonksi lõikasin näiteks täna käsikaudu töölaua taga ise (sest esimene vaba juuksuriaeg on kahe nädala pärast). Paberkäär kannatab kõike.

Ja ehitusmaterjalid. Keegi ei kingi neid, raisk.

Keda imema peaks, et tasuta sanitaartehnikat ja köögisahtleid saada, ah?

Twilight dumb-face

Sai ju tehtud supermegaühisblogi, aga kuna keegi teine kirjutada ei viitsi, siis genereerin mina ainuisikuliselt teile siin väikest päikest igasse päeva. Teemaks täna on juba varemmainitud twilighti film. Mina ei suutnud väga süvitsi minna ja filmi plot jäi mulle üsna kättesaamatuks, sest pidev skisofreeniline dialoog ajas mu täiesti segadusse. Pattinson muudkui jahus sellest kui halb ta Bella jaoks on ja siis igal võimalusel viirastus talle. Lõpuks olid Bellal närvid läbi nagu põldhiirel vampiiride pärast ja proovis libahuntidega ka liini ajada. No ühesõnaga ma ei suutnud eriti süveneda. Mul pole absurdi vastu midagi kui on hästi tehtud absurd. Näiteks Taxidermia on hea. Mitu korda nähtud ja julgen kõigile soovitada. Ungari haardkoor selline.
Aga tagasi videvikusaaga juurde. Ainus läbiv asi, mis mulle meelde jäi no need idioodid näoilmed kogu filmi vältel. Ma ei oskagi seda muud moodi nimetada kui twilight dumb-face. Mokk töllakil, tatt ripakil ja varjamatu dumbass silmist peegeldumas.
Ka muudel elualadel võib kohata twilight dumb-face'i. Kohe tuleb meelde ilmakuulus vutimees Ronaldo, kes teeb seda nägu iga kord kui ta platsil perseli kukub ja saab aru, et kohtunik ei mõtlegi vastasmeeskonnale tema koperdamise eest viga anda.
Kiire google search ja siin teile väike galerii twilight dumb-face'idest:

Do you get my dirft?

Popkultuur ja kuidas sellega toime tulla

Infoühiskonna üks miinuseid on teatavasti see, et igasugused tüütud ja/või andetud tolgused tuuakse kandikul koju kätte. Eelmises Areenis näiteks oli Kadri Karro hädas nähtusega nimega Lady Gaga, keda ta nägi absoluutselt igal pool - raadios, televiisoris, ajakirjanduses etc. Asjasse mittepühendatutele: Gaga on üks napakas eit, kes ei ole suuteline laulma, ilma et tal poleks autokumm peas või suitsujuust jalas. Kes sellist ikka väga tihti kohata tahaks. Karro täpset tsitaati ma ei mäleta, aga mitte midagi ei õnnestunud vaesel naisel teha, ilma, et Gaga otsa poleks koperdanud.
Sellest inspireerituna jälgisin oma tegevusi eelmisel nädalal eriti hoolikalt. Telekat mul ei ole. Arvutis ei esinenud Lady Gagad kordagi. Postimehe vastavasisulisest netiväljaandest hoian enamasti kaarega eemale. Seal tädi küll vilksatas, aga oma ääretus kavaluses ei teinud ma lihtsalt artiklit lahti ja seega ei tea, millega globaalne külahull/piinatud geenius jälle hakkama on saanud või kes ta sihke on. Raadiot ma ei kuula ja kuni eelmise nädalani ei olnud võimeline nimetama mitte ühtegi Gaga lugu - siis sain teada, et see kuradi tüütu inin "Alejandro" on tema laul. Läksin vannituppa - polnud Gagad. UG on täis igasugu imelikke karvikuid, aga seal ka Gagad ei kohanud. Raamatus, mida ma hetkel loen, ei mainita teda kordagi. Samuti puudus Gaga voodi alt, köögist, auto tagaistmelt ja Rüütli alkost. Ühesõnaga - ära kliki igasugustele lollidele linkidele, ja pole probleemi.

Teine samasugune elukas, kellega suurem osa planeedi elanikkonnast (jah, ka Svaasimaa ja Mikroneesia elanikud) maadleb, on keegi Justin Bieber, kellest ma umbes pool aastat tagasi ei teadnud sedagi, kas wunderkind siis laulab või tantsib või lööb trummi või mida ta üldse teeb. Mul ei ole, erinevalt kõigist teistest, temast kõrini. Ühtegi Bieberi laulu ei ole ma isegi poole kõrvaga kogemata kuulama juhtunud. Millest mul on siiralt kõrini, on faking lamedad habemega naljad stiilis "stop laughing at Justin Bieber, leave her alone" või siiras soov pealt vaadata, kuidas Bieber kuskilt pilvelõhkuja otsast alla hüppab. Nende naljadega on vähemalt esialgu paus, sest ma ei viitsi Lõustaka sõbralistis pidada selliseid idioote. Internet on imeline asi - kui ei taha, keerad klõpsti kinni. Ja kui siis parki minnes vahtralehe peal ka Bieberi või Gaga nägu näed, on olemas hoopis teised inimesed, kelle poole selle murega pöörduda.

Elust, koolist, elukoolist

Uue liiklusseaduse hirmus ja lubadel ühe lisatähe vajadusest tingituna seadsin sammud autokooli. Minu elus juba neljas kord autokoolis oma kvalifikatsiooni tõsta ja iga jumala kord on sama sitt. Teooriatunnis on alati, ma kordan ALATI, mingi jobu, kellel on oma arvamus asjadest ja kes teab kõike paremini kui 20 aastat autosõitu õpetanud õpetaja. Samal ajal kui minusugune kuulata ja õppida püüab, väidab Jobu igal võimalusel harivale isikule vastu ja püüab üldistava elulise näite puhul situatsiooni selgitavale õpetajale selgeks teha iga üksikut erandit tema elust, mis antud näite kontekstis ei toimi. Selge see, et õpetajal läheb rütm sassi, õppimine muutub vaidluseks, mis peaks universaalse tõe päevavalgele tooma ja mina ja teised vähemjobud passivad niisama.
Kaks tundi mahavisatud aega - istun pärast pikka päeva kontoritoolis teooriatunnis ja mitte mingit tolku ei ole, ikka tuleb minna koju ja kõik vajalik omal käel selgeks õppida. 
Nagu mingi kuradi waldorfkool, ma ütlen. Ärge nüüd mind valesti mõistke, ma olen keskmisest inimesest pedagoogikas põhjalikumalt haritud ja pooldan täiel rinnal stagneerunud õpetusmetoodika uuendusi, aga päris nii ka ei saa, et istume kenasti ringis, lööme taktis pihku ja laseme igal debiilil kõik oma erivajadused väljaelada. See pole efektiivne ja mis kuradi haridusest me niimodi räägime. Mis meie liikluskultuurist niimodi saab? Üks idioot lõugab ja tema pärast on terve grupp jupp maad lollimad. Kas peaks autokoolides tegema ka erivajadustega õpilaste grupid, kus saaks kogenud õpetaja metoodiku silma all juhtimiseks vajalikud teadmised autistid, daunid ja keskendumishäiretega tüübid, kes muidu normaalsetel inimestel õppida ei lase? Tõsi ta ju on, et load saavad tänapäeval kõik, kes auto ukse lahti suudavad kangutada ja mõne vanema bemari jaoks kraabib ikka raha kokku. Kui muidu ei saa, siis praegu just paras aeg igast suvilatest manti varastada, et auto jaoks kaukasse pappi koguda.
Autokool oli minu jaoks frustreeriv juba 10 aastat tagasi. Praegu hindan oma aega kõvasti rohkem ja ma lihsalt ei suuda leppida sellise jobutamisega. Krt kui tegu poleks rekkajuhiks õppivate ossidega, kutsuks ise korrale, aga ma olen nõrk ja ei julge. Tuleb kannatada.
Õnneks ei pea seal autokoolis pikalt passima ja saab paari korraga teooria tehtud.

Lugejakiri vol II

Nagu te kõik teate, asuvad meie tublid kirjasaatjad küll laiali üle kogu maa, aga kirjutab neist ainult Göran ja allolevalt siis minu meilipostkasti saabunud üleskutse:

Tere!

Oleksin väga tänulik kui ploogiliikmed leiaksid natukene aega, et andunuima fänniga kohtuda ning muhedate kantriviiside saatel mõned toobid humalavett tarvitada ning kes teab vahest natukene jalgagi keerutada.. Samuti ootan kohtumist ka kõikide teiste fänniklubi liikmetega. Plaanis on kõik koos moodustada üks suur energiaring ning teha grupikalli.
Seega:

Kes:	Winny Puhh www.myspace.com/winnypuhh Hõbeniit www.myspace.com/hobeniit
Kus:	Plink Plonk, Tartu
Millal:	05-11-10
Palju:	75 EEK
Lisainfo:	Uksed: 22:00 Tulge kõik peegelpõrandale kükke tegema. Austusega Ikka teie Göran Svensson

Ühinen üleskutsega. Saame peol kokku. Göran, kui keegi teine ei tule, siis mina olen ikka kohal ja siis kallistame ja kükitame kasvõi kahekesi.
Aga tulge teised ka, teeme veidi mürtsu. Eelmine kord kui seesama kollektiiv sealsamas esines, oli väga raju. Sain kõrvad lukku ja küünarnukiga näkku. Iga tõsiseltvõetav MMA-mees võib kinnitada, et üks pauk pähe asendab viit orgasmi. Et siis jah, mõnuleme reedel.

Itching beard

Just sellise fraasiga alustasin mõned päevad tagasi oma guugli otsinguid. Habe sügeles nagu pöörane ja kust sa muidu abi saad kui mitte google'ist. Oleks ju võinud perearstile ka helistada, aga sealt oleks raudselt tulnud soovitus habe maha ajada.
Ütlen kohe alguses ära, et otsest abi sügeluse vastu ei saanud, küll aga sain infot ja innustust oma ettevõtmisega jätkata.
Kas teadsite, et on olemas teadus, mis uurib habemeid. See on dermatoloogia haru ja pogonoloog on vägagi tõsiseltvõetav amet, mis tagab tublimatele spetsialistidele töö erinevate kosmeetikatootjate juures.
Lisaks on habemega seotud palju kurioosseid juhtumeid ajaloost, kus kõige tuntum on ehk lugu Peeter Esimesest, kes pärast Euroopas käimist käiskis bojaaridel habemed maha ajada, sest metslase välimus ei sobinud kohaliku aadli staatust kandvale inimesele. Need, kes keeldusid, pidid maksma maksu.
Ma ei hakka teile siia kogu wikipedia artiklit refereerima, eks need, kel huvi, uurivad ise.

A beard is the collection of hair that grows on the chin, cheeks and neck, but not the upper lip, typically of men.

Üks hea lehekülg, mis koondab habemeentusiaste eri riikidest. Mehed jagavad oma edulugusid ja aitavad habemega hättajäänuid nõu ja jõuga.
Pole midagi seksikamat kui üks kähar pedophile beard :)
Siit ka üks habemeteemaline muusikasoovitus teile kuulamiseks:


...ja kõigile naisõiguslastele jolliks silma üks tsitaat vanadelt kreeklastelt:
There are two kinds of people in this world that go around beardless—boys and women—and I am neither one.

Sour Toe Cocktail

Selline peen traditsioon Kanadas Dawson Citys. Alates aastast 1973 on võimalik tellida kärbatanud varvast koksi sees. Jah, tegemist on päris inimese varbaga. Varvast ära ei juua, aga nagu klipi alguses võis näha, siis praegu on käsil neljas varvas ja nendest eelnevast kolmest kaks on alla neelatud. Öä... Kahjuks ei suutnud ma leida inimest, kes hetkel koksides hulpiva varba annetas. Üks nendest varvastest oli mingi tädi oma, kes peale oppi enda oma andis. See läks eemaldamisele tädi tipu küljest, sest sellel oli mingi koletu viga man.

" You can drink it fast, you can drink it slow. But the lips have gotta touch the toe."

Happy Halloween!

Kallis Internet, mul on hommikuti süda paha

Jätkub AbFabi heade soovituste nurgake, ehk mida teha, kui sul on hommikuti angiinist kõri nii paistes, et köhimine ajab rämedalt öökima?
Sööge antibiootikume. Sööge neid palju, sööge neid tihti. Angiin ei ole mingi kuradi meelakkumine. Ei ole vaja jahuda meest ja pärnaõieteest ja sidrunist, kus on palju C-vitamiini, ja mingitest vanaema imeretseptidest. Kui vanaema oma kauges nooruses oleks teadnud, misasi on amoksitsilliin klavulaanhappega, ei oleks ta never ever mingit maarohumöginat kokku keetma hakanud. Nii et soovitused looduslikke teesid juua ja küüslauku süüa võite mõnesse karvasesse kohta pista.
Eriti soovitan süüa uusi antibiootikume, mida perearst teile tingimata soovitab. Tal on palk väike ja ta tahab ka vahel soojale maale reisida.

Ainsaks kitsaskohaks tuleb lugeda seda, et õlut ei saa juua. Nii et siinkohal ei kehti kuldne elutõde "õlu on inimese parim sõber".

tip of the day - korduvkasutatav multifunktsionaalne mõõtevahend!

Kolleegidega tekkis intrigeeriv diskussioon, kuidas mõõta mehe (aktiivsees olekus) riista, kui mees ei taha et ta riista mõõdetakse.

Appi tõttab tädi Kroku!

Kõigepealt tuleb valida hetk seksi käigus, mil infot varjav härra ei oma täit vaatenurka oma riistvarale, magab joomase peaga (lipp püsti) või on muul viisil teadvusetu.

Järgmisena tuleb käed soojaks teha: randmeringid, käte üksteise vastu hõõrumine, paksude reite korral nende vahel käsade temperatuuri tõstmine.

Kolmandaks, tuleb teha selline käeasend :



(Vt ka shaka, pimpspace ; viipekeelne Y)
Selliselt tekib legitiimne mõõtevahend, mida tuleb siis ettevaatlikult asetada mõõteobjektile. NB! arvestada tuleb mõõteobjekti eripära, ehk lisada tuleb circa 3 sentimeetrit ala, mis on peidus ning mida seetõttu ei saa üheselt katta (kotid on ees). Ettevaatust antud takistusest möödapääsmise üritamisel, oht sooritada tahtmatu eesnäärme kontroll!

Ning seejärel tuleb leida mõõtevahendi kontrollimisvahend (joonlaud), mis aitab andmeid täpsustada. Ettenägelikumad on mõõtevahendi juba eelnevalt kalibreerinud.

NB! Kui ühest käest ei piisa, kasutada teist lisaks. Kui sellest ka ei piisa siis võtke teadmiseks, et antud mõõtevahend ei sobigi kasutamiseks zoofiilidele.

Muusikasoovitus vol 3

Kuna nädalavahetus on tulekul ja ilmselt kirjutamiseks suur mahti pole, kirjutan ühe hooga mitu postitust ette ära. Seekordses muusikasoovituses jagan teiega oma kõige uuemat lemmikut. All-female ska bänd Jaapanist. Ega siin palju sõnu vaja polegi, kuulake ja ma usun, et võtab jala tatsuma küll. Neil on tuubis enam-vähem kõik lood väga head ja raske oli valida lugu, mida siia välja panna, aga valitud see lõpuks sai. Miks just antud lugu? Sest alguses näitab pikalt nende trummarit ja minu meelest on ta üks ütlemata lahe pelmeen. Lammutab mehiselt igatahes.

Ühtlasi tahaks selle looga tervitada kallist koolivenda Kristot, kellel oli keskkooli aegu üks ütlemata põnev hobi õppida pii komakohti pähe. Kes veel ei tea, siis pii komakohtade jada on ilma tsükliteta, mis tähendab, et numbrite järjekord on täiesti random ja jadas puuduvad kordused. Õnneks sai keskkool läbi ja Kristol tekkis palju asjalikum ja toredam hobi Aasia blogi näol.
Kristo, kui sa seda loed, siis mitu komakohta sul lõpuks pähe jäi? Ma mäletan, et 300 oli vist rekord?

Ilusad inimesed

Avastasin just, et kui bloggeris kogemata enter klahvi pihta minna, siis avaldatakse küsimusteta igasugune jama, mis sa katseeksitusmeetodil kirja oled pannud. Ja siis läheb asi puhtalt selle peale välja, kui kiiresti sa delete nupu üles leiad. Paanikasse sattudes läheb mingi pool minutit - teaduslikult tõestatud.
Ma enam isegi ei mäleta, millest ma siin parajasti omaette räntisin, sest mõtted läksid kohe mujale.
Kuigi ei ole kahtlust, et ma olen täiesti kohutavalt koba ja sutsu kohtlane, aitasid antud errorile kõvasti kaasa ka väheke töntsakad sõrmed. Meenus üks kord, kui üks kena noormees mulle meelalt otsa vaatas ja siira heameelega teatas, et mu sõrmed on nagu miniviinerid. Sellised nunnud. WTF???
Elu ebatavalisem kompliment see siiski ei olnud. Kuna suutis üks austraallane mulle öelda, et mul on tõesti ilusad ja sirged näojooned. Nagu viikingil. Et ääää..... Mõtlesingi küsida, et milline on konkurentsitult kummalisim kompliment, mis Sulle tehtud on? Ja ma ei mõtle mingit did-it-hurt-when-you-fell-down-from-heaven stiilis lamedust. Pigem sellist, mis oli tõesti siiralt komplimendina mõeldud, aga mille kõla seda muljet ei jätnud.
Veits mussi ka ilusatele inimestele:

Kuulsad Eesti mulletid

Kõndisin ma ükspäev linnas ja vastu tuli ei keegi muu kui Marko Kristal, legendaarne Eesti jalgpallur, kes nüüd treenerina raha teenib. Tulid kohe meelde kaunid Eesti jalgpallikoondise mängud lähiminevikust, kus hr. Kristal oma segase mulletiga lõi ägedaid nurgalööke ja viskas imelisi küljeaute.
Öeldes Eesti Mullet, pean ma ennekõike silmas Marko kauneid kiharaid.
Siiski usun, et Marko pole ainus tuntud inimene, kes mulletit massidesse on püüdnud viia. Äkki meenub teil mõni rohkem või vähem tuntud Eesti avaliku elu tegelane, kes sellise soenguga ennast ajalukku kirjutanud on. Kui võimalik, siis pange ka pildi link kommentaaridesse.

Pilt: EPL

Veel üks tuntud spordimullet.

Muusikasoovitus vol 2

Jätkan juba alustatud Lätimaa teemadel. Viimasel külaskäigul tulid jälle meelde need ajad kui sai Riia linnas pikemalt elatud ja tööalaselt autoga päris palju kilomeetreid mahasõidetud. Päris palju on veel viisakalt öeldud, ma põhimõtteliselt elasin oma Fordis. Mingi aeg murti mul maja juures autosse sisse ja pandi tuuri kõikvõimalikku träna, isegi mu dokumendid, mis ma heas usus autosse jätsin, sest Tartus on ju elu nii turvaline, et siin pane aind luud ukse ette ja kõik saavad aru, et autos pole kedagi. Aasta hiljem oma nime guugeldades, mõtlesin, et prooviks kirillitsas otsida ja tuligi välja, et keegi hea kodanik oli mu load leidnud ja raadiosse isegi kuulutuse pannud, mis ka netis avaldati, aga paraku jäidki load lätimaale.
Koos dokumentidega pandi tuuri ka mu muusikamasin, mis mälupulgalt raadiosse hoogsat levimuusikabiiti saatis ja seisingi valiku ees kas sõita vaikuses või kuulata kohalikku raadiot.
Olles riigis umbkeelne illegaal, kes kohalikega suhtlemiseks kasutas lätikeelseid sidesõnu ja s-lõpuga venekeelseid nimisõnu, ei olnud ma erilises vaimustuses kohalikest raadiojaamadest, sest möla oli palju ja kui ikka aru ei saa, siis pole eriti meelelahutuslik.
Õnneks sattusin kohaliku rokiraadio lainesagedusele ja olen siiamaani sellest raadiojaamast vaimustuses. Juttu on minimaalselt ja ööpäevläbi tuleb head rokki. Valdavalt on vanakool ja sekka satub ka paras annus braianädämsit, hvoofightersit ja nikkelbäkki, aga no üks väike refluks kulub igas päevas ära, hoiab soolikad puhtana ja kaalu kontrolli all. Mis peamine - palju lastakse klassika kullavaramusse kuuluvat ja kogu playlist on mõnusalt vaheldusrikas.
Leidsin SWH Rock'i netist üles ja saab neid siinmail ka täitsa vabalt kuulata. Soovitan teilegi :)

Aasta M*** 2010

Sel ajal kui piia tegeleb joonistamisega, hoian mina skulptuuride tegemisega meie ühisblogi omaloomigulippu kõrgel.

Sel aastal on valminud mul suurepärane enda tehtud tehtud rändkarikas "Aasta M***" tiitli omanikule. Miks mitte tunnustada inimest igapäevaselt silma all oleva visuaalse meeldetuletusega kui munn ta on.

"Aasta M***" auhinda antakse välja esimest korda sel aastal ja selle omanikuks saab inimene, kes on käesoleva aasta jooksul mulle kõige rohkem siga keeranud ja mu niigi närbe ajurakukesi kulutanud.

Kui skulptuuri valmistades oli mul silme ees üks konkreetne inimene, siis auhinnalisele esikohale sööstis septembris uus, kuid seda auhinda tohutult rohkem vääriv persoon.

Ma pean kurbusega teatama, et sellele suurepärasele kürvale pretendeerijate nimekiri on lukus, kuid edu osalemisel järgmisel aastal!

"Aasta M*** 2010" auhinnatseremoonia toimub detsembris.

Crystal Methullet

Tean, et paljudel teist on istuv töö. Tean, et istumine kui töö ei nõua just eriti palju pingutust ja igapäevaselt on vaja mingit kõrvalist meelelahutuse allikat, et saaks vajalikud tunnid tööl ära istutud. Kuna selle blogi näol on tegemist alles algusfaasisi meelelahutusega ja ega me isegi väga täpselt ei tea, mis siin olema peaks või kuidas asi töötama hakkab, jagan teiega täna ühte väga head ja põhjalikku lehekülge. Keegi entusiast on näinud ära ilmatuma vaeva ja loonud lehekülje mulletitest. Tegemist on tõsiseltvõetava kaasaegse uurimusega erinevatest soengumoe derivaatidest urbaniseeruva ja globaliseeruva maailma kontekstis. Kiidan heaks ja soovitan teilegi. Allolevalt üks screenshot lehest:

Leht ise asub SIIN. Olgelahked! Milline on teie lemmikmullet?

Argised teemad

Mingil kummalisel põhjusel otsustasin oma debüüt-postituse kirjutada absoluutselt argistel teemadel - ei midagi põrutavat, aga teistel autoritel ja võib-olla ka mõnel lugejal (kui meil neid on) on siis süda rahul, et suutsin õiges kohas accept vajutada, kui mind kaasa kirjutama kutsuti.

Niisiis kodustest asjadest:

* Meil elab valamukapis mingi näriline. Kartuleid otsima minnes leidsin väikseid pabulaid ja ühe näritud porgandi. Sellest sai järeldatud, et kapis elav näriline on jänes. Jõululaua menüü hakkab vaikselt ise ennast kokku panema.

* Sain laenuks vahvliküpsetamise agregaadi. Aparaadiks on seda nagu palju nimetada, masin ka ei ole. On vist lihtsalt asi. Algus oli raske. Esimene "vahvel" haihtus ainult praegudesse ära ja muud rõõmu kui väga tüütu puhastamisprotseduur, see ei pakkunud. Teine tuli juba parem. Krõmpsuv, aga eraldus raua küljest 2x2 cm suuruste juppidena. Kolmas ei soostundu laskma ennast rulli keerata, aga sealt edasi on puhas töövõit. Nüüd on mul taldrikutäis vahvleid, sest vahvliise läks küpsetamise käigus üle.

Nii, ma lähen joonisan nüüd mõne kauni toavaate düreri meetodit kasutades.

Tervitades,
Piia

Latvija uzvara

Nädalavahetusel tegin õppereisi kuuevarbaliste pealinna Riiga. Meenutasin kaunist möödanikku kui sai veel ise seal linnas elatud ja nende majoneesipõhistest salatitest omale kahe aastaga 10kg pekki nahavahele söödud. Riia on ilus, selline suurlinna romantikast pulbitsev ja pidevas liikumises olev linn.
Seiklesin ka endises kodurajoonis ja nautisin vaateid räämas magalast, kus majade vahel tudisevad parmukambad kohalikku Bock-tüüpi õlle ekvivalenti lahendavad. Esteetilist ilu oli vähe, aga mälestused tõid pisara silma küll.
Õhtul külastasime vanalinnas meelelahutusasutust nimega Space Dog, mis on kohalikul pubimaastikul ainuke koht, kus tasuta (par brivu) lauajalkat mängida saab. Igal pool mujal on lauad suhteliselt räämas ja iga mängu eest tahetakse 50 kohalikku kopikat saada. Külastuse taga ei olnud isegi niivõrd soov lauajalkat mängida vaid ikka pigem istuda kuskil, kus ei oleks briti poissmehi. Täiesti kohutavalt palju on neid seal ja liiguvad ka vähemalt kümnestes kampades, mis omakorda muudab võimatuks nende ignoreerimise.
Aga Space Dog'is oli tore. Õlu maitses hea ja muusika oli alternatiivne. Väike intsident oli ühe kohaliku kotkaga. Unustasin, et pole Tartus ja kui järjekordset õllet ostsin, jätsin kapa leti otsa, samas makstes kaardiga pisut eemal. Nii kui joogi eest makstud sain ja ennast kannu poole keerasin, vaatan, et mingi kohalik šeff on juba suure osa minu õldurist omale sisse kallanud.
Pärast lühikest vestlust, kust ei puudunud ka sellised kaunid meeleseisundit kirjeldavad sõnad nagu bljat, naahui, pidor ja urod, sain omale uue õlle ja uue seltsimehe kodanik Dima näol. Natuke oli hirm küll, et kui tüüp mu blufi läbihammustab, et siis võib hammastest ilma jääda, aga kuna mul naine on hiljuti paar korda jõusaalis käinud, siis mõtlesin, et siukse tugeva seljatagusega võib ju proovida õigust nõuda. Seekord läks õnneks.

Ostsin oma endise kodukoha lähedalt õlletehasest mingi eriti special õlle, mida erilisel hetkel mekkida. Täna pärast trenni lasen hea maitsta :)

 

Sprotid, mis pildil on, sain sõbra käest, ta on seal sprotivabrikus kõva kärbes nüüd ja tal kodus ei mahu enam konservide vahel liikumagi. Sellega on siis ka mõneks ajaks muretu. 

Tasub käia Riias :)

Передо мной возник амбал –
Даст в лоб разок и трупом ляжешь...
А он дрожа пролепeтал:
Где туалет здесь, не подскaжешь?

Kõige suurem seiklus

Tore seiklusmäng on käimas, kes veel ei tea. Osalen ja soovitan, mis sest et koduleht on vigane veits. Kaotasin laupäeval poole oma kehakaalust ja kann siiani valutab - nii juhtub kui mööda Pikka jalga neli korda üles joosta. Eriti hea oli taaskord tõdeda, et ma olen täielik retard, kuna aarde leidsin lõpuks ikkagi sealt, kus hommikul kell kaheksa esimest korda käidud sai. Üks kena noormees näitas kus see on ka. Ise ei leidnud. Jah - vihjetest oleks ka viieaastane aru saanud. Ehk saab järgmisesse vooru. Ei aidanud ka see, et tiimikaaslane kuskile Kapa-Kohilasse jooma suundus ja ma üksi pidin verd köhima ja kiiresti kõndima. Pidin taaskord nentima, et mingi üheksanda klassi sportlikust vormist ei ole midagi järele jäänud ja ma olen nõrgem kui nõrk - i believe it's called nõrg.

Üks teine isiklik feil ka ikka, et päev täiuslik oleks. Läksin koosolekuruumi kommi ostma, sest klient oli tulemas ja noh - viisakas on. Jõudsin kotitäie kraamiga tagasi ja vaatasin, et oi - juutuubi link on saadetud msnis. Tegin lahti ja taipasin ühtlasi, et elu ise on ikka suurim kõigist dramaturgidest. Kas sa tsheki võtsid, mees?

topelt-win

Huvitav, et mida harvem ja labiilsemaid postitusi üles riputad, seda rohkem endised joobarid hakkavad kontakteeruma. Grupiviisiliselt. (Ma kahtlustan, et tegelt nad teevad seda kahjurõõmust - tahaksid näha, KUIvõrd rasvasem ma siis nüüd olen.)

Joobaritest rääkides - Kesse otsustas üksi kodus olles koristada. Koerte, laste ja meeste puhul on üksi kojujäämine potentsiaalne ohumärk. Lisaks enda asjadele oli ta ühtlasi ära visanud hunniku minu "mittevajalikke" riideid (selle ma avastasin alles kuu aega hiljem, mis tõestab iseenesest tema seisukohavõtu korrektsust). Avastusele aitas kaasa asjaolu, et kutt oli harjumatult kõrvad lidus koguaeg, mis tavaliselt tähendab keskmise või suurema kaliibriga sigaduse peatset ilmsikstulekut.

Aga ühesõnaga, ma olen talle ühe sitakeeramise võlgu ja täna saab shoppama minna.

Kohtumine kõrgkultuuriga

Twilight: Vaatasin ka ära selle väikseid tüdrukuid ja nende meeleheitel emasid hullutanud fenomeni. Üllatusin meeldivalt. Tegu on vaimustavalt naljaka komöödiaga kergelt kohtlaste alakate armastusest. Süžeest niipalju, et Bella kolib loo arengu seisukohalt mitteolulistel põhjustel ühte USA kolkasse, kus kohtub oma elu armastusega. Loo muudavad eriliseks faktid, et USA päraperse väikelinnadele omaselt on ka seal kanda kinnitanud igasugu soerdid ja kollid, kelle olemasolust ükski teine inimene midagi ei tea, ja samuti fakt, et kui muud filmis esinevad noored oleks nagu välja hüpanud mingist noortekomöödiast, viskavad nalja ja hängivad hamburger jointis, siis peategelane Bella oleks nagu kerge Aspergeriga või muu sotsiaalset paralüüsi põhjustava puudega. Kõigile sõbralikkusavaldustele vastab ta lihtlausetega, millesse teeb ebasobival kohal imelikke pause, ja väldib silmsidet nagu katku. Tuleb välja, et see ongi kõik, mida ühe salapärase noormehe südame võitmiseks vaja. Noormees aga on, kuna tegu on ikkagi väikelinnaga (soerdid etc), vampiir. Ma ei ole küll ebasurnute armusuhetes eriti kodus, aga loogika järgi peaksid nad, olles ise juba teab mitmendat aastakäiku elus, oma kõrvale selliseid veidi ärksama mõistusega kaaslasi valima. Selle üle ei pea õnneks kaua juurdlema: viis, kuidas vastarmunud teineteist ajuvaba ilmega jõllitavad, mokk ripakil, annab mõista, et vampiirinoormees ise ei ole ka just teravaim saag kuuris. See mõttelage jõllitamine kombinatsioonis kohutavate filmiklišeede ja pingutatult halbade osatäitmistega absoluutselt kõigi näitlejate poolt ongi kokteil, mis antud komöödia lausa vastupandamatuks muudab.

New Moon: äärmiselt suurt pettumust valmistanud järg ometi nii vaimukale esimesele osale. Ilmselt saab iga nali lõpuks vanaks. Kui Twilight oli halb ja naljakas film, siis NM on halb ja igav film, olles seejuures vähemalt viis tundi pikk. Viimane asjaolu tagab selle, et põnevusega jälgivad filmi ainult need, kellel on molluski aju (kõik need 5 miljardit fänni siis arvatavasti). Tervet eepost ei suuda normaalne inimene ühe istumisega välja kannatada ka siis, kui ta on natuke (või päris palju) purjus.

Filmi järgmistest osadest kavatsen ennast eemale hoida, v.a ehk viimane - selle raamatu sisukokkuvõte oli juba selline deliirium, et ilmselt ikka peab nägema, kuidas see kinolinal realiseerub.

Muusikasoovitus vol 1

Kuna harva juhtub seda, et mul midagi tarka ja asjalikku päevapoliitilistel teemadel öelda on ja ma üsna tahtlikult eelistan delikaatseid teemasid mitte torkida, siis jätkame neutraalset rada mööda ja soovitan teile muusikat.
Viimasel ajal kriibib raadiost kõrva mingeid eriti lolli tekstiga lugusid. Mõni on lihtsalt debiilne ja kordab terve loo vältel "Barbara Streisand" ja mõne teksti kallal on härrased muusikud natuke rohkem vaeva näinud, et ikka kindlasti lausloll saaks. Säästmaks oma aju otsisin portsu muusikat, mille sõnadest ma keelebarjääri tõttu aru ei saa. Kaunis portugali keele kõla ja käredad kitarrid. Loo põhikäik meenutab natuke ühte Foo Fightersi lugu, aga õnneks pole nii lame ja lahja nagu Fightersite oma. Kuulake teisi Pitty lugusid ka. Päris hää kraam. 

Esimene lugejakiri

Blogi pole veel ööpäevagi üleval olnud kui juba on minu postkasti jõudnud esimene tulise austaja kiri. Olgu siinkohal öeldud, et igasugused kirjad ja kaastööd on alati ooodatud. Püüdke kirjutada asjast ja lühidalt. Göranile tuleb siit üks personaalne aitähh ja kuna me ennast humaansete organisatsioonide alla liigitame, siis võimaldame vanal mehel rahus surra. Palun, siin on Göran: 

Tere. Tahaksin öelda, et olen Hillar Kohv Viinahaualt. Tegelikult minu tase ei küündi veel sinna aga ma püüan. Olen Göran Svensson. Asjaosalisi tunnen järgmiselt – tädi Birxi ja onu Antoniga töötasin kunagi koos meelelahutustööstuses, Piiaga olen paar toopi õlunaadi koos ära joonud, nadja ja kroku kohta olen kuulnud kõiksugu võimsaid lugusid ja abfabi olen isegi televiisurikasti (loe:arvutimolu) seest näinud. Igaljuhul olen kõiksugu varasemaid plooge lugenud ja end teie pere- ning tööeludega püüdnud kursis hoida. Minu eluunistuseks on, et mõnda minu saadetud kirja lõiku refereeritaks põgusalt teie plogis, siis ma võiks rahus surra.

Oma vaimukad ja vaimuvaesed kaastööd ning mõtteavaldused saatke aadressile shmanton{äkkhhhm>gmail.com

Speakin of weird kids

Igal töökohal on oma heatahtlik ullike. Keegi väga ei huvitu temaga suhtlemisest, aga tema üritab ennast igasse teemasse sisse pressida. Sealjuures viskab palju ja halba nalja. Mis lõppeb tihtipeale piinliku vaikusega. Ka meil on selline. Edgarilla. Neiu on suutnud meie suuremat sorti kollektiivi nii vaikseks sundida viimase aastaga, et keegi ei julge enam sõna võtta, kartes, et see võib triggerdada pika heietuse tema lapsepõlvest või "humoorika" jutustusest sellest, mis tema onu eile tegi. Kui Edgarilla teemat tõstab, siis ümbritsevad isikud keskenduvad pingsalt ekraanile, libistavad vaikides kõrvaklapid pähe ja palvetavad, igaüks oma jumaluse poole, et see kiirelt lõppeks. Edgarillal on hämmastavalt monotoonne ja vaikne hääl, mis tema niigi igava jutustuse häirivaks teeb. Nagu keegi lämmataks teda samal ajal kui ta räägib. Samas suudab ta tõsta häält piisavalt, et kõige kaugemale toanurka tööasju ajavate kollegide jutule vahele hüüda "abistavalt". Hiljem selgub, et räägitakse hoopis millestki muust kui Edgarilla arvas. Väike vigade parandus ning vabandus kui juba sõidab ta uuesti teemasse. Ka kõige viiskamad ja kannatlikumad meist on alla andnud ja saadavad interneti avarustesse kolinud kollektiivi vestlusruumi abipalveid kui Edgarilla neid oma ohvriks on valinud.

Offissi huumor

Või mitte päris. Kaladest igaljuhul.
Olen endale eluaeg akvaariumi tahtnud. Mitte mingit jõhkardit nagu enamikes
bachelor-padides USA filmidest. Sihukest ümmargust ja pisikest pigem, nagu Garfieldis.
Mingi aeg oli jutt, et see olevat loomapiinamine ja blaablaa süda-valutab-vihmametsade-pärast stiilis hala. Ma natukene treehugger olen küll, aga kuldkalade suhtes võtan vähe teistsuguse seisukoha. Kuidas see loomapiinamine on, kui liiva seest üks pisikene taimetuust välja paistab,
nii et iga tehtud ringi peal on jälle kalal väike sürpriis, sest mälu ei ole väga üle kolme sekundi.
Suur pidu pigem - iga päev on seiklusi täis. Ja üks kala peab olema sellepärast, mida ma täna offissi akvaariumis nägin.
Meil on selline täiesti tavaline akvaarium - taimed ja kivid ja puha. Ja kuus kala. Üks oli selline weird-kid, kes üritas taustaga ühte sulanduda ja magas igaks juhuks üks silm lahti(stiilis: vanglas magavad ka kõik igaks juhuks selili), sest ta teadis väga hästi mis seltskond teda ümbritseb. Meie ei teadnud. Vaene vemps oli igaljuhul eile öösel unustanud silma lahti jätta ja põõnas südamerahuga samal ajal, kui ülejäänud viis kaaki ta uimed nahka pistsid. Veits aega eile hommikul hulpis seal nigu harilik orbik ikka, aga kõiguta ennast palju sa kõigutad - eest ära ei jõua ujuda. Jõime muidugi rahulikult kohvi ja jälgisime huviga ta ponnistusi.
Täna hommikuks oli ta kannibalismi ohvriks langenud. Pärast pikaajalist peavangutamist ja imestust selgus, et kõik olid unustanud kalu kaks päeva toita. Selline lugu siis.

R.I.P. Orbik

a kas tervitada saab vä?

Kuna minu peamine funktsioon on kindlustada rõvedate üksikasjade esinemine selles ürituses siis sissejuhatavalt teatan, et laepanemise käigus silmaläinud pinnu väljatõmbamata osa on peaaegu välja mädanenud. Ja isegi juba näeb natuke ka sellest luugist. Kleebib hullusti.

Paranevatele buliimikutele, kes vajavad oksendamisabi, saadan lähivõtted silmast personaalselt e-mailile. Silmast silma, niiöelda.

Eestile tervist!

Lugupeetud Lugupeetud!

Minevikus on nüüd need ajad, kus pidite mööda blogiavarusi konnates hommikuse kohvi kõrvale lugemispoolist otsima ja kõigist oma lemmikblogidest ühekaupa postitusi tuhnima. Kokku sai kutsutud suuremat sorti kolleegium, antud kätte juhised ja asjaosalised pakuvad teile siinsamas paremaid ja halvemaid, lühemaid ja pikemaid eluks mittevajalikke infokilde. Kirjavead on pealekauba.

Ühtsuses peitub jõud ja loodan, et tulevikus räägitakse meie noorte blogikirjanike ühendusest samamoodi nagu praegu räägitakse Siurust või Noor-Eestist.

Injoy.

Siiralt Teie,
oA