Big and scary

Ma üldiselt ei ole väga hirmuäratav inimene. Väiksena kui ma oma allergiatega kimpus olin, siis kärnasoleku perioodidel tekitasin pisut õõva kaaskodanikes, aga pärast maailma kõige kohutavama puberteedi taandumist ei ole ma oma olemasoluga küll kedagi hirmutada suutnud. Kuni tänaseni.
Perekondlikel põhjustel pidin raha provaidima ja selleks lippasin enne tööleminekut kodule lähimast pangaautomaadist rasket kopkast tooma. Inimesi oli omajagu juba liikvel ja minust jõudis masina juures ette üks selline ema-tüüpi inimene. Vanust ilmselgelt üle 50 ja päevinäinud villase pükskostüümi püksid piiramas mitmele järeltulijale viitavat ahtrit. Noh selline korrektne daam, kes ka oli otsustanud teel tööle raha võtta.
Võtsin rahulikult sappa ja jätsin viisaka vahemaa enda ja tema vahele. Mul on üldse kombeks pangaautomaatide järjekorras pikem vahe jätta, sest ei meeldi kui endal seljas elatakse ja püüan ka omalt poolt seda vältida. Distants on tihtipeale nii suur, et teised inimesed kipuvad vahele trügima.
Ühesõnaga, seisin seal kogu oma hommikuses kauniduses, keha poolunes, üks silm alles kinni ja norskamine polnud veel päris normaalseks respiratoorseks tegevuseks taastunud. Hommik oli parasjagu karge ja vappevärinate vältimiseks pingutasin ülakeha nii, et oksad läksid tahtmatult laiali ja rusikasse surutud kätel valendasid sõrmenukid. .
Daam pani kaardi masinasse, vaatas üle õla, mina parajasti ajasin oma ühte lahtist silma rohkem jõlli, et dioptreid paika saada, mispeale daam kohkus kergelt, mõtles pisut, printis kontoväljavõtte, vaatas seda, vaatas uuesti mind, võttis kaardi välja ja kiirustas silmsidet vältides minema. Ilmselt riskianalüüs näitas, et mõnest muust pangaautomaadist oleks turvalisem raha võtta. 
Mul tõi kogu see asi suure muige näole ja mõtlesin endamisi (ma vahest mõtlen inglise keeles...asju, mida ei kannata kenasti emakeeles öelda): Well done, my Evil Eye and Muslim Beard on Russian Face. Thanks for speeding things up.
Tuleb tunnistada, et eemaletõukav välimus võib minusugusele enesekesksele lumpenile teinegi kord kasuks tulla. Lohutan ennast sellega, et kõige hullem on kui ümbritsevad inimesed ükskõikseks jätad.

EDIT.
Korraks pidi tööl mingit värki ootama ja mul oli veidi igav. Siis ma varastasin hea idee ja joonistasin teile pildi oma eilehommikusest lõustast. Paintis oma alzheimeri käpakestega soperdasin. Üsna elutruu sai, sõbrad võivad kinnitada...

Nähtud-tehtud: Dylan Moran

Suurmeister oma silmaga nähtud. ....eehm, mul jääb nüüd ülivõrretest väheks, aga kui kasutada 'meerikamaa keelt, siis ütleks, et oli as awesome as a unicorn rodeo with midget cowboys.
Tripist endast nii palju ei olegi kirjutada peale selle, et Baltic Princessiga pühaba Soome sõita on masendavam elamus kui näha ilma pärakuta sündind siga, kes ennast sõna otseses mõttes surnuks sööb. Alguses on jõle naljakas kui sinu kõrvale istub Baruto-mõõtu naisterahvas, kes on nii koomas, et on isegi oma kingad ära kaotanud. Aga kui mingi hetk jõuab sinuni tõsiasi, et terve laev on selliseid ahve täis, siis 3,5h merereisi mööduvad üsna piinarikkalt. Sellist annust frustratsiooni ei suuda isegi Veerpalu dopinguskandaal esilekutsuda.
Tulles tagasi ilusate asjade juurde, siis minu peas oli Kultuuritalo selline suurhalli mõõtu asutus, kus soomlased oma rohket kultuuri nautimas käivad, aga tegelikult oli tegemist veidi väiksema saaliga, umbes nagu Vanemuise suur saal või nii. Piletid olid mingi sektori kuuendas reas ja tegelikult kartsin, et Moran jääb väikseks täpikeseks küündimatus kauguses, aga päriselus tähendas kuues rida, et minu ja Morani vahel oligi reaalselt viis rida inimesi!!! Tema žestikuleerimisest tulenevat õhuliikumist oli täiesti tunda.
Suur au oli olla Meistrile nii lähedal.
Moranit soojendas mingi rootslane, kes reisikaaslastele küll meeldis, aga mul oli temast sügavalt savi. Ma arvan, et Comedy Estonia mehed teevad paremat nalja ja joptvajubljatj, ma ei tahtnud mingit rootslast näha.
Härra ise ületas kõik minu ootused ja lootused. Ma olen aastaid juba ahvivaimustuses kõigest mis ta teeb ja ma saan aru, et võrdlus DVD-esituse ja laivi vahel pole kuigi objektiivne, aga tundus mulle nii, et ta ise nautis laval olemist palju rohkem kui neis DVD-standup'ides. Teemad, millest ta rääkis, olid suht-koht samad, mis tal alati on - poliitika, mehed-naised, pere, vanusega toimetulemine jne. Vanu nalju rääkis minu jaoks ainult ühe otsast lõpuni. Paljud küll algasid tuttavalt, aga lõpp oli teistsugune. Omajagu improviseerimist oli, paljuski tänu mingitele ahvidele, kes publikust vahele röökisid. Moran tuli muidugi suurepäraselt kõigega toime, aga kohati läks publik ikka täitsa debiiliks kätte ära ja ei vaibunud see asi ilma Morani sarkastilise märkuseta.
Ma ei saa aru, mis selliste inimeste peas toimub - istud seal, vaatad elava klassiku esinemist ja siis tuleb pähe mõte, et oohhhoooooo, aga ma lõugan vahele, siis tuleb naljakam. Nagu WTF? Üks tšikk reaalselt tõusis püsti ja kutsus Moranit enda juurde lõunale. Jah, muidugi ta tuleb, lillede ja sooja kallistusega, kiidab su kodu interjööri ja naudib su fkin toitu. Ole vait parem, ära sega vahele. Tra, see on sama nagu läheks Picasso maalile punase guaššiga silmapiiri joonistama. Milleks?
Jah, hoolimata neist idiootidest, kes oleks pidanud koju jääma, oli üks kõvemaid elamusi üldse ja kuigi kogu selle nalja peale kulus mul kõigi kellade ja viledega tublisti üle saja euro ja lõpuks oli see üleüldse kõige kallim üritus, kus ma eales käinud olen, ei kahetse ja ka kahekordne summa sellise asja eest oleks minu silmis õigustatud.
Nii, et mul on kahju kõigist teist, kes te seal ei käinud :) Kahju on ka sellest hingamisraskustega tüübist, kes mu seljataga istus. Inimene pidi suure naeru tarbeks hästi häälekalt sisse hingama. Nii et kõik Morani punch line'id käisid korrelatsioonis üle saali kaikuva "HHHHHHÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ"'ga.
Still worth it!  Näete siis kui DVD ilmub

Pasha

Ei ole paša, pasha ehk siis paast on tulekul. Sellest inspireerituna mõtlesin natuke kirjutada puhtuse ja isikliku hügieeni teemadel. Iga hommik kui ma ennast enne tööd duši alla vean, ripub seal aasaga kraani otsas üks selline roosa mitmekihiline kamakas. Iga kuradi hommik lähen ma selle vastu ja see on külm ja niiske. Kuna see pole minu oma, siis eeldan, et kuulub naisele. Kuna ripib duši all, olen jõudnud deduktiivse mõtteahela abil järeldusele, et selle funktsioon on seotud hügieeniga. Pärast pikka guugeldamist leidsin, et ameerika keeles on asja nimi loofah. Ma olen neid näinud juba aastaid, aga nende funktsionaalsus on mulle senimaani müstikaks. Kogu selle seadeldise olemus on nii üdini naiselik, et mul tekkis kohe huvi küsida - kas on siinsete lugejate seas mehi, kes luhvat kasutavad? Ma ei saa aru, mismoodi see käib - kas esmalt tehakse luhva seebiseks ja siis nühitakse keha või siis tehakse keha seebiseks ja siis tõmmatakse luhvaga?
Praegu kõik need idiootblogijad, keda ma siin tihtipeale kirun, kindlasti naeravad kõhud kõveras mu rumaluse üle, aga ma võin teid valgustada oma tausta suhtes.
Suure osa oma noorusest veetsin kusagil sõbraliku naaberriigi pärapõrgus, kus meil ei olnud voolavat vett ega kahhelkivist sitamaja. Vesi tuli kaevust ja sitt käis auku, mida pidi ülevoolamise ennetamiseks aeg-ajalt ämbritega metsa alla tühjendama. Sealsed inimesed olid lihtsad ja hügieen kui selline oli rohkem nagu hobi, tehti kord nädalas sauna, kutsuti naaber selga pesema ja oligi kõik. Kuna yours truly oli lapsepõlves kimpus tõsise heinatolmu allergiaga, siis heinateo ajal sai mulle osaks tõeline luksus ja astmasse lämbumise vältimiseks pesti mind iga päev. Pesu polnud ka selles mõttes mitte midagi erilist, väike sügelev ja kärnas toša pandi pesukaussi istuma, toodi tünnist päikesesooja sääsevastsetega vihmavett ja pesti. Mingeid šwamme ei kasutatud, ainukesena oli abivahendiks nõukogude keemiatööstuse imerelv - kamakas pruuni majapidamisseepi. Kas teadsite, et majapidamisseepi tehakse(tehti?) peamiselt lehmade sarvedest, sõrgadest ja nahast? Täiesti hämmastaval kombel on neid kokku pannes suudetud saada produkt, mis oma abrasiivsuse ja kõvaduse poolest on oluliselt üle kõigist eelpoolmainit lähteainetest.
Ühesõnaga kui pesu lõpus polnud lapsel veritsevaid peahaavu, ei olnud laps päris puhas ja tuli otsast alustada.
Nii et ekskjuus mii kui ma ei tea, mida loofah'ga teha. Olen suutnud aastaid oma vaimupimedust varjata, aga pärast The Readeri vaatamist, kus üks peategelastest nii hullult häbenes oma kirjaoskamatust, et läks suisa vangi sellepärast, otsustasin tõega lagedale tulla. Enne kui vangi pistetakse.

Ärge nüüd arvake, et ma olen mingi puhtusepõlgur. Ma väga hindan puhtust. Küll mitte proaktiivselt, aga kui keegi teine on koristanud, siis ma hindan seda väga. Isikliku hügieeniga on ka võrreldes algusaegadega oluline areng toimunud. Olen õppinud regulaarselt šampooni kasutma. Dušigeeli otstarbest ma ei saa aru, sest minu meelest mõjutab ka šampoon vee pindpinevustegurit piisavalt, et mustust keha küljest lahti saada. Oleks ma korstnapühkija või kaevur, oleks ilmselt teine jutt.
Nüüd, kus mu habe on juba pikem kui mu juuksed, mõtlesin, et peaks midagi siit tellima. Nii ebatõenäoline kui see ka ei tundu, on minu habe mind pannud rohkem ilutoodetele mõtlema. Käisin eile juuksuris ja kurtsin talle oma muret, et tihtipeale on habe sorakil ja oleks vaja mingit abivahendit, mis mu talibani kontrolli all hoiaks. Mingit juuksegeeli ei saa kasutada, sest geelitatud habe näeks ikka eriliselt võigas välja. Juuksur teadis rääkida, et fiibervaha peaks hästi sobima, ei jäta geelist välimust ja hoiab karvad kontrolli all. On ehk kellelgi fiibervahaga kogemusi? Seda pidi tellima ja eks kui ma kätte saan, siis teen siia ühe ilupostituse fotode ja arvustusega.
Aga jah, loofah'd. Ei tea, kas neid meestele ka tehakse? Ma tunnen, et mu heteroseksuaalsus on ohus kui ma sellise satsilise roosa huijoobiniga ennast duši all küürin...võiks olla selline tumedamat värvi, auto- või relvapiltidega...Prooviks kindlasti.

Muusikasoovitus vol 12

Alles see oli kui aasta vahetus ja juba üsna varsti peab hakkama suviste festivaalide tarbeks telki pakkima. Ja kaugel siis need jõuludki on.
Aega on vähe, aga et see blogi siin päris ära ei hääbuks, siis üks muusikasoovitus teile. Üks eelmiste Rabakate suurtest lemmikutest, kellest enne festivali ei teadnud midagi. Pärast festivali on kaks Danko albumit igas playlistis kindlasti olemas.
Üks tema uutest lugudest. Video on ka tase.



Blgomaailmast siiski päris eemaldunud ei ole ja suure huviga loen igapäevaselt oma lemmikblogisid. Eriti meeldis üks Eesti bimbo edulugu, kuidas harilikust mimmist, kes oma võimete piiril Taanimaal rahvaülikonnas almamaterit näris ja kes läbi "suurte raskuste" sai kapitalismi õitsvas kantsis lapsehoidjast rikka mehe naiseks. Innustab ka teisi oma eeskuju järgima ja ütleb, et pealehakkamist on vaja. Kurat, selle pealehakkamise osas ma pole päris nõus - pealehakkamist on vaja, et ratastoolis poes käia või miinimumpalgaga Eestis toime tulla. Pealehakkamist nõuab päris kõrghariduse omandamine ja diabeediga igapäevaselt toimetulek. Pealehakkamist nõuavad paljud asjad ja näiteid võiks tuua lõputult. Tema positsioonile jõudmine eeldab seda, et oleks suguküps normaalkaalus naine, soovitavalt elus. See pole pealehakkamine, pigem nagu õnnelik juhus.

Veel lugesin ühe pihvi selgusehetkest. Inimene on Grey anatoomiast nii lolliks jäänud, et tajub eksistentsi olevikus suure selgusehetkena. Samas suudab ta selle nii segaselt kirja panna, et kui talle ka peaks üks kord see tõeline selgusehetk saabuma, ei juhtu see ilma farmaatsiatööstuse abita. Selline random, et tundub uskumatu igasuguse poindi puudumine. Loed mitu korda üle ja võta kust otsast tahad, puhas iba ja deliirium. Meenus kohe üks lugu varajasest noorusest, kus meil mägieestis üks vanaätt ennast väetisest surnuks sõi ja kuidas siis külarahvas käis ja vangutas pead, et miks ta küll nii tegi ja mida kõike ta sellega öelda tahtis. Mitte sittagi ei tahtnud - härra oli vana ja seniilne. Väetisehoidlast möödajalutades tuli nälg peale ja nii see taadu endal vatsa hääd lämmastikupõhist põllurammu täis tõmbaski. Ja ongi persekellad, ilma igasuguse sügava poindita. Söö sa pärdiku kombel väetist või pea otskohtlast blogi, sured lõpuks ikkagi nagu andevaene sooja sepikuga pähe saand kretiin.

Aga jah, mis siin ikka heietada, olgu teil PEALEHAKKAMIST tervet mõistust säilitada. Mõnel piduõhtul kohtume, siis lööme kokku.

Päeva küsimus

Miks ometi?

Minu päevake(sekesed)

Ei ole veel naiseks hakanud, aga kolm rida peaks kirja panema, sest ei kallid kaasautorid ega ka mina ise ei suuda ennast kuidagi kirjutama motiveerida. Internetist lahedaid asju linkimiseks ei leia ja tegelikult on kevad väljas nii ere, et istuks parema meelega õues kui arvutis.
Vaatan siin kalendrit iga päev ja ahastan üha enam, et 100km maratonidistants läheneb hirmuäratava kiirusega. Siis vaatan peeglisse ja ohkan kergendusega, et kui paat ümber vajub, on vähemasti pekivaru piisav, et pinnal püsida ja hüpotermiat vältida. Üldse ei kujuta ette, mis saama hakkab.
Suvele mõeldes on igasugu toredatest üritustest kalender kirju. Rabakale peab minema, Positivusele ju võiks, Jamiroquai tahaks ära näha.
Järjest tekitan tähti juurde oma lubadele. E sai tehtud, nüüd siis kauaveninud A ka. Kaks aastat tagasi alustasin, aga siis tuli see kahetsusväärne intsident, kus kartsin, et võetakse ka see viimane B ära. Ära ei võetud, aga A jäi venima.
Tra, ma olen nii palju neid lolle blogisid lugenud, et ei suuda ise ka enam midagi mõistliku kirja panna, ikka tuleb, et ohohohooo ja lalalaaaa kaunis kevad, linnud siristavad. Midaiganes ühesõnaga. Tubli annus sarksami, irooniat ja teravust ei ole ka enam mägedetaga. Dylan Morani Soome laiv annab kindlasti parasjagu hea reboodi debiilsustest kärbunud ajule.
Aga mis te sõbrad arvate, kui teeks lauba õdagu ühe õlle või kaks? Sedasi sotsialiseerumise mõttes?

Postimees ei pea oma lugejaid ülearu targaks

101. postitus. Delikaatsetel teemadel.

Sattusin venelaste internetis peale ühele pildivalikule, mis on pärit ühest Poola seksuaalkasvatuse õpikust noortele daamidele, mis näitab väga selgelt ära, mis on mis ja kus see miski asub. Pikalt jutustada pole midagi - üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ja ka teie nooremad preilnad, kes te seda siin uurite, teadke - kui mõtted härripotterist püksis kihelust tekitavad, siis see on täiesti normaalne. Poolas vähemalt.

Kaastöö kallilt lugejalt.

Endal pole mõhkugi tarka öelda ja kuna kallis Göran Tartust tahab kangesti midagi südamelt ära saada, panen tema lugejakirja teile siia:

Tere!

Tuletan teile meelde armsad inimesed, et suvi on algamas ja sellel aastal algab suvi jällegi Järvakandis. Pilet vaid aprilli lõpuni 39 rubla.

Siiamaani väljakuulutatud esinejad:

Kinnitatud / Confirmed
PENDULUM (AU)
FILTER (USA)
MUSTASCH (SWE)
NoMeansNo (CAN)
TERÄSBETONI (FIN)
CIRCLE (FIN)
ANAL THUNDER (FIN)
THE BAD ASS BRASS BAND (FIN)
ROCK-HOTEL plays ROCK-HOTEL 1983 (EST)
WINNY PUHH (EST)
METSATÖLL (EST)
J.M.K.E. (EST)
ABRAHAM (EST)
NEVESIS (EST)
GORESOERD (EST)

http://www.rabarock.ee/

Senisest nimekirjast isiklikud lemmikud järgmised:

Pendulum

http://www.youtube.com/watch?v=gIOQfdn9L9c

Winny Puhh

http://www.youtube.com/watch?v=fGwgfet4WvA

Rock Hotel :)

http://www.youtube.com/watch?v=yQy4Ix7qeF8

Kui nüüd veel Zetod, Kukerpillid ja David Allan Coe kah välja kuulutataks siis võiks surra.... Ausalt ma ütlen ma ei ole mingi melomaan aga üritus on sigakõva, soovitan soojalt.

Austusega
Göran Svensson