Sitt on leiva isa

Ülalmainit fraasiga sattusin ma kunagi tõsistesse probleemidesse. Veel mängupõrgus töötades, korraldati meile üks kord mingi rühmatreeningu ja team-building'u huina-muina. Ürituse hilisemas faasis oli zastolje, kus klienditeenindajate kõrbevad südamed lahjema ja kangema joogi näol leevendust said. Jutt käis seal parajasti söögist ja olles dekanteerinud paraja suutäie kanjaablit lajatasin ma selle sita ja leiva lause letti, lootuses hiilata peenterava rahvatarkusega.
Samas lauas istus ka meie saatanliku asutuse tegevdirektor ja kuna ta oli varem tegev olnud pagaritööstuses, ei kõhelnud ma oma väljaütlemisega, sest olin kindel, et ta teab seda ütelust.
Nii see paraku ei olnud ja paar päeva hiljem kutsus meie kohaliku koopa hegemoon mind enda juurde vaibale. Juhatuses olla inimesed väga nördinud, et mina kui kogenud ja noorematele eeskujuks olev töötaja oma leivaisa kohta "sitt" ütlesin. Ähvardati sanktsioonidega alates palgakärbetest, laiast koonusest aanuses, lõpetades vallandamise ja häbiposti aheldamisega.
Tekkinud olukorras oleks lihtne olnud teha silmad märjaks ja üritada kogu asi arusaamatuseks vormistada, mida see kõik ka kahtlemata oli. Algul ma nagu isegi mõtlesin selle peale, aga nagu mul on omad puudused on mul ka oma tugevad küljed, millest ma väga hästi teadlik olen. Näiteks olen ma mitteametlik maailmameister trussikute seebiga pesemises (omaette pikk lugu, kuidas ma selle tiitli sain). Kuna sitastest trussikutest poleks tookord erilist kasu olnud, läks käiku mu teine voorus, mis on kriisiolukorras sitast saia tegemine. Niisiis kasutades oma slaavi sarmi, hoogsaid žeste ja südantlõhestavat monoloogi jalgsi Riiga matkanud Petersoni keelepärandist, oli olukord lahendatud ja kompensatsiooniks lollidega suhtlemise eest kauplesin ka peost puutumata jäänud kalvadossi omale.
Hiljem selgus, et tegevdirektor oligi patoloogiliselt paranoiline loll, kes kartis ametiühinguid ja lubas seltsimees Göranile kandid kaela saata kui too ei suutnud tegevdirektori idiootliku sõnavõtu peale naeru pidada. Sõnavõtt kusjuures oli väljapaistvalt loll, sest sõjardi kannatuse ja distsipliiniga Göran naerab ainult siis kui keegi jalaga munadesse või kaikaga pähe saab. Sõnahuumor paneb ehk kergelt muigama..kui sedagi.

Ja nagu alati - mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida vaid leivast. Produktist, mida meie austet presidendiproua kõvasti promonud on elik koduses soojuses valminud isetehtud leivast. Mingi aeg kui teema aktuaalseks läks, võtsid paljud (peamiselt) naised, keda ka minu tutvusringkonnas leiab, pähe mõtte, et kodus tehtud leib on palju parem kui poeleib. Selles on südant ja kodusoojust. Rahvusromantiline leivalõhn kodus ja mida kõike veel. Külla ei saanud enam minna, sest nii kui üle ukse astusid, topiti käär hambusse: "Maitse! NII hea!!". Õllelauas kanakari muudkui jahus juuretisest ja võistu kiideti teiste leiba, lootuses saada paar head kommentaari ka oma käki kohta.
Jõle Eesti Asi on see kodus leiva küpsetamine nüüd. Nagu must leib ise ei oleks piisavalt oogry-moogry. Kodus peab käkkima.
Mina vaatan asja nii, et leivatööstuses näevad õppind spetsialistid - tootearendajad, tehnoloogid, pagarid, suurt vaeva, et küpsetada leiba, kuhu oleks talletatud traditsioonid, õpitu ja aastatepikkune kogemus. Seega vabandage kui ma kellegi koduses makaronikastrulis kokkusegatud käki suhtes skeptiline olen.
No ja lõpuks ei ole ju vahet, mida keegi omas kodus teeb ja mo pärast käkkige kasvõi neerud ninast välja. Mina toetan poeleiba - majandus kosub, inimesed saavad tööd ja nii.
Jutu kröömike on see, et mul on kohe-kohe köök valmis ja soolaleiva praaznik tulekul. Kui keegi mu kallitest seltsimeestest nüüd otsustab väga traditsiooniliseks minna ja soola-leiba tuua, siis teadke, et mitte mingil juhul ei taha ma kodukäkki üle oma ukseläve näha. Tulgu see nii südamest kui tahes. Diskreetselt näpuga näitamata vihjan :) Tavaline poest ostet vormileib on hea küll. Kokkuhoitud aega võite oma äranägemise järgi kasutada...lugege raamatut, tehke seksi või midagi muud meeldivat.  

Uudiseid siin- ja sealilmast

Tervist!
Iga normaalne inimene tarvitab uudiseid.
Hea uudis on see, mis murrab läbi nägemisnärvi, ajab harknäärme 440 Hz sagedustel pendeldama ning võtab väikeaju alaosas püsiasendi sisse.
Ja välja enam ei lähe, ajagu või vene papp teda sealt.
Heade uudiste eest hoolitsevad nõuande- ja kriisiabikeskused Buduaar, Elu24, naine.postimees jmt neis töötavate vastavat koolitust saanud ajakirjanike hoolitsetud sõrmede läbi.
Ei, mis meil neist kreekadest ja portugaaliatest põdeda, see ei koti meie tarekest ju kuidagimoodi.
Elama peab, nüid ja kohe, täie rinna ja avatud siidripurgiga!
Tegelikult, manustades hommikul esimese annuse uudiseid, tahtsin kirjutada tärganud trendist - eskapismist.
Et kuidas monaako-Alberti beib koju põgeneda tahtis.
Või kuidas intsu-Inga itaaljamaalt koju põgenes, samal ajal, kui Deliisa lahedast vabatnaise-elust kuuma korvpalluri kaissu põgenes.
Või kuidas mees kurja Karoli eest burjaatia kloostrisse(või ükskõik kuhu, Narva-Jõesuusse, vahet pole) põgenes.
Või kuidas afgaanimaa keskpankur rahatust pangast tont-teab kuhu põgenes.
Või kuidas biiber lendavate kanatoodete eest põgenes, niiet lakk lehvis.
Aga kõik need uudised kahvatusid Päeva Tegija ees.
Kelleks on lugupeetud proua Viivi Sõrajalg, vabandust, Sõnajalg.
Osundame elu24-ja:
"...seejärel bikiinid kaotanud «suusaproff» asus otsima kaotatud varandust, kuid seda leidmata jõudis Viivi Sõnajalg kaldale eevaülikonnas. Nalja sai kõvasti, kuna jetijuhiks juhtus seekord olema Siiri abikaasa Andres."
Põgenemisjuhtum siingi, eks - peaosatäitjaks seksikad päevitusriided.
Ja Siiri oli samal ajal, nagu lugeda saab, "oma mehe Sõnajalaõis."
Noh, et mees kuhugi-kedagi otsima ei peaks põgenema, arusaadav.
Lahe. Täiega lahe.
Mulle meeldib eesti elu.
Kuidas teile?

"..ja päike vajus toreda, tegevusttäis ja toimeka suvepäeva õhtul Mändjala kidurate kadakate taha, olgugi, et mereni ja maakumeruse servani oli minna veel terve igavik. Naer ja lõbus sumin, kilked ja tasased ohked ei vaibunud uue katuse saanud vanas talumajas veel varastel hommikutundidelgi.
Suur A´Tuin aga jätkas häirimatult oma reisi läbi avaruste, mis kooldusid Universumi Mustri järgi kirjeldamatult keerulisteks ja tolmusteks radadeks."

P.S. Rincewind, tervitusi Sullegi.

Naine kui ruum ehk uurimus tesseraktist, Hüperkuubist

Ilus tervis, kallid lugejad!
Seoses suvepuhkuse saabumisega oli aeg ette võtta Seiklus.
Ei, ma ei mõtle seminari "Mees, seks ja arst" külastamist, milline ettevõtmine oleks mu teemakäsitlusvõimele kahtlemata laiust ja sügavust lisanud.
Ma lugesin nimelt raamatuid.
Seoses avalikus ruumis esilekerkinud mõttevahetusega tänase naiskirjanduse(=naiskirjanike poolt kirjutatu) olemuse üle tekkis minulgi äravõitmata soov uurida nö sügavuti eesti naise hingeelu.
Ehk siis lühemalt: mis neil viga on, et koko see aika käib 1 virin ja igin raske elu ja kurja saatuse pärast. Seetõttu seadsin sammud...ikka raamatukokku, kuhu mujale, et koju sikutada vastavateemalisi teoseid. On ju kirjanikud tõrvikukandjateks, pioneerideks, ajastu kroonikuteks, valgustajateks, hüüdjateks häälteks etc. Mulle, lihtsale ja tagasihoidlikule lugejale - inimesele tänavalt - nad kõik oma teosed ju kirjutavadki, kuu pääle need kriitikud, arutasin rahulolevalt. Ma olen ju terve mees ja tahan seda kõike (teada) saada - kuidas öelda ja olla, kus on geepunkt, kas suurus on oluline, kuidas leida oma Tee - vastamata küsserid tormlesid äkitsi mu väliselt rahulikus rinnas...
Tänu mõtlemisorgani eelhäälestatusele meediakanalite poolt praakisin kohe välja järgmised autorid: Kati Murutar, Kerttu Rakke, seejärel ka Epp Petrone, nime tõttu(põnnama lõin, nõrk olen!?) Milvi Lembe, keegi vist oli veel. Välja jätsin ka nn noorteromaanid, kuna tahtsin natukenegi hoiduda vesistest pilkudest, kes-kellele-esimesena-helistab-aruteludest ning liblikatest. Etteruttavalt saagu öeldud, et neist viimastest siiski päris vabaneda ei õnnestunud..
Lahked kogutöötajad tassisid lahkelt hunniku teoseid ette, tegin valiku ja lahkusin selliste raamatutega: Mati Soonik „Seelikukütt”,Tii Hell „Homme”,Kätlin Priilinn „Liiseli võti”,Angela Hofberg „Ikkagi”,Elme Väljaste „Udulaamade piirimail”, Mari Saat "Lasnamäe lunastaja", Sverre Lasn”Ristteel”, „Valivad naised” – novelle, Aita Kivi „Lähedal”. Jah, Mati ja Sverre tundusid küll meesautorid olevat, aga ju siis pidi nii minema.
Kahtlemata jäid loetelust välja mõned märgilise tähtsusega teosed, kuid Saatuse Sõrm oli oma töö just selliselt sooritanud ja mu vastuvõtlik, õrn olemus ning geisensibiliteet valmistusid sammudeks uutel radadel.
-Oo, mõistatus oled Sa ja jäädki..- tahtsin peale maratonüritusest rahunemist, meelekontrollitehnikate rakendamist ja mõnda alkohooliühikut karjuda. Nii mõndagi teost pidin end sundima lugema, oioioi..(Ma tõesti, vabandage, pole kirjandusharidust saanud; ainuke, milles ma tõesti kõva olen, on lemmikloomanimede genereerimine - alles ükspäev mõtlesin super kodujänesenime välja: Nisupea!!)
Otseselt targemaks, paremaks meheks ma ei saanud; teist-kolmat üldiseks teadmiseks aga küll.
Aga lugeja lahkel loal uurime nüüd lähemalt.
(Ärge kartke, kogu löögi võtsin ma vabatahtlikult kui jeesuke ju enese pääle!)
Halvimaid elamusi pakkusid lahkelt Mati, Tii, Kätlin ja Elme.
Mati oli kokku kriblanud tõsihaige, parajalt pika ja piinava jutukese miskist nõukaajal seiklevast (vuntsidega!) sekstöllist, kes naistele ligi ajab ja ühtida tahab. Raamatututvustuses saame teada, et Mati on tegelt hoopis lastekirjanik. Pisine uuring-järeltöö näitas, et onu olla veel vähemalt ühe samakoleda teose autor, milline fakt viib(+autori pilt) kokkuvõttes päris jubedate järeldusteni. Ärge lugege, kui te just seksuoloog- psühhiaater pole.
Tii on kokku kirjutanud klassikalise loo igavlevast abielunaisest ja seksuaalsest, intelligentsest,andekast, piltilusast, heade maneeridega ja mehelikust kunstnikupoisist. Poisil on tshikke muidugi jalaga segada, kuid miskipärast läheb just nii, nagu läheb ning ka lõpp on "ootamatu". Dialoogid kisuvad koduks keset linna ja ma ei tea, mispärast see raamat miski auh-inna sai. Tüütu, igav raamat.
Ketlin aga on hoopis teisest puust tüdruk, kes i-netist järgi vaatas, kuidas üht vahvat, sihtgruppi portreteerivat, "kõnetavat" romaanipoissi küll kirja panna ja selle siis ka ära tegi. Selle eest Respekt!(mitte see vahva bänd, vaid pruunlaste kirehüüd). Kõik värk kulgeb nagu igavas ja etteaimatavas filmis - mees alguses hea kui jänkuke, pärast aga kuri kui kalmaar, peksab lapst ja naist, jne, jne. Siseheitlusi ega arenguttõotavaid moraalseid dilemmasid peategelasel ületada ei tule, tõeline mees seevastu tuleb küll, ja veel milline - lihtne, kindlustatud, viisakas, peugeot, pärandus, lesk(vähkisurnd naine)+ pisipoeg..!! Kui üllas!!! Aaahhh, kuidas peategelasel küll vedas!! Mis tast, vaesestlapsest, saanud oleks, koorem sotssüsteemile ja kibestunud meel, aga kõik läks korda!! Väga mittemidagiütlev aga mõnedele vist vajalik teos.

Elme esindab vanainimesekirjandust(vt Õnne 13). Kuna kirjaneitsi ise väidab, et kirjutamine on lahe ja lugejad kiunuvat vaimustusest, las jääda.Sotsiaalminister magaks korralikult, kui kõik vanainimesed sellised hakkamasaajad oleks. Mu soovitus lugejatele: pea soojas, jalad soojas, kuuma teed peale(V.Vassiljev). Lõpuni ei suutnud lugeda.

Novellikogumik "Valivad naised" oli kah...noh, mõni oli kah. Murutar oli ikka sees, hea et tähismaad ja raitarit ei old. Kerttu Soansi stiil ja mõttekeerud olid päris head, mis siis, et lugu ise mu jaoks veits lame. Aga teist korda seda kogu kätte ei võtaks.
Ja parematest asjadest - Angela romaan - kui nüüd alguseosas ikka vastupidavust jätkuks - oli päris vahva. Plotti ette jutustama ei hakka, tasub lugeda küll. Allhoovustest mina, lihtne lugeja, muidugi ei mõiganud. Peategelannal olla old suured rinnad. Lugege, ei pea pettuma.
Mari raamat oli enam-vähem terviklik, mõni meie "tipprezhissööridest" tahaks ehk mõne liikuva pildigi sest vändata - kaamost ja rasket elu rullus sealgi. Aga igav oli, tegelased ei muutunud paremateks, huvitavamateks...no hullemateks ka õnneks mitte.
Sverre väike raamat oli enam-vähem elus(t), eriliselt õnnestunud oli aga viimane novell - selle eest tõesti 10nest 9 punni.Kui autor võtaks vaevaks miski tellise kirjutada, loeks küll.
Kogu ürituse päästis ja tüüris rahusadamasse( no aga laevu ei ehitata ju selleks?) Aita Kivi.
Rahulikus, analüüsivas ja meeldivalt minategelasekeskses raamatus räägitakse tõesti Naise elust. Kas just kaasaegse - varakeskealise omast, nagu mina otsinuks, aga..Kõik oli heas eesti keeles ja usutav, väga lahe. Ma ei produtseeri mingit virinat, lugege, soovitan!!
Lugemata jäi Eeva Pargi novelliraamat, mis mu Sõltumatu Eksperdi(aahh, ma poleks üksinda, ilma laterna- ja käehoidjata, vist eluski jõudnud sellest kuhjast läbi närida) sõnul oli samast klassist Aitaga. Aga kindlasti jõuan sinnagi.

Mu ekskursi algne eesmärk - sügav mõistmine - jäi küll saavutamata, küll aga koondusid mõned mõtted. Näiteks - pea kõiki teoseid läbis üks ja sama tüütu muster: naine on selline ja tolline, elu on raske, äng pureb, elu mõte on kadumas; siis aga paistab valgus pimeduses - Mees!!
Kes annabki peategelase elule mõtte, lihtne. Justkui muid olemise ning selle kirjeldamise viise olemaski poleks.
Veel häiris mind stiil ja sõnavara. Täiskasvanukirjandust peaks lastekirjandusest eristama see, et kõiki jumalama asju ei pea saja (ühetaolise) sõnaga lahti kirjutama, ma ju aiman-adun isegi, kuhuni miski-keski tegevus viib, mind huvitavad rohkem pisikesed, märkamatud detailid, millede oma peas kokkupanekul võib tekkida hoopis uusi, ootamatuid seoseid. Ma tahan, et kirjanik ei peaks mind lihtsameelseks, kellele kogu puder valmis keedetakse, maitsestatakse, ära nimetatakse ja täpselt kell 8.30 ära süüa kästakse.
Ma ei taha kirjanike kohta midagi halvasti öelda; kirjutamine on lahe ja kindlasti mõne teraapia-iduga tegevus. Kindlasti olid antud teosed kirjutajate jaoks tähtsad ja omal kohal järgmiste raamatute kirjutamise tarvis. Kui ma olen millestki valesti aru saanud, antagu mulle lahkesti teada või soovitatagu paremaid/sügavamaid teoseid, olen ootel.

P.S. Geepunkti asukohast ma ikka aimu ei saanud. Jätkan otsinguid.

Pealkirjamäng

Nagu ma juba varem kirjutanud olen, on Postimehe spordilisa alati väga leidlik Kaia Kanepist uute ekspressiivsete piltide leidmisel. Enamasti on Kanepil reket püsti peos, kaelasooned pingul, muskel punnis ja huultelt võib kujutlusvõimet omades lugeda välja midagi nagu "Tra ma löön siin kõik laiaks, raisk!" No ei otsita inimesest selliseid rahulikumaid pilte. Ma tean seda omast käest, ma olen ka väga ebafotogeeniline. Igal keskmisel pildil näen välja nagu tola või siis nii, nagu mul oleks keskmisest teravam ora perses.

Igal juhul inspireeris Postimees Online mind järgmiseks pealkirjamänguks:
Seekordne pilt pärineb siit ja näeb välja selline, nagu Kaia tahaks reketi pintslisse pista:

Mida pakud pildiallkirjaks sina, kallis lugeja?

P.S: ja ei hakka mõnitama. Mul ei ole Kanepi vastu midagi ja teil ka ei ole. Kui on, olge vait.

Usk, lootus, armastus

Minu viimase aja lemmiktegevuseks on diivanil vedeleda ja Biggest Loserit vaadata, ise samal ajal õlut juues ja midagi head süües ja itsitades, kuidas sealsed morbidly obese paksud oma paksusele mingeid ulmelisi põhjuseid leiavad. Prevaleeriv on muidugi mingi elus aset leidnud suur draama, mille tagajärjel eluisu vähenes, aga söögiisu seejuures imelikul kombel kasvas.
 Siiski jääb minu lemmikuks naine, kes leidis, et ilmselt on jumal just tema jaoks selle saate teinud ja talle selle võimaluse saatnud. Jehooval on kas sitaks igav või prioriteedid absoluutselt paigast ära - maailm reostub ja pool maailma nälgib ja tema muretseb mingi ilmselgelt mitte niiväga nälgas oleva tahtejõuetu eide pärast.

Dumb of the day

Marimaasika labiilne blogi ei ole enam ammu aktuaalne. Nagu ikka - asi kogub tuure ja siis vaibub. Toimunud on teatav areng ja inimene mitte ainult ei suuda päevasündmusi kronoloogiliselt dokumenteerida vaid ka rohkem kui ühe lausega kirjeldada juhtunut, kasutades ka muid adjektiive lisaks kena, nunnu ja armas. Enesepildistamine ja kolme outfiti kombineerimine jätkub, aga no kõigile oma ja kui ma nüüd aus olen, siis mind see blogi enam ei huvita, sest neiu on vist ennast leidnud ja ilmselt pole ka kauge see aeg kui tema blogist ilmub raamat või vähemasti hakkab ta hambutute ajudega pihvidele kergestimälutavat kolumni mõnes naisteajakirjas avaldama. EPL päris mitu korda juba tsiteerinud ja see, mu sõbrad, on kvaliteedi märk. Minu siiras imetlus ja õnnesoovid juba ette.
Täna lõi mu radariekraanil plinkima uus subjekt (üldkeeles nimetatakse subjektiks tegevuse kandjat ja kuidagi muud moodi ma seda inimest iseloomustada hetkel ei oska). Jätame nüüd kõrvale spekulatsioonid inimese IQ osas ja vältides eelarvamusi lugege SIIT Olgakese mõtteid. Mida asjast arvata? Kas ajakirjanik jahib uut meediastaari ja püüab lüpsta ühiskonnas põletavalt tundlikku šovinismi-hüsteeriat? Kuidagi kallutatud tundub artikkel mulle võttes võrdluseks tähemärkide arvu, mis on eraldatud Olgale, kes naudib ilusaid asju (mitte raha, sest kui asjad oleks tasuta tahaks ta neid ikkagi) ja siis Helenile, kellel on olnud elulooraamatut vääriv dramaatiline elu või Aliinale, keda oma südikuse ja distsiplineeritusega võiks tuua eeskujuks igale noorele.
Ma muidugi ei tea ajakirjandusest mitte muhvigi ja ega see artikli kui sellise arvustamine ei olnudki põhiline minu jaoks.
Rohkem hämmastas see Olgakese elu. Tema ja ta mehe suhe ei ole teps mitte võrdne. Ei ole ju? Ma omaendale mõistetavamast seisukohast, ehk siis mehe omast vaadatuna mõtlen, et sellist asjaarmastajat naist kodus pidada on ju totaalne rahaauk.
Isegi kui ta töö perenaisena on kodu korras hoida, oleks majanduslikult kasulikum palgata koristaja, kokk ja lapsehoidja ja saata naine kasvõi pudeleid korjama tänavale. Hingab värsket õhku ja näeb inimesi vähemalt.  Kogub kõvasti street knowledge'it ja on õhtuti teleka ees millestki vestelda vähemalt.
Njah, mind jätkuvalt hämmastavad taolised ambitsioonitud inimesed ja ma väga hästi ei saa aru asjade dünaamikast sellistel puhkudel. Seksi koondnimetuse mõistes on kaup üüratu overhead'iga. Natuke nagu meenutab orjapidamist, kus inimese tühi pää ja võõras ülemvõim on ullikese raudadesse aheldanud, aga ka kõige rumalamad orjad pidid oma ülalpidamiskulud tasa teenima ja peremehele ka lisakopkat kaukasse tooma.
Kõige täpsem analoogia antud puhul on vist trofee, sest siis kaob raha arutluse all olevast võrrandist, mis ilmselt ei tohikski inimestevahelistes(armastusel põhinevates?) suhetes väga määrav olla. Staatuse sümbol selline, kus heal elujärjel mees võtab omale koju justkui kalli tõulooma, kellesse ta ennastunustavalt investeerib. Teeb oma raskelt teenitud rahast ussi- ja kirbutõrjet, viib jalutama, armastab ja vastu nõuab ainult truudust ja kuulekust. Kui ühel päeval vanadusest nisad rippus ja põis ei pea, lükkab ukse taha ja otsib omale uue kutsa, keda nähes külla tulnud sõbrad heldinult ohkavad: "iiiiiiihsand kui nunnu, käib juba iseseisvalt õuest asjal ja puha.."
Loomulikult toimib kõik vastastikusel nõusolekul, aga tulles tagasi selle koleda šovinismi manu, siis üsna üheselt on sellistes suhetes naispool sõltuvam ja õiguste ning võimaluste osas diskrimineeritum. Keda nüüd siis palavalt armastatud naisõiguslased antud juhul rohkem vihkavad, kas suurt ja tugevat meest, kes oma võimaluste, seaduste ja üldlevinud väärtushinnangute piires muretses omale koju alluva lühikarvalise või siis naispoolt, kes täiesti vabal valikul kehastab teatavaid stereotüüpe ja loobub võimalusest iseseisvusele, võrdsusele ja kõigele sellele muule, mis need naiste võrdõigused veel on. Või vaatavad aktivistid seesugustest võrdlemisi mustvalgetest keissidest mööda ja keskenduvad pigem laialivalguvamatele teemadele nagu sooline diskrimineerimine töökohal, naiste madalamad palgad jne?
Ma loeks hea meelega seisukohti. Päriselt ei tea miskit arvata :)  
For the record: siinkirjutaja on kahe käega võrdsete õiguste poolt ja pole tööl kunagi kedagi diskrimineerinud ega osalenud protsessides, mis oleks võinud kellegi soolise diskrimineerimiseni viia.

Käestläind õnn

Eile oli õnn mulle väga-väga lähedal. Nimelt käis mul visiidil korstnapühkija. Mitte mingi dressides suvaline "spetsialist" vaid see päris - korstnapühkijakuue, kaabu ja rullikeeratud harjaga vana. Pühkijal oli vaja katusele saada, et korstnasse vaadata ja seni kuni naabrimullet meie hästi järsust trepist redelit ülespuhistas, vaatasime meie härra pühkijaga kaminat üle. Nähes seda tahmast ja pontsakat olevust tuli mulle meelde see värk, et kui korstnapühkijat nööbist tõmmata, siis pidi õnne tooma.
Ma olin juba sammu tema suunas astumas kui tuli pähe kõhklus, et see oleks ikka äärmiselt gay move. Intiimses koduses õhkkonnas tungida tööoleva inimese personal space'i ja tõmmata teda enda suunas. Sekundi murdosa jooksul käis peast läbi kujutluspilt, kuidas redelit lohistav higine naaber avastab meid elutoast - korstnapühkija silmi peites kuube kohendamas ja minul suur tahmavõru ümber suu. Edasi ei julgenud ja ei saanudki mõelda, sest naabrimullet kukkus kolistama ja hirmust, et ta oma suure redeliga vastvärvit kipsplaadi ära rikub, tõttasin talle appi.
Nii see paraku on, et kui õnne nii lähedalt mööda lased, tuleb ka õnnetus ja niipea kui korstnapühkija oli lahkunud, avastasin terrassil tuulekastist herilased, kes sinna pesa olid ehitama asunud. Õnneks oli ehituspoes mürki müüa. Üldiselt ma kahjuritõrje puhul ostan alati kõige kallima asja, sest loogiliselt võttes peaks parem olema ja isegi kui ei ole, siis makstud raha mõjub nagu kolisevate sildadega autol raadio volüüminupp. Tundub, et kõik on korras ja sa ei mõtle asja peale enam. Mürk oli päris vihane- iseenesest selline harilik dihlofoss-tüüpi sprei, aga ots oli oluliselt laiemaks torbikulaadseks asjaks tuunitud. Jõudes dihlokaga terrassile, pidin tõdema, et tuulekast on päris kõrgel ja minu keskmisest pikkusest ei jätku, et neile sinna hiad mürki lasta. Ühtlasi avastasin, et meil pole majas mitte ühtegi tooli. Seega hintidy-hint-hint, sõbrad.
Esimene lahendusemõte oli Jaak, universaalne abi kõigeks. Sama universaalne kui McGuyver'i teip selle lisaeelisega, et kui baaris mudakoomas peaga suitsuisu tuleb, saab temalt pommida. Head sõpra ei hakanud siiski tühja pärast torkima, sest mõte Jaagust viis pilgu öökapile, mis tema vanadest katuselaudadest kunagi konstrueeritud sai. Vedasin kapi välja ja kerge kõhklusega ukerdasin otsa. Suur oli minu rõõm kui selgus, et konstrui kannab. Kes oleks osanud arvata, et vanast katusest tehtud öökapp võib olla ka tool-redel 90-kilosele mehele. Imeline insenertehniline taip :)
Mürgitamine ise oli kindlasti meeleolukam kõrvalt vaadata kui teha. Läbi pragude fikseerisin herilaste liikumissuuna tuulekastis ja kuigi pesa ennast ei näinud, suunasin torbiku pagevate herilaste suunas ja vajutasin. Tuunitud ots andis mürki peale survega, mis keskmisele lauda virtsapumbale silmad oleks ette teinud ja kui mingi hetke pärast surnud mummusid pudenema hakkas, oli rõõm suur. Loodame siis, et haiseb veel kaua ja uusi allüürnike ei tule. Laga, mis sest kõigest tekkis oli muidugi korralik ja mul kulus hea mitu rulli sitapaberit, et kõik see tilkuv õline plöga ära koristada.
Nii et õpetuseks kõigile teile - kui korstnapühkijat näete, sikutage parem nööbist, muidu teevad herilased teile koju pesa.
Oleks mu naine kodus olnud, oleks kindlasti teda motiveerinud pühkijale lähenema. Selline põgus afäär oleks ka minusuguse armukadeda slaavi hinge jaoks vastuvõetav olnud. Ühise õnne nimel ikkagi...

byu̇-ˈrä-krə-sē, byə-, byər-ˈä-

Olen olnud sel aastal tubli õppur ja saanud oma juhilubadele kaks tähekest juurde. Kõige sellega seoses olen pidanud korduvalt väisama kohalikku ARK'i ja no ei ole see asjaajamine seal teps mitte lihtne. Ma siin ei räägi eksamile registreerumisest ja muust. Need on aegavõtvad protsessid, mitme toiminguga ja ma saan aru, et peab ootama. Mul ajas harja punaseks see, et lõpuks kui kogu see eksamite kadalipp läbitud ja vaja load kätte saada, siis mingi kaheminutilise toimingu pärast ootasin ma reaalselt üle tunni.
Kuskilt otsast ma isegi mõistan, et kui inimene ei ole agar lubadetegija nagu mina, siis tema jaoks on kõik uus ja huvitav. Vaja on palju küsida ja igasugu formulaare täita, et oleks asjaajamine ka riigi silmis korrektne.
Inimesed ei ole süüdi, et ametnikud uimavad ja protseduurid on üle mõistuse keeruliseks aetud. Loomulikult leidub ka ahve, kes igal võimalusel vahele üritavad trügida, mis omakorda venitab kõigi teiste ooteaega veelgi enam.
Siis kui mina viimati ARKi jõudsin, oli lubadega seotud toimingute tablool number 103 ja järjekorramasin andis minule numbri 126. Kümmekond minutit hiljem saabunud tüübil nägin lipikut numbriga 141. Tegelikult oli antropoloogilises mõttes isegi huvitav jälgida inimeste reaktsiooni järjekorramasina juures. Kiire piiks, masin annab paberi, inimene vaatab paberit, displeid, vaatab kiirelt ringi, et kas tõesi on nii palju inimesi enne teda järjekorras ja lõpuks pööritab teatraalselt silmi, poetates mokaotsast poolsosinal mõne vulgaarsuse.
Kogu see meelestatus ja olu seal ARKis meenutas mulle kangesti koonduslaagri katlamaja eesruumi, kus kari mornide nägudega vange istub, higised järjekorralipikud näpus, ja ootab, millal ahju saaks. Kõik muidugi ei istu, sest istekohti on ainult põduramatele ja enamus rahvast lihtsalt seisab ja toetab seina.
Ma ei nõua reforme riiklikes asutustes, ma lihtsalt mõtlen, et äkki oleks asi leebem, kui oleks äkki seinal mõni telekas, kust näeks liikuvat pilti kaunitest liivarandadest ja tuules lehvivate juustega blondiinidest. Hea oleks ka kui oleks publitsistikanurgake, kust võiks ooteaja leevenduseks mõne väärt ajakirja näppu võtta. Pole isegi oluline, mis ajakiri, ma loeks seal kasvõi Saladusi või muud suvalist jura. Kevadel kui lubade järel käisin, siis vedeles seal Kuldset Börsi ja ma suurima naudinguga lugesin tutvumiskuulutusi. Aeg läks lennates.
Kui kulud meelelahutusele ei sobi riikliku ametiasutuse raamatupidamisse, siis abiks asi oleks panna püsti üks plinkiva sildiga infokiosk, kuhu saaksid pöörduda kõik need inimesed, kes ei tea mida teha ja trügivad alatasa vahele, et teada saada, mida teha. Oluline oleks ka, et infokioskis oleks kindlasti inimene, sest muidu poleks ju kellegi poole pöörduda.
ARKis on täiesti olemas ka ametlik formulaar ettepanekute ja kaebuste/kiituste jaoks ja ma tõsimeeli tahtsin seda täita...noh, et aega kulutada ja et oleks ikka sõna sekka öeldud, aga samal ajal hõivasid ainukese pastaka mingid Sillamäe autoärikad, kellel oli pikk arutelu selle üle, kas Sillamäe ikka kirjutatakse kahe L-iga ja kas avaldus läheb läbi kui pooled tähed on kirillitsast. Rohkem pastakaid võiks kah olla. Aga äkki ongi tahtlik manööver kaebuste ja igast muude menetluste hulga vähendamiseks?
Kõigile teile, kes te plaanite ARKi minna tööajast, soe soovitus - võtke töölt vaba päev. Aega läheb palju.

Kas kellelgi lugejatest on ehk mõnda meeldivat kogemust asjaajamisest riigiasutusest jagada? Ma nagu meenutan ja ainult piiiiin tuleb meelde. Üks naljakas kogemus on noorusajast kui me Venemaal vanaemaga hoiukassast tema pensionit toomas käisime ja mu sõjaveteranist raudse närviga memm täielikult aru kaotas sealse bürokraatia peale. Et oma pensionit kätte saada üritas ta teenindajale kõigepealt sibulapealseid altkäemaksuks pakkuda ja lõpuks kui olukord ikka väga lootusetu oli ka 5% oma pensionist. Teenindajal ilmselt hakkas tööle loogilise mõtlemise ajukäär ja ta leidis, et ühe nõdrameelse pensionäri äkksurmaga kaasnev tramburai tema vahetuse ajal kaalub kindlasti üles aeglaselt liigutamise mugavuse. Mäletan veel leemendava memme võidukat ohet kui me pangast välja saime. Nagu oleks paljakäsi vaenlase tanki kahjutuks teinud.

AbFabi naiseabi

Viimasel ajal on silma  jäänud huvitav tendents. Igas vanuses igavesti üksikud mehed, kes lihtsalt ei leia omale naist. Ehkki neil oleks nii palju pakkuda. Ainult et keegi ei näe seda. Otsustasin neid mehi siinkohal vana ja kogenud naisena veidi aidata. Kes ennast ära tunneb ja minu käest küsima tuleb - ärge muretsege, ma valetan, et jutt ei olnud kindlasti kohe teist.

1. Sõnasta oma eesmärgid.
Kõik mehed jauravad alati, et tahaks niisama ükskõik missugust naist, aga kui uurima hakata, selgub, et tegelikult peab esimese poole tunni jooksul selgeks saama, mitut last ta tahab, kus linnas ta elada tahab, mis keha rasvaprotsent on, kas ta teab, et üte eraldatakse komadega, jne jne. Mehed! Teie esmane eesmärk ei ole kuskilt kõrtsist mingi wonderwoman koju lohistada. Teie eesmärk on ükskõik mis naine rajalt maha võtta. Ka soovitan kriteeriumiteks seada mitte mingi saavutamatu "nägu 9.5 punkti ja perse 10 punkti ja tissid 9 punkti". Suure tõenäosusega te ise ei ole Erki Noole kehaga, Einsteini mõistusega, Dylan Morani huumorimeelega ja Gandhi maheda iseloomuga. Kui ikka aastaid rääkida, et muidu oli kobe naine, aga naba oli vale kujuga, siis hakkavad sõbrad sind lõpuks salahomoks pidama.
Niisiis: seadke endale natuke madalamad kriteeriumid. Umbes et "naissoole omaste sugutunnustega, selles eas, et seksi eest vangi ei panda, ja kaalult mitte päris OMGIMTU-kategoorias*". Uskuge mind, sellise naise ikka leiab. Kui need teid ka ei taha, siis on asi veidi kahtlane ja mina teid aidata ei saa. Kui need teid kiireks kepiks tahavad, siis vb lõppeb ära see neitsina suremise paanika ja pidev kihelus püksis, ja edaspidi saab rahus mõne perspektiivikama naise järgi ringi vaadata.

2. Kust naisi leida?
Naisi leiab igalt poolt. Aga kuna teie standardid on suht madalad ja stsenaarium näeb ette, et üks või teine osapool peab vastassoo esindaja eelnevalt ilusaks jooma, siis soovitaksin kohti, kus inimesed joovad. Jällegi, ärge hakake midagi eelarvamuspõhiselt välistama - ärge põlake ära Pirogovi (vaesed hipid!), ööklubisid (lollid piffid!), raamatukogu (vaesed nohikhipid!) jne.

3. Aga kui ma ikkagi tahan seda päris erilist naist kogu eluks?
a) ära maini seda talle esimese poole tunni jooksul, jääb veidi creepy mulje
b) vt punkt 1 märkused naba kuju, koljunurga, tisside suuruse ja kirjaoskuse kohta
c) ma saan aru, et mida noorem piff, seda kenam ta pildilt paistab, aga enda vanusest hoolimata palun üritage jääda selliste küpsemate üle 20-ste juurde. Jõle kurb on vaadata, kuidas mingi 17-aastane laps täiskasvanud meest mingi aeg tillitab, nii et see hakkabki uskuma, et voh siit kuni surmani.

4. Aga kui mulle vägisi tundub, et ma olen kingitus inimsoole, aga ükski naine ei taha mind, sest naised on tropid ja ahvid kõik? No comments.

Also, kui keegi hakkab kommentaarides seletama, et miks ma olen kibestunud ja kas ma olen kole ja ärgu ma üldistagu, siis üldistan kui tahan, mul on nagunii õigus.


*OMGIMTU - Oh My God It's Moving Towards Us

Päeva mõte

Kaastöö valvefeminist Rentsilt (kes ise ei tea, et see on kaastöö, aga mind ei huvita).

Rents . says
jah, KES OLEKS OSANUD SEDA ARVATA
aga okei, ma hakkan nüüd kooki küpsetama
et seda tegevust feministlikumaks muuta, asetan ma rabarberitükid ilmselt munni kujuliselt ja siis tõmban neile joone peale

Siit moraal: jäägem oma põhimõtetele kindlaks ka detailides!