Olen olnud sel aastal tubli õppur ja saanud oma juhilubadele kaks tähekest juurde. Kõige sellega seoses olen pidanud korduvalt väisama kohalikku ARK'i ja no ei ole see asjaajamine seal teps mitte lihtne. Ma siin ei räägi eksamile registreerumisest ja muust. Need on aegavõtvad protsessid, mitme toiminguga ja ma saan aru, et peab ootama. Mul ajas harja punaseks see, et lõpuks kui kogu see eksamite kadalipp läbitud ja vaja load kätte saada, siis mingi kaheminutilise toimingu pärast ootasin ma reaalselt üle tunni.
Kuskilt otsast ma isegi mõistan, et kui inimene ei ole agar lubadetegija nagu mina, siis tema jaoks on kõik uus ja huvitav. Vaja on palju küsida ja igasugu formulaare täita, et oleks asjaajamine ka riigi silmis korrektne.
Inimesed ei ole süüdi, et ametnikud uimavad ja protseduurid on üle mõistuse keeruliseks aetud. Loomulikult leidub ka ahve, kes igal võimalusel vahele üritavad trügida, mis omakorda venitab kõigi teiste ooteaega veelgi enam.
Siis kui mina viimati ARKi jõudsin, oli lubadega seotud toimingute tablool number 103 ja järjekorramasin andis minule numbri 126. Kümmekond minutit hiljem saabunud tüübil nägin lipikut numbriga 141. Tegelikult oli antropoloogilises mõttes isegi huvitav jälgida inimeste reaktsiooni järjekorramasina juures. Kiire piiks, masin annab paberi, inimene vaatab paberit, displeid, vaatab kiirelt ringi, et kas tõesi on nii palju inimesi enne teda järjekorras ja lõpuks pööritab teatraalselt silmi, poetates mokaotsast poolsosinal mõne vulgaarsuse.
Kogu see meelestatus ja olu seal ARKis meenutas mulle kangesti koonduslaagri katlamaja eesruumi, kus kari mornide nägudega vange istub, higised järjekorralipikud näpus, ja ootab, millal ahju saaks. Kõik muidugi ei istu, sest istekohti on ainult põduramatele ja enamus rahvast lihtsalt seisab ja toetab seina.
Ma ei nõua reforme riiklikes asutustes, ma lihtsalt mõtlen, et äkki oleks asi leebem, kui oleks äkki seinal mõni telekas, kust näeks liikuvat pilti kaunitest liivarandadest ja tuules lehvivate juustega blondiinidest. Hea oleks ka kui oleks publitsistikanurgake, kust võiks ooteaja leevenduseks mõne väärt ajakirja näppu võtta. Pole isegi oluline, mis ajakiri, ma loeks seal kasvõi Saladusi või muud suvalist jura. Kevadel kui lubade järel käisin, siis vedeles seal Kuldset Börsi ja ma suurima naudinguga lugesin tutvumiskuulutusi. Aeg läks lennates.
Kui kulud meelelahutusele ei sobi riikliku ametiasutuse raamatupidamisse, siis abiks asi oleks panna püsti üks plinkiva sildiga infokiosk, kuhu saaksid pöörduda kõik need inimesed, kes ei tea mida teha ja trügivad alatasa vahele, et teada saada, mida teha. Oluline oleks ka, et infokioskis oleks kindlasti inimene, sest muidu poleks ju kellegi poole pöörduda.
ARKis on täiesti olemas ka ametlik formulaar ettepanekute ja kaebuste/kiituste jaoks ja ma tõsimeeli tahtsin seda täita...noh, et aega kulutada ja et oleks ikka sõna sekka öeldud, aga samal ajal hõivasid ainukese pastaka mingid Sillamäe autoärikad, kellel oli pikk arutelu selle üle, kas Sillamäe ikka kirjutatakse kahe L-iga ja kas avaldus läheb läbi kui pooled tähed on kirillitsast. Rohkem pastakaid võiks kah olla. Aga äkki ongi tahtlik manööver kaebuste ja igast muude menetluste hulga vähendamiseks?
Kõigile teile, kes te plaanite ARKi minna tööajast, soe soovitus - võtke töölt vaba päev. Aega läheb palju.
Kas kellelgi lugejatest on ehk mõnda meeldivat kogemust asjaajamisest riigiasutusest jagada? Ma nagu meenutan ja ainult piiiiin tuleb meelde. Üks naljakas kogemus on noorusajast kui me Venemaal vanaemaga hoiukassast tema pensionit toomas käisime ja mu sõjaveteranist raudse närviga memm täielikult aru kaotas sealse bürokraatia peale. Et oma pensionit kätte saada üritas ta teenindajale kõigepealt sibulapealseid altkäemaksuks pakkuda ja lõpuks kui olukord ikka väga lootusetu oli ka 5% oma pensionist. Teenindajal ilmselt hakkas tööle loogilise mõtlemise ajukäär ja ta leidis, et ühe nõdrameelse pensionäri äkksurmaga kaasnev tramburai tema vahetuse ajal kaalub kindlasti üles aeglaselt liigutamise mugavuse. Mäletan veel leemendava memme võidukat ohet kui me pangast välja saime. Nagu oleks paljakäsi vaenlase tanki kahjutuks teinud.
6 comments:
Tallinna ARKis läks nii roheliste kui ka päris lubade saamine ludinal. Infolett (vist isegi telkud) oli täitsa olemas.
Tartus sai viimati autot müümas käidud. Ei täheldanud väga pikka venimist ja passimist. Toiming toimus reedese augustipäeva lõpul, tund enne sulgemist.
Ma ei tea, mis siin tartus toimub. See pool, mis tegeleb autodokumentidega, istub jõude ja juhilubade poolel on pidevalt 30 matsi järjekorras. Võimalik, et mul vedas päevaga ka halvasti. Eksamile registreerides olid ka sama pikad järjekorrad. Õudne tüütus. Mõnda aega püüan ARKi nüüd vältida.
Läksin üle-eelmisel suvel kod-mig-am-i Sõle tn büroost omale kiirkorras passi taotlema. Võtsin järjekorranumbri, vahel oli kaks inimest, käisin supsti kabiinis, tegin pilti, täitsin mingi väikese ankeedi, ütlesin aitäh ja head aega. Kõik ülejäänud ruumis olijad istusid endiselt liikumatult oma kohtadel ja vahtisid suht kurnatud nägudega.
minu olemasolu avastas 12aastase vahepausi järel meie kaitsevägi ja seega käisin nädal tagasi neil külas, veetsin meeleolukad 6 tundi, millest umbes 2 tundi kulus tegevustele ja ülejäänud aja sisustasin kõigi kättesaadavate väeosasid tutvustavate brošüüridega põhjalikuks tutvumiseks, lisaks jõudsin läbi lugeda mitu numbrit ajakirja "sõdur". Minu riigikaitseteadlikkus kasvas igatahes kordades, ja ilmselt see oligi taotluslikult tehtud nii.
Räägin sellest seepärast, et kuna mind igat pidi läbi katsuti ja testiti, siis see haakus jõle hästi minu veidi varem tekkinud plaaniga oma tervist põhjalikult kontrollida. Ja see, mis keberniit siis saabus, kui ma soovisin oma värskeid testitulemusi ja terviseandmeid teada ja enda jaoks talletada - veendusin sügavalt, et kodanike õpetatud abitus on riiklik eesmärk.
"a miks teil seda infot vaja on? ei me vist ei tohi seda infot anda, ei anna ikka seda välja... Keegi pole varem niimoodi seda infot tahtnud. aga siin on ju kirjas kõik ja analüüsid on okeid, mis teil ikka rohkemat vaja on? arst oleks ju öelnud, kui midagi viga on, ja praegu arst on otsustanud, et sobib."
Nii palju siis minu soovist teha ise võrdlusi ja olla teadlik oma tervisenäitajatest mingite täpsemate väärtustega kui "kõik oli ok" skaalal. Kauplesin lõpuks välja loa olulisemad asjad välja kirjutada endale, iga analüüsilehe juures saatis mind jätkuvalt sama skeptiline pilk ja katse mo tahet kõigutada. Röntgenipildi kättesaamise keberniit on alles aga ees...
seda olen kuulnud küll viimasel ajal, et ARKis mingi eriline huinamine käib.
Võiksin küll ühe positiivse kogemuse välja tuua seoses riigiasutustega - nimelt Tartu ARK :) Lõunavaheajal siptsi läbi, load kätte, pärast Sepa baaris magu punni ja töö käis edasi nagu rehepeks. Mis järjekord? Mis vaba päev? Laisk oled! :)
Göran
Olles riigiasutuste töö spetsiifikaga tavakodanikust nati enam kursis, võin öelda, et isiklik viisakus segatuna sarmi ja kindlate teadmiste ning taustauuringutega hetkel sooritatava tegevuse vallas tagab soovitud tulemused ning rahulolu oma riigi ja ammetnikega.
Tõsijutt!!
Post a Comment