Värske Postimees

PM online'il on loll komme päeva jooksul lehele mingi nilbe kogu lehte hõlmav reklaam tekitada, mis segab (sellele väheselegi) loetavale keskendumist ja klikib lahti uue mõttetu akna iga kord, kui hiirega kogemata kuhugi vastu sõidad.

Seekordne on kohe erakordselt rõve. Samas peitub reklaamis ilmselt mingi alateadvust mõjutav sõnum a la "No nüüd raisk see majanduslangus tõesti tuleb, osta need odavad asjad kiiresti kokku, muidu pärast oled vaene ja palja persega!"

Täna jääb küll Elu24 lugemata selle tilulilu tõttu.

Milkman from Maekula

Radiridiree!!

Autor on viibinud nüüdseks nii mõnegi aja tervistaval puhkusel, millest ma terviklikku aruannet esitada niiväga ei soovikski. Või kui, siis esile tõsta mõningaid destabiliseerivaid momente.
Aga algusest, ikka algusest.
Astusin mina, lõpetanud tööd-tegemised, ühel ilusal-hilisel sügisõhtul kodu poole, ümisedes tunnuslaulu.
Teate küll, lahedates vanades filmides on peategelasel aktsiooni sooritamise eel või ajal ikka tunnusmuusika. Minul samuti. Ainult et mu puhul see tunnuslaul muutub.
Sellel õhtul ümisesin vaheldumisi sõnu " ..kõik silmaveed, kõik rasked tööd, kõik argihooled ja üksinduspaine.." ja tuntud sõdurilaulu "hailii, hailoo.."
(Vahtrad puistasid esimesi kollakaid lehti, mida raplik tuulehoog omatahtsi niiskete tänavakivide kohal keerutas. Tänavalaternad heitsid kollakat kõledat valgust; autotulede vihud riivasid aedades närtsivaid jorjeneid.)
Ma astusin tubaje, et köögilauale asetada see:

Mu armastatud naine tõstis pilgu, vaatas hetke ja ütles:
"Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud?"
Ma ei hakanud talle rääkima salajasist-tumetiibsetest deemonitest, kellede võimuvõitluse pärad otsustasid Planeedivürsti soovil ka minu seljakotti asetuda.
Ma ei hakanud talle rääkima, et mammut on mammut, ma ju tapsin ta ja koju sikutasin.
Ma ei hakanud talle rääkima euroalal süvenevast ebastabiilsusest nõrgeneva dollari taustal.
Ei.
Vaatasin talle õrnalt silma ja ütlesin:
"Ei, mu kallis. Kõik on kõige paremas korras. Ära muretse!!"
Ja hakkasime üksmeelselt koosolema.
Paari tunni pärast saabus mu armastatud tütar.
Riided-kotid vasakule-paremale lendasid, aijee.(Tema tunnusmuusikat ma kahjuks ei tea)
Istus köögilaua taha ja silmas laualolevat.
Ja ütles, suunanud mulle oma varatäiskasvanupilgu:
"Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud?"

Ma ei öelnud enam mitte midagi.

Vaat selline lugu.

...kellele pangakaart anti...

Kui Speedwank sinu noortekaarti enam ei pikenda, kas siis on noorus läbi? Ma tean küll, et mul 30 juba koputab, aga salamisi lootsin ikka NPNK'ga jätkata...
Ja kui noorus on läbi, kas siis on keskiga või on seal vahepeal ka veel midagi?

Filmist, muusikast ja muust

Kiire on nigu litsil laadapäeval ja see aeg, mis ma arvutit jõllitan on puhtprofessionaalne aeg ja mingist blogimisest ei saa juttugi olla.
Peas on päris mitu head postitust valmis aga kirjapanek nõuab aega, mida parajasti pole. Näiteks ühe postitusega plaanin ma lahenda pooled perekooli probleemid ja kaotada sugudevaheline konflikt ajaloo annaalidesse. Aga sellest juba hiljem.

Täna, kiirelt ja lühidalt, tahtsin jagada oma viimast WTF emotsi. Vedelesin ma üks õhtu teleka ees, peas keerlemas une-eelne hügieenidilemma teemal, et vaja oleks habet piirata, aga kui ma seda enne magamaminekut teen, siis tuleb duši all käia ja kas poleks hoopis parem hommikusse seda toimingut lükata.
Telemundo näitas parajasti kanalit ETV2 ja olles peaaegu oma dilemmas lõpliku lahenduseni jõudnud, hakkas peale "Tudengimuusikal" nimeline linateos.
Kes on näinud, ilmselt mõistab minu WTF hämmingut ja kes pole näinud, sellel soovitan kindlasti vaadata.
Tegemist tudengifilmiga, kus lisaks tavapärastele Tartu-Tallinn stereotüüpidele lüpstakse muusikali kaunst žanri.
Noh, teate, selline etteaimatava sisu ja laulukarusselli tasemel muusikalise poolega šedööver oli. Lõpus veel mõtlesin, et ai kui ma arvutisse saan, küll ma siis kirjutan ühe vihase ja küünilise kommentaari asja kohta. Pärast pisukest mõtlemisaega siiski nii vihaselt ja küüniliselt ei kirjutaks, sest tõepoolest tudengimuusikal see oligi ja tegid tudengid. Loomulik, et mingit high end produktsiooni ei maksa asjast oodata.
Kiidaks orgunni - kaameratöö, montaaž, massistseenid ja pika hambaga küll, aga siiski annaks krediiti muusika loojatele, sest see on ikkagi sigaraske töö.
Orgunnist veel nii palju, et ma ei tea, kes filmi tegijatest, mida ja kui palju imema pidi, et Tarkpea filmi räppima saada, aga minu poolt ka selle eest müts maha.
Mäletan, kuidas ma temaga kolmandal kursusel elektri ja magnetismi hinde pärast maadlesin ja mitte just kõige elegantsema soorituse järel pani ta mulle küll D, aga sapistes kommentaarides ei hoidnud ta ennast tagasi. Mõru mekk jäi hinge ja oli hinges kuni selle hetkeni kui ma teda telekas räppimas nägin. See oli justkui palsam minu haavadele mis elektri ja magnetismi aegadest valusalt veritsesid.
Austan Tarkpead kui füüsikut ja pedagoogi ja soe soovitus siitpoolt on jätkata sissetallatud rada. Teadust teeb mees suurepäraselt, näitlemist...eeh, not so much.
Et siis minu ravis see film natukene tervemaks küll.
Kuigi ma siin kiidan orgunni ja tööd, mis sellesse filmi läks, tahaksin lõpuks ikkagi lisada, et terviklik lõpplahendus oli õudne saast. Indie või mitte, aga väikese eelarve, amatöörnäitlejate ja piiratud tehniliste vahenditega ei ole võimalik teha klassikalises mõttes muusikali, mis oleks hea või isegi talutav. Tubli üritus, aga kui kõva eelarvet ja tegijaid taga ei ole, siis päästab originaalsus ja sisu. Kõigi filmi tunnustega Tudengimuusikalis ei täheldanud kumbagi.

Ja et hirmsaid asju peast välja saada, üks muusikaline lugu teile. Aktuaalne, kooliteemaline.


Lõpetuseks tahaks tervitada Blogjobi lugejaid Riigikantseleist, Põllumajandus- ja Haridusministeeriumist, Pelgulinna Haiglast ja Eesti Politseist. Tore, et teile meie üritus meeldib ja selge see, et intelligentne inimene vajab intelligentset meelelahutust, aga kas see ikka on eetiline tööajal, maksumaksjate raha eest porno- ja muusikateemalisi postitusi lugemas käia?
Mitte, et ma mingi moraalijünger oleks...maksumaksja pigem ja halba karmat kardan ka. Juhime teie tähelepanu kõrvale - lapsed jäävad koolis lolliks, kuritegevus kasvab, patsiendid ei parane, vili ikaldub ja midaiganes see Riigikantselei teeb...see jääb ka tegemata.
Olge tervitatud ja jõudu tööle :) Käige ikka lugemas, meil on hea meel selle üle.

"Ja palk on sul ka väike..."

Hajime!!

Mõned mõtted tööst ja selle tegemisest; vabas vormis mõttelend. Ammust see oligi, kui kuulus lõuna-eesti poeet kirjutas surematud, Hariliku Inimese tegemisi analüüsivad read:

/../tööst ei tõuse mingit tulu

töö on ainult sendid

seda viljelegu p*ded,

värdjad, impotendid/../

Mina, sina, tema, nemad – ei ükski jaga seda seisukohta, sest riik on teatavasti meil õhuke, kodulaen aga pikk ja pidev. Et säilitada oma vaimne tervis ka eluõhtuks, peame iga päev oma kinnimakstud soorituse teostama „targalt” – minimaalse pingutuse ja maksimaalse teavituse e. kisaga. Osavaimad eksemplarid sõidavad kolleegidel seljas, poevad ülemustele ja närivad alumisi - ning säilitavad koondamiskeerises oma hüved, teised teevad „mustalt”, „kõrvalt”, „vahelt” jne, kolmandad õõnestavad materiaalset baasi niiet nägu sinine ja selg tulitab.(Muideks, vetsupaberit on igati mõistlik töölt koju viia, sest seda kulub pastakatest alati rohkem. Vaja ainult koristaja käest rullikasti võti rotti panna.)

Töökollektiivid koosnevad teatavasti igatsugu elukatest ning kui puudub „rahulik aktiiv”, st asutuse suitsunurgas isetekkeliselt moodustunud mõistlike nõukogu, võib sisekliima väärduda kirjeldamatute jõledusteni.

Sest kodanik teab – kui sa ise enda eest ei hoolitse, ei tee seda mitte keegi. Olete ju näinud sellist suhtumist? Seisab hüpermarketi ees vaenelaps, orvuke, rätik peas, käsi pikal – „Andke, halastajad inimesed, kolm päeva pole miskit söönd..” Möödakõndiv töine lõust sisiseb tigedalt: „Anna-anna-anna...aga kes minule annab!?”

Esimese Eesti ajal leidis Gori samas situatsioonis vähemalt naljagi – kui kaks prisket rebaskraedega prouhjenit ülalnimetatud naiskodanikust möödusid, imestanud üks: „Ei tea, kuida see tal küll õnnestub – ma ei saa poolt tundigi ilma midagi suhu pistmata olla..”

On selge, et tige andmine käib kõikjal. Nii kauplusetaguste BTR-ide(rohelised lahmakprügikastid) kui riigifirmade juures. Aga mis meil neist, teistest, onjo? Mõtlen globaalselt, tegutsen lokaalselt. Ja tingimata üks päev korraga. Sest ellu on vaja jääda. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas, blablabla, blablabla...Olete lugenud küll.

Kurjale kakamerele mõtlemast päästab törts klassikalist tööhuumorit.

Kutsunud kord peadirektor tootmisdirektori oma uhkesse maast-laeni-akendega, kõrghoone 25-ndal korrusel asetsevasse disaindiivanitega kabinetti. Ja küsinud tollelt kavala näoga: „Ütle, palun, kui ma tööajal armatsen aktsionäride nõukogu esimehe naisega – on see töö või lõbu?” Tootmisdirektor ei osand kohemaid miskitki arvata, lubanud tunni aja pärast teada anda. Ja kutsunud siis oma natuke väiksemasse-madalamasse ohvitsasse osakonnajuhataja ja esitanud sama küsimuse. Väiksem vorst ei teadnud ka, lubas omakorda järgi uurida. Selleks kõndis ta allapoole, peaspetsialisti manu, kes jalad laualt maha tõstis ja samamoodi õlgu kehitas. Lõpuks seadsid nad sammud esimesele korrusele, spetsialisti juurde. Jõudsid sinna ja mida nägid – telefoonid helisesid, faksid plärisesid, koopiamasinad huugasid, paberihundid urrasid. Spetsialist rääkis korraga kahte torusse ja klõpsis samaaegselt midagi kirjutada. Nähes ülemusi, katkestas spetsialist töö ning kuulanud küsimuse, pühkis higi ja teatas: „Kui see töö oleks, ma juba teeks seda!!”