Friday, December 31, 2010

Novõinovõinovõinovigod!



nailed it. really captured that inbred, severe brain trauma look.

Head uut!

Thursday, December 30, 2010

Nädala teemad

Mõtlesin siin, et teen kokkuvõtte viimasest aastast. No teate küll – nagu on kombeks staarblogijatel ja vähem-staarblogijatel. Igaljuhul tuleb välja, et ma ei mäleta möödunud aastast hetkel suurt midagi. Ei olnud mälus koguaeg – lihtsalt olen vanaks jäänud vist.

Aga kuna plusse ja miinuseid on vaja, et respektaabel blogija olla, siis viimast nädalat ma õnneks veel mäletan.

Alustame loomulikult sellest, mis sitasti on. Mööda Euroopat möllavad ringi väljamaiste nimedega naisterahvad(kui ma ei eksi, siis Ursula saabus eile Tallinna ja PMSib ilmselgelt täiega). Hell hath no fury like a woman scorned, või kuidas see oligi. Mulle muidu talv meeldis. Enne kui ma Tallinna kolisin. Katustelt lükatakse suurtes kogustes lund alla ja hoiatuslinte ei ole. Õnneks kukkus mulle täna peale väga väike labidatäis pehmet lund. Praktiseerisin seepeale oma nappi roppustest koosnevat vene keelt. Juba kaks nädalat võitlen palavikuga, mis ei lähe ära. No ei lähe. Tänasest katsetan uut taktikat – ignoreerin olukorda. Eks näis siis. Erakordeid teadaandeid ei ole kuulnud, aga bussid liiguvad ilmselgelt vabagraafikus.

Meele teevad heaks kõik need inimesed, kes lumelabidatega tänavatel rahmeldavad. Pisar tuleb silma – nii ilus on. Sama zen kui voolav vesi või elav tuli – tõsijutt! Vahepeal kaalusin pingile istumist ja jälgimist, aga õnneks jõudis kohale, et kuuma kohvitassiga lebotada ja miinimumpalga eest rabelevaid inimesi vaadata ei ole väga viisakas – isegi kui sa ise miinimumpalka saad.

Ja tänane päike minu päevas on kindlasti Mari-Leenu blogi – tänks Tosha. Palun pane mulle fesarisse nüüd see nunnukate kõrvarõngaste link ka, et elu ilus oleks. Tänks.

Tuesday, December 28, 2010

Rahustavat blogilugemist

Ikka juhtub, et istun blogtrees, vahin pakutavate blogide nimekirja ja kõik kirjutavad jubetarka juttu asjast, mille vastu neil suur kirg on või mõni loll kirjutab oma tühjast mõttemaailmast, kuhu kõrvale paneb iseendast tehtud pilte à la "Õhtune nunnukaz uute kõrvarõngastega". Siinkohal usun, et paljud teist tahaks seda viimast lugeda ja ma täitsa mõistan miks, tegemist on uue tõusva tähega kultusblogide taevas pärast Hellu HHS'i blogi. Linkima seda ei hakka, sest agarate lollide blogide linkimine suurtesse massidesse on viinud nende šedöövrite sulgemiseni. Meenutagem kiisuimpossibõli, kes väga avameelselt kirjutas sellest kuidas ta rasedana pirogovi trepist alla kukkus, sest vein oli hää või siis kirjamees Lennarti blogi raskustest oma Saatuseookeani raamatu kirjastamisel. Lõpuks oli ju ka eelpool mainit Hellu sunnitud oma blogile käntsel tegema, sest õuele sadas ootamatu populaarsus, millega siiras ja südamlik lamba-ants kuidagi toime ei tulnud. Siiamaani on kõige populaarsem guugli otsing, millega siia blogisse jõutakse "Hellu HHS". Pärast tänast postitust saame Hellu hääbuva feimi pealt ilmselt veel mõned klikid.
Nii et õhtust nunnukat uute kõrvarõngastega ei lingi ja loen ise seni kuni lastakse.
Teema juurde tagasi tulles, tahtsin öelda, et need kirglikult olulisest kirjutavad blogid on head ja toredad, aga vahest tahaks lihtsalt kerget visuaalset meelelahutust, mis ei sisaldaks lugematul hulgal reklaame ja muid pop-up'e. Nii, et kui tööl on aeglane päev või kodus on pohmakas ja teil on viisteist minutit vaba aega, siis nautige blogi sellest, kuidas Kim Jong-Il asju vaatab SIIN.

EDIT: Hahaha, keegi on juba õhtust nunnukat kõrvarõngastega guuglist leida üritanud :D No way Hose, no chance Lance, ma ei reeda seda bloogi.

Monday, December 27, 2010

Alati sedapsi

Pühadeagoonia on õnneks läbi ja sel aastal õnnestus ilma siseelundeid tõsisemalt rebestamata Jebuse sünnipäeva tähistada. Jaburatest jõulukinkidest üks oli vägagi temaatiline - Uus Testament. Ma ei tea, miks mu ateistlikud vanemad otsustasid mulle Jumalasõna kinkida. Ju nad siis õhtul köögis suitsu kimudes otsustasid, et kõigist puuduvatest asjadest on nende tüseda poja elus just Püha Raamat see, mille järele on kõikse suurem vajadus. Eks nad andsid muud sitta ka, mis neil kodus kasutult vedeles, aga Uus Testament oli küll üllatav.
Sellepärast ma polegi suurem asi christmas spirit'i kandja, sest igal aastal on crappy presents ja ma ei viitsi ennast eriti härdasse meeleollu ajada siukse suvalise pasa peale.
Mis tänavuste jõulude puhul teistmoodi oli, oli see, et jubepalju autosõitu toimus. Tallinna ja siis mägieestisse. Ristipõiki läbi Eesti. Teeolud olid ka vastavad ja tundus, et kogu Eesti oli ringreisil mööda riigi surnuaedasid. Rooli olid roninud memmed-taadid, kes korra aastas ehk rooli istuvadki ja tempo maanteedel oli nii tappev, et kogu sõit võttis kaks korda kauem aega.
Nii kui natuke lund sajab on kohe kõik autistid, daunid ja vanurid teedel, sõidavad kuuekümnega ja hoiavad tee keskele. Hea kui siuksel taga saad sõita, vastutulevate hullude eest peab hange põikama. Nii palju on sellest juba räägitud, et kui vaimsed või füüsilised võimed ei luba maanteel normaalse kiiruse ja sõiduvõtetega sõita, siis äkki ei peaks rooli ronima või kui muud moodi ei saa ja on vaja minna, no siis krt korra kümne kilomeetri jooksul võiks vaadata peeglisse ja kui on sinu taha tekkinud saba, siis põika kuskile bussipeatusse ja lase terved inimesed endast mööda. Sellest et saba on taga saab muidu aru nii, et sinu taga on palju autosid, mis sõidavad sinu valitud tempos ja sinu ees ei ole kedagi, kes sind pidurdaks. Got it?
Sellise kulgemise puhul on mind alati aidanud muusika, aga kui sa sõidad kalli inimesega koos, siis peab tema maitsega ka arvestama ja kuigi ma vb tahaks Children Of Bodomit kuulata, lasta vererõhul minna ja kõiki ümbritsevaid liiklusidioote vihata, ei saa ma seda teha, sest hukkamõistev pilk segatud passive-agressive ohetega kõrvalistmel tähendab üldjuhul halba õnne peresuhetes.
Tuleb otsida alternatiive ja üks alternatiiv, mis küll kõrvalistmele ei meeldi, aga vähemalt ei pane ohkama, on siin:




Päris hea taust autosõiduks, terve nende album. Samas mingi hullu liiklusega päeval tahaks hoopis seda kuulata:



Et jõulud päris pekkis ei oleks ja miskit kaunist ka vaikset aega meenutama jääks, premeerisin ennast uute tätoveeringutega. Neli värvilist konna tehti käe peale, üks mingil põhjusel kolme jalaga, aga kuna see sai oranž, siis puuduv jäse väga ei häiri, ilusat värvi on. Järgmiste tätoveeringute osas on praegu asi lahtine ja kõik head ideed on teretulnud :)

Friday, December 17, 2010

Now there's a perfectly ordinary english sentence

Kuidas õhtul koju tulla ja post ka kokku korjata:
otsusta, et neljapäeval kõrtsist tulek on parim aeg posti kogumiseks (teisipäeval tegid kasti korraks lahti ja avastades, kuidas reklaamlehed sulle sülle sadasid, sulgesid kasti kiiresti). Haara kõik sulle sülle langenud paberkandjad. Vea need ukse taha. Pilla kõik maha. Ava uks. Korja kõik paberpask piinlikult aeglaselt uuesti kokku. Vii kõik koju ja avasta esikus, et ainus mõttelist väärtust kandev artefakt on korteri eelmistele elanikele adresseeritud kiri. Võitle tungiga kõik ülejäänu selle naabri postkasti visata, kelle postkasti uksele on kleebitud vähemalt kolm "ma ei taha rämpsposti" kleepekat. Lase ta postkasti ainult üks Electroluxi reklaamleht ja üks Kaubamaja reklaamkiri. Jaota ülejäänud vanapaber võrdselt naabrite ja oma prügikasti vahel.

Tuleta meelde, et kolm tundi varem samas kõrtsis kainema peaga nõustusid alastimodelliks hakkama.

Kippis!

Thursday, December 16, 2010

Göran säutsub

Meie püsilugeja Göran, kes ise on suur spordiguru ja võtab osa nii suusa- kui rattamaratonist (ka leheveergudel on tema saavutusi kajastatud), hoiatab meie lugejaskonda füüsilise lodevuse eest ja teatab, "Pange end ruttu Tartu maratonile kirja, viimased kohad saadaval!"

Sport massidesse!

Mida teha, kui meest ei ole

Igal normaalsel naisel on mees olemas. Aga kui juhtub mõeldamatu, näiteks ta läheb nädalaks Norra, peab naine endale ise tegevust leidma.
Plaan: tegeleda naiseliku eneseteostusega stiilis küpsetamine ja koristamine. Mitte juua.
Reaalsus: esmaspäeval läheb Piia juhtumisi kodukõrtsi. Käin ka kiiresti olukorda hindamas ja veidikene õlut joomas.
Teisipäeval minnakse Otepääle snowtuubima. Pärast talisporti peab teatavasti manustama sooje alkohoolseid jooke (doktori soovitus). Joon hõõgveini.
Kolmapäeval on pikk päev, mis lõppeb sea tükeldamisega. Premeerin ennast siidriga.
Neljapäev on reserveeritud koristamisele, küpsetamisele, ja lumeloopimisele. Keset päeva ütleb Birks, et paar õlut peaks ikka võtma küll. Perse!

Thursday, December 9, 2010

Tantsud tähtedega. Arrrrrrrrrrrrrrgentiina moodi

Kui meie Tantsud tähtedega saade sarnaseid tantsustiile sisaldaks, siis ma pakun, et vaatajaskond oleks kolmekordne ja Elu24 Tähtedega rubriigi artikleid ei imetaks Mart Sanderi paljanevast pealaest välja.

Some might say NSFW. Oh, lets be fair, everybody would say NSFW


SILVINA ESCUDERO STRIPDANCE 25-10-2010

Wednesday, December 8, 2010

Muusikasoovitus vol 5

Umbes pool aastat tagasi taasavastasin enda jaoks kunagise lemmikbändi Valgevenest, kes üheksakümnendatel lõid oma joodikupopiga Venemaal kõvasti laineid ja eks nad ole siiamaani väga tuntud sealpool piiri. Vahepeal on bänd muidugi tõsised muutused läbiteinud ja kunagised pop-artistid on ennast kiilakaks ajanud, täistätoveerinud ja teevad poppmuusika asemel valdavalt poliitilise sõnumiga muusikat, mille stiiliks asjatundjad määratlevad ska core. Pole kunagi suurem asi stiilispetsialist olnud, aga pärast mõningast kuulamist tundub, et uues kuues on asi oluliselt parem kui varem.
See lugu, mida ma siin jagan, ei ole üldsegi mitte kõige parem lugu neilt minu meelest, aga ta on eriline selle poolest, et nad laulavad seda enda emakeeles. Oma võrdlemisi pika eluea jooksul pole ma kuigi palju valgevene keelega kokku puutunud ja ega ma sellest suurt midagi ei teadnud ka, sest tundus, et sealmaal räägivad kõik vene keelt. Aga näed on oma keel olemas ja mulle on alati igasugused vene keele derivaadid meeldinud ja neid kuulates püüan ikka aru saada, millest jutt. Üllatavalt palju on slaavi keeli, millest vene keele baasil tegelikult aru saab. Näiteks serbo-horvaadi keel, mis kirjapildis tundub täiesti loetamatu, aga kui sa sõnadel jätad alles täishäälikud ja täishäälikute vahel asuva viietähelise kaashäälikurea taandad üheks kaashäälikuks, moodustub täiesti arusaadav venekeelne sõna.
Lapsepõlves oli meil üks mängukaaslane kes käis meie maakodu lähedal suvitamas ja oli pärit Ukrainast. Üritas küll vene keelt rääkida ja kõik said aru, aga see oli nii veider, et me lõpuks loopisime teda ikka kividega, sest tundus kuidagi normaalne, et teistsuguseid inimesi ei pea tolereerima. Ja kui ukraina lapsel veri väljas oli, sain mina ketukat, sest Eestist pärit inimesed on kõik fašistid. See nüüd selleks, eks kui ma oma praeguse vene keelega venemaale läheks, saaks ka ilmselt kiviga, sest meie tore riik on mind nii äraassimileerinud, et omaenda emakeel on nii koleda aktsendiga, et ema ka ei tunne telefonis ära enam. Oleks siis eesti aktsent, aga krt mingi kole läti aktsent on vene keelel. See on muidugi omaette pikem lugu mõneks teiseks korraks.
Aga Lyapis Trubetskoi'le retsept selle eest, et suure poppedu järel pole oma emakeelt ära unustanud. Täpselt muidugi ei saa aru, miks nad neegrid sellesse videosse laulma panid, aga eks see ole mingi kõrgem kunst, millest minu väike aju aru ei saa.
Kes vähegi vene keelt mõikab, soovitan ka nende verbaalselt võimeka ja piiritult targa laulja Sergei Mihalok'i intervjuusid tuubist vaadata. Mehel on ainulaadne võime anda küsimusele sama loll või tark vastus kui see küsimus ise parajasti oli. Täielik absurdihuumori klassika.

Lugu ise siis. Traktorite vabadusest laulavad. Kah oluline:


Olev, kas sa neid Szigetil nägid? Kui jah, siis kuidas oli?

see ei ole ilublogi

Testitud. Parim meigieemaldusvahend on apteegis saadaolev tussupesugeel (piimhappebakteritega). Ja pärast on nägu pehme ja krudisev nagu seesamunegi. Üle prahi võrreldes igast eliisabetardenite jm pasaga.

(Ma olen veendunud sihtotstarbe laiendamise pooldaja. Fairyga saab edukalt pesu pesta, aeroobikatossudega maratoni joosta, kulmupliiatsiga silmi värvida, peedist pesumasinale trummel ehitada jne.)

Friday, December 3, 2010

Arvustame pornokat

Kroku eilne jutt anal fistingust viis minu mõtted sinnakohta, et tuli õhtul kange tahtmine üks täiskasvanutele mõeldud film äravaadata. Ma pole suurem asi pornosõber, sest see tänapäeva porr on selline üsna üheülbaline ja väsitav. Eks neist aegades, mil esimesed pornokad vändati, on žanr kohanenud vaataja nõudmistega ja ju siis keskmine pornosõber tahabki kohe pärast algustiitreid näha stseeni, kus kellelgi on jörr silmas ja kogu edasine plot seisneb vihases panos igasse võimalikku kehaavausse, mille vahele käivad lakoonilised read à la Oh god, Spank me või Give it to me. Mul lihtsalt puudub huvi sellist asja vaadata...või kui siis juba eriti räme haardkoor, ma räägin siin DVDA'st ja muust sellisest kus vaatled ekraanil toimuvat kui fenomeni ja veendud inimvõimete piirituses.  Pärast pisukest researchi, tõmbasin siis omale Alice in Wonderland: An X-Rated Musical Fantasy 1976. Film ajast, mil polnud silikontisse ja raseerimine oli rangelt vabatahtlik naiste seas. Nii et kes karvast naise s*taauku kardab, võib omale mõne muu meelelahutuse otsida. 
Film näitab pisut infantiilse raamatukoguhoidja Alice'i teekonda läbi imedemaa sinnamaale, kus ta täkust boyfriend talle äratsurab. Ütleks, et teose production value oli päris hea, koreograafia läbimõeldud ja muusikaline osa ka täiesti nitševoo. Meeldis ka see, et oli vaimukat dialoogi, operaatoritöö ja asukohavalik olid tasemel.

Oli selline kerge meelelahutus, nagu Kodu Keset Linna või Õnne 13. Naise teekond läbi imedemaa, kus ta avastab ennast, oma keha ja aeg-ajalt komistab mõne jolli otsa. Soovitan. Klassika ikkagi.

Alice: Don't you think you should put that thing away?
Mad Hatter: Certainly not, I just let it out! Don't you like it?
Alice: Well... Yes, it's very nice.
Mad Hatter: You may touch it.
Alice: Oh, I couldn't!
Mad Hatter: I don't see why not.
Alice: Well, because it's yours.
Mad Hatter: [rolling his eyes] I'll share it with you.

Thursday, December 2, 2010

anal fisting

Arenguvestlus on nagu mäluaugus olles keppimine. Sa pole päris kindel, mis või miks, aga perse eksimatult valutab.

Wednesday, December 1, 2010

A word about Jebus

Lehes kirjutas, et Eesti pidi mingi uuringu kohaselt kõige paganam maa olema. Ma kuidagi sain kontekstist aru, et vist isegi maailmas.
Noh, kommentaare lugedes jäi mulje, et valdav enamus kodanikest on uhke, mõlema asja üle - Eesti pääses jälle pildile ja meil on valdav mitteusklik, ehk siis väidetavalt objektiivne maailmavaade.
Mind on kasvatatud kogu elu kristlikus vaimus, ristiti süütus eas õigeusku ja pärast seda tuli igal aastal pihil käia ja vanaema majas ikooni nähes rist ettevehkida. Ikoonid olid igas toas ja see muutus lõpuks päris väsitavaks. Ja kes õigeusu kirikus pihil käinud on, teab et pole see ka mingi naljaasi.
Kuna õigeusul minu rikutud hinge puhul kaliibrist ilmselgelt väheks jäi, pidin ma läbi mägieesti hangede mitme kilomeetri kaugusele luteri lastega pühapäevakooli sumpama, kus loeti Piiblilugusid ja pidi nutma ühe tüdruku isa pärast, kes kümme aastat tagasi liialt pikalt pudelisse vaatas ja pillid kotti pakkis. Õpetati seal igasugu vagadust, patukahetsemist ja palvetamist, sunniti külmas kirikus laulma ja vaeste ja väetite peale mõtlema.
Ei saa öelda, et kõik kristikud kogemused ebameeldivad oleks olnud, sest pärast seda kui ma risti kaelas nähtaval kohal kandma hakkasin, ei mallanud memm oma vihahoogudes mind enam näkku lüüa ja keskendus nendele piirkondadele, kust rist ei paistnud. Palju vähem valus oli kohe.
Aastatepikkusest kasvatusest ja propagandast hoolimata, pole mulle kristlik moraal siiamaani kohale jõudnud. Eks ma olin siis noor ja ei saanud võib olla päris hästi aru, miks ja kuidas. Kahjuks ei tunne päriselus ühtegi veendunud kristlast, kes mulle asja uuesti seletada suudaks. Mõni küll käib kirikus, aga meie rangelt mitteusklik ühiskond on teised araks teinud ja ei julgeta kiriku nimel sõna võtta. Ma taustsüsteemi tean, oleks nüüd vaja kedagi hakkajat, kes mulle asja rebu arusaadavas vormis maha müüks. Usun, et täiesti teostatav asi, sest isegi Elion suutis mulle kaheaastase kaabeltelevisiooni lepingu maha müüa, ilma et mu seda nüüd nii põlevalt vaja oleks olnud.

Võtke sõna kristlased ja paganad! Kuidas päästa minu hinge?

Kristlastel on isegi oma stand up! Tundub äge: