Viska nööri, viska nööri, vend heitleb patulaine pääl..

Huuhaa!!

Meie teiega elame suures ja kohutavalt mitmekesises maailmas, kus inimeste arv on nagu mereliiv.
Miks on nii, et vanasti räägiti muru rohelisem ja päike kollasem olevat? Ehk seepärast, et seda loogikat järgides võime nii aastasse 500 e.m.a jõudes tunnistada me ümber paradiisi??
Tegelikult tahaks ju jubedamalt toetuda "lihtsale, heale." Ehk siis püsiväärtustele.
Arutelu püsiväärtuste üle viiks ma just muusikaalale - vana, protoroki-hipi-kanepisuitsu-ideaalide-avastuste aeg versus uus, kõikelubatavuse kaalikapõllul võrsuv eiteamis семикрылыйвосьмихуй.

Mina peaks arutlust alustama diivanilt. Sealt, justnimelt sealt jälgin ma eeljoni pakutavat telemundoteenust - miski 60 mõttetut kanalit, millest tõsisele vaatajale ehk kaks-kolm kõlbavad. Ülejäänud on tõhusaks meelelahutamiseks kah kellelegi...mul on tegelikult päris mitu head ideed, miliseid tagumikutelemänge veel huvilistele pakkuda.
Aga nalja saab va telemaastikul niigi päris heasti, ehkki juba poolaasta jagu ei ole söögikaardil enam vene selgeltnägijakanalit TDK - daamid kurvastavad, kuna asjalikku suhtenõu peab nüüd jälle "Naised"-ajakirjast otsima. ALO-tv on naljakas, Olev Ulp küll mitte, kuid klõps! ja Tallinna TV, klõps! ja ETV2, klõps! ja mu üks suurtest lemmikutest - Art channel...(see on küll mõnele liiast diip jällegi, kui harjund pole, proovige esmalt 10 sek seansside kaupa).
Suurimat rahuldust kommertsteadete ja Obamastani tüüritud uudiste vahale pakuvad mu tänase arutluse tähed - TV7 ja Life-TV. (Ma ei tahaks täna, vabandust, arutada siin, kas jumal on nüüd olemas või mitte, sest intuitiivset kaemust saab tõendada vaid protsessi lõpptulemus; meie eksistents veel esialgu kestab.) Jumala enda sõna vahele pakutakse neis kanaleis lahedat ülistusbiiti(vastavad ülemaailmsed tähendused siis praise- ja worshipmusic).
TV7 on muidugi freaky stuff - päeval seikleb lastele Herra Hissanen, õhtupoole ootab meid Cafe Raamattu ja Polvijärven Pastor, jutusaadete sekka näeb sigalahedaid ülistusmuuvisid näiteks Reijo Ikonenilt.
Reijo on muidugi staarlaulja ja kõditab me meeleelundeid kõrgkultuuriga, õnneks antakse kitarre ka amatööride ja taidlejate kätte, kelle elurõõm ja suunatud tänulikkus ei jäta mind iialgi külmaks.
Jah, jeesusbiit ongi see, millest täna jutustan. Need kandle-, naabli- ja simblihelid, lihtsakoelised, kehhatungivad ja tiivustavad - kas ehk seal ongi me väljapääs seksistlike pruunlaste, seksuaalliberastide, eksvangide ja pohhuistlike narkarite-löömameeste esitatud "muusikast"?
Jah, tundub, kui me jälgiksime pisut kauem LIFE-TV-d. Joyce Meyer, Kenneth ja Gloria Copeland, Joel Osteen, Benny Hinn ja Hillsong TV! Uskumatu, millist vaimujõudu, millist kõneosavust ja charizmata't need esinejad saalitäitele demonstreerivad! Hillsongi esitused mõjuvad teinekord tõeliselt lummavalt - muusikalised motiivid algavad tasahilju, läbi korduste lisanduvad järjest uued pillid-inimhääled, teinekord koorid; lood koguvad end ja paiskuvad siis täiel võimsusel kõrgustesse, jätmata kedagi ükskõikseks!! Püha Vaim on raudselt kohal, pole kahtlustki.
See ei ole teil, vabandust, estonian folk tune "hüplev minoorne labajalg", sealtoimuv tundub olema suurem, kui elu ise!!
Jeesusroki lüürika on muidugi üliigav, ei kuule seal muud, kui alleluuja, seiv mii, teik mii, tänkjuulord ja gloori. Seda eeskätt minusugustele asjatundmatutele, tegijad ja publikum on aga silmnähtavalt rahul - nemad suplevad "osaduses", "võidmises" ja õnnistuses. Kes on asjaga rohkem tuttav, teab, et kristlastel on kõik stiilid nö oma mehi täis - alates technoesitajatest, nagu Ultrabeat ja Andy Hunter, lõpetades unblack(ehk white-)metali proffidega nagu Ecthirion või goth-metallistidega, nagu Illuminandi.
Raske rokiga on tegelikult pastoritel keeruline olla, nagu viimastel kümnenditel üldse kõigega. Näiteks pastor Joseph Schimmel on rokkarite poole tuld ja tõrva pritsinud, väites, et Saatan vibutas oma kaheharulist peenist juba biitlite plaatidel. Rolling Stones ja Led Zeppelin olla veelgi hullemad, seejärel saavad napalmi 80-90ndate hevikad. Elus kurat ise on pastorihärra arvates aga Marilyn Manson. Kuna aga olla nn lõpuajad, siis ei lähe kurakäelaste väävlijärve heitmisega vast enam palju aega. (Kui sa, lugeja, nüüd kahtled, kas juutuub on ikka õiget asja täis, saad muusikaotsinguks valida hoopis godtube.com ja alla laadida ka kristlikku antiviirusprogrammi..)
Moodsaid rütme hakati ameerika kirikutesse tooma möödunud sajandi 60-ndatel; suurimateks muusikalembideks olla väidetavalt nelipühilased. Pole Eestigi õnnistusest ilma jäänud, 70-ndate alguses tegid Tallinas metodisti kiriku jeesusnoored punaimpeeriumis enneolematut asja - kirjutasid trummile "Living sound" ja asutasid ülistusbändi "Sela", mis kiiresti kuulsaks sai ja KGB tähelepanu pälvis. Kui aga täna küsitaks mult, mis mul esimesena usumussi mainides meenub, vastan kohe: õdede sõnajalgade sulnis määgimine. Sellega on nad teinud Eesti kristlikule "skeenele" karuteene ja nõnda ma laadisingi alla esimese ettejuhtuva kristuslembide plaadi, milleks osutus (jällegi ameerika!) duo All Sons & Daughters 2012 aasta plaat "Season One". Sest, tundes vana, tahan ometi ajaga kaasa käia ja kuulata, mis kõnetab tänapäeva kristlast, mis tal küll keelel-meelel?
Lootsin, et plaadi kuulamine toob kaasa hüpnootilise rännaku ekstaatilisse maailma läbi rütmi, tantsu ja helide. A eimiskit. Produktsioon, jah, muidugi tasemel, kõik kitarrid-klaverid-tšellod õrnalt tinisemas, taustaks juba tuttavad teooriad igavesest elust. Paraku, katarsist ega eufooriat ei saabunud, viga oli tõenäoliselt minus. Astusin mitu päeva, klapid peas ja ootasin, millal uks (või aken)avaneb. Või siiski? Eile õhtul tuli TÜ spordihoone nurga juures mulle üks tšikk vastu ja naeratas. Ju mul oli vist selline nägu peas.

Äike-päike

Blogjobi rahvas ilmselt suvepuhkab ja et ei tuleks suur mulli sisse, mõtlesin, et peaks ikka paar rida kirja panema. Igasuguseid postituse-mõtteid on peas liikumas ja mitu korda olen alustanud, aga lõpuks segab keegi vahele või on vaja tööd teha ja jääb asi pooleli.
Kui millestki muust pole kirjutada, siis muusikast võiks lõpmatuseni jahuda. Oligi juba pool posti valmis sellest, miks ma arvan, et Foo Fighters on ilgem ülehinnatud saasta ja beiberoki bänd, mis põhiliselt purjetab Dave Grohl'i Nirvanas olemisest kogunenud rasval. Kahju iseenesest, et ta oma 90-ndate grungepärandit nii mõttetult matab ja QOTSA asemel mingit lahjat ja selgrootut poppi teeb.
Ilma Dave Grohli'ta ei oleks Foo Fighters isegi keskpärane mitte ja ka Dave'i endaga on keskpärasus omadussõnana kompliment.
Jah, pole minu tassike teed see tuimadele kidrariffidele ehitatud ja lõpmatuseni refrääni käiav popp-pask. Samas iseõppinud poolalaealistest tšikkidest koosnevale projektibändile paras käpaharjutus:

Ja kusjuures meeldib rohkem kui originaal, sest siin videos on vähemalt silmailu.
Päris jama küll kui 30 aastat kogemusi sünnitavad lugusid, mida amatöörid suudavad lõdva randmega üks-ühele kaverdada ja selle käigus sind veel üle ka mängida.Vanilla Ninjale paras ampluaa mo meelest.

Aga heast muusikast ka. Pooletoobise amatöör-melomaanina olen enda jaoks avastanud reggae-muusika. Mitte see klassikaline Jamaika reggae, aga just see, mida tehakse väljaspool stiili mekat. Seaduspärasus on see, et võid võtta ükskõik millise riigi maailmas, võtame näituseks Serbia...trükid juutuubi "Serbian reggae" ja leiad terve portsu hea fiilinguga muusikat. Sama võib teha asendades otsingusõna "reggae" sõnaga "ska". Mõlemad muusikastiilid kipuvad enamuses kohtades üsna põrandaalused olema ja lootus leida midagi ehedat on oluliselt suurem kui otsides rokki, poppi või metalit.
Igaval tööpäeval tuubis surfates leiab sedasi palju head ja omapärast muusikat. Väga südamelähedane on vene reggae. Põhjusi on mitmeid - lood, mille sõnadest aru saad, on oluliselt huvitavamad ja tundub, et slaavlaste sentimentaal-nostalgilis-romantilised sõnad sobivad reggae-muusikaga hästi kokku.
Üks läbi aegade suuri lemmikuid on olnud Комитет Охраны Тепла või siis maakeeli öelduna Soojuse Kaitsemise Komitee. Mehed, kes juba tol ajal kui hea muusika võrdus rütmimasinate tuim tampimine segatud ruudulistes flanellsärkides tantsivate tüüpidega, taipasid teha head ja sisukat muusikat.
Lugesin siin mingi päev internetis, et Komitee ninamees pakkis oma pillid siin maailmas kokku ja kolis parematele jahimaadele. Kahju samas, aga teisest küljest olla olnud koloriitne tüüp ja ega tema elukombed pikaealisust ei toetanud. Eks ta teadis ise paremini oma elu seada ja mingisugunegi pärand, mis siis, et vähestele tuntud jäi temast siiski maha.
Nostalgiahoos hakkasin nende lugusid tuubist üle kuulama ja omalegi üllatuseks avastasin, et minu teine lemmikbänd on nende parimast loost (minu meelest) kaveri teinud ja väga hea kaveri.
Niisiis, et oleks jagatud....

Originaal:


Kaver:

Aga kui sa mind ei armasta...

Oeh.
Ei saa jätta endale.
Valan välja.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean hetkeks ajas kanduma eelmise pühapäeva õhtusse.
Me nimelt vaatame superstaarisaadet.
On teine pikk ja lohisev, kuid osalejad õnneks vahvad noored inimesed.
Ja teatati tookord, lõpetuseks, et järgmises saates lauldakse sallerit. Smailersi-hendrikut, noh.
Ohkasime kergete tüdimus- ja õudusvärinatega, kuid kuna kellaaeg oli hiline, ei hakand suurt plõksima.
Aga nüüd, eile õhtul, oli see kohal.
(Kui Sa, austatud mr. Hendrik, nüüd juhtud lugejate seltsis olema, siis...1) ma olin Geneka kuulaja ja austaja, tõesõna. Lahe oli. 2)ma pean lugu inimestest, kes on leidnud oma tee ning kõnnivad uhkelt sellel hoolimata kurjade karjumisest, kadedate kriiskamisest ja tigedate targutustest. 3) ja ära pahanda, kui muusikakauge tüüp kuskil interneti nurga taga midagi arvab. Sul on täpselt samad õigused.)
Mulle ei meeldi nähtus nimega Smilers. Meediavaatlejate jaoks sisaldab see teatavasti ema, poega ja püha vaimu(ehk siis naist, kes õnneks madalat profiili hoiab.) Pluss kohutavas koguses imalat maeiteagimismuusikat, mis väidetavalt naistele raskelt peale pidi minema.
Ma ei tunne selliseid naisi.
Ka naised, keda tunnen, peavad tükk aega mõtlema, kas nad mõnd hendrikufänni teavad.
Jah, mäletate, need olid need jõledad 90-ndad, kui ainukesed suvetuurijad olid tuukvikkstart, terminaator, kuldne triio ja me tänane kangelane. Märksõnadeks neile, kes juba unustanud - dzhinnlongdrink, burks, bemar, biitshpaarti.
Seda enam ma ei saa aru, miks noored arenevad lauljad peavad tegelema sellise sodi kaverdamisega?????
Kas prodjuusseritel pole tõesti enam ühtegi ideed, millega kogu seda tsirkust 10-aastastele maha müüa??
Teame, et telekastis ei juhtu midagi juhuslikult. Kas hendriku populaarsus kipub ehk vähenema, et sponsoreerides saadet jälle laineharjale tõusta - suvi ju tulemas???
Tramaisaaaru.
Lastest on kahju.

Kadestan neid inimesi järjest rohkem, kellel tv-kast puudub.
Pean vist aknaid natuke lahti hoidma ja seinu vähe pesema.

Tosijees, amarillo.

On the air now...

"Terekest, hääd raadiumikuulajad..!" - nõnda alustas kunagine legendaarne meediakangelane Kärna Ärni oma raadioesinemisi. Aga las raadiumit kuulavad vastavat koolitust saanud isikud, meie kuulame ikka vana head Popovi leiutatud raadiot.
Täna räägingi oma raadiokuulamis(t)est ja mis sellest kõigest sai.
Mõned head aastad tagasi veetsin oma tööealisepäevi suurettevõttes teatud sorti liinitööd tehes.
Töökeskkond oli teguririkas - õhkkond oli enamvähem hea, õhk tolmune ja mürarikas. Üleüldise parendamise eesmärgil alustas siinkirjutaja avalikku muusikakuulamist.
Kuulamisseadmed teisenesid ajapikku - idahiina transistorist kuni isekokkuklopsitud kvaasi-PA-meediatsentrini - samuti ka kuulatav. Kuna mu tollastel iseehitistel oli kombeks kombineeruda ajas, ei olnud igakord kaasaegse meediamudru -emmpeekolmede,siidiide jms - taasesituseks vajalikku osatükki ning raadiosaated tundusid neil hetkil vägagi kosherid olevat.
Minu kunagiste kolleegide - möödugu masu neil juba kiiremini - ootused seostusid mõistagi raadiouuno, skaiplussi ja errkahega. Kahjuks pidid nad mõnevõrra pettuma. Pereraadio imelised saated Raadiokantsel, Iisraeli minutid, Käärkambritund, Свеча веры põimituna saatejuhtide hillitsetud esitusviisi ning kristliku kantriga jätsid kuulajaile ülima vabaduse areneda hingeliselt.
Ja kui leiduski keegi vaikiv kurakäerajalane, muutusid asjaolud koheselt peale sellise jaama ilmumist (seoses ka võrgu tekkimisega) pleilisti.
Üks kindel linn ja varjupaik kadus nii muudatuste tuultes, tuues mõnepäevase kuulamise järel minuni delegatsiooni. See koosnes turske kehaehituse, ajamata habeme ja ruudulise särgiga pettumustväljendavatest kodanikest, kes andsid mõista, et ..taevast võib ka haamreid sadada. Tuli sisse viia korrektiivid ja mu järgmiseks meelispaigaks oli Faith1.com. See oli vanasti parem, kui praegu, kuna mängis ka kristlikku emo-metalit ja white metal´it. Võibolla see muutus ajendaski mind järgmisi ja järgmisi jaamu otsima ning kuulajate kannatusi testima.
Mida kõike mu armsad pidid kuulama!!
Alates world music- ja new age-jaamadest geiraadioni...
Oh, olid ajad!!
Praegugi mängib mu arvutis aegajalt tollaseid lemmikuid - Depeche Mode raadio, Prog FM, vene hinge raadio, veider ja naljakas raadio...
Parim, mida võin soovitada, on WMHB 89,7FM, kust võib kuulata sadade amatöörDJ-de kokkumiksitud sette headest rahulikest stiilidest ja peaasjalikult tundmatutelt artistidelt.
Sealt ma avastasingi näiteks mikimaa tädi Lizzy Raini ning äärmiselt tundmatu bändi Eleven
Fingered Charlie laulu "You are".
Oma kogemustele tuginedes soovitan teilgi võrguraadiomaailmas vähe vabama hoiakuga ringi vaadata.
Võrreldav seenelkäiguga!

Ahoi, ilmarahvas!!

Laenatud pealkirjaga (kui laena, siis meistritelt, eks!) pöördub nüüd austatud kodanike lugejate poole esmakordselt teie alandlik teener - Tuukan.

Maakeelne interneedus sisaldab piisavalt suid-kõrvuni-venitavat ehedat tobedust, lauslollust ja pesemata juukseid. Parimaid leitud hetki püüan nüüd ja edaspidigi teiega lahkesti jagada.
Kuna just oli teemaks luule, luuletajad ja nende teekond (oikusmullemeeldib teel olla!), tahtsin korraks teie tähelepanu juhtida ka muusikalistele aspektidele. Muusika pluss sõnad võrdub teadagi mis...ja mul polekski olnud tänast kangelast, kui mu sõltumatu ekspert poleks ülikogemata jäänud vaatama Võsa Laulu järjekordset kuulsuseihalejat..
Me ei vaata kodus iialgi võsapeetri tegemisi.
Me nimetame seda sotsiaalpornoks.
Ja veel mõnede sõnadega, mida ma praegu ei kordaks.
Võsa laul - jumal auttaa, peatage maakera, ma tahaks nüüd lahkuda.
Aga nüüdnähtu oli...selline, et...võttis mõtlema.
Mu daamid ja härrad, saage tuttavaks - DJ FOOTON!!
Olen kaugel sellest, et noorhärrat kuidagi mustata, alandada või tema tegu pisendada.
Võin vaid öelda, et selsinatsel loomevälgatusel oli ka oma (kurb-kurb) eellugu, mis huvilistele samuti leitav. Täiuslikuks mõistmiseks tasub sedagi vaadata.
Kes seda lähemalt uurida ei taha/viitsi/julge, neile ütlen lühidalt - murdunud süda.
Isegi minu kalestunud süda tuksatas kaastundest.
Mida need naised küll teevad, oioioi...
Ma saan peaaegu aru, mida sa tunned, Mart.
Olgu muusika tänatud.

Ja, pagan küll, hr DJ oskas ära võtta peaaegu viimaseima laheda artistinime - purustades sellega osa mu võimalikust tulevasest edust muusikabisnises.
Ka kuulsust paistab kogunevat - guugel annab juba 6-7 vastet.
Eks kõrgeimadki on kunagi samalt tasemelt alustanud.
Mina hoian igatahes pöialt.

* * *

Ja sellel saatuslikul päeval oli jahedale õhtutaevale verevpunaste kirjatähtedega kirjutatud :
I G A T S U S

Muusikasoovitus vol 12

Alles see oli kui aasta vahetus ja juba üsna varsti peab hakkama suviste festivaalide tarbeks telki pakkima. Ja kaugel siis need jõuludki on.
Aega on vähe, aga et see blogi siin päris ära ei hääbuks, siis üks muusikasoovitus teile. Üks eelmiste Rabakate suurtest lemmikutest, kellest enne festivali ei teadnud midagi. Pärast festivali on kaks Danko albumit igas playlistis kindlasti olemas.
Üks tema uutest lugudest. Video on ka tase.



Blgomaailmast siiski päris eemaldunud ei ole ja suure huviga loen igapäevaselt oma lemmikblogisid. Eriti meeldis üks Eesti bimbo edulugu, kuidas harilikust mimmist, kes oma võimete piiril Taanimaal rahvaülikonnas almamaterit näris ja kes läbi "suurte raskuste" sai kapitalismi õitsvas kantsis lapsehoidjast rikka mehe naiseks. Innustab ka teisi oma eeskuju järgima ja ütleb, et pealehakkamist on vaja. Kurat, selle pealehakkamise osas ma pole päris nõus - pealehakkamist on vaja, et ratastoolis poes käia või miinimumpalgaga Eestis toime tulla. Pealehakkamist nõuab päris kõrghariduse omandamine ja diabeediga igapäevaselt toimetulek. Pealehakkamist nõuavad paljud asjad ja näiteid võiks tuua lõputult. Tema positsioonile jõudmine eeldab seda, et oleks suguküps normaalkaalus naine, soovitavalt elus. See pole pealehakkamine, pigem nagu õnnelik juhus.

Veel lugesin ühe pihvi selgusehetkest. Inimene on Grey anatoomiast nii lolliks jäänud, et tajub eksistentsi olevikus suure selgusehetkena. Samas suudab ta selle nii segaselt kirja panna, et kui talle ka peaks üks kord see tõeline selgusehetk saabuma, ei juhtu see ilma farmaatsiatööstuse abita. Selline random, et tundub uskumatu igasuguse poindi puudumine. Loed mitu korda üle ja võta kust otsast tahad, puhas iba ja deliirium. Meenus kohe üks lugu varajasest noorusest, kus meil mägieestis üks vanaätt ennast väetisest surnuks sõi ja kuidas siis külarahvas käis ja vangutas pead, et miks ta küll nii tegi ja mida kõike ta sellega öelda tahtis. Mitte sittagi ei tahtnud - härra oli vana ja seniilne. Väetisehoidlast möödajalutades tuli nälg peale ja nii see taadu endal vatsa hääd lämmastikupõhist põllurammu täis tõmbaski. Ja ongi persekellad, ilma igasuguse sügava poindita. Söö sa pärdiku kombel väetist või pea otskohtlast blogi, sured lõpuks ikkagi nagu andevaene sooja sepikuga pähe saand kretiin.

Aga jah, mis siin ikka heietada, olgu teil PEALEHAKKAMIST tervet mõistust säilitada. Mõnel piduõhtul kohtume, siis lööme kokku.

Muusikasoovitus vol 11. Täna vaatame softi poole pealt.

Kuna tööl on ületunnid ja ületunnid sisaldavad endas tuima ootamist, oli mul veidi aega juutuubis urgitseda ja leidsin ühe mõnusa ja parasjagu softi loo. Vahest on pehmo värk ka täitsa hea ja pärast antud bändi kõikvõimalike lugude kuulamist liigitasin nad enda jaoks kategooriasse "Nende vinüül võiks kodus olla."
Sobiv muusika söögitegemise ja õllejoomise kõrvale.

Muusikasoovitus vol 10

Homsest DubFX'i kontsertist innustatuna kukkusin tuubis kaevama ja nagu ikka jäi ka labidale midagi. Keerake nüüd oma helisüsteemi madalam osa kolmveerandi peale vähemalt ja üldise volüümi potekas väänake põhja ja murdke küljest, et keegi vahele segada ei saaks. Tehke kaelalihased soojaks ja siis muudkui PLAY nuppu. Hääd peanõksutamist. Tervitustega nadjale :) Mäletad, kunagi varjendis ja nii...

Muusikasoovitus vol 8 Corey Taylor Special

Eile kodubaaris oma trennijärgset õllet juues (pidi hästi lihaseid taastama) ja telekast Stone Sour'i videot vaadates viisin lõpuks särgi ja perse kokku, et tegelikult on Corey Taylor hunnikute viisi head asja tootnud. Kõik ei ole tema toodetud ofkoors, aga tema osalusega projektid on loonud muusikat, mida ma tihti ja hea meelega kuulan. Ja mulle jõudis alles eile kohale, kus ta kõik kaasa on jõudnud lüüa.
Järgnevalt mõned vidjod tema tegemistest, mis mulle eriti meeltmööda on:

Slipknot:


Stone Sour. Ma tükk aega otsisin seda õiget lugu ja videot, sest jõle palju mingeid imelikke ballaade on neil, aga see video sai valitud sellepärast, et on hea lugu ja visuaal on kah selline...orgaaniline. Vaadake Corey kaela! Jõhker, kuidas kõva häälega laulmine ja pidev headbang kaelamusklit kasvatab. Ja kui Stone Sour parajasti mõnda ballaadi ei ulu, on nende trummari sooritus ka väga sümpaatne. Tibutagi sihuke. Alguses on mingi nõme reklaam.


Ja siis üks väheke popim projektike. Sujuvalt karmimast lahjemaks :D


Ja kel vähegi mahti, lugege biograafiat ka. Põnev lugu sellest, kuidas üks väiksena nähtud filmitreiler ja vanaema rokivaramu triggerib noores hinges rokilembuse ja kuidas siis tillukesest narkomaanist saab lõpuks suur rokkstaar :D
Pole mingit produtsentide karvast käppa ega iseenda huvitavaks jutustamist. Mitte nagu mingi krdi Kerli Kõiv, kes igas jumala intervjuus, silm jõllis seletab, kuidas ta ikka bornis sovjet juunionis ja elu oli nii jube ja kole ja mäletab, et inimesed olid hallid ja õnnetud. Tra, sa oled 87.a sündinud, mis kuradi sovjet juunioni sa mäletad? Ameeriklased on muidugi kettas kõik.
Aga jah...Kerli Kõivuga mainimisega siin postituses läksin ma vist liiale, aga noh, oli vaja hingelt ära saada. On tropp ikka. Mulle kui Brežnevi ajal sündinud lapsele situb hinge siuke tühja koha pealt kõvatamine :)

Alati sedapsi

Pühadeagoonia on õnneks läbi ja sel aastal õnnestus ilma siseelundeid tõsisemalt rebestamata Jebuse sünnipäeva tähistada. Jaburatest jõulukinkidest üks oli vägagi temaatiline - Uus Testament. Ma ei tea, miks mu ateistlikud vanemad otsustasid mulle Jumalasõna kinkida. Ju nad siis õhtul köögis suitsu kimudes otsustasid, et kõigist puuduvatest asjadest on nende tüseda poja elus just Püha Raamat see, mille järele on kõikse suurem vajadus. Eks nad andsid muud sitta ka, mis neil kodus kasutult vedeles, aga Uus Testament oli küll üllatav.
Sellepärast ma polegi suurem asi christmas spirit'i kandja, sest igal aastal on crappy presents ja ma ei viitsi ennast eriti härdasse meeleollu ajada siukse suvalise pasa peale.
Mis tänavuste jõulude puhul teistmoodi oli, oli see, et jubepalju autosõitu toimus. Tallinna ja siis mägieestisse. Ristipõiki läbi Eesti. Teeolud olid ka vastavad ja tundus, et kogu Eesti oli ringreisil mööda riigi surnuaedasid. Rooli olid roninud memmed-taadid, kes korra aastas ehk rooli istuvadki ja tempo maanteedel oli nii tappev, et kogu sõit võttis kaks korda kauem aega.
Nii kui natuke lund sajab on kohe kõik autistid, daunid ja vanurid teedel, sõidavad kuuekümnega ja hoiavad tee keskele. Hea kui siuksel taga saad sõita, vastutulevate hullude eest peab hange põikama. Nii palju on sellest juba räägitud, et kui vaimsed või füüsilised võimed ei luba maanteel normaalse kiiruse ja sõiduvõtetega sõita, siis äkki ei peaks rooli ronima või kui muud moodi ei saa ja on vaja minna, no siis krt korra kümne kilomeetri jooksul võiks vaadata peeglisse ja kui on sinu taha tekkinud saba, siis põika kuskile bussipeatusse ja lase terved inimesed endast mööda. Sellest et saba on taga saab muidu aru nii, et sinu taga on palju autosid, mis sõidavad sinu valitud tempos ja sinu ees ei ole kedagi, kes sind pidurdaks. Got it?
Sellise kulgemise puhul on mind alati aidanud muusika, aga kui sa sõidad kalli inimesega koos, siis peab tema maitsega ka arvestama ja kuigi ma vb tahaks Children Of Bodomit kuulata, lasta vererõhul minna ja kõiki ümbritsevaid liiklusidioote vihata, ei saa ma seda teha, sest hukkamõistev pilk segatud passive-agressive ohetega kõrvalistmel tähendab üldjuhul halba õnne peresuhetes.
Tuleb otsida alternatiive ja üks alternatiiv, mis küll kõrvalistmele ei meeldi, aga vähemalt ei pane ohkama, on siin:




Päris hea taust autosõiduks, terve nende album. Samas mingi hullu liiklusega päeval tahaks hoopis seda kuulata:



Et jõulud päris pekkis ei oleks ja miskit kaunist ka vaikset aega meenutama jääks, premeerisin ennast uute tätoveeringutega. Neli värvilist konna tehti käe peale, üks mingil põhjusel kolme jalaga, aga kuna see sai oranž, siis puuduv jäse väga ei häiri, ilusat värvi on. Järgmiste tätoveeringute osas on praegu asi lahtine ja kõik head ideed on teretulnud :)

Pühime

Muusikasoovitus vol 5

Umbes pool aastat tagasi taasavastasin enda jaoks kunagise lemmikbändi Valgevenest, kes üheksakümnendatel lõid oma joodikupopiga Venemaal kõvasti laineid ja eks nad ole siiamaani väga tuntud sealpool piiri. Vahepeal on bänd muidugi tõsised muutused läbiteinud ja kunagised pop-artistid on ennast kiilakaks ajanud, täistätoveerinud ja teevad poppmuusika asemel valdavalt poliitilise sõnumiga muusikat, mille stiiliks asjatundjad määratlevad ska core. Pole kunagi suurem asi stiilispetsialist olnud, aga pärast mõningast kuulamist tundub, et uues kuues on asi oluliselt parem kui varem.
See lugu, mida ma siin jagan, ei ole üldsegi mitte kõige parem lugu neilt minu meelest, aga ta on eriline selle poolest, et nad laulavad seda enda emakeeles. Oma võrdlemisi pika eluea jooksul pole ma kuigi palju valgevene keelega kokku puutunud ja ega ma sellest suurt midagi ei teadnud ka, sest tundus, et sealmaal räägivad kõik vene keelt. Aga näed on oma keel olemas ja mulle on alati igasugused vene keele derivaadid meeldinud ja neid kuulates püüan ikka aru saada, millest jutt. Üllatavalt palju on slaavi keeli, millest vene keele baasil tegelikult aru saab. Näiteks serbo-horvaadi keel, mis kirjapildis tundub täiesti loetamatu, aga kui sa sõnadel jätad alles täishäälikud ja täishäälikute vahel asuva viietähelise kaashäälikurea taandad üheks kaashäälikuks, moodustub täiesti arusaadav venekeelne sõna.
Lapsepõlves oli meil üks mängukaaslane kes käis meie maakodu lähedal suvitamas ja oli pärit Ukrainast. Üritas küll vene keelt rääkida ja kõik said aru, aga see oli nii veider, et me lõpuks loopisime teda ikka kividega, sest tundus kuidagi normaalne, et teistsuguseid inimesi ei pea tolereerima. Ja kui ukraina lapsel veri väljas oli, sain mina ketukat, sest Eestist pärit inimesed on kõik fašistid. See nüüd selleks, eks kui ma oma praeguse vene keelega venemaale läheks, saaks ka ilmselt kiviga, sest meie tore riik on mind nii äraassimileerinud, et omaenda emakeel on nii koleda aktsendiga, et ema ka ei tunne telefonis ära enam. Oleks siis eesti aktsent, aga krt mingi kole läti aktsent on vene keelel. See on muidugi omaette pikem lugu mõneks teiseks korraks.
Aga Lyapis Trubetskoi'le retsept selle eest, et suure poppedu järel pole oma emakeelt ära unustanud. Täpselt muidugi ei saa aru, miks nad neegrid sellesse videosse laulma panid, aga eks see ole mingi kõrgem kunst, millest minu väike aju aru ei saa.
Kes vähegi vene keelt mõikab, soovitan ka nende verbaalselt võimeka ja piiritult targa laulja Sergei Mihalok'i intervjuusid tuubist vaadata. Mehel on ainulaadne võime anda küsimusele sama loll või tark vastus kui see küsimus ise parajasti oli. Täielik absurdihuumori klassika.

Lugu ise siis. Traktorite vabadusest laulavad. Kah oluline:


Olev, kas sa neid Szigetil nägid? Kui jah, siis kuidas oli?

Muusikasoovitus vol 4

Mõned päevad tagasi käisin perekondlikel asjaoludel mägieestis ja teel sinna kuulasin ühte plaati, millest siis mõtlesin ühe muusikasoovituse teha. Mitte et keegi neid soovitusi väga ootaks, aga enda jaoks on hea kui head ja huvitavad leiud on kuskile dokumenteeritud. Kuulasin siis plaati ja manööverdasin parajasti läbi Võru linna kui ühe sebra juures pidin sitakrambid saama, sest mingid kotkad olid omal näod ära maalinud ja marssisid üle tee valged linad üll. Hetkega jõudis kohale, et kadrilaupäev on ja tuli siuke nostalgialaks, et südames hakkas pistma suisa.
Maal kasvamise juures oligi üks lahedaid asju see, et mardi- ja kadripäev oli suur sündmus, mida juba mitu kuud ette oodati. Väikse küla puhul oli hea see, et kõiki teadsid, kelle juures käisid. Ja ega see käimine ei olnud ka lihtsalt tuim ukselt-uksele trampimine. Oli väga täpselt paigas ja teada, kuhu tasub ja kuhu ei tasu minna, kes annab kommi, kes raha. Need kes kooritud porgandeid sulle kotti toppisid, jäid järgmisel aastal mardi- ja kadrirõõmust ilma. Siiamaani ei sümpatiseeri mulle need inimesed.
Aga jah, nostalgialainel jõudsin linnast välja ja plaadilt hakkas mängima ühe Norra bändi lugu, mis mind jälle ajas tagasi viis. Aastatesse kui ma umbes 12-13 olin ja rokkmuusika alles vähehaaval meeldima hakkas. Parimad sõbrad toona olid Võru satanistid, kes oma sünguse rõhutamiseks sigalast verd ostsid ja seda siis tseremoniaalselt hõbepeekritest jõid. Ei olnud mingi Twilight-chickenshit-bullshit vaid ikka pentagrammid, riitused ja plaanid kannibalismi harrastada mõnikord. Meenus see kord kui istusime kellegi juures köögis, kuulasime väga kuuma folk-metal bändi Storm ja mulle tehti minu esimene tätoveering. Isetehtud aparaadiga, milel oli nõelaks teravaksihutud sukavarras. Mehiselt valus oli see tegemine.
Tänaseks, kus tätoveerimisest on möödas ca 15 aastat on sellest väiksest plönnist saanud vintage vanakooli vanglatätoveering - kergelt tuhmunud sinakas kritseldus. Elusees ei laseks üle teha, sest siukest vanakooli värki ei saa ühestki salongist. Šeff ja ehe asi, millel on oma lahe lugu. Las ta olla.
Aga tulles tagasi muusika juurde, siis see Norra bändi kitarri-intro meenutaski mulle Stormi ja sealt ka nostalgiatripp.


Kes Stormi kuulata tahab, siis SIIT saab.

Lugejakiri vol II

Nagu te kõik teate, asuvad meie tublid kirjasaatjad küll laiali üle kogu maa, aga kirjutab neist ainult Göran ja allolevalt siis minu meilipostkasti saabunud üleskutse:

Tere!

Oleksin väga tänulik kui ploogiliikmed leiaksid natukene aega, et andunuima fänniga kohtuda ning muhedate kantriviiside saatel mõned toobid humalavett tarvitada ning kes teab vahest natukene jalgagi keerutada.. Samuti ootan kohtumist ka kõikide teiste fänniklubi liikmetega. Plaanis on kõik koos moodustada üks suur energiaring ning teha grupikalli.
Seega:

Kes:	Winny Puhh www.myspace.com/winnypuhh Hõbeniit www.myspace.com/hobeniit
Kus:	Plink Plonk, Tartu
Millal:	05-11-10
Palju:	75 EEK
Lisainfo:	Uksed: 22:00 Tulge kõik peegelpõrandale kükke tegema. Austusega Ikka teie Göran Svensson

Ühinen üleskutsega. Saame peol kokku. Göran, kui keegi teine ei tule, siis mina olen ikka kohal ja siis kallistame ja kükitame kasvõi kahekesi.
Aga tulge teised ka, teeme veidi mürtsu. Eelmine kord kui seesama kollektiiv sealsamas esines, oli väga raju. Sain kõrvad lukku ja küünarnukiga näkku. Iga tõsiseltvõetav MMA-mees võib kinnitada, et üks pauk pähe asendab viit orgasmi. Et siis jah, mõnuleme reedel.

Itching beard

Just sellise fraasiga alustasin mõned päevad tagasi oma guugli otsinguid. Habe sügeles nagu pöörane ja kust sa muidu abi saad kui mitte google'ist. Oleks ju võinud perearstile ka helistada, aga sealt oleks raudselt tulnud soovitus habe maha ajada.
Ütlen kohe alguses ära, et otsest abi sügeluse vastu ei saanud, küll aga sain infot ja innustust oma ettevõtmisega jätkata.
Kas teadsite, et on olemas teadus, mis uurib habemeid. See on dermatoloogia haru ja pogonoloog on vägagi tõsiseltvõetav amet, mis tagab tublimatele spetsialistidele töö erinevate kosmeetikatootjate juures.
Lisaks on habemega seotud palju kurioosseid juhtumeid ajaloost, kus kõige tuntum on ehk lugu Peeter Esimesest, kes pärast Euroopas käimist käiskis bojaaridel habemed maha ajada, sest metslase välimus ei sobinud kohaliku aadli staatust kandvale inimesele. Need, kes keeldusid, pidid maksma maksu.
Ma ei hakka teile siia kogu wikipedia artiklit refereerima, eks need, kel huvi, uurivad ise.

A beard is the collection of hair that grows on the chin, cheeks and neck, but not the upper lip, typically of men.

Üks hea lehekülg, mis koondab habemeentusiaste eri riikidest. Mehed jagavad oma edulugusid ja aitavad habemega hättajäänuid nõu ja jõuga.
Pole midagi seksikamat kui üks kähar pedophile beard :)
Siit ka üks habemeteemaline muusikasoovitus teile kuulamiseks:


...ja kõigile naisõiguslastele jolliks silma üks tsitaat vanadelt kreeklastelt:
There are two kinds of people in this world that go around beardless—boys and women—and I am neither one.

Muusikasoovitus vol 3

Kuna nädalavahetus on tulekul ja ilmselt kirjutamiseks suur mahti pole, kirjutan ühe hooga mitu postitust ette ära. Seekordses muusikasoovituses jagan teiega oma kõige uuemat lemmikut. All-female ska bänd Jaapanist. Ega siin palju sõnu vaja polegi, kuulake ja ma usun, et võtab jala tatsuma küll. Neil on tuubis enam-vähem kõik lood väga head ja raske oli valida lugu, mida siia välja panna, aga valitud see lõpuks sai. Miks just antud lugu? Sest alguses näitab pikalt nende trummarit ja minu meelest on ta üks ütlemata lahe pelmeen. Lammutab mehiselt igatahes.

Ühtlasi tahaks selle looga tervitada kallist koolivenda Kristot, kellel oli keskkooli aegu üks ütlemata põnev hobi õppida pii komakohti pähe. Kes veel ei tea, siis pii komakohtade jada on ilma tsükliteta, mis tähendab, et numbrite järjekord on täiesti random ja jadas puuduvad kordused. Õnneks sai keskkool läbi ja Kristol tekkis palju asjalikum ja toredam hobi Aasia blogi näol.
Kristo, kui sa seda loed, siis mitu komakohta sul lõpuks pähe jäi? Ma mäletan, et 300 oli vist rekord?

Ilusad inimesed

Avastasin just, et kui bloggeris kogemata enter klahvi pihta minna, siis avaldatakse küsimusteta igasugune jama, mis sa katseeksitusmeetodil kirja oled pannud. Ja siis läheb asi puhtalt selle peale välja, kui kiiresti sa delete nupu üles leiad. Paanikasse sattudes läheb mingi pool minutit - teaduslikult tõestatud.
Ma enam isegi ei mäleta, millest ma siin parajasti omaette räntisin, sest mõtted läksid kohe mujale.
Kuigi ei ole kahtlust, et ma olen täiesti kohutavalt koba ja sutsu kohtlane, aitasid antud errorile kõvasti kaasa ka väheke töntsakad sõrmed. Meenus üks kord, kui üks kena noormees mulle meelalt otsa vaatas ja siira heameelega teatas, et mu sõrmed on nagu miniviinerid. Sellised nunnud. WTF???
Elu ebatavalisem kompliment see siiski ei olnud. Kuna suutis üks austraallane mulle öelda, et mul on tõesti ilusad ja sirged näojooned. Nagu viikingil. Et ääää..... Mõtlesingi küsida, et milline on konkurentsitult kummalisim kompliment, mis Sulle tehtud on? Ja ma ei mõtle mingit did-it-hurt-when-you-fell-down-from-heaven stiilis lamedust. Pigem sellist, mis oli tõesti siiralt komplimendina mõeldud, aga mille kõla seda muljet ei jätnud.
Veits mussi ka ilusatele inimestele:

Muusikasoovitus vol 2

Jätkan juba alustatud Lätimaa teemadel. Viimasel külaskäigul tulid jälle meelde need ajad kui sai Riia linnas pikemalt elatud ja tööalaselt autoga päris palju kilomeetreid mahasõidetud. Päris palju on veel viisakalt öeldud, ma põhimõtteliselt elasin oma Fordis. Mingi aeg murti mul maja juures autosse sisse ja pandi tuuri kõikvõimalikku träna, isegi mu dokumendid, mis ma heas usus autosse jätsin, sest Tartus on ju elu nii turvaline, et siin pane aind luud ukse ette ja kõik saavad aru, et autos pole kedagi. Aasta hiljem oma nime guugeldades, mõtlesin, et prooviks kirillitsas otsida ja tuligi välja, et keegi hea kodanik oli mu load leidnud ja raadiosse isegi kuulutuse pannud, mis ka netis avaldati, aga paraku jäidki load lätimaale.
Koos dokumentidega pandi tuuri ka mu muusikamasin, mis mälupulgalt raadiosse hoogsat levimuusikabiiti saatis ja seisingi valiku ees kas sõita vaikuses või kuulata kohalikku raadiot.
Olles riigis umbkeelne illegaal, kes kohalikega suhtlemiseks kasutas lätikeelseid sidesõnu ja s-lõpuga venekeelseid nimisõnu, ei olnud ma erilises vaimustuses kohalikest raadiojaamadest, sest möla oli palju ja kui ikka aru ei saa, siis pole eriti meelelahutuslik.
Õnneks sattusin kohaliku rokiraadio lainesagedusele ja olen siiamaani sellest raadiojaamast vaimustuses. Juttu on minimaalselt ja ööpäevläbi tuleb head rokki. Valdavalt on vanakool ja sekka satub ka paras annus braianädämsit, hvoofightersit ja nikkelbäkki, aga no üks väike refluks kulub igas päevas ära, hoiab soolikad puhtana ja kaalu kontrolli all. Mis peamine - palju lastakse klassika kullavaramusse kuuluvat ja kogu playlist on mõnusalt vaheldusrikas.
Leidsin SWH Rock'i netist üles ja saab neid siinmail ka täitsa vabalt kuulata. Soovitan teilegi :)

Kõige suurem seiklus

Tore seiklusmäng on käimas, kes veel ei tea. Osalen ja soovitan, mis sest et koduleht on vigane veits. Kaotasin laupäeval poole oma kehakaalust ja kann siiani valutab - nii juhtub kui mööda Pikka jalga neli korda üles joosta. Eriti hea oli taaskord tõdeda, et ma olen täielik retard, kuna aarde leidsin lõpuks ikkagi sealt, kus hommikul kell kaheksa esimest korda käidud sai. Üks kena noormees näitas kus see on ka. Ise ei leidnud. Jah - vihjetest oleks ka viieaastane aru saanud. Ehk saab järgmisesse vooru. Ei aidanud ka see, et tiimikaaslane kuskile Kapa-Kohilasse jooma suundus ja ma üksi pidin verd köhima ja kiiresti kõndima. Pidin taaskord nentima, et mingi üheksanda klassi sportlikust vormist ei ole midagi järele jäänud ja ma olen nõrgem kui nõrk - i believe it's called nõrg.

Üks teine isiklik feil ka ikka, et päev täiuslik oleks. Läksin koosolekuruumi kommi ostma, sest klient oli tulemas ja noh - viisakas on. Jõudsin kotitäie kraamiga tagasi ja vaatasin, et oi - juutuubi link on saadetud msnis. Tegin lahti ja taipasin ühtlasi, et elu ise on ikka suurim kõigist dramaturgidest. Kas sa tsheki võtsid, mees?

topelt-win

Huvitav, et mida harvem ja labiilsemaid postitusi üles riputad, seda rohkem endised joobarid hakkavad kontakteeruma. Grupiviisiliselt. (Ma kahtlustan, et tegelt nad teevad seda kahjurõõmust - tahaksid näha, KUIvõrd rasvasem ma siis nüüd olen.)

Joobaritest rääkides - Kesse otsustas üksi kodus olles koristada. Koerte, laste ja meeste puhul on üksi kojujäämine potentsiaalne ohumärk. Lisaks enda asjadele oli ta ühtlasi ära visanud hunniku minu "mittevajalikke" riideid (selle ma avastasin alles kuu aega hiljem, mis tõestab iseenesest tema seisukohavõtu korrektsust). Avastusele aitas kaasa asjaolu, et kutt oli harjumatult kõrvad lidus koguaeg, mis tavaliselt tähendab keskmise või suurema kaliibriga sigaduse peatset ilmsikstulekut.

Aga ühesõnaga, ma olen talle ühe sitakeeramise võlgu ja täna saab shoppama minna.