„Emme, pane kurat vaiksemaks, PALUN!!” Kõrvaltoast kostsid Uuspõllu ja Getteri kilked, Jaaneki bakenbardid värisesid häiritusest. „Pane kordusesse, homme vaatad!”
Ukseavasse ilmusid kittel ja lokirullid.
„Jaa, Jannukene, ma mõtlesin, et ma natuke vaatan, siis helistan Ainole ja..” Kortsuliste laugude alt paiskuv kilgendavate-kõikenägevate pedagoogisilmade pilk langes arvutiekraanile. „Mida sa seal loed, sa pidid ju harjut...”
„Ära sega praegu, ma ei taha!!” karjus Jaanek ja lõi ukse kohkunud jälgija nina ees mürtsuga kinni.
Kummelitee lauanurgal oli juba peaaegu jahtunud.
Jaanek istus ja lõi pilgu uuesti ekraanile. „Klirrur, donk, põntsa.” kordas ta seejärel vaimustunud hääle värinal. „Museib.” Ja heitis väsinud pilgu süntesaatorile „Korg”, millega ta „Sädeleva Roti” baaris korra kuus esinemas käis. Bad Boys Blue, Haddaway, Modern Talking – igihaljad meloodiad rõõmustasid baarikülastajaid hiliste õhtutundideni; Jaanekit rõõmustas viimasel ajal ainult Katrin, kes baaridaami ameti laupäevaõhtuteks jätnuna igihaljalt kaasa lõõritas.
Sest, tundis Jaanek, aeg liigestest on lahti.
See kõik ei olnud enam see, mis kunagi.
Ta oli surmani tüdinenud lämisevatest joodikutest, suitsuhaisust(„Ema, ma ise ei tee, aga seal lihtsalt jääb see hais külge”), rõvedalt lehkavatest friikartulitest ja metsaärikas Raikost, kes Katrini alati oma tossava Audiga koju viis. Jaanek avas kassetika, võttis sealt „Smokie” kasseti ja viskas voodi taha.
„Museib,” kordas ta siis endamisi. „Museib.”
* * *
Baari-Edvard vaatas kahtlevalt Jaanuse kõhetut kuju. „M i s asi see on?”
„E-e-e..noh, muusika, noh, teistmoodi pill..”
„Nagu karmoska või? Ega meil tiblasid ei käi, ära kurat hakka jebima..”
”Eiei..” Jaanek takerdus, „Kõik on ikka sama, sama kava, lihtsalt sündi asemel on..üks..üks teistmoodi pill.”
„Voolu võtab palju we?
„Ei võta.”
„No..vaata ise. Kui sitalt mängid, siis kutsun teinekord hoopis Sepaverest Jürka, tal on diidzeipult ja omad kõllid, tal oli veel mingi tantsutibi ka ja..smõukit oskad nüüd või?
Jaanek noogutas tummalt.
* * *
Hilissügisene laupäevaõhtu saabus külakeskusesse vaikselt ja ilmvältimatult. Pood oli ammu suletud, viimased pensionärid, kes poeesisel pingil jutuklubi pidasid, olid samuti kadunud. Baari-Edvard tassis, sigaret hambus, dzhinnipakke pagasnikust baariruumi ja vandus endamisi – suvi koos teenistusega oli jäädavalt möödas, nüüd tuli ainult vastu pidada, ots-otsaga kokku tulla.
Jaanek avas Opeli tõrkuva tagaluugi ja vaatas heldimuse- ja hirmuvärinaga oma uut pilli. Disain, jah, oli esialgu siiski kaotajaks jäänud. Tolmuimeja oli õnneks keldrist võtta, pesukausi ja rahvariidepaelte kohta pidi ta veel kunagi aru andma. Kõige raskem oli valmistada kõlakoda, mis koosnes pesumasina trumlist, akvaariumi mullitaja mootorist ja (oh, südametunnistus ohkas veel kaks korda ) – kõigist nööbikarbis olnud nööpidest. Igaks juhuks oli Jaanek kooslusesse kaasanud ka oma sündi, mille toiteplokk, tõsi, oli küll muudmoodi hõivatud. Hakklihamasina vänt ei mõjunud küll eriti..süvaintegreerituna, kuid aeg pigistas ja leiduril polnud paremat võtta.
Jaanek hingas sügavalt sisse ja asus tegutsema. Kahvatulillad teksapüksid tundusid talle asju kandes siiski natuke väikesed.
Tümakas mattis poolpimeda baariruumi, kui Jaanek oma imeriista montaazhi lõpetas. Tumedad, eristamatud kujud magasid tagumise laua taga keset õlleklaase; keskmises lauas tegi kari hilisteismelisi peale ja hirnus sekventiliselt. Käte värisedes ühendas Jaanus toiteploki seinakontakti ning ühendas tolmuimeja londi trumliga.
Museib kolahtas ja jäi siis õrnalt tirisema.
Jaanek hingas sisse ja välja. Veelkord. Ja veel. Varsti..!
Raiko oma sõpradega astus baariruumi. Heatujuliselt lällates nokkisid nad natuke Baari-Etsi ja kupatasid siis teismelised nolgid kõrvallauda. „Jann, pane sünti, igav on!!” karjus üks neist üle S-90-netest kostva Homenja lembelaulu. Teised naersid(pilkavalt, tundus Jaanekile) ja avasid üha uusi pudeleid. Katrinit polnud näha, ei pidanudki olema, sest enne tema lavaletulekut pidi Jaanek mõne takti mängima.
„Jaa-ann, Jaa-ann, Jaa-ann,”möirgasid metsamehed kooris ja irvitasid laialt. Tubakasuitsu pilved tuprusid ventilatsioonita ruumis, Baari-Edvard virutas taldrikutele järjest uusi ja uusi kartuleid kotleti ja närtsinud kurgitükkidega, tähistaevas vana kultuurimaja kohal muutus järjest selgemaks ja selgemaks.
Korraga, täiesti ootamatult seisis Jaaneki ees nahkmini ja suurte kõrvarõngastega ärritunud tshikk.
„Jann, kuradi töllakas, kas sa segi oled läinud!! Mis sitt SEE on??” Vihane Katrin keeras hooletu rapsakuga hakklihamasinast vägivaldselt eraldatud vänta. Ehmunud Jaanek haaras vändast, kuid oli juba hilja. Museib käivitus, üle baari kostis õõvastav vilin ja pesukausitäis nööpe paiskus trumlisse.
Pealtvaatajaskond lainetas. „Kats, tee strippi!! Näita tissi!!!”
Pudelikolin, vandumine.
„On hetki elus palju...” alustas heitunud Jaanek, ühe silmaga minemavuhisevat Katrinit jälgides, teisega museibi tööd ärevilhingi piiludes. Veider aparaat suhises ja kilises, välgutades aegajalt taskulambi kiirtes lehvivaid rahvariidepaelu. Trummel pöördus, tuues kaasa kõmisev-kõrvulõikuva helijoa. Vaskkelluke helises.
Kuulajaskond jälgis jahmunult avangardi laotumist kõikenäinud ruumis.
Raiko, saanud Katrinilt juhtnööre, taarus ebakindlalt lavale. Ruudulisel särgil ergas kollakas plekk.
„Tai pohh, kui sa sünti mängima ei hakka! Mida vittu sa vahid siin, mis me oleme mingid peded või sinuarust, ah??!”
Jaanek püüdis sellest kõigest üle olla, taevas nägi, et püüdis.
Kogu jõuga.
Valgus, sisemine valgus kustus.
Tähed sirasid kui ei iial enne; Elenin ja Holmes jälgisid rahulikult oma trajektoore süvakõiksuse piirialadel.
Üksikuid nööpe leiti kultuurimaja tagant võsast veel kevadelgi.
P.S. Museib, ketar, donk, põntsa, klirrur - need on täiega lahedad instrumendid; leiutajaile-mängijaile mu siiraim imetlus!!
