Eile kodubaaris oma trennijärgset õllet juues (pidi hästi lihaseid taastama) ja telekast Stone Sour'i videot vaadates viisin lõpuks särgi ja perse kokku, et tegelikult on Corey Taylor hunnikute viisi head asja tootnud. Kõik ei ole tema toodetud ofkoors, aga tema osalusega projektid on loonud muusikat, mida ma tihti ja hea meelega kuulan. Ja mulle jõudis alles eile kohale, kus ta kõik kaasa on jõudnud lüüa.
Järgnevalt mõned vidjod tema tegemistest, mis mulle eriti meeltmööda on:
Slipknot:
Stone Sour. Ma tükk aega otsisin seda õiget lugu ja videot, sest jõle palju mingeid imelikke ballaade on neil, aga see video sai valitud sellepärast, et on hea lugu ja visuaal on kah selline...orgaaniline. Vaadake Corey kaela! Jõhker, kuidas kõva häälega laulmine ja pidev headbang kaelamusklit kasvatab. Ja kui Stone Sour parajasti mõnda ballaadi ei ulu, on nende trummari sooritus ka väga sümpaatne. Tibutagi sihuke. Alguses on mingi nõme reklaam.
Ja siis üks väheke popim projektike. Sujuvalt karmimast lahjemaks :D
Ja kel vähegi mahti, lugege biograafiat ka. Põnev lugu sellest, kuidas üks väiksena nähtud filmitreiler ja vanaema rokivaramu triggerib noores hinges rokilembuse ja kuidas siis tillukesest narkomaanist saab lõpuks suur rokkstaar :D
Pole mingit produtsentide karvast käppa ega iseenda huvitavaks jutustamist. Mitte nagu mingi krdi Kerli Kõiv, kes igas jumala intervjuus, silm jõllis seletab, kuidas ta ikka bornis sovjet juunionis ja elu oli nii jube ja kole ja mäletab, et inimesed olid hallid ja õnnetud. Tra, sa oled 87.a sündinud, mis kuradi sovjet juunioni sa mäletad? Ameeriklased on muidugi kettas kõik.
Aga jah...Kerli Kõivuga mainimisega siin postituses läksin ma vist liiale, aga noh, oli vaja hingelt ära saada. On tropp ikka. Mulle kui Brežnevi ajal sündinud lapsele situb hinge siuke tühja koha pealt kõvatamine :)
No comments:
Post a Comment