Rutsi reis ehk Eesti jooma eripära

Pole kunagi suurem asi arvustaja olnud, aga tagamõttega oma emotsioonid siia kirja panna, ma selle filmi ette võtsin.
Nägin antud teose DVD-d pika aja vältel müügil nii tanklates kui ka supermarketites ja paaril korral isegi kaalusin selle soetamist. Ütlen kohe alguses, et ainuke positiivne emotsioon filmist ongi see, et oma raske tööga teenitud raha ei kulutanud.
Pika hambaga ütleks, et tegemist on žanriliselt road-movie poole püüdleva sitalt sooritatud ponnistusega, kus seltskond tüüpe võtab ette road trip'i Rumeeniasse, kus asub muinasjutuline linn Bukarest, mis erinevatele allikatele tuginedes on tituleeritud seksipealinnaks.
Film ongi rohkem teel olemisest ja teel olemise raskest vaevast, kus tuleb palju juua ja minu arvutamist mööda pidi Ruts isegi kolm putukat ära sööma. Ja ongi kogu filmi plot.
IMDb'st lugesin, et esialgu polnud plaanis filmi teha, aga režissöri-härra avastas pärast reisi, et tal on kolm tundi "väga naljakat" materjali ja kõigi madalalaubaliste filmisõprade rõõmuks pakiti "parimad palad" kokku "filmiks".

Nagu ka AbFab Villu Parveti raamatut lugemas asudes, ootasin minagi filmist midagi täiesti ajuvaba, võigast ja ahhetamapanevat. Ei ole ju tegelikult kuigi kõrged ootused? Mitte midagi seesugust seal ei ole.
Läbiv rõhuasetus on sellel, mihuke läbu ikkagi bussis on - pikk plaan konide ja pudelitega kaetud bussipõrandast kommentaaridega "Mine m*nni, odav pask, täitsa v*ttus naa*ui, kui s*tane me buss on".
Valatakse teineteisele õlut pähe ja topitakse näppu perse.
Jah, näpp perses teemaga seoses, jõuaks selle seksipealinna juurde tagasi. Kuigi minek on seksipealinna ja ootaks, et ka sündmusi mis on seksiga kasvõi kaugeltki seotud, kuidagigi kajastataks, ei ole seal seksist mitte pussu haisu ka. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et ainuke, kes filmi testosterooni ja maskuliinsust vähegi maandab, on üks peategelastest, kellel on pikad juuksed ja vuntsid. Nagu üks keskmine Rumeenia naine või nii...

Lõpuks ma pean kurvastusega tõdema, et kuigi mõnel pool foorumis on inimesed mokaotsast poetanud sõnu kultusfilm ja ka torrentitesse jõudmine nagu räägiks selle kasuks, ei ole tegu mitte mingil juhul kultusfilmiga ja ka kõige suurema pingutusega on elementaarsemad filmi tunnused väga raskesti leitavad.
Ma võdleks nähtut vaimse puudega lapse joonistusega. Vaatad seda sigrimigrit ja ei saa aru, on see nüüd president või pilvelõhkuja. Südames hakkab kuidagi hästi kurb ja tahaks pildi kuskile sahtli põhja peita, et silma alt ära saaks. Vabandagu mind nüüd kõik need vaimse puudega lapsed selle võrdluse eest.

Ja ma tean, et pärast nõnna halvustavat arvustust, tahaks osad teist ka oma silmaga veenduda, et kas tõesti oli nii halb. Ei soovita! See pole kaugeltki nii halb film, et võiks juba natuke hea olla. Vaadake Seksi ja linna vms. Või kui tõesti soov on vastupandamatu, siis jumala eest ärge seda ostma küll minge - seeläbi toetate filmitegelaste karskeid eluviise. Laenake sõbralt või tõmmake torrentist.
Filmiga seoses painab mind tagantjärgi kaks küsimust:
1) Vaatamiseks kulunud elektri tootmine saastas kindlasti keskkonda ja ma tahaks teada, kuhu ma peaks raha kandma, et seda korvata. On meil Eestis saastekvootide toetusfond? Kui ei ole, siis järgmise aasta Jõulutunnel võiks selleteemaline olla.
2) Kuidas kurat see film jaekaubandusse jõudis? Ma natuke tean, kuidas toidukaubad supermarketitesse müüki jõuavad ja pole üldse lihtsate killast see oma toote letile saamine. Kas filmide osas mingigi tsensuur eksisteerib? Kui jah, siis leian, et kaubanduskettide, kus see film müügil oli/on, juhatused peaks päevapealt tagasi astuma. Rahval on toidupoodide pakutava sortimendi osas teatav usaldus kujunenud ja mina leian, et kõigist ümbrisel olevatest hoiatustest hoolimata, on tegemist tarbija sulaselge petmisega.
Mul on üks tuttav, kes kunagi ostis poest seljankat, sõi supi ära, sittus purki ja viis sama purgi samasse supermarketisse tagasi. Tol ajal ei old veel triipkood nii laialt kasutuses ja tõenäoliselt ostis mõni pahaaimamatu endale purgitäie ehedat pohmellisitta. Sama lugu ka selle filmiga. Vahe on ainult see, et sitta oli üks purk, aga filmi tiražeeriti ikka oluliselt suuremates kogustes.

Seks, vein ja kutsikad

Mitu nädalat tagasi võtsin sõna, et tahan arvustada postituse pealkirjas mainitud raamatut. Kulissidetagune reaktsioon oli oma operatiivsuses rabav: vähe sellest, et kolm erinevat allikat oleks valmis olnud "Rutsi reisi" kasvõi kohe koju tooma, toimetas Tosha järgmisel õhtul koju täiesti tasuta saadud "Seks, vein ja kutsikad" - püsilugeja Göran oli selle nimelt ekstra minule mõeldes poest ostnud.
Ma muidugi ei õigustanud endale pandud (l)ootusi, sest lugesin raamatu küll kahe päevaga läbi, aga miskipärast ei suutnud ennast forsseerida selle kohta mingit koherentset arvamust avaldama*. Tegin hoopis tööd, vedelesin, vaatasin telekat, passisin niisama tühja, ja jõin õlut. Pühade ajal aga mõtlesin palju Jeesusele ja sellele, mida ta inimkonna nimel kõik kannatama pidi (nagu me Mel Gibsoni filmist mäletame, igasugu rõvedusi pidi kannatama). Leidsin, et mina ei ole ju ka Jeesusega võrreldes mingi papist poiss (või noh naine), ja peaksin kogunenud karmavõlast läbi suurte piinade kuidagi lahti saama.
Et aga antud raamatut on väga raske arvustada kaine peaga, olen endale juba alla teinud arvestatava krundi poole pudeli veini ja õllede näol. Nii et andestatagu, kui mõni kiillause hoopis põimlausena lõppeb või kui kuskilt mõni täht vahelt ära jääb. Niigi ma parandan osasid sõnu siin kolm korda ja näen trükkimisega kurja vaeva.

Esiteks, raamatu avalik retseptsioon oli natuke nagu vastuoluline. Põhiliselt võtsid seda arvustada paadunud feministid, kes leidsid, et raamat on loll ja halvustab naisi. Samuti kasutatakse seal naiste kohta väljendit "spermapeldik"! Turundustrikina jäeti muidugi mainimata, mis kontekstis see spermapeldik seal esineb. Tegu on ilmselgelt intrigeeriva teemaga: isegi siia blogisse on korra jõutud otsingusõnaga "spermapeldik". Seetõttu, spermapeldik, tahan ma, spermapeldik, seda sõna, spermapeldik, aeg-ajalt ikka siin arvustuses, spermapeldik, mainida - et inimestel, kes otsinguga siia, spermapeldik, jõuavad, ka midagi lugeda oleks. Spermapeldik. Ja nii, nagu mina pidin konteksti tajumiseks suurema osa raamatust läbi lugema, peate teie ka taluma suuremat osa sellest arvustusest, enne kui põneva sõna tagamaad paljastuvad.
Teistlaadi kontingent, kes raamatut pikisilmi ootas, kuulus kategooriasse "noor, blond ja seksuaalselt aktiivne" - no sellised ninnunännu nunnud noored neiud, kes armastavad sädelevaid asju, kihisevaid kokteile ja ilusaid mehi. Neil on antud teos kindlasti juba kapsaks veeritud.

Raamatust:
Raamat algab mehetüüpide kirjeldusega. Noh, et sa umbes teaks, kellega sul tegemist võiks olla. Kuna mehed on põhiolemuselt lihtsad loomad, siis mehetüüpe on neli. Ja kuna selles raamatu osas ei ole eriti palju suuri tabeleid ja lihtsaid jooniseid, ja mõni lõik on isegi üle 20 rea pikk, algab peatükk tegelikult disclaimeriga:

Siin on see "targa pühholoogilise jutu" osa raamatust, mis muudab selle tõsiseltvõetavaks kõrge IQ-ga naiste jaoks. Kui sa seda lugeda ei viitsi, otsi lihtsalt sisukorrast teema ja hakka sealt peale.

Siinkohal minu soovitus: kui "kõrge IQ" tähendab sinu jaoks seda, et suudad keskenduda millelegi natuke keerulisemale kui Cosmopolitani seksinippide rubriik, Kroonika beebi-eri või esimene lõik suvalisest Paolo Coelho raamatust, loe edasi. Mitte et selle peatüki tekst oluliselt kellegi kõrget IQ-d paitaks, aga noh...vähemalt sa suudad tekstile keskenduda või midagi. Aga kuna tegu ei ole päris Kafka-mastaabis üllitisega, siis medalit ma läbi lugenutele just ei annaks.

Edasi läheb kõik väga loogilist liigendust pidi: milliseid naisi on olemas, millised meestele meeldivad (loe: milline olla), kuidas meestest aru saada ja seeläbi mehi saada, ja kuidas mehi hoida.
Siinkohal ma leian, et selle blogi lugejad peaks mind tänama. Ma olen nimelt võimeline läbi töötama täiesti uskumatuid tekste alates Perekoolist ja Breiviku manifestist kuni distaalse neerutuubuli töö kirjelduseni. On lihtsalt selline sisse harjunud nürist infost läbi närimise võime. Seetõttu suutsin ennast ka sellest raamatust läbi närida ja kuna ma naljalt teistele nii jõledat saatust ei soovi, siis lühike sisukokkuvõte:
1. Mehed on mingid paaviani ja küüliku ristsugutised, kes tahavad ilusaid naisi ja palju keppi ja kes valikukriteeriumites lähtuvad peamiselt ürgsest kutsest. Seega: mitte et tark olemises midagi otseselt halba oleks, aga ära ole targem kui keskmine mees. Tiss olgu suur ja tuss sile. Nagu...cmon...ise ka ju ei taha mingites karvades tuustida? ;) Meiki PEAB kandma, aga ei tohi liiga palju kanda. Blingi peab olema, aga mõõdukalt. Öösõnaga, ole Harju keskmine kena tibi, kelle koht on peamiselt vait.
2. Kuna mehed on paaviani ja küüliku ristsugutised, on neid kerge üle kavaldada ja mängida kõige olulisemat asja, like, ever: raskesti kättesaadavat. Sest isegi kui sul on, ütleme, Angelina Jolie huuled ja keskmise pornostaari oskused voodis ja Ema Teresa hea süda ja terav mõistus ja mis kõik veel: kui sa esimesel kohtamisel kätte annad ja siis ise huvi ka üles näitad, on kõik perses. Kui mees jahti pidada ei saa, siis mees ei mängi. Esimesel kohtamisel annavad kätte ainult litsid ja see on täielik nõu-nõu.
3. Kui sa oled suutnud selgeks õppida ja rakendada kõiki neid skeeme, millega meest saada ja mille põhiline uba seisneb selles, et sa OLED RASKESTI KÄTTESAADAV, siis sinu esimene mure naisena on seda meest mitte eemale peletada. Nagu selgub ühest abistavast graafikust: üks hirmsamaid asju, mida suhtes olev naine teha saab, on Facebookis oma suhtestaatus ära muuta! Facebook, nagu me teame, on hullem kui perekonnaseisuamet. Jumala eest ära tee seda nii olulist sammu esimesena! Las paavian teeb ise selle sammu, siis ta tunneb, et kontrollib kuidagi olukorda. Kui paavian on ise pannud ennast Facebookis committed-iks, siis saad rohelise tule ja võid pmt teha mida tahad. Aga kui ise siukse asjaga kiirustad, siis on perses jälle.
4. Kui selle kuradi eluka oled lõpuks omale koju vedanud, on vaja peletis ära kodustada. Raamatus rõhutatakse mitu korda (arvat. autori oma kogemustest), et mehe põhiolemus on jahti pidav loom ja kui talle ilgeid reegleid selga ei vääna ja rihma kaela ei pane, jookseb ta süüdimatu näoga järgmise tussi järel minema ja sina ei jõua ära kiruda, et varem karmim ei olnud. Seda nimetatakse vastastikuseks usalduseks, ja usaldus saavutatakse nii: oma ligipääsu mehe telefonile, meilikontodele, msnile ja facebookile. Mismõttes tal on telefonis mingid isiklikud asjad? Mismõttes sa ei tea tema lõustaka parooli? Tea tema sõprade ja töökaaslaste kontakte. Lase autosse GPS paigaldada. Come on! Iga normaalne mees laseb sul oma autosse GPS-i paigaldada! Siin pole midagi pistmist kahtlustamisega, ikka puhas usaldus ja armastus on see, millest jutt käib. Lihtsalt...te arvate, et autor on küüniline, aga kui te kodus oma babuunile kaikaga pähe ei tao, siis ilmub ta ühel hetkel koju, kasutatud kondoom jolli otsas, ja jaurab süüdimatul ilmel, et tema küll ei teadnud, et teistega ei tohi seksida. Mehed on lihtsalt sellised.
5. Omavaheline suhtlus võtab kohati õige pentsikuid mõõtmeid. Kuna mehed ei ole nagu naised (ilmselgelt) ega ausalt öeldes üldse mitte nagu inimesed, tuleb meestega rääkides pidada kinni erilistest reeglistest. Esiteks eksisteerib kaks meestega rääkimise viisi: konkreetne jutt ja kurtmine, kusjuures konkreetne jutt puudutab mingit probleemi, mis sul mehega seoses on, ja kurtmine on see niisama inin, mida naistest kogu aeg eraldub ja mida nad tegelikult peaks reserveerima oma sõbrannadele, aga vahel neid pole läheduses. Siinkohal õpetus, kuidas mehele kurta (nb! jutt käib ikka oma mehest, mitte mingist suvalisest junnist - teil on suhe ja kebens ja facebooki staatus ja värki):

Kui saabub moment, mil soovid kurtma hakata, siis tuleb esmalt mehele otse öelda, et nüüd algab kurtmine (mitte konkreetne vestlus) ja võtta alustamiseks luba. Näiteks saad öelda: "Kallis mees, sooviksin nüüd natuke aega kurta. Kas ma palun võiksin seda nüüd teha?" Kui mees teab kurtmise ärakuulamise reegleid, siis ta lihtsalt võtab sisse koha sinu vastas ja on valmis.

Kurtmise ära kuulamise reeglid, muide, sisaldavad endas seda, et mees "teeb kuulamise häält", ja "ei paku lahendusi ega mõtlegi tegutseda". Kui need reeglid selged, siis jääb hiljem üle ainult meest tänada, et ta sinu mõttetu naise inina ära kuulas ja seega tegi suure sammu sinu mõistmise ja teie suhte tugevdamise suunas.
(Olgu aususe huvides öeldud, et ma ei kandnud seda suhtlusviisi kohe maha kui veidi kohtlast. Kõigepealt tegin elulise katse ehk siis jõin ennast mahedamasse olekusse ja teatasin Antonile: "Anton kle...sul muidu esmaspäeval on aega? Ikkagi nagu vaba päev ja nii. Ma nimelt tahaks natuke kurta. Ära karda, sa ei pea rääkima".
Anton vahtis mind nagu täisidiooti.)
6. Vahel juhtub, et mehed petavad. Mis siis teha?
7. Viimane peatükk räägib sellest, mis saab, kui oled juba VANEM inimene (üle 30) - siis sa ei hakkagi surema, legendid räägivad, et sul on veel šansse keppi saada.

Üldmulje:
Pettusin. Ootasin midagi rabavalt absurdset ja šovinistlikku. Tegelikult pidin tihti rakendama oma igasuguse jura lugemise supervõimet ja asjast tuimalt läbi närima.

Naisi alandav kontekst:
Võib-olla olen mina vigane, aga ainus kontekst, mida mina suutsin leida, oli see, mis kirjeldas mehi mingite seljakeeliku ja ürginstinktidega elukatena, keda peab kavalusega püüdma ja jõuvõtetega kodustama. Ilmselgelt ei alavääristatud selle käigus naisi.

Sihtgrupp:
ärge saage minust valesti aru. See, et mõtlev inimene sellest raamatust midagi olulist ei leia, ei tähenda, et raamatul sihtgruppi ei ole. Kindlasti leiavad rõõmsat äratundmist kõik natuke aeglasema mõtlemisega, aga see-eest kenad noored inimesed, kes tihti õhkavad internetifoorumites teemal "ihsand, meil on omavahel niiiii hea klapp, kujuta ette, temale meeldib ka kahvliga süüa ja ennast pesta" või imestavad, miks inimene, kes eelistab mõtestatud vestlusele oma auto tuunimist ja enda pildituks joomist koos karja sõpradega, vb kõige parem elukaaslasematerjal ei ole. Samuti soovitan raamatut lugeda kõigil pool-alaealistel tegelinskitel, kellel teatud organid juba töötavad, aga kes veel päris hästi aru pole saanud, kuidas elu käib ja mis värk nende teiste inimestega suhtlemisel ikka on - sisutudpäevad, mariswest ja printsess, teie otsa vaatan praegu. Ma ei eelda, et te raamatust mingi elutõe leiate, aga uue perspektiivi kindlasti.

Kas selle raamatu juhiste järgi käies ei saagi mehi siis vä?
Mismõttes ei saa? Kahtlemata saab mehi. Ainult et saab selliseid mehi, keda raamatus kirjeldati, ja see võib lõppkokkuvõttes olla mõnevõrra masendav.

Misse spermapeldik on siis??
"Spermapeldik" on naine, kes enda väärtust ei tea, ja kes laseb ennast ära kasutada mehel, kes temast sittagi ei pea. Säh sulle šovinistlikku konteksti. Raamat ütleb selge sõnaga: ärge teie sellised olge!

Kas midagi positiivset polegi öelda vä?
On ikka. Kui väga pingutad, leiad lõike, mis väidavad, et iseseisval ja iseteadlikul inimesel on elus kergem, et iga sitaga ei pea nõustuma, et ennast ära kasutada ei pea laskma, et petmisega ei pea leppima, kui tunned, et oled paremat väärt, ja et oma armastatud mehele ei pea sitasti ütlema. Iseasi, kas mõtleval inimesel seda just raamatust lugeda on vaja. Aga jällegi - kui ise selle peale ei tule, siis laske käia.

Mis õigus sul on seda raamatut kritiseerida?
Esiteks, tarbija õigus, ja teiseks: selle raamatu loogika järgi (ole alati naiselik, ära joo, ära semutse, ära ropenda, ära targuta, ära anna kätte esimesel korral) peaksin ma siiamaani süütu olema. Ilmselgelt isegi Villu Parvet ei ole kõikenägev ja esineb teatud erandeid.

* ma olen ikkagi kultuurikriitik ja seetõttu topin igasse võimalikku ja võimatusse kohta sobivaid ja sobimatuid võõrsõnu

Jõulusoov

Tuukani jõulujutlus ehk eneseabi ABC 2012

Kaasaegse tapiristika isa, teadlane-naturopaat; hilisem teosoof sir Richard Hoydefemme (1912-1989) avaldas teatavasti 1950-ndatel oma kõmulise, tuliseid vaidlusi tekitava ja horisontelaiendava teose”Taapirid – valed, müüdid, tõed ja ebatõed; olulist. ”( Oxford Press,1956), mis muutis oluliselt tollalvalitsenud seisukohti taapirite käitumise analüüsimisel.

Raamatust julgustust saanud Tansaania koolipoiss Erast Mpemba kaotas innuka taapiriuurimise käigus juhtunud õnnetuses mõlemad kõrvad ja pidi seetõttu aktiivse sotsiaalse suhtluse asemel päevi veetma nelja seina vahel.

Ometigi ei langenud ta vaimust. Ülikooliõpingute kõrvalt läbi viidud ja aastaid kestnud tubased katsed erinevate materjalide koosmõju uurimisel viisid ta 1969-ndal aastal hämmastava avastuseni – Mpemba efekt on tänapäevani paljude materjaliuurijate arutlusobjektiks - ja see tegi ta maailmakuulsaks.

Ka kõrvad õnnestus tagasi saada.

Mis on selle loo moraal?

1. Ära virise, hakka elama! Just täna on Sinu päev!
2. ja mõtle iga päev korraks iseenda peale – mis on minu elus oluline, mis mitte.
3. ja ära lase ennast eksitada postmodernistliku maailma virvatuledest, nad roniks Sulle kõigi kvadriljuni jalaga selga ja pähe, kui Sa vaid laseks.
4. ja saa aru, et Sinu suurim väärtus peitub Sinu sees – Sa oled kordumatu, ainulaadne inimesekujuline universum (mitte see, keda väidetavalt iga päev positiivsusega üle kuldama peaks) – täpselt nagu iga teine inimene.
5. ja kui Sulle tundub, et mõni inime on kordumatult ja haruldaselt lollakas, ära veeda oma väärtuslikke päevi teda kirudes, vaid ütle seeasemel enesele – mul on kuradi moodi vedanud, et ma olen mõistlik, normaalne ja lahe inimene.
6. ja ära kunagi unusta, et maakera sees on teine maakera, palju suurem, kui välimine.
7. ja kui Jumal peaks olemas olema, on tal Sinu käekäigust, arvan, täiesti ükskõik.

Sööge siis pühal õhtul 7 korda, kuis peab, mõelge esivanematele 7-nda põlveni välja ja ümisege:

"He´s got the whole world in his hands.."

Kodu ja ristikhein

Jiihaaaaaa!!!!!

Kuna M-N suhteid lõplikult avava Raamatu uurimisega paistukse veel veidi aega minevat, kirjutan muusikast.

Et kõigil selge oleks, on mu näol alati olnud tegu ühe paadunud kantrimuusikavaenlasega. Kantri, nagu kõik teavad – on burksimaal sündinud maailma kurvim(kurveim? kõige kurvem?)muss, mis sisaldab terabaitide kaupa ruudulisi särke, hobuvankreid, mõtlikke, kaugusse suunatud pilke, nina-, kurgu- ja miskõikhäälset ininat, steelkitarri, viiuleid, bändzhosid ja omastarust hullult rokkivaid vanamehepässe. Põle suutnud ma eluski kannatada kannussaapaid-kaabusid, nahkveste ja muid tilberdisi, mis obuse selgast heasti välja pidivad paistma. Ei kottind mind ka ealeski Luunja kantripäevad, kus vanasti venemaa kantrikad ans Kukuruza näol + eestimaised jansad rahvast hullutasid. 80-90-ndad olidki vist omamaise kantri jaoks hiilgeajad, aga see selleks. (Laintantsu-sõna ma suhu ei võtakski, siin on siiski korralik bloog.)

Kirjutama ajendasid mind mitmed hilisemate aegade jooksul kogunenud Märgid. Viimane neist, sellele postitusele lõplikult viiv, oli Norra riikliku tv-kanali NRK1 detsembri hommikuprogrammis 3.00-6.00 kestev „jukeboks”, mis koosneb norra- ja välismaisest kantrist. Norramaisest kantrist(mis oli väga, väga halb)on teadaolevalt ainult üks sort kantrisid rõlgem – see eesti oma. Õnneks püsib viimane viiskalt varjusurmas, andes võimaluse off-off kollektiividele. Aga seegi selleks; märkide juurde tagasi.

Esimene neist, kaudne iseenesest, oli mu ühe lemmikbändi Bright Eyes 2007 ilmunud albumi „Cassadaga” esiksingel „Four Winds”. Mis see stiil nüüd loeb, olgu sääl viiul ehk ukulele, mõtlesin tollal ja kuulasin mõnuga. Folkrokk, mitte kantri! Praegu tundub, et pool juuksekarva sai siiski saatanale antud.

Teine märk oli 2008 - minuni jõudis kogumik „RCA Nashville Classics 40s and before” . Seeravimid teavad, miks ma sellise asja üldse biitmassinasse pistsin. Tulemuseks aga omapärane elamus – naiivsed laulukesed, kuid milline ajalooline ekskurss süütusse-rikkumatusse Derrida- ja Spenglerikaugesse lihtrahvailma. Sõda, kohati käegakatsutav, aga siiski kauge, oli aktuaalne; maad ega rahvast hädaoht ei ähvardanud, suurimaks mureks oli sõjasviibiva ja kojujäänud kallima proovileasetunud suhe. Parim näide albumilt - Patsy Montana laulmas surematut poplaulukest „I Want To Be A Cowboy`s Sweetheart”:

Kolmas, eredaim hetk oli muidugi Mumford&Sons´i "Little Lion Man", tõesti, ma pole elus nii isukat-sisukat kantrikütet näinud..!

Ja päädis mu pisike rändretk kurba „kolme-duuri-ja-tõe-maailma” sügavama sissehüppega. Selgus, et pilt on järgmine – Johnny Cash on surnud, Willie Nelson elus ja kõikserõvedama kantrimuusiku tiitli annaks ma mõtlemata Toby Keithile. Kes julgeb, vaadaku ise tuubist, kes ei julge, siis – võtke veits noorem Mait Maltis, lisage talle kapatäis koittoome libedust ning teine jaagupkreemi ättitjuudi, seejärel kauboikaap pähe, suur eesti lipp takka lehvima ning Valga, Haljala ja Maardu koolimissid koos esimeste printsessidega ümber kepslema.

Meerikamaal jätkub neid howdy-staare muidugi kõigile, nii mees- kui naissoost. Sain minagi endale kaabu ja habemega ”sõbra” – saage tuttavaks Doc Walkeriga!! Ja kuulake sõnu. Kurb, väga kurb.

ilus laul

Anton just küsis, mis paska ma kuulan. Mismõttes paska, ilus laul on.

FUNFUNFUNFUN

Home improvement

Oli järjekordne sünnipäev, mis lõi uue numbri tabelisse. Suurt traagikat asjas pole peale selle, et mida aasta edasi, seda sõgedamaks muutuvad pohmakad. Kui kunagi sai täiesti süüdimatult kella kaheni öösel baaris sumisetud ja kaheksa ajal hommikul olin juba täiskonditsioonis tööpostil, siis praeguses vanuses on õhtuse nelipaki pahupooleks hommikune krapula ja tugevad jääknähud.
Ja ei olnud tegelikult plaanis joomisest rääkida vaid pikemalt peatuda möödund sünnipäeval. Sõbrad pidasid ilusasti meeles ja neile, kellel ununes, tuletas lõustaraamat meelde, et suur literaat ja meie põlvkonna ideoloogiline trubaduur tähistab oma hällipäeva.
Lähedasemad sõbrad üllatasid ja kinkisid kaunite kujutavate kunstide valdkonda kuuluva podaaroki.
Kingitusega kaasneb ka oma lugu,  mis sisaldab omajagu joomist ja alastust.
Kes vähegi Tartust midagi kuulnud on, see teab, et linn on puust ja tuksleva tuumiku moodustavad loomeinimesed elik räpased hipid, filoloogid, märsilohistajad ja sussisahistajad.
Ise ennast nende hulka ei liigita ja peale mõneaastase wannabe bändimehe perioodi, on mul loomigulisusega üsna aupaklik ja distantseerunud suhe. Bändiaegadest jäänud basskitarri kasutan pestud trennitrussikute kuivatusrakisena. Süütan kaminas tule, sätin kitarre statiivil sinna ette ja siis on maruhea häälestusnublude otsa trullareid ja sokke riputada. Muul ajal on pill dekoratiivelement.
Ühesõnaga ise ei loo, aga loova kaadriga lävin, sest õllekraani ees on inimesed ühed joodikud kõik ja kodubaaris on kontingent segu varjatud paremäärmuslike vaadetega isamaalastest ja kunstnikest.
Ühel pisut üle keskmise vindisel õhtupoolikul kõrtsis, tuli üks tuttav kunstnikuneiu lagedale palve-tüüpi ettepanekuga hakata mul tema koolitöö tarvis aktimodelliks. Mina, kes ma alati olen valmis hädasolijat aitama, nõustusin. Seda loomulikult pärast perekondlikku konsultatsiooni.
Tuleb aru saada, et noorele kunstitudengile on oluline oma oskustele võimalikult lai spekter anda ja üks asi on maalida nälgind kaastudengeid ja hoopis midagi muud on võtta ette lõuend ja produtseerida sinna peale madalama keskklassi kapitalisti lihav keha.
Protess ise oli pikk ja piinarikas, sest seista tuli perse paljas, liikumatus poosis, külmas ateljees. Ainukeseks abivahendiks villased sokid.
Kunstnik oli tubli ja kolmetunnise seismise tulemusena, sündis kaunis taies, mis kujutab elusuuruses minu tisse, sangasid ja jolli. Ilma näota ja väheste jalgadega maal selline.
Tuleb ausalt tunnistada, et maali keskne element sai tutvuste poolest "pisukese" liialdusega maalitud. Külm ruum tegi oma töö ja ilmselt vähese nähtavuse tõttu tegutses kunstnik antud piirkonnas rohkem fantaasia kui reaalsuse toel.
Mõnda aega tagasi sättis artist ennast välismaale ja ateljee tuli tühjaks kolida. Ühine autot omav sõber läks talle appi ja päästis tulevase muuseumieksponaadi enam-vähem prügikastist.
Nüüd siis tähtsal päeval kingiti see taies mulle kenasti raamituna.
Naelutasin veel samal õhtul seina ja nüüd polegi muud kui oodata külla ämmasid-äiasid, rahvaloendajat või omaenda vanemaid. Jututeema nigu varnast võtta kohe ja hirmu pole, et liiga koduselt end tundma hakatakse, sest üsna silmatorkavalt on territoorium markeeritud.
Et siis siirad ja suurimad tänud kallitele sõpradele ja olgu see hoiatuseks ka kõigile küllakippujatele. Kui tubli annus peenist hirmu nahka ajab, siis pole vaja tulla :)

Aga vahepeal

Varsti tuleb seoses sündmustega igasuguseid arvustusi.

Aga vahepeal käisin Maximas (või Maxximas, ma ei mäleta) ja avastasin, et nad müüvad igat sorti anumaid:

Pildil olev ämber on mingist keraamilisest huinjaast ja mahutab sildi järgi umbes 350 ml. Selline vähenõudlikuma mahutaja ämber. Kvaliteedi pärast vabandama ei hakka, telefon ei teinud hetkel paremini.
Täna avastasin Konsumist toote nimega Hobusepalsam, pilti ei teinud.

Arengud!

Nii!

Esiteks - püsilugeja Göran toimetas Parveti vaimulapsukese juba täna operatiivselt minuni. Nädalavahetus möödub tihke lugemise tähe all.

Teiseks - homme peaks koos ühe isikuga saabuma Tartusse ka kommentaariumis elavat vastukaja leidnud "Rutsi reis". Nädalavahetus möödub tihke filmivaatamise tähe all. Kes nüüd enam PÖFFile jõuab!

Kommentaarides üles kerkinud ideede kohta veel niipalju, et ma saan aru, et teoorias, jah, on iga inimene kordumatu ja ilus lumehelbeke, ja eks kõigil, ka peamiselt seljakeelikuga mõtlejatel, on omad mured ja koormad kanda, aga oleme ausad - osad inimesed on natuke topakamad kui teised, ja kui nad juhtuvad olema aktiivsed ehk toimekad ohmud, siis on nende toimetusi üsna tore vaadata. See on minu hobi, nii nagu mõnel inimesel on hobiks raha ja tikkimine või maailmalõpuks valmistumine või kätega tšakrate avamine. Katsuge mind mitte hukka mõista, vaid mõista.

Peatsete arvustusteni!

Lotokolmapäev!

Ostan kolmapäeva puhul Bingo loto pileti.
Nurkade mäng algab. Esimesed kaks palli lähevad pihta. Olen kindel, et siit seekordne jackpot kukub. Järgmisest viieteistkümnest pallist lähevad pihta viis. Neist ükski ei ole nurk ega isegi mitte diagonaal. Nurkade mängus on juba 240 võitjat.
Vaheaeg. Joonistan piletile karvase jolli ja suvalise punnsilmse suurte hammastega lõusta.
Järgmised viisteist palli. Pihta läheb neli. Neist üks on nurga- ja üks diagonaalipall.
Joonistan piletile teise lõusta, seekord hobuse, ja kirjutan mänguvälja kõrvale hajameelselt "putsi".
Nurkade mängus on üle tuhande võitja. Kõik saavad mõne euro. Irvitan luuserite üle.
Algab diagonaalide mäng. Võitmisest on puudu täpselt kuus palli. Mängus loositakse välja kuus palli. Hindan oma võimalusi, pidades silmas senist mängu käiku ja üldist loosiõnne. Leian, et on täiesti võimalik, et ma midagi ei võida.
Täppi läheb kaks palli, neist üks miskipärast diagonaalil. Teised pole sinna lähedalegi läinud.
Sodin piletile hajameelselt ringe. Loen pileti tagakülge ja avastan, et Eesti Lotol on õigus võidu korral mu andmed avalikustada. Muutun murelikuks. Ma ei taha, et kõik teavad, et ma lotomiljonär olen.
Algab täismäng. Jackpoti võitmiseks peavad täppi minema järgmised neli palli. Mul on võidust puudu 11. Jackpot jääb järgmiseks korraks. Loosimise lõpuks on täismängust puudu viis palli. Diagonaalide mängust on puudu neli ja nurkade mängust endiselt kaks.
Võitja saab 22 000 euri. Luuser! Mina mängin alati jackpoti peale.

Harjutamine teeb meistriks! Järgmisel nädalal uuesti.

Abipalve

Olen ammu tahtnud läbi töötada ja arvustada võtta järgmisi teoseid:

Filmid: "Nõia-Intsu sõber Mait" ja "Rutsi reis ehk Eesti jooma eripära" - mõlemad müügil mh Ujula Konsumis Tartus;
raamat: Villu Parveti uusim vaimne lapsuke.

Sellega seoses mul on paar muret: ma ei saa sellise toodangu eest raha maksta. Käsi lihtsalt ei tõuse tarbima. Neid filme ei ole torrentis ja ma tõesti ei tunne ühtegi inimest, kellelt neid kasvõi laenata, seda enam, et tegelikult on jõle häbi küsida. Aga uudishimu on suur ja arvustuse kirjutaks ka kindlasti.
Sama lugu Parveti raamatuga. Ma tahan teada, täpselt kui mitu korda ja mis kontekstis on naine "spermapeldik" ja kuidas ikka emased endale paremaid isaseid loomi sebida saaks, aga pmt ainus võimalus tundub olevat see raamat poest varastada. Kui kellelgi on, andke teada. Laenaks rõõmuga ja annaks omapoolse hinnangu.

P.S ma mõtlesin siia raamatu promovideo lingi panna, aga sip sip otsite tuubist ise. Elu on näidanud, et mida sitem teos, seda vähem seda reklaamida vaja on, nagunii ostetakse. (Vt ka Twilight jpm)

"Järgmine peatus - Kosmos!!"

Meie Kerttu on tänaseks astunud Lang-Cartlandi sõtta. Lahinguväljale positsioneerumiseks on ta valinud endale sobiva koha ja leidnud ka oma nishi – nn nõiaraamatud ja nende kallal väidetavalt tühja pusivad lugejad. Ja kohe väitma, et mingist „Saladuste” nimelisest raamatust mitte halligi abi ei olla, las naiskodanikud(et no kui aju tõesti muud ei sae) lugeda parem roosakaanelisi C-raamatuid.

Aga, Kerttu, ma ei saa nüüd aru – kust need uued nõiad siis sinu arust peale peaks tulema? Sigatüükast?

Sest vaata, Eesti on ju tihkelt täis kaardimoore, ennustajaid, kristalletäis peaga ravijatädisid, pendliendleid ja energomääne, lille-, kivi-, aura-, hipo- ja urinoterapeute, kontaktlereid-meediume, kosmoseinsenere ja -heliloojaid; kristall- ja indigolastest, tulevastest universumikodanikest (jajah, unustage ära mingid hüpikud, need on indigod!)rääkimata. Uusshamanistid krõbistavad seenekesi ja kolistavad astraalis nii et taevad kajavad ja esivanemate hinged tasasel küünekrabinal kuuse otsa pagevad. Asi toimib - kõik erinevad, kõik võrdsed, kõik ametis.

Lihtrahvaski ei maga, vaid kasutab nööpsilmade särades rikkalikku teenustepaletti. Kärutatakse ringi mööda metsa- ja palupõhju, Annelinna sügavikest Tallinna vanalinna keldriteni, otsides teadjaid ning – vualjaa – kadunud autod leitakse, mehed tulevad armukeste juurest tagasi, äriõnne jätkub viiendalegi põlvele takkajärgi, vähk, aids ja tarakanid kaovad majast-aiast kus kurat ning fengshui laiutab keldriski. Väheneb surve sotsiaalsüsteemile, rahulolevad näod ruulivad uulitsail ning uus ajastugi, mis varsti kätte tulevat, ei tundu enam nii jube.

Nõiaks teatavasti ei sünnita, selleks saadakse või hakatakse. Naiskodanikud leiavad nii ju oma kauaotsitud-oodatud tee ja seeläbi väljundi, pääsemaks töö-kodu-tüütud lapsed-loll mees-väikelinn- nõiaringist, boonuseks hea tervis ja paks rahakott. Kas sa, Kerttu, seda keelad oma suguõdedele, mis? Kinnistad siin soorolle??

Ja mis tähendab, et sõbranjed mõtlevad end positiivsusest soodaks, aga ikka ei muhvigi? Kas sinule meeldib mõelda iga päev negatiivseid mõtteid? Kas üldse, üleüldse keegigi-kuskilgi väänleb mõnust, kui talle iga jumala päev on miskit sitta öeldud-mõeldud? No mis imenipp-imekelluke see universum siis on, et talle negatiivmõttepritsid peaks meeldima? Et kohe mitte-mitte midagi ei juhtu, ütled?

Äkki on neil nõiaraamat tagurpidi ees?

Või valged tähed mustal põhjal, ah?

Sina kui kirjandusinime peaksid ju neid asju jagama ja vajadusel kontrollima.

Mitte raamatuid ja nende lugejaid kergekäeliselt sildistama.

Millise poole oled valinud Sina, armas lugeja?

Postimees hoiatab

Ajakirjandust peab ilmselt hakkama tõsiselt võtma. Ma ei tea, mis mind rohkem hirmutab, kas see uudis või illustratsioon:

Kuna me mäletame USA lähiajaloo dokumentaalfilmidest, et Rambo üksi võis kukutada terveid diktatuure, siis ei ole mingit põhjust mitte arvata, et pildil kujutatud üliinimene seda ainuisikuliselt ei suuda. Teame ju lugematutest mõmmikarukestest ja kaladest, kes Putini halastamatu kütisilma läbi hukka saanud... Värise, Eesti rahvas! Putinist saab jälle president!

Eesti eest!

Viimase aja arengute põhjal on mulle mulje jäänud, et Eesti on nii tihkelt igat masti tippspetsialiste täis, et me peaks ammu maailmariik olema. Teaduses vähemalt.
Võib ka muidugi olla, et tegu on lihtsalt fenomeniga nimega "lehekommentaator", kes on müütiline olend, keda kõik teavad ja keegi isiklikult kohanud ei ole. Mul lihtsalt polnud enne Veerpalu dopinguskandaali aimugi, kui palju biokeemia-matemaatika-sotsiopsühholoogiateadlasi Eestis on, ja seda kõike kommentaariumis! Tegu on niisiis tavainimestega meie seast! Mina oma ülimas naiivsuses loen artiklit ja mõtlen, et noh, kajastamine on, nagu ta ikka ajakirjanduses paratamatult on, mingist otsast puudulik, persetan soojas tugitoolis ja ootan, kuidas asi laheneb, ja seeaeg käib kommentaariumis suurvaimude vaheline lahing isovormide, testide valideerimise ja normaaljaotuste teemal. Vaimustav! Kusjuures on ilmselge, et mingi anonüümne tegelane Taga-Litsmetsast valdab teemat tunduvalt sujuvamalt kui mistahes tunnustatud spetsialist. Eks see tunnustamine ole rohkem selline omade upitamine ja äraostetavate inimeste omavaheline koogijagamine. Tõeline teadus sünnib mujal.

Neid arenguid toidab loomulikult õigustatud mure, et kogu ülejäänud maailm tahab meile igast otsast ära teha. On ju näiteks selge, et üks inimene ainuisikuliselt võimaldas selle, et Eesti ei saagi jalgpalli Euroopa meistriks. Või vähemalt selle, et me Iirimaale kaotasime. Varsti õnneks on võimalus näidata, kuidas me vandenõuteooriatesse suhtume, ja Dublinis iirlaserajakatele 5:0 ära teha. Mina muidugi nii pessimistlik ei ole ja ennustan vähemalt 10:0. Ma olen igal juhul mitu mängu ära näinud (ühte isegi tervenisti) ja tean väga hästi, kuidas neid kaarte peab jagama.

Kes minuga nõus ei ole, on kollaseid kaarte jagav homo!

P.S ma nüüd ootan, kuidas iga viimane kui inimene närvi läheb ja kommentaariumis laamendama hakkab. Laske käia, selleks see kommentaarium ongi seal.

Jutuke, inspireerituna tänase Õhtulehe pisiuudisest

Ühel ilusal päeval paigaldati linnaruumi masin.

Luuletustemasin.

Möödakäijatel oli sellest ainult hea meel.

Sest mis võiks paremini päeva õnnestada, kui sinu sügavaima olemusega kokkukõlksuv loomelaast?!

Ilusad sihvakad-pikajuukselised tüdrukud kuulasid öösel, enne viimast bussi Triin Soometsa(„Surm ei möödu meist; ta on kohal..”)

Reklaamifirma ad, pikajuukseline poiss, kuulas ühel vaiksel laupäevahommikul Jaan Pehki luuletust („Veebruar – soldat, märts – emand..”)

Pensioniealine emakeeleõpetaja kuulas pühapäeval, enne turuleminekut Anna Haavat („Sind ma, päike, unes nägin..”)

Töölt-poest kandekotte tassiv väsinud silmadega keskealine naine kuulas Astrid Reinlat(„Ja väsinult raksatas aju ja katkesid närvikiud..”)

Sihitult nimetul kevadhommikul ringituiav joodik kuulas Paul-Eerikut( „Miks ma end ära ei tapa? Ei taha!”)

Kõikjalalati ringijooksvad lapsed ei kuulanud tavaliselt midagi, ehk kui, siis ema sõna või politseiauto sireeni.

Välja arvatud üks, hiiresabapatsidega tüdruk.

(Viiamai, 8 aastane, Leedripuu tn 8-12; see oli tal ammu peas.)

Sest, teadis Viiamai, korralik jõulusalm tuleb varakult valmis leida. Mis siis, et on novembrikuu. Saabki harjutada.

Kuid masin, oh kurvastust, vaikis sel muidu toimekal hilissügisesel lõunal.

Nõutult vaatas Viiamai ringi – masin ei töötanud, mine või...raamatukokku.

Mööda kõndis karvase mütsiga vene tädi.

„Ne nado plakatj, seitshas pasmootrim! Konfetku hotshesh?” Kollaste, päikese käes sädelevate sõrmustega käsi ulatas Viiamaile kuldses paberis kompveki. „Davai, Eediku pazvoonim, noomer zdesj!!”

Ja võttis kotist välja vana Nokia.

* * *

Nii saigi masin korda. Ainult üks kruvi oli lahti.

Abiks algajale mõtlejale

Alljärgnev siis inimesele, kes koledal kombel tahaks igast asju teha ja arvamusi avaldada ja muidu aktiivne olla, aga ei tea, kas need tegemised ka kuidagi mõistlikud on:

Whenever I am about to do something, I think, would an idiot do this, and if they would, I do not do that thing.

Et kui tuleb pähe teha midagi ERITI lolli, siis palun, väike mõttekäik ja hulk tegusid jääb tegemata.

Suurväärt päev! Hurah!Huruh!

„Emme, pane kurat vaiksemaks, PALUN!!” Kõrvaltoast kostsid Uuspõllu ja Getteri kilked, Jaaneki bakenbardid värisesid häiritusest. „Pane kordusesse, homme vaatad!”

Ukseavasse ilmusid kittel ja lokirullid.

„Jaa, Jannukene, ma mõtlesin, et ma natuke vaatan, siis helistan Ainole ja..” Kortsuliste laugude alt paiskuv kilgendavate-kõikenägevate pedagoogisilmade pilk langes arvutiekraanile. „Mida sa seal loed, sa pidid ju harjut...”

„Ära sega praegu, ma ei taha!!” karjus Jaanek ja lõi ukse kohkunud jälgija nina ees mürtsuga kinni.

Kummelitee lauanurgal oli juba peaaegu jahtunud.

Jaanek istus ja lõi pilgu uuesti ekraanile. „Klirrur, donk, põntsa.” kordas ta seejärel vaimustunud hääle värinal. „Museib.” Ja heitis väsinud pilgu süntesaatorile „Korg”, millega ta „Sädeleva Roti” baaris korra kuus esinemas käis. Bad Boys Blue, Haddaway, Modern Talking – igihaljad meloodiad rõõmustasid baarikülastajaid hiliste õhtutundideni; Jaanekit rõõmustas viimasel ajal ainult Katrin, kes baaridaami ameti laupäevaõhtuteks jätnuna igihaljalt kaasa lõõritas.

Sest, tundis Jaanek, aeg liigestest on lahti.

See kõik ei olnud enam see, mis kunagi.

Ta oli surmani tüdinenud lämisevatest joodikutest, suitsuhaisust(„Ema, ma ise ei tee, aga seal lihtsalt jääb see hais külge”), rõvedalt lehkavatest friikartulitest ja metsaärikas Raikost, kes Katrini alati oma tossava Audiga koju viis. Jaanek avas kassetika, võttis sealt „Smokie” kasseti ja viskas voodi taha.

„Museib,” kordas ta siis endamisi. „Museib.”

* * *

Baari-Edvard vaatas kahtlevalt Jaanuse kõhetut kuju. „M i s asi see on?”

„E-e-e..noh, muusika, noh, teistmoodi pill..”

„Nagu karmoska või? Ega meil tiblasid ei käi, ära kurat hakka jebima..”
”Eiei..” Jaanek takerdus, „Kõik on ikka sama, sama kava, lihtsalt sündi asemel on..üks..üks teistmoodi pill.”

„Voolu võtab palju we?

„Ei võta.”

„No..vaata ise. Kui sitalt mängid, siis kutsun teinekord hoopis Sepaverest Jürka, tal on diidzeipult ja omad kõllid, tal oli veel mingi tantsutibi ka ja..smõukit oskad nüüd või?

Jaanek noogutas tummalt.

* * *

Hilissügisene laupäevaõhtu saabus külakeskusesse vaikselt ja ilmvältimatult. Pood oli ammu suletud, viimased pensionärid, kes poeesisel pingil jutuklubi pidasid, olid samuti kadunud. Baari-Edvard tassis, sigaret hambus, dzhinnipakke pagasnikust baariruumi ja vandus endamisi – suvi koos teenistusega oli jäädavalt möödas, nüüd tuli ainult vastu pidada, ots-otsaga kokku tulla.

Jaanek avas Opeli tõrkuva tagaluugi ja vaatas heldimuse- ja hirmuvärinaga oma uut pilli. Disain, jah, oli esialgu siiski kaotajaks jäänud. Tolmuimeja oli õnneks keldrist võtta, pesukausi ja rahvariidepaelte kohta pidi ta veel kunagi aru andma. Kõige raskem oli valmistada kõlakoda, mis koosnes pesumasina trumlist, akvaariumi mullitaja mootorist ja (oh, südametunnistus ohkas veel kaks korda ) – kõigist nööbikarbis olnud nööpidest. Igaks juhuks oli Jaanek kooslusesse kaasanud ka oma sündi, mille toiteplokk, tõsi, oli küll muudmoodi hõivatud. Hakklihamasina vänt ei mõjunud küll eriti..süvaintegreerituna, kuid aeg pigistas ja leiduril polnud paremat võtta.

Jaanek hingas sügavalt sisse ja asus tegutsema. Kahvatulillad teksapüksid tundusid talle asju kandes siiski natuke väikesed.

Tümakas mattis poolpimeda baariruumi, kui Jaanek oma imeriista montaazhi lõpetas. Tumedad, eristamatud kujud magasid tagumise laua taga keset õlleklaase; keskmises lauas tegi kari hilisteismelisi peale ja hirnus sekventiliselt. Käte värisedes ühendas Jaanus toiteploki seinakontakti ning ühendas tolmuimeja londi trumliga.

Museib kolahtas ja jäi siis õrnalt tirisema.

Jaanek hingas sisse ja välja. Veelkord. Ja veel. Varsti..!

Raiko oma sõpradega astus baariruumi. Heatujuliselt lällates nokkisid nad natuke Baari-Etsi ja kupatasid siis teismelised nolgid kõrvallauda. „Jann, pane sünti, igav on!!” karjus üks neist üle S-90-netest kostva Homenja lembelaulu. Teised naersid(pilkavalt, tundus Jaanekile) ja avasid üha uusi pudeleid. Katrinit polnud näha, ei pidanudki olema, sest enne tema lavaletulekut pidi Jaanek mõne takti mängima.

„Jaa-ann, Jaa-ann, Jaa-ann,”möirgasid metsamehed kooris ja irvitasid laialt. Tubakasuitsu pilved tuprusid ventilatsioonita ruumis, Baari-Edvard virutas taldrikutele järjest uusi ja uusi kartuleid kotleti ja närtsinud kurgitükkidega, tähistaevas vana kultuurimaja kohal muutus järjest selgemaks ja selgemaks.

Korraga, täiesti ootamatult seisis Jaaneki ees nahkmini ja suurte kõrvarõngastega ärritunud tshikk.

„Jann, kuradi töllakas, kas sa segi oled läinud!! Mis sitt SEE on??” Vihane Katrin keeras hooletu rapsakuga hakklihamasinast vägivaldselt eraldatud vänta. Ehmunud Jaanek haaras vändast, kuid oli juba hilja. Museib käivitus, üle baari kostis õõvastav vilin ja pesukausitäis nööpe paiskus trumlisse.

Pealtvaatajaskond lainetas. „Kats, tee strippi!! Näita tissi!!!”

Pudelikolin, vandumine.

„On hetki elus palju...” alustas heitunud Jaanek, ühe silmaga minemavuhisevat Katrinit jälgides, teisega museibi tööd ärevilhingi piiludes. Veider aparaat suhises ja kilises, välgutades aegajalt taskulambi kiirtes lehvivaid rahvariidepaelu. Trummel pöördus, tuues kaasa kõmisev-kõrvulõikuva helijoa. Vaskkelluke helises.

Kuulajaskond jälgis jahmunult avangardi laotumist kõikenäinud ruumis.

Raiko, saanud Katrinilt juhtnööre, taarus ebakindlalt lavale. Ruudulisel särgil ergas kollakas plekk.

„Tai pohh, kui sa sünti mängima ei hakka! Mida vittu sa vahid siin, mis me oleme mingid peded või sinuarust, ah??!”

Jaanek püüdis sellest kõigest üle olla, taevas nägi, et püüdis.

Kogu jõuga.

Valgus, sisemine valgus kustus.

Tähed sirasid kui ei iial enne; Elenin ja Holmes jälgisid rahulikult oma trajektoore süvakõiksuse piirialadel.

Üksikuid nööpe leiti kultuurimaja tagant võsast veel kevadelgi.

P.S. Museib, ketar, donk, põntsa, klirrur - need on täiega lahedad instrumendid; leiutajaile-mängijaile mu siiraim imetlus!!

Sitt ja soorollid

Filosoofiline küsimus: miks on nii, et mehed ei suuda seedida ilma mingi ravimita (Espumisan), ja naised ei saa seedida ilma Activiata? Isegi kurat Krista Lensin vajab kakimisel jogurti abi. Ise glamuurne inimene.

Also, reklaamist nähtub, et kui mees peeretada ei saa, siis ta pmt läheb või lõhki. Laske peer vabaks!

Sitta kah!

Kontakt Birks ütleb

kõik asjad, mida ma vetsus näen ja mis makes me wonder, et nagu.. wtf

t. on nagu müstiline mees

jätab ALATI prill-laua üles ja mingi paberinutsaku vedelema potti

Kontakt AbFab . ütleb

WTF

Kontakt Birks ütleb

täpselt!

Kontakt AbFab . ütleb

võiks ju nagu olla.

Kontakt Birks ütleb

ja kui prill-laud on all... siis ma jälle tean!

Kontakt AbFab . ütleb

ma eriti vihkan floatereid.

Kontakt Birks ütleb

mhm

Kontakt AbFab . ütleb

kui ise näed, et omal juhtus, siis passid seal, kuni loputuskast täis saab, ja siis lased uuesti

Kontakt Birks ütleb

jah!

Kontakt AbFab . ütleb

JA KÕIK TEAVAD, MIDA SA SEAL PELLERIS OOTAD JA SAHMID

aga vähemalt lapsed ja pidurdusjäljed saavad kanalisatsiooni ära saadetud.

eriti ma vihkan sniiki floaterit. sellist väikest julka, mis ootab, kuni tuled kustus, ja siis AEGLASELT ujub sealt alt üles tagasi

no nahui! sa olid läinud juba!

kuidas kurat ma teadma pean!

(ja no prill-laua ülesjätmine on nii väike asi...pigem mind häirib, kui tuleb kari meeskülalisi ja nad krt külas ka ei või seda lauda alla panna. no nahui pinguta veidike viisakuse nimel)

(also, tuleb meelde, kuidas J. tuli külla reede õhtul, magama või nii, ja siis laupäeva hommikul LÄKS SITALE. Oh. My. God.)

(mitte et ta kuidagi eriti ropuks selle seal oleks jätnud, aga J. on suur mees. ja pohmell on pohmell)

there...got it out

Kontakt Birks ütleb

tra, ma ei saa.. ma hirnun ikka selle sniiki floateri peale

Kontakt AbFab . ütleb

no tra

neid on

see on, kui, ütleme, primary junni küljest murrab ennast lahti mingi tütar-junn, umbes nagu jäämägi sulaks. ja see siis läheb maailmamerele rändama, so to speak.

**************

Kontakt Birks ütleb

ma käisin vetsus ja naised on ikka rõvedad

tampoonikile pluss sitatriibud

Kontakt AbFab . ütleb

:/:/:/

Kontakt Birksütleb

TÜHi prügikast ja vetsuhari kõrval

Kontakt AbFab . ütleb

mul ei ole emotsi selle jaoks

Kontakt Birks ütleb

ma saan aru

Kontakt AbFab . ütleb

tra hügieenisidemed on asjad, mida ükski teine inimene kasutatud peast näha ei taha. ega nende pakendid. ega verised jäljed sitapoti kaanel (?) või potis. ei taha. korista ära.

***

Vestlused, mis inspireerisid mind seda postitust kirjutama.

Müstiline, kuidas inimestel on suva, mis peale nende potil käimist antud asutuses juhtub. Ma olen täielikus hämmingus ja alati kergelt häiritud peale töö juures peldikus käimist. Iga kord tabab mind mõni ebameeldiv üllatus. Minu arust on elementaarne jätta peldik viisakasse olukorda ja et järgmine siseneja seda enne koristama ei peaks hakkama minu järelt. Muide tegemist pole segapeldiku, vaid naiste omaga esspetsiaalselt.

Eelmises offissis, kus ma töötasin, oli 85% meessoost kollektiiv ja ühispeldik. 2,5 aasta jooksul oli üks kord jäetud prill-laud üles, ning vetsu minnes ei pidanud ma kunagi kellegi teise järel koristama, enne kui omi asju sai ajama hakata. Poiste pohmahommikutel hoiatas mõni ette ka, et pohmapommid hakkavad kukkuma ja vetsu sisenemine pärast teda toimub omal riisikol. Viisakas värk, eks?

Praegu on naistekas ikka pidev horror. Koostöös mitte eriti tööka koristusbrigaadiga üllatusi jätkub. Üks kõige ebameeldivamaid tundeid on see kui sa tuled vetsust, pesed käed, kuivatad ja siis haarad välisukselingi... ja see, raibe, on märg. Jah, see on vesi, sa veenad ennast, aga äkki.. ja sada koledat mõtet tuleb pähe. Viimaste nädalate jooksul olen täheldanud tööpeldikus selliseid nähtusi, mis minu arust pole üldse okeid.

- täielikult funktsioneerivas peldikupotis on sitapakett koos kasutatud vetsupaberiga.

- vetsupotis olevad sitatriibud. Mis siis, et on olemas kõik vahendid nende eemaldamiseks.

- täiesti sitane vetsuhari.

- tampoonikiled hulpimas vetsupotis, mis siis, et on olemas täiesti prügikast poti kõrval, kuhu neid saaks panna.

- ukse peal on mingi ebamäärast värvi klimp. Päevi. Selgelt pole koristajad oma tööiseloomust teadlikud.

- miskine plekk pelleri seinal, mis näeb välja, nagu oleks rõveda krohvikihiga chick kukkunud põsakil vastu vetsuseina. Päevi on seal olnud jällegi.

Ma pole eriline snoob peldikukultuuri suhtes, ma ei lase ennast häirida eriti levivatest "aroomidest", kuna ma olen teadlik, milleks seda ruumi kasutatakse, kuid, kamoon, ma ei taha avastada ennast mõtlemast selle üle, mida eelmine inimene enne mind seal täpselt teinud on. Ka ei taha ma, et inimene, kes on tulnud peldikust ja kes pole käsi pesnud, mind näppima tahab tulla.

Kui selline situatsioon on naiste peldikus, kes peaks ju ometi korralikumad olema kui mehed, mis siis meestepeldikus toimub?

Mis on teie kõige "meeldivamad" üllatused WC-s?

Meie igapäevaseid pealkirju

Õhtuleht, me pealkirjakunn, kollakullakarvaline iidol, ristikheinaleht ja Ülima Teadvuse Hõbedane Kiir, on viimasel ajal kuidagi lonti vajunud. Pean silmas just esilehte, millelt ma juba tükimat aega pole tõeliselt shokeerivat, ekstaasiviivat või lihtsalt tujutõstvat pealkirja leidnud. Ma ei usu, et tegelik elu nii vaeseks on jäänud. Ei usu.

Kas tõesti pean mina, kes ma sekunditki ajakirjandusõpet nuusutand põle, teile, härrased ja prouased, nüüd ütlema, millised sõnandid-lausendid esilehte vääristama peaks?

Aga tuleb. Tsekk tis aut:

„Hullunud lemmikloom hävitas memmekese kirsturaha ja pures konstaablit!” – klassika.

„Üksikisa-Endel: Mis nelikümmend viis!! ******* ise nii vanu!! Kakskümmend viis, siis ehk vaatan..”

„Keenia sekspastor: „Eesti naised on avastamata maailmaime!!”Usumehe viimased 10 äratusüritust Saku Suurhallis viimseni läbi müüdud!”

„Uku ja Vaido – ei ole võimalik??? Uku: „Pahatahtlikke kuulujutte ei kommenteeri!”Lisatud pildiseeria!!”

„Salapärane rikkur ostis Saarepeedi söökla koos sisseseadega! Vallavanem ei kommenteeri.”

„Kosmos sinu sees: eesti leiduri imeaparaat muudab varsti me kõigi elu!”

„Tantsusaate-Sirli: Mul OLID aluspüksid jalas!”

„Juhuslik mööduja: vereloik ulatus juba Salvesti toodete riiuli alla..”

Esimese soojaga sellised.

Sõjaväest, sünnitamisest, rehvidest ja..

kodulaenust ei kavatse ma, sry, tänagi rääkida. Niiet - kes jätkab minuga, kes mitte.
Maailma imeteod, veidrused ja eripärad on piielnud koduaknast mu hommikulauda tihaste ja puukoristajatega võidu. Millest, millest küll alustada?
Algusest, sõbrad, ikka algusest.
Ühel ilusal sügispäeval otsustasin külastada oma vahvat juuksurit vahvas kesklinnasalongis.
Ei ole ealeski seal passimist: tuled kellaajaks, siuh-säuh ja lõka-lõka, bittepazhaaluista ja tehtud ta ongi. Aga sel päeval tuli frisöör teisiti, noh, nagu kevad igal aastal. Pidin nimelt istuma ja aega parajustama ajakirju vaadates. Kuna meie perre selliseid eal ei eksi(no okei, Kodutohter on ämma jaoks), on ikka põnev heita pilku paralleelmetaversumitele. Moekunstnikud, fotograafid, modellid ja muud poolmõistetamatute funktsioonidega asjapulgad kenitellemas kreemipotsikute, läiklevate akseksuaaride ja odööride keskel. Lisaks ka elustiil, seltskond, fengshjui ja armuabi. Ajakirju oli seekord suht vähe, mistõttu sattus varsti näpu vahele karmimat friigikraami - no et vaata, palun, missugust sonksi tahad, lehitse kaalutleval pilgul moesttiineid lehekülgi ja tonksa ülbelt näpuga siia ja sinna, eest palun vaat selline ja tagant tolline, shatään-gratään. Tegu oli nimelt itaaliamaa firma Kemon silti kandva üllitisega, kus nooredmehed kandsid säherdusi p*demajakaid pääkülges, et Riho Terrasel ei läheks vist millisekunditki seisukoha kujundamiseks taolist ajateenijat kohates.








Eneselegi ootamatult avastasin aga, et vallatud pildikesed on kuidagi..balansist väljas. 1/3 leheküljest moodustasid disainjuuksed, 2/3 aga raseeritud ja läikiv torso. Midapekki, mõtlesin, see on ju puhtalt sohvt-homo-porr, kui ma asjast õieti aru saan. Ja mina, kujutage ette, vaatan seda!!
Ja edasine on juba jälle puhas filosofatsioon teemal "mina ja maailm".
Esimene mõte oli, et soovärk me vahvas vabariigis jällegi karmi volinikusõna järele nutab - kuhu siis vahvad väheriietatud tshikid jäävad???
Kas Fideelial oli tõesti tõsi taga, kui ta oma ristiretke (see põlvamaa ristitassiv hull vist kahjuks ei laenanud talle enda oma) läbi viis?
Järgmine mõte: kas tõesti, nagu viimasel ajal on kuulda väljapaistvate mõtteliidrite suust, on tegu varjatud propagandaga eestluse väljasuretamiseks??
Edasi - kas mina teen oma välisdisaini puutuvaid otsuseid ikka adekvaatselt, pooldades kiilast pead ja tanksaapaid?
Ja veelgi edasi - mitu kreemipotsikut mul TEGELIKULT peaks vannitoas olema? Kas jojoba on parem kui ylang-ylang?? Mis on nonipuu?
Oioioi.
Mõne päeva möödudes kohtasin juhuslikult üht me andunud lugejat. Tunnetanud mu segaduses meelt, noomis ta mind leebelt liigse "kastis mõtlemise" eest ja soovitas tõusta to higher ground. Vaata, ütles ta, kui sa oma eelarvamustest kordki lahti laseks(free your mind, noogutasin, ma tean küll seda tehnikat) ja soovitusi jälgiks, milliseid võimalusi sellised karvaasetused sulle sotsiaalses plaanis siis annaksid!! Ma mõistaks siis mitte ainult omasuguste välimusse peidetud "koodi", vaid ka nende "teiste" oma - uued tutvused, mitmetähenduslikud pilgud; arusaamine, et armastus on ülim; taipamine, et kõik erinevad - kõik võrdsed; lõplik veendumine, et kõik väline on petlik ja ainult sisemine ilu on see, mis loeb...
Ja ma leppisin maailmaga ära.
Selleks korraks.
P.S. Siim, kui Sa nüüd seda siin loed, siis tea, et ma olen Su pärast veidike mures. Tõesti, kui Sa veel ülikoolis käid, ei saa Sa oma keha hellitama lubada päris kõiki iluhooldusvahendeid, mida Sa väärt oleks. Ja kuna ma näen, et ka Sinu hing on - peegeldatuna välisest- hiigelsuur, omapärane, kordumatult ilus ja õrnhabras, tekib mul kahtlus, et hingekogemuste ja -teadmiste lisandudes ei pruugi see enam varsti välisesse kesta hästi ära mahtuda. Seetõttu tuleb Sul vist rohkem trennis käima hakata. Midagi pole teha.
Jalakarvad, muidugi, tuleks kõigepealt ette võtta. Need on tõesti rõvedad.

Värske Postimees

PM online'il on loll komme päeva jooksul lehele mingi nilbe kogu lehte hõlmav reklaam tekitada, mis segab (sellele väheselegi) loetavale keskendumist ja klikib lahti uue mõttetu akna iga kord, kui hiirega kogemata kuhugi vastu sõidad.

Seekordne on kohe erakordselt rõve. Samas peitub reklaamis ilmselt mingi alateadvust mõjutav sõnum a la "No nüüd raisk see majanduslangus tõesti tuleb, osta need odavad asjad kiiresti kokku, muidu pärast oled vaene ja palja persega!"

Täna jääb küll Elu24 lugemata selle tilulilu tõttu.

Milkman from Maekula

Radiridiree!!

Autor on viibinud nüüdseks nii mõnegi aja tervistaval puhkusel, millest ma terviklikku aruannet esitada niiväga ei soovikski. Või kui, siis esile tõsta mõningaid destabiliseerivaid momente.
Aga algusest, ikka algusest.
Astusin mina, lõpetanud tööd-tegemised, ühel ilusal-hilisel sügisõhtul kodu poole, ümisedes tunnuslaulu.
Teate küll, lahedates vanades filmides on peategelasel aktsiooni sooritamise eel või ajal ikka tunnusmuusika. Minul samuti. Ainult et mu puhul see tunnuslaul muutub.
Sellel õhtul ümisesin vaheldumisi sõnu " ..kõik silmaveed, kõik rasked tööd, kõik argihooled ja üksinduspaine.." ja tuntud sõdurilaulu "hailii, hailoo.."
(Vahtrad puistasid esimesi kollakaid lehti, mida raplik tuulehoog omatahtsi niiskete tänavakivide kohal keerutas. Tänavalaternad heitsid kollakat kõledat valgust; autotulede vihud riivasid aedades närtsivaid jorjeneid.)
Ma astusin tubaje, et köögilauale asetada see:

Mu armastatud naine tõstis pilgu, vaatas hetke ja ütles:
"Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud?"
Ma ei hakanud talle rääkima salajasist-tumetiibsetest deemonitest, kellede võimuvõitluse pärad otsustasid Planeedivürsti soovil ka minu seljakotti asetuda.
Ma ei hakanud talle rääkima, et mammut on mammut, ma ju tapsin ta ja koju sikutasin.
Ma ei hakanud talle rääkima euroalal süvenevast ebastabiilsusest nõrgeneva dollari taustal.
Ei.
Vaatasin talle õrnalt silma ja ütlesin:
"Ei, mu kallis. Kõik on kõige paremas korras. Ära muretse!!"
Ja hakkasime üksmeelselt koosolema.
Paari tunni pärast saabus mu armastatud tütar.
Riided-kotid vasakule-paremale lendasid, aijee.(Tema tunnusmuusikat ma kahjuks ei tea)
Istus köögilaua taha ja silmas laualolevat.
Ja ütles, suunanud mulle oma varatäiskasvanupilgu:
"Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud?"

Ma ei öelnud enam mitte midagi.

Vaat selline lugu.

...kellele pangakaart anti...

Kui Speedwank sinu noortekaarti enam ei pikenda, kas siis on noorus läbi? Ma tean küll, et mul 30 juba koputab, aga salamisi lootsin ikka NPNK'ga jätkata...
Ja kui noorus on läbi, kas siis on keskiga või on seal vahepeal ka veel midagi?

Filmist, muusikast ja muust

Kiire on nigu litsil laadapäeval ja see aeg, mis ma arvutit jõllitan on puhtprofessionaalne aeg ja mingist blogimisest ei saa juttugi olla.
Peas on päris mitu head postitust valmis aga kirjapanek nõuab aega, mida parajasti pole. Näiteks ühe postitusega plaanin ma lahenda pooled perekooli probleemid ja kaotada sugudevaheline konflikt ajaloo annaalidesse. Aga sellest juba hiljem.

Täna, kiirelt ja lühidalt, tahtsin jagada oma viimast WTF emotsi. Vedelesin ma üks õhtu teleka ees, peas keerlemas une-eelne hügieenidilemma teemal, et vaja oleks habet piirata, aga kui ma seda enne magamaminekut teen, siis tuleb duši all käia ja kas poleks hoopis parem hommikusse seda toimingut lükata.
Telemundo näitas parajasti kanalit ETV2 ja olles peaaegu oma dilemmas lõpliku lahenduseni jõudnud, hakkas peale "Tudengimuusikal" nimeline linateos.
Kes on näinud, ilmselt mõistab minu WTF hämmingut ja kes pole näinud, sellel soovitan kindlasti vaadata.
Tegemist tudengifilmiga, kus lisaks tavapärastele Tartu-Tallinn stereotüüpidele lüpstakse muusikali kaunst žanri.
Noh, teate, selline etteaimatava sisu ja laulukarusselli tasemel muusikalise poolega šedööver oli. Lõpus veel mõtlesin, et ai kui ma arvutisse saan, küll ma siis kirjutan ühe vihase ja küünilise kommentaari asja kohta. Pärast pisukest mõtlemisaega siiski nii vihaselt ja küüniliselt ei kirjutaks, sest tõepoolest tudengimuusikal see oligi ja tegid tudengid. Loomulik, et mingit high end produktsiooni ei maksa asjast oodata.
Kiidaks orgunni - kaameratöö, montaaž, massistseenid ja pika hambaga küll, aga siiski annaks krediiti muusika loojatele, sest see on ikkagi sigaraske töö.
Orgunnist veel nii palju, et ma ei tea, kes filmi tegijatest, mida ja kui palju imema pidi, et Tarkpea filmi räppima saada, aga minu poolt ka selle eest müts maha.
Mäletan, kuidas ma temaga kolmandal kursusel elektri ja magnetismi hinde pärast maadlesin ja mitte just kõige elegantsema soorituse järel pani ta mulle küll D, aga sapistes kommentaarides ei hoidnud ta ennast tagasi. Mõru mekk jäi hinge ja oli hinges kuni selle hetkeni kui ma teda telekas räppimas nägin. See oli justkui palsam minu haavadele mis elektri ja magnetismi aegadest valusalt veritsesid.
Austan Tarkpead kui füüsikut ja pedagoogi ja soe soovitus siitpoolt on jätkata sissetallatud rada. Teadust teeb mees suurepäraselt, näitlemist...eeh, not so much.
Et siis minu ravis see film natukene tervemaks küll.
Kuigi ma siin kiidan orgunni ja tööd, mis sellesse filmi läks, tahaksin lõpuks ikkagi lisada, et terviklik lõpplahendus oli õudne saast. Indie või mitte, aga väikese eelarve, amatöörnäitlejate ja piiratud tehniliste vahenditega ei ole võimalik teha klassikalises mõttes muusikali, mis oleks hea või isegi talutav. Tubli üritus, aga kui kõva eelarvet ja tegijaid taga ei ole, siis päästab originaalsus ja sisu. Kõigi filmi tunnustega Tudengimuusikalis ei täheldanud kumbagi.

Ja et hirmsaid asju peast välja saada, üks muusikaline lugu teile. Aktuaalne, kooliteemaline.


Lõpetuseks tahaks tervitada Blogjobi lugejaid Riigikantseleist, Põllumajandus- ja Haridusministeeriumist, Pelgulinna Haiglast ja Eesti Politseist. Tore, et teile meie üritus meeldib ja selge see, et intelligentne inimene vajab intelligentset meelelahutust, aga kas see ikka on eetiline tööajal, maksumaksjate raha eest porno- ja muusikateemalisi postitusi lugemas käia?
Mitte, et ma mingi moraalijünger oleks...maksumaksja pigem ja halba karmat kardan ka. Juhime teie tähelepanu kõrvale - lapsed jäävad koolis lolliks, kuritegevus kasvab, patsiendid ei parane, vili ikaldub ja midaiganes see Riigikantselei teeb...see jääb ka tegemata.
Olge tervitatud ja jõudu tööle :) Käige ikka lugemas, meil on hea meel selle üle.

"Ja palk on sul ka väike..."

Hajime!!

Mõned mõtted tööst ja selle tegemisest; vabas vormis mõttelend. Ammust see oligi, kui kuulus lõuna-eesti poeet kirjutas surematud, Hariliku Inimese tegemisi analüüsivad read:

/../tööst ei tõuse mingit tulu

töö on ainult sendid

seda viljelegu p*ded,

värdjad, impotendid/../

Mina, sina, tema, nemad – ei ükski jaga seda seisukohta, sest riik on teatavasti meil õhuke, kodulaen aga pikk ja pidev. Et säilitada oma vaimne tervis ka eluõhtuks, peame iga päev oma kinnimakstud soorituse teostama „targalt” – minimaalse pingutuse ja maksimaalse teavituse e. kisaga. Osavaimad eksemplarid sõidavad kolleegidel seljas, poevad ülemustele ja närivad alumisi - ning säilitavad koondamiskeerises oma hüved, teised teevad „mustalt”, „kõrvalt”, „vahelt” jne, kolmandad õõnestavad materiaalset baasi niiet nägu sinine ja selg tulitab.(Muideks, vetsupaberit on igati mõistlik töölt koju viia, sest seda kulub pastakatest alati rohkem. Vaja ainult koristaja käest rullikasti võti rotti panna.)

Töökollektiivid koosnevad teatavasti igatsugu elukatest ning kui puudub „rahulik aktiiv”, st asutuse suitsunurgas isetekkeliselt moodustunud mõistlike nõukogu, võib sisekliima väärduda kirjeldamatute jõledusteni.

Sest kodanik teab – kui sa ise enda eest ei hoolitse, ei tee seda mitte keegi. Olete ju näinud sellist suhtumist? Seisab hüpermarketi ees vaenelaps, orvuke, rätik peas, käsi pikal – „Andke, halastajad inimesed, kolm päeva pole miskit söönd..” Möödakõndiv töine lõust sisiseb tigedalt: „Anna-anna-anna...aga kes minule annab!?”

Esimese Eesti ajal leidis Gori samas situatsioonis vähemalt naljagi – kui kaks prisket rebaskraedega prouhjenit ülalnimetatud naiskodanikust möödusid, imestanud üks: „Ei tea, kuida see tal küll õnnestub – ma ei saa poolt tundigi ilma midagi suhu pistmata olla..”

On selge, et tige andmine käib kõikjal. Nii kauplusetaguste BTR-ide(rohelised lahmakprügikastid) kui riigifirmade juures. Aga mis meil neist, teistest, onjo? Mõtlen globaalselt, tegutsen lokaalselt. Ja tingimata üks päev korraga. Sest ellu on vaja jääda. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas, blablabla, blablabla...Olete lugenud küll.

Kurjale kakamerele mõtlemast päästab törts klassikalist tööhuumorit.

Kutsunud kord peadirektor tootmisdirektori oma uhkesse maast-laeni-akendega, kõrghoone 25-ndal korrusel asetsevasse disaindiivanitega kabinetti. Ja küsinud tollelt kavala näoga: „Ütle, palun, kui ma tööajal armatsen aktsionäride nõukogu esimehe naisega – on see töö või lõbu?” Tootmisdirektor ei osand kohemaid miskitki arvata, lubanud tunni aja pärast teada anda. Ja kutsunud siis oma natuke väiksemasse-madalamasse ohvitsasse osakonnajuhataja ja esitanud sama küsimuse. Väiksem vorst ei teadnud ka, lubas omakorda järgi uurida. Selleks kõndis ta allapoole, peaspetsialisti manu, kes jalad laualt maha tõstis ja samamoodi õlgu kehitas. Lõpuks seadsid nad sammud esimesele korrusele, spetsialisti juurde. Jõudsid sinna ja mida nägid – telefoonid helisesid, faksid plärisesid, koopiamasinad huugasid, paberihundid urrasid. Spetsialist rääkis korraga kahte torusse ja klõpsis samaaegselt midagi kirjutada. Nähes ülemusi, katkestas spetsialist töö ning kuulanud küsimuse, pühkis higi ja teatas: „Kui see töö oleks, ma juba teeks seda!!”

Suhetest, lihtsalt

Avastasin, et see blog (koos mingi blondiiniblogiga ja Naistekaga jne) on blogtrees listis "Seksiblogid", selgitusega "Püüan siia koondada kõik Eesti blogid, kus on peamiselt juttu seksist ja suhetest üldisemalt".
Ma ei tea, kas m*nnikujuliste juurviljade pildid, nõuanded stiilis "ei, karjääris ujudes ei jää rasedaks", ja soovitused, millise tussupesugeeliga on hea nägu puhastada, kvalifitseeruvad peamiselt seksist või peamiselt suhetest kirjutamise alla. Ma ei tea, mis on listi koostaja kriteeriumid suhteblogidele, aga mina ootaks korralikust suhteblogist pigem mõtisklusi nagu "kui üks inimene enam ei armasta, kas siis on pool-armastus?" või luuletusi stiilis

Kõik keerleb tormina sees mul ringi,
kuni avan vaikselt selle ukselingi.
Ärkan üles ja näen valgust, uue algust,
on lõputult mõttes selle uneneo kargus.

- või siis Birksi spontaanne õhkamine:
Minu kallis ninnunännu,
tule siia, teeme kännu
kännukese väiksekese
pärast suure tähekese!

SEE on suhteblogi.

Aga tegelikult tahtsin ma pornost rääkida.
Ma pole eriline pornohuviline, põhiliselt seetõttu, et ma eelistan žanri, mis jätab filmi sisu osas võimaluse mõneks üllatuseks. Pornos on suht selge, et kõik, kes ekraanile ilmuvad, topivad kõigile, kes ekraanile ilmuvad, midagi kõigisse aukudesse, mis ekraanil olevatel inimstel/loomadel/take your pick on, ja mingi variatsioon tekkib ilmselt asjade insertimise järjekorrast. Sitaks igav. Ma olen tüüpiline eit, kes tahab teada, kes need inimesed seal on ja miks nad kepivad, nii et klassikaline (peamiselt) meestele suunatud porno muutub väga kiiresti (loe: ca 5 minuti jooksul klipi algusest) suht igavaks. Kui 20 min edasi kerida, et mis nüüd saab, selgub, et saab sama asja, aga erinevas asendis või erinevasse auku vm. Igasugune nišikraam nagu veidrad fetišid, geid, lesbid, lapsed ja loomad tekitab pigem mingi muu emotsiooni kui erutuse. Kui meestele kaevata, et kus minu porno on, ah?, teevad kõik tarka nägu, vangutavad pead ja leiavad, et jaahah, naistel jah on nii, et kujutlusvõime, ja tegelikult kirjutatud tekst võib olla parem plaaplaa.
Ma ei taha internetti pahupidi pöörata mingi kirjutatud teksti pärast. Ma tahan lihtsalt kättesaadavat nauditavat porri.

Tosha on võtnud teise lähenemise ja teeb hetkel researchi vintage porno alal. Ekstensiivsete ja süvitsi minevate uuringute tulemused peaks lähiajal ka siinses suhteblogikeses kajastatud saama. Nii et kui te mõtlete, mida ta kodus teeb, kui ma jälle kuhugi metsa jooma olen läinud või välismaale konverentsile: researchi. Ja see on kõik teie huvides, armsad lugejad!

Kuna seda blogi võivad sattuda lugema nooremad inimesed, kelle seksuaalkasvatus ja/või kogemused teatud valdkondades on piiratud, siis meeldetuletuseks niipalju, et porno ei ole päris elu ja päris iga naine päris iga mehe (loe: sinu) peale päris nii kiiresti päris nii märjaks ei lähe. Nii et enne, kui parem käsi suurest researchi tegemisest päris krampi kisub, soovitan noortel rahuldamatutel ikka päris asi ära proovida, soovitavalt rohkem kui korra. Seksi nagu ka paljusid muid oskustöid peab pidevalt harjutama.

Lõpetuseks üks tore link neile, kes ei tea, et seksuaalsuse skaala on lai ja tuhandevärviline, samuti neile, kes arvavad, et nende elu on sitt, sest ööklubis tahavad neid ainult koledad naised. Mõelge sellele, et alati võib hullem olla. Näiteks abiellub teie kaaslane pärast teist lahutamist 87-aastasega, sest on sala-gerontofiil, või leiate oma uskliku venna sahtlist kogemata suurel hulgal gay-pornot, kusjuures osadele meestele on teie isa nägu ette kleebitud, või erutute ainult vahtrasiirupi lõhna peale või selle peale, et keegi teie peast kärnu näpib.
Tasuta nõuandeid jagab legendaarne geikolumnist Dan Savage.
Savage Love.

P.S kui mõni suuremat sorti korüfee nüüd loeb ja ülbitseb, et mis sa, loll, ka pornost tead, õige porr on sellinejaselline, siis olge lahked, soovitage.

Seal mängisid klarnet ja metsasarv...

Hai!
Lakkamatu toredustarvidus mu kaunilt sisekujundatud peakeses nõuab igapäevast loomelaksu. Pakkugu seda siis õrnlilleliselt kujundatud kajamid, usina amatöörluse tagajärjel printerist väljapaiskunud A4 müürilehed jeesuskontserdi reklaamiga või maabussipeatustesse toppamajäänud tundmatute graffitikunstnike taiesed.
Kõikjal tunnen ma lehvimas Loomise Lugu, jajah!
On seda luuleteemat seski kirjakohas mainit ja mitte põgusalt, mistõttu jätkan teile, ülendatuile, Rooma kirjade edastamist. Kirjad on päri Rada7.ee foorumist, milline paik on vabaks eneseavalduseks/väljavalamiseks eelkõige noortele lootustandvatele muusikutele ja värsiseppadele. Suurema osa sealleiduvast võib lahterdada kategooriasse "rohujuuretasandi eksistentsialistlik-naivistlik tundeluule"; praktilise väljundiga populaarsete töölisnoori hullutavate muusikakollektiivide repertuaari. Näiteid? Palun väga. Krõbedamad jätsin viimasel hetkel välja.

Tal olid suured pruunid sõstrasilmad
ja punane ja lokkis oli karv
Liig külmaks osutusid talveilmad
nii lahkus orangutang, mu arm

Lapseeast vastväljakasvanud nooruki kokkupõrge tegeliku elu realiteetidega, kas pole?

praadisid kui makarone
õhtal pliita ääres
põrandale viskusin ja
vaatasin su sääred

kui kaks ilmasammast
kuuni küündivad...
"mul kasi jalust eest va lammas!"
ühtäkki hüüdsid sa

Tundeelu metafoorne transkribeerumine kui traditsiooniliste pereväärtuste deklinatsiooni püsimõjur?

läikivad rebasesuled,
ahvi omad

tigedad tohmanid
rõvedad kleidid,
kurjad mutid

vaata, kevin
kõik põleb

Sümbolistlikul aluspõhjal põhinev düsfunktsionaalse impulsiivsuse diagnoos?

tuul me paadi merre kannab
aerud rõõmsalt laksuvad
naised vesistavad rannal
aerutullid naksuvad

kui ei enam paista randa
kallistame üksteist
algamas on meeste mängud
vabaneme pükstest

Ilus jõulu ajal olla
Cabo Verde neemel
tule sa`gi meile külla
karikakart* teeme

_______

* - jäägu ka teile midagi uurida..

Seksuaalse eneseleidmise rajad ja otsatud teed, eksole. Pluss jõuluajal tärkava depreka loovteraapiline ravi.

Kirjapandud värkidega on üldse nii, et tänapäeval on sõnad muutunud olulisemaks, kui teadmised, mida nad kannavad. Seetõttu ei ole ka luuletaja-kirjanik enam säänne loom, kelle poole ennevanasti vaadati kindla arusaamisega - teistsugune.
Nüüd on igas telekavaski troonimas mõni mikrokuulsus, kes räägib eluprobleemidest läbinärimisel loovtegevuse abiks olevat. Noorkirjanikud loevad läbi 17 raamatut ja halavad Delfis, et kurat, öelda oleks nii et vähe pole, aga avaldada on raske - toimetajatel ja kirjastajatel olla vandenõu jne jne..
Riimid `paha-taha` ja `puu-kuu` saavad siiski igas sotsiaalses grupis intensiivset kasutust küll ja veel. Peaasi on ju et piirangud maha saaks. Needsamad, jah, mis igaühe pea sees kükitavad. Laske pegassil lennata!! Ükssarvikud, kapake! Kultuurkapital, s..u pappi, ma olen teinud MIDAGI!!

Mida oled sina teinud?

Põkkumine stereotüüpidega

Nädalapäevad tagasi käisin tollis tööalaselt paari templit ja allkirja saamas. Kui tavaliselt on Tartu tollis tühjus ja vaikus, üksikud ametnikud nokivad nina ja heegeldavad linikuid, siis viimati juhtus minuga samal ajal sinna üks juudi soost naisterahvas oma kahe lapsega.
Viisakas seksist nagu ma olen, lasin naisterahva esimesena asju ajama ja nõjatusin letile oma järjekorda ootama.
Juudiperele olid sugulased Iisraelist postipaki saatnud ja ametnik asus deklaratsiooni tarvis paberit määrima. Tegevus oli pikk ja piinarikas, sest vaja oli paika panna saadetise väärtus ja nii palju kui ma kuulata viitsisin varieerus väärtus väärtusetust kuni viiesaja euroni. Ühesõnaga üritati dialoogi vormis jõuda summani, mis ei tekitaks vastuolu seadustega ja samas eeldaks võimalikult väikest tollimaksu.
Lapsed, kes naisel kaasas olid - üks umbes kaheaastane, teine tsirka neljane platseerusid toolidele. Vanem kahmas ema mobiiltelefoni ja piiksutas sellega, samas kui noorem bubeleh asus ema tengelpunga revideerima.
Passisin seal niisama ja jälgisin, mida väiksem j-o-o teeb. Pärast seda kui ta oli kõik ema krediitkaardid mööda põrandat laiali loopinud, leidis ta mündisahtlist mõned eurokopikad ja demonstreeris neid mulle võidukalt.
Mul oli ka kaks eurost münti tagataskus ja ma siis üritasin sama võidukalt talle neid näidata. Pärast väikest segadust ei mõelnud väike itski pikalt, tõmbas rahakotist 50-eurose ja lehvitas seda minu suunas.
Minusugusel häbiväärsel goi'l põld muidugi midagi vastu panna ja pidin tollist lahkuma teadmisega, et mingi kaheaastane heebreamees näitas mulle koha kätte.

Nii palju siis stereotüüpidest. Poliitilise korrektsuse mõttes olgu veel öeldud, et ma ei ürita mingit rassivaenu õhutada. Mulle meeldivad juudid...eriti nende lokkis juuksed ja nunnud ninad. Lisaks sümpatiseerib mulle nende lähenemine meeste intiimhügieenile ja naiste sõjaväekohustus Iisraelis.
Kunagi üheksakümnendate lõpus sain Moskvas tuttavaks ühe Iisraeli tüdrukuga, kes mulle kangesti meeldis. Mõlemad olime kohe-kohe keskkooli lõpetamas ja rääkisime ka sellest, mis pärast keskkooli plaanis. Mina jahusin oma suurtest ja laiadest ambitsioonidest seoses ülikooliga, mille peale tema teatas, et käib esmalt sõjaväes ära ja siis vaatab, mis saab. Oli ka päris häbinägu :)

Siin üks video teist sorti stereotüüpidest ja kuidas neist üle saadi. Vaadake kui viitsite, õpetlikult naljakas on :)

Heng niikui taiva poole püvvass...

Kena kõik, eks!
Muusikateemat olen siiamaani küll häbemata vähe puudutanud, olgugi, et põnevust jagub seal tõesti küllaga. Proovin ikka kuulata muusikat, mitte niivõrd eri stiile, kuid mõningad suundumused hoian enda jaoks teravdatud tähelepanu all.
Hipp-räpp-hopp on inglisekeelsena mu jaoks oma võlu pea kaotanud, mida ei saa aga öelda muukeelse kohta. Vahvalt tuleb see pruunlasstiil välja nii hispaania-, prantsuse-, saksa- kui ka venekeelsete inimeste huulilt. Maakeelne on meil ju ka olemas, kuid..kuidagi marginaalne ja kahvatu teine, sellest ehk mõni teine kord.
Täna juhingi oma armsate tähelepanu hoopis vene grupile nimega Kasta. Tüübid näevad
igati tõsiseltvõetavad välja, mida saab öelda ka produktsiooni ja lüürika kohta. Mis siin arutada, vaadake ise:


Täna panin aga tähele, et kiilakalt poisilt nimega Vlad on koostöös muude ippoppfriikidega välja paiskunud järgmine klipp:



Niiet - ühendage nüüd oma arvuti korraliku võimendussüsteemiga.
Volüüm 2/3 peale või rohkemgi, bassi võiks ka lisada.
Kui kedagi ei juhtu väga pealt vaatama(no lemmikloom ei tule arvesse), tantsige.
Ja kujutage ette, kuidas te kõnniksite, kottpüksid jalas, kuldne nokats viltu peas, mööda oma kodulinna peatänavat ja karjuksite suvalistele möödakäijatele kõrva oma lemmikrefrääni - kasvõi väljamõeldud keeles.
Ja tingimata vehkige käega, eriti tähtsamate steitmentide edastamise ajal.
See töötab.
Yo!!!

Maaema päev

Aloha!
Suvetuuled, tolmukad, mesilased ja muud on toonud kaasa üleüldise ja meelihaarava viljumise.
Sedakorda mina, tuntud pervert ja sekspiltidega hangeldaja aastast 1986, astusin läbi ühest teatavast maasektoris asuvast kasvuhoonest. (Nagu laulusalmis, teate küll - heterod seal heina teevad, kasvatavad kanu..)
Ja noppisin midagi.
Kevadel, seemendamise aegu, ütlesin heterotele muidugi, et tegu on omapäraste "paprikatomatitega" - ploom- ja kirsstomateid teavad ju kõik.
Ise saatanlikult muiates.
Tõesti paprikate moodi.
Või mis teie arvate?
;-)

Kui keegi tõesti sihandseid seemneid tahaks künda-külvata, võin ju saatagi.

Kohutavaid uudiseid meilt ja mujalt

Postimees paneb kõrvuti murettekitavad välis-ja siseuudised:

Vanitas vanitatum

Sattusin "Voldemar Panso päevaraamatust" lugema sellest, kuidas ta Tuglase juures käis. Muuhulgas sai ära mainitud, et "Tal (st Tuglasel) on kollektsioon täitsa algajate, ja omal kulul trükkijate poolhullude raamatuid nagu näit. ühe parvepoisi luuletuskogu, pühendatud oma sõpradele, mis ilmus 50 eksemplari, samuti ühe poolhullu talupoja uued loodusseadused. Need pakkuvat siiski palju enam kui mõni Valmar Adams või Erni Hiir. Saab vähemalt naerdagi."

Pole ikka midagi uut siin ilmas, tuleb tunnistada.

Ullohullo

Minu tänase päevakese plaanike:
- Minna tööle
- Teha tööd
- Juua tööl kohvi
- Saata üks tööalane meil
- Lugeda tööalaseid meile vähemalt 2tk
- Mõelda, mida õhtusöögiks teha
- Minna koju
- Minna poodi
- Osta süüa (vt. punkt "Mõelda, mida õhtusöögiks teha")
- Teha süüa (vt. punkt "Minna poodi", "Mõelda, mida õhtusöögiks teha")
- Mitte unustada pärast iga sööki ja jooki püksikorral käia ja kindlasti pärast iga käiku ka käsi pesta
- Lugeda marimaasika postitusi - 1tk
- Lugeda minuelukese postitusi - 1tk
- Valida üks neist postitustest ja linkida eriti küünilise, sarkasmist ja kadedusest pakatava kommentaariga.
LINK ja ma mõtlen, et tegelt ka? Read much? See pole mingi cosmo 50 lehekülge, kus on pool mahust pildid. Puhta jutt ja sisu. Soovitangi, et ära kohe 50 lehekülge loe, proovi kõigepealt 25. Päevaplaan läeb sassi muidu. Aga samas tubli on, et suurte inimeste raamatuid juba loed (10. klassis käivad vaat et täitsa täiskasvanud). Kiidan ja kadestan :)
- Minna magama teades, et kuigi midagi kasulikku täna ei teinud, on mu kasutust ja sisutühjast päevast märk maas ja tulevikus on ikka nii hea seda enda jaoks kirja pandud päevakavakest lugeda ja oma pointless päevakesekesekesekest meenutada. Jei!

Ja lõpetuseks minu tänane outfit:

 
Kleit, särk ja šleff - Humana (€12 kokku)
Ketsid ja sokid - Rimi (€18 kokku)
Kassiga korv - SuperBox (€9)

Otse guru suust

Võtan pärast paaripäevast intensiivpuhkust uuesti Postimehe lahti ja avastan muude rõõmu-uudiste kõrvalt (Intsu-Inga kasutas huulepulka, mis Intsu kuldsete sõnade järgi andnud Galojanile "imemishuuled, nagu meil tsoonis öeldi", ja leidis, et see tõesti töötab; üks lugeja avastab, et liigne meik teeb vanaks ja kirjutab sellest pika artikli, jm põrutav ja uudne), et kuulus kinnisvaraarendaja, kunstparkija ja pornotööstur Villu Parvet on avaldanud oma ilmselt pikemaajalisima ja põhjalikema uurimistegevuse tulemused, ehk siis milline naine on roogitav ja mis asendis:

Villu Parvet naistest
Aktiivsematel  naislugejatel soovitan nüüd juhusuhete ja alkoholiga piiri pidada, siis jääte äkki Villule positiivses mõttes silma.