Friday, February 25, 2011

Kiire nigu litsil laadapäeval

Mõtlesin kirjutada valimistest. Et mis nad minu jaoks tähendavad ja kuidas ma ikka hoolin Eesti tulevikust. Hakkasin postitama, aga siis lugesin veel korra üle ja tuli mingi ilgem poliitanalüüs välja. Ei old seal midagi tarka ega sisukat ja tegelikult on ju venelastel päris andekas valimisteemaline komöödia juba 2007-ndast aastat olemas (День выборов) ja selles filmis on bändilt Leningrad üks väga lühike ja tabav kokkuvõte kogu sellest valimisasjast. Pealkiri ütleb juba kõik ja mõttega olen ka 100% nõus:

Kõige suuremad piidrid kõigist on need kuradi poliitnoored, kes meil hoovis parkimispederastiat korraldavad. Seal majas, kus me õnnelikult naise ja paksu kassiga elame, on parkimine hoovis korraldatud nii, et kohad on korterite vahel ära jagatud ja poliitkontorile pole maalapikest eraldatud. Arusaadav, et edukaks agiteerimiseks on parasjagu manti vaja, mida kukil kohale ei vea ja peab autoga tooma. Ja autoga tuues ongi dilemma käes - kuhu parkida? Õigem oleks isegi öelda peatuda, sest kauba peale ja mahalaadimisaega nimetatakse mo meelest tehnilises kõnepruugis peatuseks.
Mina kui loogiliselt mõelda üritav inimene läheneksin asjale sedasi, et kuna niikuinii kõik kohad on võõrad, siis peatuse teen vabalt valitud tühjal kohal ja kui juhtubki inimene samal ajal koju saabuma, siis on tal väike viivitus, aga lõppudelõpuks saavad mul asjad aetud ja temal pargitud. Noored poliitikud on samas valinud diplomaatilise tee ja pargivad nii, et kellelegi küll personaalselt liiga ei tehta, aga tänu mingisugusele puuduvale loogikaneutronile ajus ja väärakale ruumitajule, suudetakse auto jätta keset kusemist nii, et SEITSE kohta on kinni pargitud.
Sellist m*nninäitust ikka annab korraldada! Ma üks kord juba juhtisin seltsimeeste tähelepanu, et võiks kuidagi sõbralikumalt parkida. Jutt tuli vastu nagu ikka oh, et me korraks parkisime ja hullult vaja ja mida veel. Tra korraks on tänaval ka tasuta. Parkimisaja alguse tähistad ära ja ongi korraks na haljaavu. Aga selge see, et kui su "korraks" tähendab kahte ja poolt tundi (ma ju näen aknast, kaua see korraks tavaliselt kestab), siis on odavam olla ahv ja kogu majarahvas kinni parkida. Nagu vanad riigikogulased juba - muudkui valetavad silma sisse ja häbiraasugi pole. Ja vähe sellest - nädalapäevi hiljem, saabun mina koju ja jälle samad londid samasse kohta parkimas. Autost väljuva ahvi suust kõlas veel lausekatke "...üks kord juba oli siin probleem" ja siis ta nägi mind ja hakkas peale see "me ainult korraks" ja "kohe lähme minema". Mis sa sellise asja peale teed? Ei hakka ju naisahvile molli ka sõitma ja võõrast vara rikkuda on ka ebaseaduslik. Sõnadest ilmselgelt ei piisa. Tegelikult ei tekita sellised asjad minus kuigi pikka viha, joon ühe õlle ja olen jälle kiisu. Aga kui mu naine saabub koju üleni pissed off, sest idiootide pärast ei saa hästi autot parkida, siis temal kestab see viha terve päev ja lõpuks olen mina ainuke, kes selle tõttu kannatab. Nii et andestust siit ei tule ja minu ja usun, et ka mu naise hääl läheb mõnele konkureerivale erakonnale. Pahardite nime ei hakka siin nimetama, aga võin vihjeks öelda, et algab r-tähega ja ei ole Rahvaliit.
Ilmselt ka nendel valimistel valin jälle näo järgi. Minu ringkonnas on üks tüüp täpselt nagu Meremehe pohmellis teisik. Merekas on lahe vana ja tänu sellele saab minu hääle tema teisik. Tore on kui vaatad telekat, näed rahvasaadikut ja kohe meenuvad baarides veedetud kaunid ajad ja lood kaubanduslikest avantüüridest Aafrika rannikul. Õnneks pole olukord veel päris lootusetu :)

Wednesday, February 23, 2011

Kas su riietus vastab ilmale?

Natuke hiljaks jäänud soovitus just suusamaratonil osalejatele. Kuulu järgi pidid "poisid" külma tõttu peitu ronima.

Tuesday, February 22, 2011

Kaastöö vol something


Tänane postkaart pärineb Koomakalt, kes on tuntud oma võime poolest kõigepealt jõusaalis kolm liitrit vett välja higistada ja siis need kolm kadunud kilo taas mingi küüliku, pühvlikintsu või vanaema küpsetatud leiva näol sisse süüa, et jätkuks elu imeline ring.

Bon appetit!

Friday, February 18, 2011

Artsy fartsy

Kuna endast pole midagi kirjutada, siis mõtlesin siin lolle inimesi kiruda, et kuidas on võimalik elada üle 20 aasta siin maal, mõtlemisorganid aanuses ja ilma igasuguse elementaarse enesekriitikata. Tahaks mõelda, et vanemad varem või hiljem ütlevad oma lastele, et me võime ju sind tingimusteta armastada, aga vaata kui sa teiste inimeste ees lolli mängid ja oma lollust laiale maailmale kuulutad, siis TEISED inimesed ilmselt hakkavad sulle mingi hetk ülevalt alla vaatama. Kui seda lapsele selgeks ei tee, siis saavadki neist idiootblogijad, kes hiljem sirguvad noorpoliitikuteks ja täiskasvanuna on nad lihtsalt agarad lollid, kellel on agarust pappi kokku ajada, aga mõistust selle arukaks kulutamiseks ei ole. Häid näiteid on palju, aga asi muutub nende näidete varal isiklikuks ja praegu parema meelega väldiks seda.
Sellised idioodid, kes vaatavad Grey Anatoomiat ja arvavad, et elu ongi selline ja et igast oma sammust rääkimine ja igale liigutusele tähtsuse omastamine on midagi diipi ja hästi lahedat. Ülehinnatud võimetest ma parem ei hakkagi rääkima. Krt normaalne inimene ostab flöödi, siis tal on kodus flööt, aga need jopskid ostavad fotoaparaadi ja on kohe fotograafid.
Ohbuh, ajas sita keema täna. Passiivsed jopskid mind ei häiri, aga need täiskasvanud, kes võtavad vaevaks internetti kirjutada, et nende vaieldamatud lemmikloomad on konn ja kärbes, aga nad ise ka ei tea miks, neil soovitan sotsiaalministeeriumisse pöörduda ja oma vaimuvaesus töövõimetuseks vormistada. Sellised idioodid on rahalise preemia ära teeninud.

Ega mu ving polnudki mõeldud konstruktiivsena ja mis sa ikka sellistega teha saad...ignoreerid ja ongi kõik.

Tahtsin tegelikult kallitele lugejatele filmisoovitust tekitada siia nädalavahetuseks, et kui tuleb pohmahommik ja aju nõuab midagi meelelahutuslikku, siis vaadake Cannibal Holocaust'i. Ma mingi paar aastat tagasi vaatasin ja jubedalt meeldis. Täna koperdasin treileri otsa ja mõtlesin, et paneks teile ka siia reklaami mõttes. Film on vanakool ja vist viiekümnes riigis keelatud isegi. Internetist saab siiski kätte ja usun, et külmaks ei jäta kedagi :)


Human Centipede'i hakkasin ka vaatama, aga hiline tund oli ja põneva koha peal jäi pooleli. Vaatab ära nädalavahetusel.

Thursday, February 17, 2011

No tervetuloa, ma ütlen

Mõtlesin just viimati pubis istudes oma elu kõrghetkede üle. Noh need on need hetked, situatsioonid, südmused, kus mind on vallanud selline ülev ja soe tunne. Neis kõrghetkedes olles tead, et sündinud on ajalugu ja see, mis juhtus, jääb pikaks ajaks sulle meelde ning ka sinu lapselapsed kuulevad sellest kindlasti rohkem kui üks kord.
Minu elus on õnneks selliseid ajaloolisi asju juhtunud palju - alates sellest kui ma ülemaailmsel keeleolümpiaadil noorima osalejana kogu padajanni kinni panin ja maksimumpunktidega kuldmedali koju tõin, lõpetades mälestusväärse folgiga, kus magav sõber Šwamm põlevas ratastoolis Viljandi mäest alla veeres. Hetki on tõesti erinevaid ja emotsioon on peaaegu alati üks ja seesama. 
Viimane mälestusväärne hetk oli romantiliselt kruiisilt saabudes kui linnaruumis ümberpaiknemiseks oli käšši tarvis ja mu naine pangaautomaadist taksoraha võttis. Meie peres on naine rahakraani juures. Ma seisin niisama loiult automaadi kõrval ja toetasin seal oma pohmas pead kui ühtäkki ilmus mu naise seljataha juba varemgi siin blogis mainitud lemmik-dumbass-blogija kõiges oma hiilguses. Küsite, kuidas ma ta ära tundsin? Tundsin ära tänu sellele, et igas fkin postituses on lolli jutu kõrval ka viis lolli pilti samast lõustast ja kui rohkem kui kaks korda blogi külastad on eluks ajaks nägu meeles.
Ühesõnaga oli väga ülendav kohata inimest ka päriselus.
Kas teie elus ka mõnda sellist ülevat hetke olnud on ja kas tunnete mõnda staarblogijat ka päriselust?

Monday, February 14, 2011

Resume work

Nädalavahetus oli meeleolukas ja reedel oli ikka põhjalikult hea meel, et kodu kõrtsile nii lähedal on. Ühtlasi möödus reede ka halbade mõtete tähelennu all. Üks halb mõte, mis alguses tundus hea, oli see, et oma kümnenda ja üheteistkümnenda õlle vahele sai pits viina võetud. Oli selline jällenägemise rõõm, nägin oma vana klassivenda ja ebaviisakas oli keelduda ka pakutavast. Teine halb mõte oli sellesama klassivennaga seotud. Kuna näinud polnud mitu head aastat ja ma vahepeal omale sammalhabeme ette olin kasvatanud, küsis ta üsna loogilisena tunduva küsimuse, et milleks selline habe. Vastuseks sai ebaloogilise mögina islamist mu südames, pommist ja Tartu hobilenduritest. Halva nalja muutis halvemaks see, et kallis klassiveli seadusesilmana töötab. Seega väike hoiatus - võib juhtuda, et varsti mõnda aega ei blogi.
Tegelikult on habe laiskusest ja naisele ka meeldib.
Aga enne soolaputkat üks muusikasoovitus ka veel. Trummijabassi jumalad teevad laivis nii mõnelegi rokkstaarile silmad ette:

Kohtumine tundamtuga - sõbrapäeva eri

Jätkates varakult lahkunud shutupsherlockist tuttavaks saanud traditsiooni, jagan teiega oma tänahommikust vestlust ühe mehega tänaval.

Seisin oma soojeneva auto kõrval ja tegin hommikusuitsu. Ilm ilus, päike paistab, sõbrapäev. Mööda tänavat läheneb üks habetunud (lähemale jõudes selgub, et oimukohast ka väheke veritsev) vanem härra. Juba eemalt hakkab mees kisama:

"Ma saan su kätte, tüdruk! Ma saan su kätte!"

Nojah. Täiesti võimalik, et saabki. Mul on suhteliselt libedad ketsid ja kes see ikka hommikul vara niivõrd eeskujulik sprinter ongi.

Ütlesingi talle siis, et "Ahsoo".

Seejärel märkas mees, et ma teen suitsu ja hakkas selle kallal võtma. Noorus pidavat ära minema ja sada häda. Mitte midagi, mida ma varem poleks kuulnud ja soovitasin tal mitte minu pärast muretseda. Näis, et tal võiks endalgi muresid olla.

Lõpuks läks mees ikka edasi, aga siis pöördus ringi ja kisas mu poole sõdantlõhestava häälega:

"Kes sind tahab sedasi kui sa vana oled!!!!!???!!!"

Ei tea jah. Igatahes head valentinipäeva!

Friday, February 11, 2011

Puhkusssss



Oleks siis, et кушать, работать on hoopis. Viiest päevast kahel istun tööl ja tegelen asjadega, millega üldiselt tegeleda ei tahaks.

Aga mõned mõtted, mis kolme diivanil vedeletud päevaga pähe on tulnud:
- Kuldhammas oleks ilgelt bling. Minu eas inimestel on ainult staaridel säherdune aksessuaar. Esialgu paneks ühe ja kui meeldima hakkab, võiks terve naeratuse säravamaks muuta.
Perekondlikul nõupidamisel laideti see mõte siiski maha. Kahju iseenesest. Samas olgu see siis The Ultimate BlogJob'i fashion tip of the month.
- Mõtlesin, et varjupaiga awareness'i mõttes võiks oma paksu eluka puuri toppida ja kassinäitusele minna. Laseks väiksematel külalistel viiekümne kopika eest Slavikut sabast sikutada ja loomapidamise nõuandenurgakeses näitaks, kuidas kassi hoida nii, et ravimite doseerimisel otse suhu kass teile liiga ei teeks. Olgem ausad, see toidu sisse segamine ja käpa peale määrimine on üks igavene mäkerdamine. Ka see mõte laideti perekondlikul nõupidamisel maha.

Üldiselt olen puhkusel nii väheproduktiivne kui võimalik. Kodune marsruut on voodi-peldik-külmkapp-telekas ja kuna kanaleid ka väga vahetada ei viitsi, siis olen kolme peamiselt MTV riälitit vahtinud. Konkurentsitud lemmikud on 16 And Pregnant, Teen Mom, If You Really Knew Me ja Jersey Shore. Lollide inimeste vaatamine telekast tõstab kõvasti enesehinnangut.

Aaga nädalavahetusel siis baaris näeme ;)

Tuesday, February 8, 2011

Mängi ängi!

Seni, kui torrent Human Centipede'i sikutab, käime vahelduva eduga kinos. Kuna mõlemal on kogemusi juba omajagu tekkinud, on filmide valimine lihtne, seda enam, et suurem osa sitast on kui mitte mõlemal, siis vähemalt Antonil üksi juba ära nähtud. Nii et kui on valida, kas 127 hours või "Kirjad Inglile", siis läheb üksmeelse itsitamise saatel käiku viimane.

Kogu film vähema arvu sõnadega, kui selle lause kirjutamiseks kulus: Huia Bella!

Kogu film natuke rohkema arvu sõnadega:
Alati, kui lehest mingi filmi tutvustust loed, mõtled, et ahah, selge ja tundub loogiline. Loed EPList, et tüüp tuleb Afghanistanist tagasi, vahepeal moslemiks hakand, ja otsib oma tütart ja/või naist; ning Eestisse saabudes avastab, et "on konflikt Ida ja Lääne vahel".
Samasuguse loogika järgi võin ma öelda, et eile pärastlõunal otsisin ma sanitaarset üksindust, et seal mediteerida ja oma tuleviku üle järgi mõelda; kinnine kahhelseintega ruum sümboliseeris seda, kuidas tegelikult me kõik oleme üksi, hoolimata sellest, kes meid ümbritsevad. Tegelikult käisin ma sital.
Nii et tegelikult, hui see päris nii lihtne oli, et tuleb tüüp Eestisse tagasi ja avastab, et "on konflikt". Pigem avastas ta, et on seltskonnas kõige normaalsem inimene.

Ärge vaadake seda filmi, kui teile meeldivad lood põhijoontes normaalsetest inimestest, kes tegelevad normaalsete ja elulähedaste asjadega.

Vaadake seda filmi, kui:
*teile meeldivad alasti naised, kes on saviga valgeks värvitud (kellele ei meeldi, olgem ausad);
*te olete kunagi psühhiaatri juures käinud;
*teile meeldib süüa silo ja siis kividega juttu rääkida;
*narratiiv ei ole teie jaoks päris kõige olulisem asi visuaalkunstis.

Selle filmi kõrval on "Sügisball" nagu lustakas ameerikakeelne lastefilm, kus on tark hundikoer ja kus Danny DeVito mängib politseinikku. Minge kõik KINDLASTI kinno vaatama! Soovitan mõõdukast suuremat joovet, esimene oli selgelt liiga vähe.

Ja kuna pilt ütleb vahel rohkem kui blablabla:


P.S: esitan üleskutse Eesti Filmi ideedele! Minu võõrkeelse filmi Oscarile kandideerima hakkav taies sündis kiires ajurünnakus Piiaga ja räägib sellest, kuidas Tartus elab palju üksildasi hingi, kes kõik omal kombel otsivad sõprust ja kohta elus. Filmis mängivad päris inimesed. Avakaadris näeme ühte UG püsiklienti (L.), kes istub oma stammkohas leti ääres, liiter Rocki ees. Stseen kestab. Ja kestab. Ja kestab. Poole tunni pärast on vaatajal olnud piisavalt võimalust see sümbolitest tiine stseen enda jaoks selgeks mõelda, ja lugu liigub uskumatu tempoga edasi. Kõrtsi siseneb Mq, kes aga sealt kohe kurjalt välja visatakse, sest tal on dressipüksid jalas. Tema ja L. vahel jõudis peaaegu tekkida äratundmisrõõmus silmside. Anonüümne võõras aga ei lase sellel sõprusel sündida ja Mq läheb koju. Järgmises stseenis istub L. uuesti stoiliselt viienda liitri Rocki taga, ning vahepeal näeme Mq-t, kes istub oma ühetoalises külmas remontimata korteris ja sööb tühjalt taldrikult aeglaselt midagi. Film lõppeb sama kaadriga, millega algaski.
Film tuleb mustvalge ja tagasihoidlikud 4 tundi pikk. Arvo Pärt, ma arvan, kirjutab tasuta muusika.