Sunday, December 23, 2012

Pühad jõulutervitused

Sellel ilusal kolmanda (?) advendi päeval tahaks tervitada kõiki inimesi, kellele lauluannet antud sama palju kui mulle. Ühtlasi ka kõiki kurte.


Friday, December 21, 2012

Hea uus ilm

Täna oli väga tore päev, sest lootust on, et lõppeb massimeedia reostamine mõttetute teemadega sellest, kuidas ja täpselt milliseid füüsikaseadusi eirates maailmalõpp ikka tuleb. Teatud väljaannetes ollakse muidugi asjast veidi rohkem vaimustuses kui teistes.
Näiteks ajakiri "Naised", kus on alati kaldutud kajastama kõike, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu (ja mida teadus ära tõestada pole suutnud, aga osad inimesed lihtsalt näevad noh), oli pea terve numbri pühendanud mitte vana aasta kokkuvõttele või muudele maistele teemadele, vaid loomulikult detsembri tipphetkele ehk "me kõik sureme hirmsat surma, välja arvatud rotid, prussakad ja need, kellel on piisavalt kalmuküünlaid varutud."

Teemal oli intervjueeritud mitmeid spetsialiste, kes avaldasid arvamust, mis täpsemalt juhtub.
Sellega seoses tahaksin esitada kaebuse. Kuhu on kadunud kõik see ullikeste ja hullukeste kari, kes on rahvale terve aasta jooksul ajudele käinud erinevate apokalüptiliste stsenaariumitega? Ma mäletan väga selgesti, et näiteks üks tuntud (aja)kirjanik pühendas terve pika blogisissekande sellele, kuidas suvel 2012 toimub päikeseplahvatus, mille tagajärjel elektrisüsteemid süttivad põlema ja majad põlevad maha, v.a "need, mis on nii ehitatud, et sealt saab kohe juhtmed tagant võtta"; siis sügisel mingil ajal muutuvad maa magnetpoolused ja millalgi peatub Maa pöörlemine ja siis tulevad suured katastroofid ja tornaadod ja maavärinad ja üleujutused. Postituse autoril polevat eriti midagi karta, sest ta maja olevat sellise kõrge koha peal, et sinna tulvavesi ei ulatu. Ka on varutud kalmuküünlaid (need põlevad kaua) ja üht-teist head manti veel. Sinna juurde kuulus ahastus, et miks valitsused midagi ei tee, et rahvast selleks ette valmistada, ometi on see teave ju ammu avalik ja inglid ja saadikud käivad maad mööda ringi ja levitavad seda?
Suvi tuli ja läks ja minu arust oli kogu aeg suhteliselt valge, isegi öösiti, nagu see Eestis kipub olema.

Pärast neid terve mõistuse piire ületavaid meeleavaldusi ootasin huviga, kuidas ennustajad ise tähtsa päeva saabudes asja kommenteerivad. Et kas on näiteks pettunud, et me ikka kõik elus oleme ja mingit kosmoselaeva pole ilmunud või mis iganes seal juhtuma pidi. Ootusärevusega asusin lugema, aga minu pettumuseks oli terve "Naised" täis arvamusi stiilis "see muutus on pigem energeetiline" ja "tegelikult on juba toimunud drastilised muutused!" ja "võimalik, et see õige paailmalõpp tuleb ikka mingil muul ajal."

Huia bella! Küsiks siis üks ajakirjanik mõnelt energomehelt või naiselt, et kuhu jäi see deliirium gravitatsiooni kadumise kohta, ah?

Teiseks mind üllatas veidi arvamusliidrite valik: küsitletud oli igat sorti šamaane, selgeltnägijaid, nõidu, teadjanaisi, muuhulgas ühte härrat, kes oli pärjatud müstilise tiitliga "energomees", ja kirsiks tordi peal ka Ženja Fokinit. Viimase üle mul on siiralt hea meel, nimelt oli tema ainus, kes andis asjalikku nõu: sööge tatart, see on hea ja aitab alla võtta.
Alla võtmise kohta ma ei tea, aga tatar on tõesti suurepärane, eriti siis, kui tema jumalikku maitset mingite mõttetute lisanditega ei solgita.


Pan-galaktilised tervitused kõigile, kes talvise pööripäeva jälle üle elasid. Ja kui on kange tahtmine kõrgemate jõududega suhelda, siis see onu aitab:







Saturday, December 8, 2012

Väike nõuanne

Inimes(t)ele, kes jätkuvalt jõuavad siia blogisse, kasutades otsingufraasi "suur munn": mul on teile kurvad uudised, aga te peate läbi saama sellega, mis teil on. Tänapäeva meditsiini võimalused teie, khm, arsenali parendada on pehmelt öeldes piiratud. Ma paneks siia linke ja nõuandeid, aga see on ikkagi blogi, kuhu võivad jõuda ka lapsed (loodetavasti siiski mitte otsinguga "suur munn"). Nii et noor- ja vanamehed, keskenduge pigem sellele (vähesele), mis teil on, ja lihvige oskusi. Suurus, nagu naised ütlevad, pole ju kuuldavasti oluline.
Nagu minu kadunud vanaema armastas öelda: peaasi, et pikk ja jäme oleks.

P.S pilte siin ka pole sellel teemal.

Monday, December 3, 2012

Rõõmusõnumid!

Esiteks, sarjast "AbFab ei oska osta" vol mitu: seoses sellega, et saabunud on talv ja lumi, läksin poodi mütsi ostma. Ostjana olen ma nagu lollakas teismeline: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma olen väga kindel selles, mida ma ei taha.
Mütsid olid kas liiga suured, liiga väikesed, liiga sportlikud, nokaga, tutiga, paeltega, lehvide, litrite või lipsukestega (kõik eelmainitu vastunäidustatud), valet värvi (mitte just seda halli varjundit, mida ma tahtsin), või "liiga kootud".

Müts jäi ostmata.


Ostu-retk päädis sellega, millega alati, ehk siis vedasin õllepoest koju paar belglast ja ühe soomlase, sest tuli selline humala-paugu isu.

Veel paremate uudiste sarjast see, et minu varajane jõulukink tuli lõpuks kohale. Kuna estimated delivery date oli 22. november, olin suhteliselt kindel, et mingi Royal Maili lohv loeb nüüd häbematult mu "Generation Killi", aga ilmselt oli see postiteenistus neil lihtsalt aeglane. Halleluuja!

Ja kuna mul on nii hea tuju, siis filmiarvustus jääb teiseks korraks. Tegime nimelt korraliku naisteõhtu (rummiga) ja vaatasime ära "Breaking Dawni" selle osa, mis enam kinos ei ole.
(Jah, oli õudne.)
(Ei, ma ei tea, mis mind sunnib nende asjade kallale. Ilmselt morbiidne huvi ja tahtmine nalja saada.)


Friday, November 23, 2012

Tere, suvi ehk jälle Fifty shades ehk naiselikel teemadel

Ei, me ei ole surnud. Me lihtsalt ei viitsi kirjutada.

Esiteks, lõpuks ometi on sajandi suurteos tõlgitud (väga halba) eesti keelde. Tänu sellele on blogjobi vastavat arvustust palju lingitud. Ma ei oleks eluski arvanud, et Perekoolist nii palju feimi tuleb. Tänan, Perekooli tundmatud inimesed.

Teiseks, mingitel veidi nagu naiivsematel meestel on arusaam, et "see raamat paljastab meile naiste sisemaailma". Ma ei tea, mis ma ära teeks, et üldsusele selgeks teha, et ei: kõigil naistel ikka ei ole sellist sisemaailma. Päriselt ka - kõik naised ei arva, et on jõle romantiline ja ropp seksikas, kui mees su e-maile loeb ja oma turvadel sind jälitada laseb, sest raisk, sa käisid sõbrannaga veintsi joomas või midagi sellist. Võib-olla keskmine mees jällegi arvab, et keskmise naise unistus on ilgelt rikas ilus mees, kes hoolitseb selle eest, et naine ei peaks kunagi mõtlemise raske tööga tegelema, ja kes naise mõttetu inina peale tal suu kas raha või oma suurt riista täis topib, aga jällegi: päriselt ka, kõik naised ei ole sellised. Lausa kõik naised, keda mina tean, on hoopis teistsugused.

Ühiskondlik debatt olulistel teemadel, nagu "kas pealkiri peaks olema "Viiskümmend halli varjundit" või "Halli viiskümmend varjundit" või kas selle nime oleks üldse pidanud ära tõlkima" jätkub. Suur kirjandus on läbi aegade lugejaid inspireerinud.

Ma saan aru, et selle saasta üle saab palju nalja teha ja väga palju nalja ongi saanud, aga tegelikult on asi ikka päris masendav.


Kolmandaks, kui naistest ja meestest rääkida, mingi Rentsi sõbranna leidis lause peale "tahtsime kõrtsi minna, aga AbFab oleks seal vist oma sõjaseriaalidest rääkinud..." et "mina arvasin, et AbFab on naissoost".
Ma tahaks kommentaariks öelda, et kui AbFab aeg-ajalt kirjutab, et käis linnas kleiti ostmas ja elab kokku inimesega, kelle nimi on Anton, siis võib pigem oletada, et ta pigem on naissoost, isegi siis, kui talle väga meeldivad erinevad õlled ja seriaalid sõjast ja kirjandus Teisest maailmasõjast. Seda on raske uskuda, aga osad naised ongi sellised imelikud.

P.S Loomulikult kirjutas selle raamatu inglane, sest Grey ei ole Gray.

Sunday, October 7, 2012

Otsinguabi

Ma teen seda asja, kus ma üritan kuidagi aidata inimesi, keda Google alt vedas, nii et nad oma adekvaatse otsinguga (vt altpoolt näiteid) sattusid ebaadekvaatse allikani (siia).

See, kes otsis "bdsm" - siit ei leia. Vabandust. 50 Shadesi lugemine oli küll räige masohhism, aga sellega asi piirdub.

Kes otsis "lodjapuu moos" - jäta see mõte küll katki ja otsi parem midagi muud. Usaldusväärne allikas kinnitab, et see on jõle saast ja haiseb nagu surnud inimese kube.*

Kes otsis "soolaleiva leib" - tähendab, ma ei ole muidugi ekspert, aga ma olen SUHTELISELT kindel, et soolaleiva leib on tegelikult täiesti tavaline leib. Aga ma ei ole siiski ekspert.

Kes otsis "dushiruumi lagi" - kuule, ma tõesti ei oska sind aidata. Ma isegi ei tea, mis häda sul võis olla selle laega.

Kes otsis "munni kotid"- tahad, ma leian sulle mingi anatoomialingi? Ma isegi ei tea, mida sa mõtlesid, kui aus olla.

Kes otsis "seks, vein ja kutsikad" - suurepärane! Oled õiges kohas! Just siit leiab parimat suhtenõu ja seksi ja veini! Püsi lainel!

Kes otsis "inimese joonistamine" - kõigepealt joonista pea. Siis joonista ülejäänud inimene.

Kes otsis "free porno. Naine piinab meest" - ma ei tunne sind, aga su mõtteviis meeldib mulle.


*Ma ei tea, kas ma tahan kihla vedada, et varsti jõutakse siia otsinguga "surnud inimese kube".

Thursday, September 27, 2012

Friday, September 21, 2012

Telesoovitus realistidele

Only in America - võtaks ma selle soovituse kokku. Üks õhta kopuleerusin digiTV puldiga diivanil ja pidama jäin lõpuks NatGeo kanalil, kus linastus hooaja esimene "Doomsday preppers".
Dokumentaalsari inimestest, kes tõsimeeli valmistuvad maailmalõpuks. Ühes osas on mitu kangelast ja kõigil on oma ettekujutus saabuvast katastroofist, mis laastab maa. Kes usub ülitugevasse magnettormi, kelle jaoks saab saatuslikuks hüperinflatsioon...no ja siis need klassikalised tuumasõja jne stsenaariumid.
Kui tervemõistuslikud inimesed oma elu elades arvestavad kõigi nende halbade stsenaariumitega, aga ei lase ennast väga segada, siis antud sarja kangelased on jõudnud oma paranoiadega obsessiivse käitumise äärmuseni.
Mulle esimeses osas väga meeldis üks naisterahvas, kes ütleme siis poliitkorrektselt, oli tüse nigu tiine lehm. Tema kõige suurem mure saabuva maailmalõpuga seoses oli, et kui tuleb lüps-lüps-apokalüps, siis tema tahaks oma harjumuspäraseid elustandardeid jätkata ja kolesteroolist kubisev pelmeen olla. Terve maja oli tal täis kauasäilivaid gurmeetoite ja maiustusi.
Naisterahval ja ta mehel oli kõik valmis mõeldud - pidevad sõjalised harjutused, kus tõmmati majas rubilnik välja ja tuli relv käes mööda pimedaid koridore orienteeruda (räägitakse, et kui maailma lõpp saabub, läheb vool ära :S ). Seda kõike selleks, et juhul kui pahad neile sööki varastama tulevad, on nende igapäevased doomsday kalorid kaitstud. AGA, mõeldud oli ka variandile, kus pahad on tugevamad ja nad langevad pantvangi - et nendevaheline suhtlus oleks kurikaeltele arusaamatu, harjutasid nad mingit vähetuntud Indoneesia saarestiku dialekti. Lootsid, et ehk ei tule Indoneesiast need pahad.

Kuigi ettekujutus lõpust oli igalühel erinev, ühendas kõiki hullukesi sügav kirg relvade vastu, sest mah properteh ja õigus olla free american vajavad ka pärast globaalset katastroofi kaitset.


Tuesday, September 18, 2012

Prometheus

Jätkame AbFabi filmiblogi.

Vaatasime eile perekondlikus seltskonnas kahte filmi. Pärast tekkis elav arutelu, kumb on halvem: kas Snow White And The Huntsman või Prometheus. Ma hääletasin viimase ja Tosha muidugi esimese poolt. Mõlemad olid lollid ja tekitasid hirmsa tahtmise arvustada. Mõtlesin alguses teha reaalajas arvustuse, aga kuskil 2:57 ja 3:04 vahel sai kõrini ja üleüldse jõudis kohale, et nüüd ma pean lolli filmi teist korda vaatama. Nii et ma pigem lihtsalt jutustan asja ümber - niimoodi erapooletult, et kõik saaks ise hinnata, oli siis hea film või ei. Kes varem vaadanud ei ole, aga tahavad näha, ärge lugege - ilmselgelt ma spoilerdan ära selle soperdise teie jaoks.

Niisiis, Prometheus:

Ühesõnaga, kunagi AEGADE ALGUSES (Hollywood ei täpsusta) tulid maa peale tulnukad ja lõid siin inimese. Protsessi täpselt ei näidata, ega see dokumentaalfilm ei ole. Sellele aga saavad lähemas tulevikus (aasta on 2091 või midagi) jälile kaks arheoloogi, kes kaevavad igat sorti antiiktsivilisatsioone välja ja leiavad seina- ja koopamaalingutelt teatud sarnasusi. See on piisav, et panna mingile suurkorporatsiooni omanikust vanamehele pähe mõte minna otsima kauget planeeti, kust kollid või siis superinimesed pärit, ja neilt küsida elulise tähtsusega küsimusi (kes me oleme, kust me tuleme jne). Aga kuna see on Hollywood, siis filosofeerimise peale aega ei raisata.
Kosmoselaev lendab tundmatusse tähesüsteemi, kus on sobivalt üks gaasiplaneet, millel on sobivalt üks kuu, kust superinimesed tunduvad pärit olevat. Pardal oma ala parimad teadlased ja üks väga kõrgtehnoloogiline robot (Michael Fassbender), kes on ära õppinud superinimeste keele (kustkohast???) ja üldse peaks uues keskkonnas imehästi orienteeruma.
Järgnevalt käituvad teadlased äärmiselt teadlaslikult: nad kolistavad oma lennumasinaga võõra ja eeldatavalt väga kõrge arengutasemega planeedi atmosfääri ja hakkavad seal sihitult ringi lendama. Et kas paistab kollikeste maju või ei. Ja peavad juba mõne minuti möödudes kurvalt nentima, et "andurid ei näita siin elumärki". Kuni muidugi märkab pea-arheoloog mingit objekti, mis EI SAA olla tekkinud niisama, vaid peab olema kellegi ehitatud.
Muidugi tal on õigus ja asja asutakse kohe lähemalt uurima. Teadlastele kohaselt ei vaevuta ka sel momendil mingit kaugjuhitavat seadeldist laevast välja laskma, vaid pannakse ülikonnad selga ja kablutatakse hurraaga objekti suunas minema. Ainsale mehele, kes relva kaasa tahab võtta, tehakse selgeks, et see siin on teaduslik ekspeditsioon, meil ei ole relvi vaja.

Sel hetkel tekkis mul küsimus, kas Ridley Scott on üldse ühtegi teaduslikku ekspeditsiooni näinud.

Seltskond jõuab imelikku ehitisse, ja seal miskipärast laseb üks tüüp haruldase vaimuvälgatuse tulemusena lendu kaks minidrooni, kes kogu struktuuri seestpoolt ära kaardistavad. Kaart ilmub, kuna kõik on väga high-tech ja teaduslik, kohe kosmoselaevas kolmemõõtmelisena nähtavale, aga keegi maha jäänutest ei vaevu seda eriti vaatama.

Järgmiseks avastavad teadlased, et andurite lugemi järgi on koobastikus miskipärast Maa atmosfäärile üsna lähedased tingimused. Järgmiseks - arvasite õigesti! - kisuvad kõik kohe kiivrid peast, sest mis saaks olla ahistavam kui võõral võõra mikrokliimaga planeedil turvaliselt oma skafandris püsida. Ime, et ülikondi seljast ei kista. Küll aga karjub kõige teadlasem teadlane ameeriklaste tava kohaselt "woohoo!" - jajah, olete küll kauboid, teame-teame. Pea lõuad nüüd, enne kui mingi koll su nahka paneb, sest no mis mõtet sellel filmil on, kui mingi koll kedagi nahka ei pane või naha vahele ei roni ja seal ringi ei vingerda.
Sel hetkel tekkis mul küsimus, et kui nad võõral planeedil niimoodi käituvad, ei tea, kuidas nad neid oma kodu arheoloogilisi kaevamisi läbi võisid viia - ekskavaatoriga või?

Peagi leitakse üks surnud tulnukas/ superinimene. Kohe leiavad kaks tegelast, et nad on ainult geoloogid (mitte et nad seal mingeid pinnaseproove oleks võtnud või midagi, niisama tuterdasid ringi ja ajasid asju segamini), nemad laipu ei salli ja üldse tahavad nad nüüd kosmoselaeva tagasi minna. Kõik on rõõmuga nõus, et minge, jobud ä, rühmast lahku löömine on uue ja absoluutselt läbi uurimata planeedi puhul kõige mõistlikum asi. Niisiis kaks ameeriklast, kes kardavad laipu, hakkavad suvaliselt pimedas ringi kooserdama. Ega neid laipu seal rohkem ju ei ole. Ja ega keegi kiivrit pähe panema ikka ei kiirusta, sest noh...eeldame, et tulnuk suri vanadusse.

Vahepeal teavitab laeva maha jäänud kapten, et tuleb suur torm. Mitte et neil mingid ilma-satelliidid ammu atmosfääri oleks lastud, neil ei ole vaja selliseid asju, nad on teaduslik ekspeditsioon - lihtsalt aknast juba paistab, et pilve kisub veidi. Kõigil on evakueerumisega kole kiire - naisteadlane ütleb küll midagi stiilis "we need more time", sest ilmselgelt paneb kapten selle peale tormi seisma või midagi, aga jooksu peab ikka pistma. Läbi häda jõutakse laeva tagasi ja siis on kellelgi mahti küsida, kus need kaks geoloogi jäid. ÄÄRMISELT suure üllatusena vaatajale ei olegi mehed veel tagasi. Ah well, kõik kehitavad õlgu, soovitavad raadioside kaudu meestel kiivrid pähe panna ja öö seal urkas veeta, ja lähevad teevad siis kordaläinud päeva puhul ühe dringi. Sest noh neil on küll imetehnoloogia, mis teeb võimalikuks kauglennud kosmoses ja inimeste külmutamise mitmeks aastaks, aga üks sitane GPS kosmoseülikonna küljes oli ilmselt üleliia. Eelarve mõttes või nii.

Naisteadlannad hakkavad tulnuka pead uurima ja asuvad seda mingi imeliku elektrivoolu andva seadmega mõjutama. "Let's trick the nervous system into thinking it's still alive". Ma ei tea, kas see oleks just esimene asi, mida ma sellise leiu puhul tegema hakkaks, aga ma ei ole teadlane ka. Pea selle peale võtab ja lendab lõhki. Nüüd otsustavad eided, et võiks nagu mingeid koeproove võtta - hea mõte, suurt muud sealt enam võtta pole. Kohe avastatakse, et tulnuka DNA ühtib inimeste omaga sajaprotsendiliselt.

Seda avastust muide ei ole jagamas pea-teadlane (see lollakas arheoloog, kes esimesena kiivri peast kiskus), sest too mossitab parasjagu oma kajutis, kuna "ekspeditsioon läks luhta ja me EI LEIDNUD MIDAGI". Ilmselgelt on tegu ameeriklase-teerajajaga, kes ei rahuldu mitte millegi vähemaga kui sellega, et esimese asjana pärast maandumist võtab üks kiilakas superinimene ta põlvele istuma, paitab pead ja peab ammendava loengu teemal "Maailma ja Inimese loomine".
Aga ei ole häda! Kohe läheb põnevaks, sest pea-teadlast tuleb külastama see kõrgtehnoloogiline robot, kes vahepeal seal koobastikus grupist eraldus (miks see mind üldse ei üllata) ja salaja mingi anuma kaasa võttis. Anumas oli mingi must löga, mille mahhineeriv Fassbender nüüd pahaaimamatule teadlasele koos vodkaga sisse joodab. Ma ei tea, kas ta ise ka aru saab, misasja ta teeb, aga noh...ju tal on igav või midagi.

Varsti pärast seda tuleb naisteadlane ja räägib pea-teadlasele (kes on muidugi ta boyfriend), et aa jah muide, tulnukate DNA on meie omaga üks-ühele sama. See oli nii väike uudis, et ta ei viitsinud varem ütlema tulla. Pea lõhkumise jätab targu mainimata.

Meanwhile in idiot land: kaks geoloogi kakerdavad mööda koobastikku sihitult ringi ja suitsetavad pot'i. Ausalt. Kuni nende juurde roomab mingi kahtlane uss. Iga viieaastane teab, et see head ei tähenda, aga need kaks lähevad kohe ussut näppima. Ega nad zooloogid ei ole, kust nad peaksidki teadma. Ussu aga keerdub ühele ümber käe, murrab selle ära, pritsib teisele mingit hapet näkku nii et sellel kiiver ja nägu ära sulavad, ja tapab siis käeluu murdnud mehe parimates ulmekatraditsioonides, ehk ronib talle kosmoseülikonda, teeb seal kuti-kuti, ja siis karmauh! tüübile kurku. Põhikooli X-filesi-õhtud meenuvad otsekohe.

Järgmisel päeval vaatab pea-teadlane peeglisse...metamorfoos alaku! Kõik lähevad võõrasse ehitisse tagasi, ja temal on maru sitt olla. Silmad punased ja nii edasi. Seltskond avastab, et igal pool on mingit musta löga, ja mainitakse üksteisele, et "eile seda küll siin ei olnud" - nojah, enne eilset ei tallunud siin kamp lollakaid ringi, kes katkusid uksi lahti ja hingasid igale poole oma head Maa mikrofloorat peale. Ime, et nad maitsma ei jookse seda löga.
Leitakse kahe geoloogi laibad. Mulle tuleb üllatusena, et kõik lausa jahmuvad - ma mõtlesin, et pohhui-pohhui jätkub. Täpselt sel hetkel hakkab pea-teadlasel veel halvem ja kõik otsustavad koobastikust lahkuda kiiremini, kui sinna tuldi. Laevani jõudes selgub, et ekspeditsiooni juht (kes kes juhtub olema Charlize Theron) ei taha vaest haiget laeva sisse lasta, sest "ta on haige". No shit, Sherlock. Ega teil seal ju karantiini pole. Miskipärast on arheoloog ise sama meelt ja asi lahendatakse kiiresti ja teaduslikult: Theron laseb tüübi lihtsalt leegiheitjast põlema ja probleem lahendatud. What the fuck, eksole.

Ja siis naisteadlane avastab, et ta on rase. Sest noh...eelmisel õhtul sai selle haigega seksitud, eksole. Ja ta läheb teeb endale haigla medicine-podis keisrilõike, et see tulnukas- limuk endast kätte saada. Limuk on keskmise kalmaari moodi. Mis kuradi loogika see on? Nad on kõrbes praegu, kurat võtaks. Misasja need kalmaarid seal teevad, roomavad ringi ja otsivad randa või? Pealegi ma ei saa aru, miks naine ka haigeks ei jää, tal oli selle peletisega üks vereringe ju. Pisiasjad-pisiasjad...
Kusjuures mainida tuleb, et keisrilõike ta läheb ja teeb vastu selle roboti soove - too tahtis ta vastu naise tahtmist ära külmutada ja sellises huvitavas olekus Maale tagasi transportida: no ei ole puhas poiss see Fassbender.


Samal ajal ilmub kosmoselaeva juurde üks neist surnud geoloogidest, või noh tema kaamera, mis on kiivri küljes. Kohe ronitakse uksest välja asja uurima. Tüüp oli enne küll surnud mis surnud, aga ta on ju ikkagi ameeriklane, äkki roomas viimaseid jõuvarusid kokku võttes kohale. Aprill!!! Geoloog on vahepeal kolliks muutunud ja kargab kohe meeskonnale kallale! Teda ei võta ei ussi- (hahaha) ega püssirohi, ainult vana hea leegiheitja. Selle asja kaasa võtmine oli küll ainus tark mõte.


Üldisest kaosest ja paanikast midagi teadmata tuterdab äsja endale kirvega aborti teinud (no umbes nii see lõikus välja nägi seal) naisteadlane laevas ühte ruumi, kust avastab Fassbenderi (kes on täiesti süütu näoga nagu kass, kes koorevargil käis - tema pole midagi teinud ja tema pole midagi näinud) koos veel mõne teadlasega (neid ikka jätkub seal) ja sellesama rikka vanamehega, kes kogu ekspeditsiooni finantseeris ja kes pidi tegelikult surnud olema, nagu filmi alguses öeldi. Aga vot ei ole! Nüüd selgub ekspeditsiooni mõte: tema tahab, et suured kiilakad superinimesed "save me from death". Ma loodan, et see ei tähenda seda, mida ma arvan,et see tähendab. On loll. Mõni ime, et Jumal (kellesse ma muide ei usu) usklike palvetele kunagi otse ei vasta - päris tüütu võib olla ennast läbi närida mingi keskmise jobu vingumisest, et "anna mulle suurem auto kui naabril ja kaota mu soolatüügas ära ja aja nina sirgu" - no tõesti ei ole neil superinimestel muud teha kui seda tainast noorendada.

Igal juhul selgub, et kõik nad ei ole surnud, sest Fassbender oli urgastes ringi nuhkides näinud ühte, kes niisama mingis kastis magas või koomas oli või kes teab mida tegi. (Ja noh üleüldse on veidi veider eeldada, et KÕIK on surnud, olles planeedil umbes ühes ehitises umbes korra natuke ringi tuterdanud). Ja noh nüüd, kui on eriti selge, et väljas liiguvad mingid jõledad limus-kollid, on vaja see poolsurnud vanamees ja keisrilõike läbi teinud naine uuesti sinna koobastesse vedada, et küsime nüüd selle viimase allesjäänud kiilaka käest, et milles kühvel.

Lähevad. Äratavad kiilaka üles. See käib üllatavalt kergelt: Fassbender klõbistab kirstukaanel mingeid nuppe - ta teab tõesti kõike! - ja tüüp tõuseb ise, ronib kirstust välja. Fassbenderil kästakse nüüd küsida, miks elukad inimesed üldse lõid. Mille peale pikka kasvu kiilakas vaatab Fassbenderile hellalt otsa, tõstab ta kaelapidi üles ja väänab tal pea otsast. Selle koha peal hakkasin ma ohjeldamatult itsitama. Järgmiseks saab vanamees korraliku tutaka. Noorendamise mõttes või nii.

Ja siis selgub, et tegelikult kõik see lima, millega kokku puutudes inimesed kollideks muutuvad, ongi mõeldud Maa elanikkonnale ja kunagi need superinimesed tahtsid Maa elanikke hävitada sellega. Selle asja hablas nais-teadlane kuskil keisrilõike ja mööda koopaid tuterdamise vahepeal välja. Ma EI TEA, kuidas. Igal juhul nüüd äratasid nad kiilaka üles ja see asub missiooni täitma: ronib kosmoselaeva juhtpulti ja asub sellega õhku tõusma.

Mis kosmoselaeva? Aga sellesama, kus nad ringi on tolgendanud. Sellele on mingi suur koobastik ümber ehitatud, aga kahtlemata on see kosmoselaev. Samal ajal märkab seda ka meie laeva kapten, kes vaatab droonide poolt varem valmis kaardistatud 3D mudelit KORRA NATUKE LÄHEMALT. Ma ei tee nalja. See mudel oli neil kogu aeg nina ees, aga need tainad ei viitsinud seda vaadata. Parem ikka ise kohale minna ja igast limukaid torkida.

Ühesõnaga kõik koopas või kosmoselaevas viibivad tegelased peale selle naisteadlase on surnud või katki tehtud, ja kiilakas koll üritab surmava laadungiga õhku tõusta, et Maa poole lennata. Naine aga jookseb koopast välja ja teatab oma kosmoselaeva kaptenile, et see pahalase kuidagi peataks. Kuna neil ei ole seal laeval relvi - sest see on TEADUSLIK EKSPEDITSIOON, DAA - siis rammivad nad oma laevaga lihtsalt seda teist laeva õhus ja teevad suure-suure avarii.

Kui keegi nüüd arvas, et kiilakas koll sellest ära suri, siis ta muidugi eksib - kui inimeste laev lendab õhku, siis tema oma kukub niisama maha. Koll aga hakkab meie ainsat ellujäänud naistegelast taga ajama. Taga-ajamise käigus sattuvad nad aga kokku sellsama naisest välja võetud limukaga, kes on vahepeal kasvanud juba täiesti arvestatavaks peletiseks (Loe: väga suureks kalmaariks). Sellel actionil on omad nüansid, aga ma ei viitsi neid kõiki kirjeldada siin. Õnneliku juhuse läbi ründab kalmaar hoopis seda kiilakat ja nad hakkavad seal võitlema või teineteist sööma või seksima, ma ei saagi täpselt aru, tulnukate puhul on see raske. Igal juhul meie naisteadlane roomab minema. Sel hetkel võtab temaga raadioside kaudu ühendust Fassbenderi pea - tal on ilmselt mingi suht igavene jõuallikas - kes ütleb, et hopaa, sa saad siit planeedilt minema küll, neid tulnukate laevu on nimelt veel, lihtsalt võta mind kaasa. Kaval lüke: tal hakkaks seal koopa põrandal vedeledes ilmselt suhteliselt kiiresti ilgelt igav.

Naisteadlane teatab, et ta ei taha Maale tagasi minna. Sest ta tahab leida ülejäänud superinimesed ja ikkagi küsida, et kes me oleme ja kust me tuleme. Fassbender ütleb selle peale, et okei, muidugi, davai, ja teeb jälle koorevargil käinud kassi nägu. RAUDSELT ma usaldaks seda tüüpi. Naine pakib ta pea ilusti kotti ja järgmises kaadris nad juba lendavad teadmata suunas minema.

THE END!!!

Lõpus on üks ilus puänt ka, aga seda ma ette ei ütle: äkki ikka mõni tahab asja ise ära vaadata ja siis on ju hea, kui mõni üllatus varuks.

Ühe sõnaga, mis ma öelda oskan. Ma saan aru, et science fiction on ikkagi fiction, aga noh, science, noh! Mulle sci-fi žanrina väga meeldib, ma olen teda täitsa lugenud ka; ma ei mõtle, et korraks Asimovit nuusutanud, ikka veidi rohkem noh. Äkki oleks filmi eelarvest stsenaristile veidi rohkem jagunud, et noh, loeks korra üle stsenaariumi või midagi...


Snow White And The Huntsman mõni teine kord. Siis saate ise otsustada, kumb film lollim oli.


Tuesday, September 4, 2012

Fifty Shades of Grey

Lubadus, nagu mulle pidevalt igast küljest meenutatakse, on lubadus. Nii et palun. Endal oli küll imelik sellist raamatut lugeda, sest elu on lõppude lõpuks lühike, aga siis avastasin Ekspressi lugedes, et Priit Hõbemägi on ka seda arvustanud. Ta on ikkagi kultuurne inimene, erinevalt minust - kõlbas tal lugeda, kõlbab mul ka. Lugesin arvustuse läbi ka. Alguses oli Priidust lausa kahju, ma mõtlesin, et keegi ähvardas talle peksa anda või midagi, et ta seda, khm, raamatut loeks, aga kuskil lõpupoole ta tunnistas, et esimene raamat talle isegi nagu meeldis...no mis ma oskan öelda: ma olen viisakas inimene ja maitse üle ei vaidle. Priit on lõppude lõpuks ikkagi kultuurne inimene ja ma ei tea, äkki keegi ähvardaski talle peksa anda.

Sisukirjeldus väiksema arvu sõnadega kui pealkirjas on: Faking õudne!

Sisukirjeldus natuke suurema arvu sõnadega:
Klassikaline naisteporno. Kes ei tea, misasi on naisteporno: meestepornos on kesksel kohal ilusa kehaga pidevalt kiimas naine, kes tahab kõiki mehi igasse auku ilma, et mehed selleks mingit erilist vaeva näeks ja eeltööd peaks tegema. Naistepornos on ilusa kehaga pidevalt kiimas mees, kes tahab naist tingimusteta ja igal pool, ilma et naine selleks mingit erilist vaeva näeks ja eeltööd peaks tegema. Naine on mingi suvaline chick nagu sina ja mina: keskmise välimusega ja keskmise, kui üldse mingi ambitsiooniga ja keskmise eluga. Ja kuna teatud autoritel on mingi haige vajadus näidata naist täiesti kohmaka ja kogenematu naiivitarina (et mees teda kogu aeg juhtida ja õpetada ja kaitsta saaks), siis "Grey" peategelanna on seda ka. Meeskangelane seevastu on päratu ilus, seksikas, suurepärase kehaga, ropp rikas, sarmikas jne jne alfaisane, kes muidugi on voodis ka nii hea, et naine saab ka süütuse võtmise käigus kolm orgasmi, ja kes mingil seletamatul põhjusel tahab just sedasama igavat naist.
Ja siis öeldakse, et porno vaatamine jätab meestele elust ebareaalse mulje, eksole.

Noh igal juhul seal raamatus siis peategelanna, Anastasia nimeks, kohtub saatuse tahtel peategelasega, Christian Greyga. Kuna tegu on ikkagi pornoga, siis ei ole vaja aega ja fantaasiat pühendada sellele süvenemisele, miks need kaks inimest siis niiväga teineteist tahavad ja mis neil ühist on ja kuidas nende tutvumine ja teineteisest huvitumine kuidagi loogiline või usutav tunduks. Pigem tuletab nende kohtumine meelde Larry Durrelli sõber Donaldi geniaalset kirjandusteost, mis algas umbes nii: "Äkki, äkki äkki äkki äkki. Äkki oli seal tema, ja äkki, äkki äkki, oli seal temake, äkki äkki äkki." Ja siis oli neil äkki mingi kirg ja kebens. Siinkohal soovisin ma palavalt, et E.L Jamesile oleks keegi öelnud nii, nagu Larry ütles Donaldile: noh, et äkki peaks neid tegelasi kuidagi avama, niimoodi sügavuti, enne kui nad sasipuntras diivanile saata. Aga Larry Durrelli asemel luges autor muidugi Stephanie Meyerit.
Kohtuvad siis jah üks ilus ja teine niisama suvaline noor inimene ja silmapilkselt tekkib räme kirg. Edasi toimuvad järgmised põnevad asjad: nad söövad, arutavad veidi seksi-asju, seksivad, söövad, irisevad teineteise kallal armukadedalt, seksivad, seksivad, söövad, tülitsevad, seksivad, söövad, reisivad siia-sinna, käivad mingitel üritustel, seksivad jällegi kõigile üllatuseks, jauravad mingitel mõttetutel teemadel (söök ja seks, peamiselt), kihluvad, abielluvad, the end!
Ja kuna seda kõike on 500+500+700 lehekülje pikkuse triloogia jaoks veidi nagu vähevõitu, tuleb a) kepiepisoode pidevalt peensusteni kirjeldada ja b) tuua loosse sisse mingeid mõttetuid kuritegelasi, kes paari õnne ohustavad ja kelle eest naist muidugi kogu aeg KAITSMA peab.
Ja siis muidugi see väike nüansike, et igal sammul on vaja näidata, kuiväga kallikesed ikka teineteist tahavad. Kusjuures, pidevast kiimlemisest ja teineteisel käsi püksis elamisest hoolimata on nad üle mõistuse armukadedad ja teisepoole tunnetes ebakindlad - noh, et kas ta ikka tahab mind, hoolimata neist ilmselgetest märkidest nagu see, et tüübil on põhimõtteliselt naise nägemisest juba püsti ja naine hakkab juba esimese suudluse peale oma loigus libisema. Ma ei tea, kas autor eeldab, et lugeja on täisidioot või see armukadetsemine ja teineteisele igal teisel leheküljel kinnitamine, kui väga kiimas ikka ollakse, käib sellise žanri juurde.

Miks see raamat siis nii intrigeerivaks tituleeriti?
Sest seal on see BDSM-i teema! Ihsand jumal see on nagu nii põnev ja skandaalne ju!
Eem...kuidas nüüd öelda, ma ei ole ala palav austaja, aga kasvõi põgus materjalidega tutvumine jätab Fifty Shadesist veidike nagu kahvatu mulje. Alguses on küll suured submissive role play plaanid, aga kuna kangelanna tõmbab neile kohe alguses üsna ühemõtteliselt kriipsu peale, siis piirdutakse kerge spankingu ja sidumismängudega, ja neid ka esineb harva, pigem käib pidevalt tavaline ja jõle tüütu kepp. No kaua sa ikka sama asja vaatad, ptüi, loed.
Teiseks muidugi see meespeategelane on nii OHTLIK ja nii OMADEGA PEES ja KEERULINE mees. Mis omakorda tähendab seda, et jõutakse naiste meelisteemani ehk selleni, et jah, kallid naiivitarid, ongi nii, et võtad mingi ilge vastiku ja raske iseloomuga egoistliku sitapea, ja kui sa teda piisavalt ARMASTAD, siis sa kasvatad ta ümber, ja siis tuleb õnn õuele (mis muidugi triloogia lõpuks juhtub ka).
Selle ideega on mul mõni kana kitkuda: esiteks, päris elus see päris nii ei käi. Teiseks: BDSM on seksuaalne eelistus. See on niisama kink, millega tegelevad ostustusvõimelised täiskasvanud inimesed. See ei ole imelik ja see ei ole mingi kuradi puue, mis on seletatav raskete lapsepõlvetraumadega ja sellest ei pea meest terveks ravima. See ei käi nii. Isegi kui E.L James nii kirjutab. Tegelikult ikka ei käi.


Kas siis vähemalt sõnakasutus on hea?
Lugesin kuskilt, et "sõbranna ütles, et eestikeelne versioon on jah halb, aga inglise keeles on hea".
Mina lugesin ilmselt mingit teist ingliskeelset versiooni, igal juhul hakkas autor mulle ise ühte kirjandustegelast meenutama, nimelt kuulsat Inimsööja Ellotškat raamatust "Kaksteist tooli". Nagu me mäletame, oli Ellotška hüüdnimeks Inimsööja seetõttu, et keskmine inimsööjate suguharu liige vajab igapäevaseks toimetulekuks umbes kolmesadat sõna, ja Ellotška sai ka umbes nii mitmega hakkama. Kuna E. L James on Ellotška koolkonna suur austaja ja Grey seetõttu haruldaselt nüri lugemine, soovitaksingi siinkohal joomismängu:
Võta suuremat sorti lonks õlut või pitsike endale meelepärast alkoholi iga kord, kui:
*kangelanna Inner Goddess midagi teeb;
*"my breath hitches";
*"I blush";
*mainitakse, kuidas "he is so hot" või "How can he do this to me";
*mainitakse söömist; boonusklõmaka võib võtta lause "you must eat!" või mõne selle variatsiooni juures;
*peategelased kõnetavad teineteist täisnimega;
*keegi "murmurs";
*kangelanna "bites her lip";
*"You are mine!"
*"Holy crap!"/"Holy cow!"

Endasuurustel naisterahvastel soovitaks pigem õllega piirduda, muidu jääb väga kiiresti väga purju. Samas ise teate, raamatu teeb selline seisund muidugi ainult paremaks.

Kui pilt räägiks rohkem kui tuhat sõna?
Ma pean laenama valu skaalat:


Skaalal tähistab 0. pilt meeleseisundit, mis mind valdas lugemist alustades, 11. pilt seda, kui ma olin jõudnud kuhugi teise raamatu keskele ja leidsin, et üks suur mahlane paise kannika otsas kuumal pliidiraual istuda oleks võib-olla vähem piinarikas, ja 12. pilt seda hetke, kui ma leidsin, et nüüd peab lugemise korraks pooleli jätma, sest mul tuleb silmadest verd.

Kas nalja ei saanudki?
Oh, sai ikka, aga peamiselt inspireeris teos sedasorti sügavaid arutelusid:
Birx: sest ta kontrollib naise orgasme ka
AbFab jah ikka:D
AbFab please let me have one!
AbFab: no.
Birx: please, christian, please..
AbFab: no
Birx: oh, christian
AbFab: nnnnn no
Birx: please

Lõppsõna?
Palun jätke see raamat poodi. See on halvasti kirjutatud ja küündimatu lugu, mis põhiolemuselt on koopia koopia koopia. Iga vähegi rohkemaga kui seljakeelikuga mõtlev inimene on paremat kirjandust väärt. Kui väga suur häda on erootilist kirjandust lugeda, siis Henry Miller ja Anais Nin ja kesned seal kõik on. Kui seksistseenid huvitavad, siis internet on sedasorti asju täis, vaadake rõõmuga. Kui väga suur häda on naistekaid lugeda, siis neid on ka enne kirjutatud - ma ei tea soovitada küll kahjuks. Kui väga suur häda on sarnast lugu lugeda, siis ausalt, ma ei oleks kunagi arvanud, et ma SOOVITAN kellelgi "Twilighti" lugeda, aga no lugege siis seda juba, ikkagi mõnes mõttes originaalsem. Miinusena muidugi Edward Bellale anaaltappi urruauku ei topi - jällegi, ma ei tea, ma ei ole lugenud, aga oletada võib. Samas kui anaaltapid huvitavad, siis jällegi, parem erootiline kirjandus jnejne.
Sellel helgel noodil seekord lõpetame.

P.S Targemaid allikaid konsulteerinuna sai mälu värskendatud: Ellotška sai hakkama hoopis kolmekümne sõnaga, mitte kolmesajaga. See kahjuks Grey sõnakasutust vaadates siiski midagi ei muuda.

Wednesday, August 15, 2012

Fifty shades of pain

See ei ole mingi kena postitus, vaid appikarje.

Ühesõnaga, võtsin endale lugeda ja arvustada Fifty Shades of Grey - et kallist blogilugejat halva eest hoida, eksole.

Probleem seisneb selles, et ma olen teise raamatuga poole peal ja ma tõesti enam ei suuda. See ei ole kaine peaga konsumeeritav kraam. Käsi kisub vägisi kabuuri poole. Ma oman küll imelist kiir-diagonaallugemisvõimet, aga kuskil tuleb piir ette sellele ka.

Jehoowa andku mulle jõudu, mis ma muud oskan öelda.

Tuesday, July 31, 2012

Pingemaandus

Suuremal või vähemal määral objektiivse minapildiga inimesed on kindlasti kogenud olukordi, kus takistused professionaalses elus lähevad hirmsal moel hinge ja isegi kevlar-tüüpi naha olemasolul lööb silme ees suurest vihast mustaks.
Aeg-ajalt ajab elu sarved nii püsti, et tahaks vahelduse mõttes olla bipolaarne eneseimetleja ja kõigile lihtsalt kõrges kaares pähe kuseda.
Kasvatus ja vaimne seisund esialgu ei luba.
Olen enda jaoks avastanud alternatiivse pingemaanduse ülalmainit olukordadeks. Alati kui sitt on ülekeemise äärel, võtan lahti tuubi ja vaatan Žirinovski kõnesid Vene Duumas. Mitte, et ma tema poliitilisi seisukohti toetaks...okei, mõned seisukohad on õiged ka, aga üleüldiselt on üsna kaugele näha, miks ta juba 20 aastat opositsioonis istub.
Mind lummab tema kõnede juures esitusmaneer ja tema üleüldised oraatorivõimed. Võibki mees Duuma ette pukki ronida, käsi vehkida ja näpuga näidates teenelistele poliitikutele väga värvikalt ja väljendusrikkalt öelda, millise looma ekskremendiga tal oponendi poliitiline seisukoht seostub.
Ja ma tegelikult ei taha siin väga poliitiliseks minna. Žiriku kõned lohutavad ja innustavad selles plaanis, et isegi kui oled ise loll, ei pea teiste inimeste lollusega teps mitte leppima ja kui muu enam ei aita, siis karjumine ja intensiivne žestikuleerimine peletab vähem agarad lollid kindlasti eemale. Ja agaraid tuleb lihtsalt ignoreerida.

Igatahes - Žirinovski kõned! Soovitan soojalt. Parem kui igasugune stand-up. Kordab ennast väga harva.

Lõpetuseks veel üks õpetlikku laadi anekdoot, mille ma tuubi kommentaaridest üles korjasin:
Плывет по реке говно, а по мосту идет Иван. Говно говорит:
- Иван, я тебя съем.
- А вот и нет - сказал Иван и... съел говно.


Monday, July 30, 2012

Tere, suvi

Kuna GS muretseb, et siia enam keegi ei kirjuta, siis palun väga: blogjobi sõbralik kollektiiv tegeleb viimasel ajal peamiselt päevitamise, õlletamise, sugulise sigimise ja niisama ringi vedelemisega. Igalt üksikult autorilt eraldi küsides selgus, et neil on "nii igav elu lihtsalt, et pole midagi öelda."
Mul pole kunagi midagi öelda, aga see ei ole mind kunagi seganud.

Anton peaaegu blogis. Nimelt juhtus ta vaatama kõigi aja surnukslööjate lemmik-ajuvabakanalit TLC (võhikutele vihjeks: saated kannavad pealkirju nagu "I didn't know I was pregnant", "16 and pregnant", "Obese and expecting", "Transgendered and pregnant", "Too fat for 15: fighting back", jne. Kvaliteetne kraam ühesõnaga). TLC pealt juhtus tulema varem nägemata jäänud "Transgendered and pregnant". Antoni lühikirjeldus oli umbes selline: "Seal oli mees, kes lõikas ennast naiseks, ja naine, kes lõikas ennast meheks. Nad olid koos. Ja nad ei pidanud enam lapsi saama ja seksisid ja see naine, kes lõikas ennast meheks, jäi ikka rasedaks. Ja pärast see mees, kes lõikas ennast naiseks, imetas last. Tal tuli üle rinna mingi voolik, kust tuli piima. See oli õudne. Ma jõin jumal teab kui mitu õlut ära selle jooksul. Ei tea, kas seda torrentis on?"

Ufoloogia, noh!

Torrentis, muide, ei ole. Ega vist väga ei tahaks ka.

Samuti on Tartus Möku kõrval avatud esimene okei õllepood, kus müüakse ainult ja ainult head õlut. Maitse üle võib muidugi diskuteerida, aga on kvaliteetne kraam. Õllearvustusi saab lugeda siit.
Ma olen juba jumal teab kui palju vaevaga teenitud raha sinna keldrisse tassinud.

Humalaste tervitustega
teie AbFab.

Sunday, May 27, 2012

Suvaline eurovisioonipostitus

Ei tehta enam häid laule, ei tehta. Meenutuseks kaks lemmiklaulu, esimene meelelahutusväärtuse pärast ja teine lihtsalt kvaliteedi poolest. P.S Patricia Kaasi peale mul tõusevad karvad püsti ja noh naiivne mina mõtles laulu esimest korda kuuldes, et ei tea mis mõte neil teistel üldse oli ronida sinna Eurovisioonile oma "lauludega", a siis tuli meelde, et tegu on ikkagi Eurovisiooniga, ja noh, well...the rest is history.

Friday, April 20, 2012

Pealkirjakunst

Sellenädalases Ekspressis arvustab Paavo Matsin Cronenbergi uut filmi "A Dangerous Method":
Mees, kes teadis nussisõnu.

Kirjatükis on muidki pärle, nt " Kui kedagi häirib, et filmis on liiga palju seksuaalsust, siis peab ikkagi silmas pidama, et Jung oligi ilmselt väga kõva seksihärra."

Blogjobi seksuaalselt vabameelne toimetus kiidab ja kavatseb seksihärrasid ka kinomajja vaatama minna.

Tuesday, April 10, 2012

Õige naise lõhn

Tähendab, aitab jamast. Suvi tuleb ja mis saaks olla parem ühest tõeliselt naiselikust lõhnast? Visake minema oma Kenzod ja Nina Riccid ja muu kunstlik sitt! See on õige naise lõhn!

KINDLASTI tehke leht tööl lahti, eriti kui ülemus selja taga passib. Täiesti safe for work. Ja reklaamvideo vaadake ka ilusti lõpuni. Ja siis hankige see omale. In a sleek glass vial.

Monday, April 9, 2012

Näljamängud

Nädalavahetusest pold muud midagi kaasa võtta kui hea sõbra soovitus, et on üks täitsa norm film kinos - Näljamängud. Lõpp pidavat veits veniv olema, aga no kui usaldusväärne soovitus ütleb, et on vaadatav, siis polegi muud kui naine käevangu ja kinumajja minek.
Plotti siinkohal ei tutvusta ja ütlen kohe ära, et ei meeldinud. Kui nüüd aus olla, siis ainus läbiv emotsioon kogu filmi vältel oli see, et kas mu sõbrale PÄRISELT meeldis see film või oli tegu peenetundelise vimkaga.
Filmis toimunud last man standing võitlus kaamerate ees mandunud populatsioonile meelelahutuse pakkumiseks on nii äraleierdatud kontsept, et ma olen sellest isegi riäliti-porno remake'i näinud. Ühes Hollandi hotellis sattusin kohalikule pornokanalile, kus põhjusmõtteliselt toimus sama teema, puude otsas oli kaamerad ja kiimased hollandlased jooksid mööda saart ringi ja kui teise mängija kätte said, sugesid talle в ухо, в глаз и в жопу раз. Mäng lõppes sõbraliku bukkake'ga ja üks oli võidumees.
Ma ise kahtlustan, et Näljamängude raamatu autor, kes muide on naine, aga see pole vist oluline, kirjutas selle asjanduse inspireerituna Videviku-saagast, aga kuna vampiiriteema oli juba võetud ja et filmitegelased päris alguses kohe ei leiaks teineteist, leiutas ta mingi pseudoulme sisutäiteks. Ma ei ütle, et ulme peaks olema realistlik, aga loogilisus on siiski hea ulme põhialus.
Ja veel - autor, kes muide on naine, aga see pole oluline vist, kirjutas enne Näljamängude saagat viiest raamatust koosneva pentaloogia 11-aastasest poisist, kes sattub võlumaailma seiklema. Does that ring any bells?  Ma ei pea siinkohal kohatuks mainida, et lugupeetud autori nimega on seotud mõningad plagiaadisüüdistused.

Noh, midagi pole teha, ei meeldinud film. Palju oli pööratud tähelepanu tähtsusetutele pisidetailidele ja ma ei tea, kellel tuli see hea mõte, et võtaks Lenny Kravitz'i filmi sümpaatset moeneegrit mängima. Õõõh. Mu naine väga tabavalt kommenteeris, et ilmselt oli Donald Sutherland nõus filmi tulema ainult tingimusel, kui saab oma riided kaasa võtta. Teised tegelased olid igatpidi üle võlli kostüümides ja siis oli Doonald oma sorakil habeme, sassis juuste ja vestikesega.
Eriefektid olid ka alarõhulised kergelt (imesid noh).

Mind ei häiri, et halvast raamatust on tehtud halb film. Teinid kindlasti hindavad ja kui tänu sellele filmile mõni teismeline innustunult kolm raamatut läbi loeb, on ju ainult hea. Tulevased blogijad on sellevõrra kirjaoskajamad kui siinkirjutaja.
Mind häirib, et mu hea ja kauaaegne sõber, kel kontrollitult hea maitsemeel, mind sedasi alt vedas.

Kallis sõber, tänutäheks soovitan sulle Adam Sandleri filme. Võta ükskõik, milline. Või veel parem, vaata kogu filmograafia korraga läbi. Kõik on "vaadatavad", nagu sa ise meelsasti ütled.

Thursday, April 5, 2012

Hõissakauboi

Elutee keerdkäigud on parasjagu sõlme ennast tõmmanud ja nii ei jäägi mul muud üle kui pärast kevadkülvi lõppu tõmmata aerud tolmust puhtaks ja mustale mandrile kolmanda maailma asju vaatama purjetada. Teen sellise lühikese ja poolprofessionaalse lebo-komandeeringu.
Kuidas aru saada, et minek on kolmanda maailma riiki? Kui riiki sisenemisel peavad olema tehtud vaktsineerimised haiguste vastu, mille kohta arenenud maailma arstidel on ainult raamatuteadmised, siis see on üsna kindel vihje.
Noh, eks ma siis lugesin internetist õudusega infot kokku igasugu erinevate tüügastripperite kohta, mis mind seal tabada võivad ja otsustasin, et kuigi elu saab peamiselt hotellis olema ja kohalike kehavedelikke näen ehk ainult aknast või telekast, peaks ikkagi sutsud ära saama. No ja siis see väike tõsiasi ka, et kui mooramaa piirivalvur võtab ja Kreisiraadio tõstekooli parafraseerides küsib: "Kas vaktsineerimised on tehtud?", mina küsin omakorda: "Mille vastu?" ja tema vastab: "Kõige vastu!", on mul taskust kohe krabada lemmiklooma passi-laadne tunnistus, kus on kõik õiged asjad kirjas.

Panin aja kirja kompetentsesse asutusse ja järjekorras oodates lugesin veel mitmest-setmest foorumist ja infolehtedelt lisateavet, et Jebuse nimel midagi süstimata ei jääks. Kabinetis võttis vastu noor daam, kes ühe hingetõmbega vuristas mulle ette kogu selle info, mida ma just netist lugenud olin, tegi kardetud kuue süsti asemel kolm (vaktsiinitootjad on šampoonitootjatelt šnitti võtnud ja paljud asjad 2 in 1 teinud) ja jutustas veel juurde lugusid ning õpetussõnu juhtudeks kui äge pasandus või mõni muu ootamatu haigus mind seal tabab.
Kogu seda jutuvada kuulates ja üliinnukalt kaasanoogutades mõtlesin veel, et raisk, liiga palju ja soravalt räägib, raudselt on siin mingi trikk. Ei eksinud - arvel oligi reisikonsultatsiooni eest 13 jevrikut kirjas ja enne veel kui ma protesteerida jõudsin, oli juba uus mats kabinetis ja hakkas arstitädi jutt otsast peale.
Krt, ma ju tean, et kui mul valest august vedelat pritsib, siis peab aktiveeritud sütt sööma, ma ei taha maksta selle juba kognitiivselt omandatud teadmise eest kolmteist eurot. Kõhulahtisusest oleks ma võinud talle ise õpetlikke lugusid rääkida - viimasel soojamaa puhkusel tabas hotellirahvast selline kõhulahtisus, et ka vanad ja soliidsed härrasmehed toppisid kõhklemata oma naiste hügieenisidemeid endale püksi, sest oli ikka täitsa lahti.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et nii neid inimesi liistule tõmmataksegi - räägitakse suud-silmad suvalist möla täis, esitatakse arve, mille summa on piisavalt arvestatav, et vahutamine ära tasuks ja samas piisavalt väike, et normaalne inimene protsessima ei hakkaks.
Ma olen küll hingelt piisavalt juut, et ka väiksema summa pärast võiks kisa tõsta, aga hirm nõelte ees oli seekord ihnsusest üle.

Inspireerituna reisimisest ja Kreisiraadiost üks muusikasoovitus ka:

Wednesday, April 4, 2012

Rahvatarkusi

See, kes jätab telefoniarve maksmata, see välja helistada enam ei saa.

See, kes tahab maksta oma üle aja läinud telefoniarvet, peab maksma kaks kuud korraga.

Tuesday, April 3, 2012

Dilemmad

Mulle meeldivad prillid, sest:
-nendega näeb kaugele, mh tunneb ära liiklusmärke enne, kui auto nendega kohakuti on (võib tekitada ebameeldivusi) ja tunneb ära inimesi lähemalt kui viis meetrit (jällegi võib tekitada ebameeldivusi, ehkki erisuguseid).
Mulle ei meeldi prillid, sest:
-vastavatel aastaaegadel, kui taevast igasugu kakki sajab (st kogu aeg) jääb see kakk prillidele ka pidama ja see tekitab veel eriti ebameeldivusi;
- teleka ees peab viisakalt istuma, mitte poolküljeli lösutama, sest vastasel juhul läheb prill viltu pähe ja sittagi ei näe. Selili võib muidugi lösutada, aga ma ei taha, et miski piiraks mu vabadust teha absoluutselt mitte midagi just sellises asendis, nagu ma tahan;
-mina olengi see inimene, kes trambib mööda tuba ringi ja möliseb, et "kus mu prillid on?", sest no krt neid ei ole kunagi kuskil. Ja ei, neid ei ole mul ees ka selle otsimise ajal. Tunnen, et pensionäride stiilis prillipaelakese või ketikese jaoks olen liiga rebel veel.

Mulle meeldivad läätsed, sest:
-nendega näeb kaugele.
Mulle ei meeldi läätsed, sest:
-see silma panemise idee on pehmelt öeldes kriipi;
-küllalt on nähtud purjus sõpru, kes järgmisel hommikul avastavad, et läksid kogemata läätsedega magama ja ärkasid ühe läätsega või kes pillavad läätse kogemata maha ja siis otsivad seda laua alt või vaiba seest ja TOPIVAD SILMA TAGASI;
-ühesõnaga nad käivad silma ja see on nõu-nõu.

Ja selle krdi laserdamise jaoks ma ei ole piisavalt lühinägelik.

Ühesõnaga dilemmat ei ole, niisama tahtsin vinguda.

Tuesday, March 27, 2012

This Time for Africa

Kuna elame "lõpuaegadel", mida üksmeelselt ja tõekalkvel silmi meile kinnitavad teineteist muidu mittesallivad religioossed rühmitused, on täiesti maarahvapärane ja ellujäämislik igast tunnusmärke täheldada. Alles see oli, kui fjordimaal oli keiss - raha kui ratsaobuse sitta, tee või iga fjordi alla tunnel, kuid võid - nemaa. Vasttärganud trend - munatus - luurib salamisi kodumaiste Prismade ümber ja kissitab oma kanavarbalisi silmi. Mis järgmiseks, küsib ettevaatline kodanik ja piilub üle sahvriukse ämmamamma eelmise ilmasõja ajal kokkuveetud soolahunnikut. No-no-no, ütleks ma siinkohal varalahkund veinimaja-preili sõnadega. Soola, head sõbrad, saame mereveest või metsaloomade toidukohast(lakukivi!!); tikkude jaoks on meil Viljandi; küülaid vorbitakse meil ka niipalju, et iga IKEA neid täis on. Notsud ei sõida enam Porilskisse, kardularohkusest ei hakka rääkimagi.
Tuukanionu kahtlustab hoopis, et lõunamaistest produktidest võib ennemalt puudus saabuda. Araabiamaadelt, jah, meile suurt miskit peale nafta vist ei tuua, küll aga võivad näiteks kodanikud kohvi- ja kakaoubade korjajad ühel päeval avastada, et elu pakub neile niigi väljakutset, arenemaks hoopis vaimselt. Ja kuna inimareng on teatavasti püha, tuleb arengu takistajad igaks juhuks Gehennasse saata.Kõigi maade kohviarmastajad, kasvatage, korjake, jahvatage ja sööge-jooge ise, oleks nende varjatud sõnum meile. (Sigurijuur muidugi päästab - täname Maaema.)
Mina panin hiljuti kirja rahvapärimuse Krootuse kandist, viimase ilmasõja aegse.
Kõnetab läbi ajaloo ka tänapäeva, eks?

Spielen spielen balalaika
nema kuura, nema jaika
nema eier, nema schpeck
partizanen alles weck

P.S. Hiljuti saabus rõõmu- ja lunastussõnum kannatavaile - saamuelpliuhkam on tagasi.

Saturday, March 24, 2012

Kohutavad vaimsed traumad

Postimehe spordileht on täis MASENDAVAID uudiseid. Sitta sest Barutost, ta on noor mees, küll jõuab veel, aga Tiger Woods on küll täielik loom, nimelt ahistanud ühte toakaaslast.
Õudne mõelda, mis armid ja hingehaavad see pornovahtimine heteromehesse jätta võis. Samuti ei taha ette kujutada, mis tunne tal olla võis, kui Tiger oma loomajõuga (lausa tiigri jõuga, võiks öelda) Christian Zacki toolile surus ja pornokanalid avas. Võimalik, et teipis silmalaud ka lahti, parimates NKVD traditsioonides. Foto on selle uudise juurde ka hästi valitud, naeratus on nii kaval, nii kaval...

Thursday, March 22, 2012

Viska nööri, viska nööri, vend heitleb patulaine pääl..

Huuhaa!!

Meie teiega elame suures ja kohutavalt mitmekesises maailmas, kus inimeste arv on nagu mereliiv.
Miks on nii, et vanasti räägiti muru rohelisem ja päike kollasem olevat? Ehk seepärast, et seda loogikat järgides võime nii aastasse 500 e.m.a jõudes tunnistada me ümber paradiisi??
Tegelikult tahaks ju jubedamalt toetuda "lihtsale, heale." Ehk siis püsiväärtustele.
Arutelu püsiväärtuste üle viiks ma just muusikaalale - vana, protoroki-hipi-kanepisuitsu-ideaalide-avastuste aeg versus uus, kõikelubatavuse kaalikapõllul võrsuv eiteamis семикрылыйвосьмихуй.

Mina peaks arutlust alustama diivanilt. Sealt, justnimelt sealt jälgin ma eeljoni pakutavat telemundoteenust - miski 60 mõttetut kanalit, millest tõsisele vaatajale ehk kaks-kolm kõlbavad. Ülejäänud on tõhusaks meelelahutamiseks kah kellelegi...mul on tegelikult päris mitu head ideed, miliseid tagumikutelemänge veel huvilistele pakkuda.
Aga nalja saab va telemaastikul niigi päris heasti, ehkki juba poolaasta jagu ei ole söögikaardil enam vene selgeltnägijakanalit TDK - daamid kurvastavad, kuna asjalikku suhtenõu peab nüüd jälle "Naised"-ajakirjast otsima. ALO-tv on naljakas, Olev Ulp küll mitte, kuid klõps! ja Tallinna TV, klõps! ja ETV2, klõps! ja mu üks suurtest lemmikutest - Art channel...(see on küll mõnele liiast diip jällegi, kui harjund pole, proovige esmalt 10 sek seansside kaupa).
Suurimat rahuldust kommertsteadete ja Obamastani tüüritud uudiste vahale pakuvad mu tänase arutluse tähed - TV7 ja Life-TV. (Ma ei tahaks täna, vabandust, arutada siin, kas jumal on nüüd olemas või mitte, sest intuitiivset kaemust saab tõendada vaid protsessi lõpptulemus; meie eksistents veel esialgu kestab.) Jumala enda sõna vahele pakutakse neis kanaleis lahedat ülistusbiiti(vastavad ülemaailmsed tähendused siis praise- ja worshipmusic).
TV7 on muidugi freaky stuff - päeval seikleb lastele Herra Hissanen, õhtupoole ootab meid Cafe Raamattu ja Polvijärven Pastor, jutusaadete sekka näeb sigalahedaid ülistusmuuvisid näiteks Reijo Ikonenilt.
Reijo on muidugi staarlaulja ja kõditab me meeleelundeid kõrgkultuuriga, õnneks antakse kitarre ka amatööride ja taidlejate kätte, kelle elurõõm ja suunatud tänulikkus ei jäta mind iialgi külmaks.
Jah, jeesusbiit ongi see, millest täna jutustan. Need kandle-, naabli- ja simblihelid, lihtsakoelised, kehhatungivad ja tiivustavad - kas ehk seal ongi me väljapääs seksistlike pruunlaste, seksuaalliberastide, eksvangide ja pohhuistlike narkarite-löömameeste esitatud "muusikast"?
Jah, tundub, kui me jälgiksime pisut kauem LIFE-TV-d. Joyce Meyer, Kenneth ja Gloria Copeland, Joel Osteen, Benny Hinn ja Hillsong TV! Uskumatu, millist vaimujõudu, millist kõneosavust ja charizmata't need esinejad saalitäitele demonstreerivad! Hillsongi esitused mõjuvad teinekord tõeliselt lummavalt - muusikalised motiivid algavad tasahilju, läbi korduste lisanduvad järjest uued pillid-inimhääled, teinekord koorid; lood koguvad end ja paiskuvad siis täiel võimsusel kõrgustesse, jätmata kedagi ükskõikseks!! Püha Vaim on raudselt kohal, pole kahtlustki.
See ei ole teil, vabandust, estonian folk tune "hüplev minoorne labajalg", sealtoimuv tundub olema suurem, kui elu ise!!
Jeesusroki lüürika on muidugi üliigav, ei kuule seal muud, kui alleluuja, seiv mii, teik mii, tänkjuulord ja gloori. Seda eeskätt minusugustele asjatundmatutele, tegijad ja publikum on aga silmnähtavalt rahul - nemad suplevad "osaduses", "võidmises" ja õnnistuses. Kes on asjaga rohkem tuttav, teab, et kristlastel on kõik stiilid nö oma mehi täis - alates technoesitajatest, nagu Ultrabeat ja Andy Hunter, lõpetades unblack(ehk white-)metali proffidega nagu Ecthirion või goth-metallistidega, nagu Illuminandi.
Raske rokiga on tegelikult pastoritel keeruline olla, nagu viimastel kümnenditel üldse kõigega. Näiteks pastor Joseph Schimmel on rokkarite poole tuld ja tõrva pritsinud, väites, et Saatan vibutas oma kaheharulist peenist juba biitlite plaatidel. Rolling Stones ja Led Zeppelin olla veelgi hullemad, seejärel saavad napalmi 80-90ndate hevikad. Elus kurat ise on pastorihärra arvates aga Marilyn Manson. Kuna aga olla nn lõpuajad, siis ei lähe kurakäelaste väävlijärve heitmisega vast enam palju aega. (Kui sa, lugeja, nüüd kahtled, kas juutuub on ikka õiget asja täis, saad muusikaotsinguks valida hoopis godtube.com ja alla laadida ka kristlikku antiviirusprogrammi..)
Moodsaid rütme hakati ameerika kirikutesse tooma möödunud sajandi 60-ndatel; suurimateks muusikalembideks olla väidetavalt nelipühilased. Pole Eestigi õnnistusest ilma jäänud, 70-ndate alguses tegid Tallinas metodisti kiriku jeesusnoored punaimpeeriumis enneolematut asja - kirjutasid trummile "Living sound" ja asutasid ülistusbändi "Sela", mis kiiresti kuulsaks sai ja KGB tähelepanu pälvis. Kui aga täna küsitaks mult, mis mul esimesena usumussi mainides meenub, vastan kohe: õdede sõnajalgade sulnis määgimine. Sellega on nad teinud Eesti kristlikule "skeenele" karuteene ja nõnda ma laadisingi alla esimese ettejuhtuva kristuslembide plaadi, milleks osutus (jällegi ameerika!) duo All Sons & Daughters 2012 aasta plaat "Season One". Sest, tundes vana, tahan ometi ajaga kaasa käia ja kuulata, mis kõnetab tänapäeva kristlast, mis tal küll keelel-meelel?
Lootsin, et plaadi kuulamine toob kaasa hüpnootilise rännaku ekstaatilisse maailma läbi rütmi, tantsu ja helide. A eimiskit. Produktsioon, jah, muidugi tasemel, kõik kitarrid-klaverid-tšellod õrnalt tinisemas, taustaks juba tuttavad teooriad igavesest elust. Paraku, katarsist ega eufooriat ei saabunud, viga oli tõenäoliselt minus. Astusin mitu päeva, klapid peas ja ootasin, millal uks (või aken)avaneb. Või siiski? Eile õhtul tuli TÜ spordihoone nurga juures mulle üks tšikk vastu ja naeratas. Ju mul oli vist selline nägu peas.


Wednesday, March 21, 2012

Makin' bacon

Miski ei aja rohkem kirjutama kui argivärdjad, kes oma väikese ja paljudele märkamatu idiootsusega minu tundlikku ja neitsilikult puhast natuuri mustavad.

Sõitsin ma mingi päev päälinnast Tarbatusse. Kaunis päev, valge aeg ja tulevad vastu juhid kellel udutuled põlevad. Ma ei räägi siin öiseid idioote, kes pimedat kardavad ja kõikvõimalikud kellad-viled masinatel tööle panevad. Ma räägin just neist, kes päeval sõita ei näe.
Alati kui minu teele sattub midagi kohatut ja ma asja olemusele hästi pihta ei saa, üritan ma esmalt elimineerida võimalust, et äkki olen mina loll ja selle pärast ei saa aru. Kahetunnise vaagimise järel olin ma siis lõpuks oma peas kindel, et tegelikult valgel ajal ja ideaalse nähtavusega, ei ole udutulesid praktilisest seisukohast vaja. Aga miks nad siis põlevad? Neil autodel, mida mina juhtinud olen, ei lülitu udutuled automaatselt, tuleb teha lisaliigutus.
Mis siis ajendab inimest tegema seda lisaliigutust? Kas tõesti edevus? Kipun kahtlema...inimene, kes on ennast lolliks laenanud ja küprokirahade eest 18-tolliste velgedega linnamaasturi liisinud vaevalt nüüd edev on. Thats not the Estonian way.
Siis tuli meelde kuldreegel, mis igas liiklusõpikus kirjas on, et liikluses ole võimalikult nähtav. Ja mõtlesingi, et äkki need inimesed,  kes päeval udutuledega sõidavad, annavad oma tagasihoidlikult moel märku nägemisvaegusest. Põlevate udutulede näol on tegu appikarjega, kus oma eeskuju varal palutakse ka teistel ennast paremini nähtavaks teha.
Tegingi katse - tuli vastu keegi liikleja udutuledega. Lülitasin sisse ka oma udutuled...lähemale jõudes kaugtuled ja veel lähemale jõudes ka igaks juhuks ohutuled ja kui vastutulev auto oli peaaegu kohakuti minu autoga, hakkasin intensiivselt käsi vehkima. Liikuvas objektis omakorda liikuv objekt teeb kogu kupatuse veelgi paremini nähtavaks.
Ja tuleb tunnistada, et katse läks igati õnneks, sest vaegnägev vastutulija märkas ja tundus, et talle tuli suure üllatusena kaasliiklejate olemasolu maanteel. Kõige selle peale otsustas ta teepervele tõmmata ja väike puhkus teha. Puhanud silmadega näeb ikka palju paremini. Ja mul oli tõeline elupäästja tunne.

Käisin poes keedupeeti ja munakannelt ostmas. Minu ees seisis kodanik oluliselt rikkalikuma ostukorviga. Jõudes kassalindi juurde ladus ta kogu tavaari lindile ja jäi unelevalt kaugusesse vahtima. Tema kaubajada lõppu oli asetatud vein. Jumalate jook, mis mõeldud jõukatele. Veinipudel oli asetatud külili ja kassalindi liikumissuuna suhtes risti. Niipea kui kassatädi oma heeblit vajutas ja lint pärisuunas väikse spurdi tegi, juhtuski see imetabane asi, et kogu kaup liigub ühes suunas, aga veinipudel oma ligi kilose kaaluga liigub hoopis tagasi ja nihutab seda plastmassist juppstükki, mis kauba vahele pannakse endaga kaasa. Minul keedupeedi kilodest raske korvi sang peopessa soonimas ja on juba esimene ohe tulekul kui kaaskodanik järsku ärkab ja jõle abivalmi ilmega haarab veinipudeli ning asetab selle koos plastmassjublakaga jällegi ristilinti oma tavaari juurde.
V*ttu küll! Võib-olla oli hea uni kui impulsi jäävuse seadust koolis õpetati, aga murdosa sekundit tagasi omandatud kogemusest võiks ju tegelikult õppida. EI! Jälle veereb 57-nda aasta blanco mulle ette. Tüüp samal ajal jätkuvalt unistamas õhtust kallimaga kamina ees, kus palja persega jääkarunahkadel aeledes seesama märjuke seksieelse lõdvestuse mõttes kõrist alla kallatakse.
No ma ei tea. Kassajärjekorra eetika minu jaoks on, et teise inimese tavaari ei näpita...vähemalt mulle ei meeldi kui keegi minu peete kahmab, aga kui minu ees järgmine kord mõni selline jobu pidurit tõmbab, siis ma alles näitan talle...võtan ja panen ise tema pudelid ja kurgipurgid nii nagu peab. Ja siis veel küsin hästi etteheitvalt: "Noooh, on nüüd siis hea või?"
Selline julm mees olen. Värisetagu!

Monday, March 19, 2012

Ideid tasuta ühistranspordiks

Käisin ilusas pealinnas veidi trammiga sõitmas.
Esimese trammi-reisi ajal üritasin vältida mitut pohmakolli, kuse järgi haisevat inimest, ja ühte tüüpi, kellest evis lõhnu, mis kõik õlid kindlasti janutama ajasid.
Teise trammi-reisi ajal jäin seisma ohutuna tunduva naisterahva kõrvale, kes küsis esimese asjana, ega me piletikontrollid ei ole. Ütlesin ei ega pööranud daamile suuremat tähelepanu. Naine leidis veelgi jutuainet, nimelt hakkas vahtima minu pehmet helkurlooma, mis mantli küljes rippus. Teadagi - lastele ja lollidele meeldivad läikivad asjad. Enne kui ma kaaskodanikku takistada jõudsin, krabas ta helkurist kinni ja esitas järgmise mõtlema paneva küsimuse: "Kas see on täis topitud munn?"
Vastasin, et mitte eriti.
"Kas sa lasid selle EKI-s teha?"
Ütlesin, et ei, ja leidsin selle peale, et ema, näe, lähme istume hoopis sinna, ning evakueerusin koos emaga napaka seltskonnast. Too itsitas omaette lõbusalt. Võib ette kujutada, mis suunas mõtted tal peas liikusid.

Läksime koju ja leidsime postkastist "Pealinna". Asusin kohe ahnelt lugema, et saada teada kogu tõde Reformierakonna limukate kohta. Pidin pettuma: kogu leht oli täis ülistuslaule tasuta ühistranspordi hüvedest ja üleüldisest kommunismi võidukäigust.

Olen ideega üldiselt nõus. Nagu ülalolev intsident näitas: sellel skisol arvatavasti ei olnud sõidupiletit, miks ta muidu nii paranoiliseks muutus. Kui minu asemel oleks nüüd mingi MuPo agent olnud või kesiganes Tallinnas neid pileteid kontrollib, oleks vaene hull trammist lennanud ja mingitest munnidest poleks juttugi olnud. Nüüd on aga reaalne võimalus, et kõik haisevad, joogised, kusesed ja muidu karvased ja sulelised saavad rahus ühistranspordi-rõõme nautida. Nagu üks naisterahvas Vox Populis leidis: "Tasuta peaks olema kõik asjad, mille tasulisena pidamine läheb kallimaks maksma, kui see sisse toob. Noh, neid asju on palju. Noh...need asjad, mida inimesed nagunii kasutavad. Näiteks bussisõit. Siis rohkem inimesi sõidaks bussiga. Nüüd sõidetakse autoga."
Loogiline järeldus. Kui ikka avaneb tasuta võimalus kogu selle toreda kontingendiga ühes trollis sõita, jätab iga ärimees oma Lexuse garaaži seisma ja jookseb ühistransporti nautima.

Tegelikult see on natuke halb idee. Mina jätaks ühistranspordi tasuliseks, aga paneks igal liinil sõitma ka mõne tasuta sõiduvahendi - see võiks olla spets märgistusega. Siis kõige vaesemad (igas mõttes) teaks kohe, kuhu minna. Neis sõidukites võiks mängida Tallinna TV ja tingimata peaks jagatama Savisaare pildiga pudelist viina.

Friday, March 9, 2012

Vahepala

Varsti ma päriselt kirjutan midagi.
Aga seni rõõmustame meeste üle, kes on omandanud palju uusi ilusaid asju:

Ma kohe ei teadnud, kummal uudisel enne klikkida.

Wednesday, March 7, 2012

Kahekesi astuvad, ott ja..

Kollast internetti täidab kontsentriliste emotsioonilainetena leplandiga vastjuhtunu.
Et näe kus, meisterlauljal sihandene erekas, et oioioi.

Mul oli ka erekas.
Sain selle siis, kui olin 10 aastat vana.
Ainult vaatasin teist esiotsa..küll läikis ikka teine!!
Arusaadav, vana "Shkolniku" olin ma selleks hetkeks ikka tõsiselt ära trööbanud.
Uus "Ereliukas" oli tõesti hea ratas, sinine ja moodsa disainiga - samasugune, kui pildil.
Leedu oma.

Tuesday, February 28, 2012

"Alabama, sir! "

Ühel ilusal pühapäevapärastlõunal pandi Tartust Tallinnasse suunduvasse bussi istuma kaks noormeest – nii tubli 6-7 aastat kummalgi. Prillidega noormees jääb kõrvaklappidesse rahulikult istuma, tema ette sattunud tegelane on aga elava loomuga ja keerleb oma istekohal iselaadse, suundivahetava vurrina. Õnneks (või õnnetuseks, ei või ju iial teada) plaanib ta kõrvale, tühjale kohale, istuda nooremas keskeas pikk onu.

„Kas siin on vaba koht?”

Noormees vaatab hindavalt bussis kõrguvat( no onu oli tõesti pikk) potentsiaalset reisikaaslast.

„Jah. Aga ma sõidan Tallinnasse.Kas sa sõidad ka Tallinnase?”

„Ma sõidan ka Tallinnasse, jah.” Buss startis, onu sättis end istuma, võttis äsjaostetud raamatud välja ja seadis end end lugema.

Noormees jälgis onu toimetusi.

„Aga mulle tuleb emme vastu!!”

Onu mühatab viisakalt „ahah” ja noogutab, nii täieliku arusaamise märgiks.

Noormees vahib bussiaknast liikuvaid linnapilte, arutab midagi omaette, heidab pilgu enda taga istuvale eakaaslasele, keerab siis end ootamatult klassikalisse, bussifirma poolt eeldatavasse sõiduasendisse ja teatab, nii enda ette:

„Mul ei ole midagi lugeda!!”

Ja kõõritab kõrvalistujat kergelt etteheitva näoga

Onu ei tee igaks juhuks välja.

„Miks sa ei küsi, kas ma oskan lugeda!??”

„Kas sa oskad lugeda?” ei pea kaasreisija vastu.

„Ei.”

„Mis siis saab?”

„Kas sul laste raamatut ei ole kaasas?

„Ei.Vaata ise, ühtegi pilti ei ole.”

Noormees takseerib hindaval pilgul onu uusi, äsjaostetud raamatuid.

„Kuusteist...ja kaksteist..ma tean, kui palju on neli ja kümme, neliteist, onu, kas need olid kallid raamatud?”

„Natuke jah.” Mööda ujub Kärevere teemaja.

„Emme ostis mulle ka raamatuid. Onu, kas sul telefon on?”

„On.”

„Näita mulle..”

Onu, natuke ootamatust, kuid avalviisakast ja seeläbi vastamasundivast ettepanekust häiritud, kobab taskuis. „Ma ei tea, kus see on, kotis vist.”

„Kas seal seda..kandilist kohta ka on?” Noormehe silmad säravad ootusärevusest.

„Sa mõtled – mänge või?”

„Jahh!!”

Onu raputab pead. „Ma ei tea kus telefon on. Ma, tead, tahaksin tegelikult raamatut lugeda.”

Noormees vajub istuma. Mõnda aega vaatab ta bussiaknast möödalibisevaid metsi-maju, seejärel uurib (istmevahest piiludes) põhjamaisele natuurile omase põhjalikkusega kõrvaklappides tagantnaabrit, seejärel tolle kõrvalistujat, läpaka kallal klõbistavat prillidega neiut.

„Onu, kas sa tead,mis mu nimi on?”

„Ei.”

„Volli!”

„Tore.”

Panustada tuli nähtavasti rohkem. Ainult nõrgad jätavad teekonna pooleli.

„Onu, kui sa mulle oma telefoni näitad, siis ma ütlen sulle, mis mu nimi on.”

„Sinu nimi on Volli.”

„Eei, päris nimi!”

„Sa ütlesid, et Volli.”Onu püüab meeleheitlikult raamatusse süveneda.

„Volli on..on ühest multikast. Aga päris nimi!! Kas sa arvad ära?”

Onu ei tee igaks juhuks välja.

Noormees kulutab veel mõned minutid, avastamaks kõigi teadaolevate ilmakaarte igavust.

„Onu, kas sul süüa on kaasas?”

„Ei ole.”

Kõikevõitev naeratus:”Mul ka ei ole!”

Onu noogutab. „Nälgime koos.”

Noormees tegeleb mõne aja jällegi iseendaga – uurib kaasapandud koti sisu, seejärel kaotab ja leiab mõlemad kindad, seejärel mõlemad mütsid, lõpuks seltskondleb veidi muusikamaailmast eraldunud seljatagant-naabrimehega(„Mitu kodu sul on?” – „Kaks. – „Mul on kolm – kaks Tallinnas ja üks Tartus.”) Saanud tollelt küpsise vastu lonksu limonaadi, jääb poiss uuesti lugevat pinginaabrit silmitsema.

„Onu, kas sul on ka ema?”

„On küll.”

„Kas ta sõidab ka autoga?”

„Jah.”

„Kas tal on Audi? Minu emal on Audi!”

„Ei ole, tal on Mazda.”

„Aga kumb sõidab kiiremini, kas Audi või Mazda?”

„Audi vist.”

Noormees jääb rahulolevalt istuma.

„Ma teadsin seda!! Kui ma suureks kasvan ja lähen kooli...kaheksandasse klassi, siis ema annab oma Audi mulle!!”

Onu paneb raamatu kinni. „Aga kui sul halvad hinded on? Kas siis ka annab?”

„Mul on kõik viied. Ma olen juba õpetaja juures käinud, ta ütles,et kui ma tema kooli lähen, on mul kõik viied! Kas sa nüüd otsid oma telefoni üles?”

Kaasreisijad muigavad.

Onu kobab taskuis.”Ma ei tea, kus telefon on.”

„Äkki on siin taskus!!” Väiksed osavad käed kergitavad jopehõlmu. „Kuhu sa panid??”

Onu jääb rahulikuks. „Kuule. Varsti oleme Tallinnas. Teeme nii, et ma loen raamatut, eks!”

Noormees taltub, vaatab mõnda aega aknast välja ja ütleb siis:

„Kui sa telefoni üles leiad, helista mulle. Ma näitan, mis mängud minu telefonis on.”

Ja suunanud manitsev-etteheitva pilgu kaaslasele, lisab:

„Ja telefon on mul alati, ALATI taskus!!”

Wednesday, February 22, 2012

Ajalugu ei kordu, vaid riimub

Kolleegid on mul vahvad tüübid, eriti pensionieelik V.

Rahvapärasustega (mõistetagu siis selle all otse-külatänavalt-nalju) elunähtustele sirgjooneline lähenemine on tema leivanumber.

Vene juurtega kolleegidest ei hakka üldse rääkima, neil on rahvuslik killurebimine veelgi rohkem veres.

Üksvahe olid mul tööpäeva lõppedes hädatarvilikud teha mõned ilutoimingud – pea ja hammaste pesu, kätepesust rääkimata. ( Sest loomulikku ilu mul juba jätkub, vaja ainult esile tuua; kasearu võib koos suvistega mu poolest soome vanamutte peibutama minna).

Kolleegid vaatasid mu toiminguid mõningase imestusega.

Tõeline mees peseb end ju siis..no siis, kui peseb, ühesõnaga.

„Ma lähen õhtul naisega ühte asja tegema,” ütlesin neile selgituseks.” Eiei, mitte seda asja, millest teie, rikutud olemused, siin kogu aeg mõtlete.Ühte teist asja.”

Ahah, noogutasid kolleegid.

Mõne päeva pärast kordasin ülalkirjeldatud lahkumiskäitumismustrit.

Selgitasin samamoodi ka põhjused lahti - et ei tekiks kaksipidi-või eriarvamusi.

Kolleegid noogutasid jälle.

Kui saabus mu riskikäitumise kolmas fikseeritud juhtum, ei pidanud V. enam vastu.

„Me siin mõtlesime,” alustas ta ebalevalt, „et kuna sa siis lõpuks s e d a asja teed, mida meie mõtleme??”

Monday, February 20, 2012

Milleks "Tin Foil Hat" tegelikult mõeldud on...

embassyKõndisin mina ükspäev rahulikult võrguavarustes ja mida leidsin:

"Raeliitide Liikumine on mittetulundusühing, rahvusvaheline organisatsioon. See ühendab need, kes soovivad teavitada inimkond oma tõelist päritolu ja öelda inimestele väga eriline saadetud kirjad Elohim, kõrgelt arenenud maaväline teadlased, kes lõi elu Maal, sh inimkaubandus.

Aga levib see teadmine ei ole ainus eesmärk Raeliitide liikumine. Teine peamine missioon meie organisatsiooni on valmistada ametliku saatkonna tervitada tagasi meie loojad.
Läbi oma messenger, Rael, Elohim on lugupidavalt avaldanud soovi tulla ja kohtuda meile. Aga kuna nad soovivad tulla ainult siis, kui nende olemasolu on siin teretulnud, nad küsivad, et me kõigepealt tõendama oma soov kutsuda neid, luues asjakohase saatkonna enne nende saabumist.

See saatkond muutuks kolmanda Temple nagu ennustatud iidse pühakirja. Vastavalt sätestatud erisusi Elohim, peab ta olema ehitatud neutraalne koht, mis on antud õiguste eksterritoriaalsuse ja tagatud neutraalne õhuruumis. Annab sellist saatkonna ning saada vajalikke garantiisid õigusi oma sõitjate osutub, et inimkond on valmis ametlik kohtumine selle loojad.

(Detailplaneeringu ja spetsifikatsioonid palus saatkond on kättesaadavad www.ElohimEmbassy.org. [Valmimisjärgus])

Raeliitide liikumine on hiljuti palunud mitmeid riike üles kaaluma hosting saatkonna projekti ja mitu on teatanud huvides eraldamisel ruumi selline ettevõtmine. Esialgsed arutelud on juba käimas!
Nagu on näidatud dokumendis esitatud eri valitsused lähenedes saatkonnas Our Fathers Space toovad märkimisväärset rahalist kasu riigi hosting ta. Õnnelik rahvas naudivad ka erilist kaitset Elohim ja saada vaimset ja teaduskeskus planeedi aastatuhandet tulema."

Märksõnad "rahaline kasu" ja "õnnelik rahvas" ei ole kindlasti ka meie valitsejaid ükskõikseks jätnud. ACTA-ga sai enamvähem dialoogi käima; ootame põnevusega uute "esialgsete arutelude " tulemusi.
Mina pakuksin saatkonnaalaks välja mõne kinnistu Rae vallas. Taristu jumalast okei, noori tööealisi jalaga segada, pealinn ka kiviga visata...





Tuesday, February 7, 2012

Viinavaba Eesti eest ma...

Lauri Beekman, tuntud visionäär ja karskusvõitleja, ajab meil muidugi oma joru - et viin olla halb, selle liigjoojad rumalad, rahvamajandusele tekitatud kahju olla äraarvamata suur jne jne. Puhas põrgusõit, ühesõnaga. On aga selge, et esivanemate kogemusest-pärandist päris mööda vaadata ka ei maksaks.Tänaseks näiteks siis Võrumaalt kirjapandud õpetlik lugu. Tõlkima ei hakka, huumorit jääb muidu vähemaks.

Mees ehit hindäle vahtsõ maja, a sääl es saa kiäki maada. Ku õdang tull, sõs nakas üts helü aho takan tänitämä: "Tõsõs!" ja "Tõsõs!" Es saa sõs kiäki sääl majan ellä. Toodi papi ja opõtaja appi, a nuu pandsõva pühä sõnaga peris kinni. Vanapakan es saa vällä. Tulnu üts joodik öömajja pallõma. A peremees ütel, et neil om sääne asi, et keski ei saa majan magada. Joodik heitse läve ette pikäle ja mõtel, et ku tulõ, sõs saat õks är pagõda. Õdagu sõs nakas jal tänitämä: "Tõsõs! Tõsõs!" Joodikul karas hing täüs ja kärät: "Mis sa, kurat, röögit! Mine, ku tahat, tõsõs!" Saanuki kurat vällä. Haardnu uma rahapaa ja visanu veel joodikulõ kah kolm peotäit kulda.

Wednesday, February 1, 2012

Save a lollipop - suck a dick

Söömisega on me vabariigis lihtne - kui va plönni on, sööd nii ökult kui tervislikult, kiidad teles ja võrgus takka ja oled üldse mõnus muhv. Kui aga kodanikku pidevpriske rahavooga õnnistet pole, siis jääb tema hooleks 5-liitrise Säästu Kalja kojutassimine ja supermarketite hommikustes sooduskorvides lebava kraami pärast sotsiaaltöö klientide ning muude контузияtega kiskmine.
Seega - räägin Teise Eesti elust, nagu alati.
Kalorinorm tuleb muidugi täis õgida - stressirikas urban-life nõuab! - ehk siis tantsusaate ajal on näiteks hea turult ostetud ukraina transrasvapräänikutele agu anda. Ka Valla lihatooted ei ole tegelikult midagi nii jõledad. Tuleb vaid silmad korraks kinni pigistada, klõnksti!! teha ja "issand aidaku!" lausuda. Ka "maksimaalne" pood aitab veidra päritoluga, kuid soodsa söögikraami levitamisel igati kaasa. Kui ikka allahinnatud kanapirukaid pole, seiske vaid leti äärde ja ruiake ärevnõudlikult - küll tulevad!
Maaosariikides, Teise Eesti põhiasurkonnas, on olukord muidugi kui varjude ja surma orus, sama ketipoe kaup on linnapoega võrreldes 10-20% kallim, no eks ole ka see arusaadav: pikkadest pikemad vahemaad, libe tee, iga tund kallinev kütus, ahned autojuhid ja lagunevad autod, valitsuse täiesti kontrollimata jubekurjad ja prisked metselukad ohuks teel - kõik see penetreerib peakontorites aeglevate klanitud visionääride koostatud "maatriksi" sootumaks...Mida tähendab A&O - alati otsas.
Õnneks kasvavad maal mitmed tuntud ja tundmatud juurikad. Nende närimiseks vaestel maakatel küll hambid suurt põle, kuid linna turule saab neid raskusi trotsides siiski tirida ja hinda saab puuduvaid närimisorganeid huultega varjates ka näppudel näidata - kroonidega läkski asi vähe keeruliseks. Kus sa kurat mahakukkund plekilist ubinat odava raha eest annad - ikka korralik megahind, "üits euru üits kilu", küll lollakad ostavad!! Seejärel Säästu Kali, Novalux-pood ja kojusõit!
Maatoitumisele lisavad oma markeri ka mitmesugused, just äärealadel populaarsed veterinaar- ja toiduameti poolt heakskiidetud toidulisandid. Tüsenemise-, kõhnumise-, seleenipuuduse-, ränikülluse-, karvakasvu- ja salajase paralleeltoimena ka mõtlemisvastaseid drooge sisaldavaid läikivaid karbikesi saavad hädasolijad nii soojadest-puhastest-valgetest apteekidest kui vahvatest tellimiskataloogidest. Mis regionaalpoliitika, kes see muu eesti posti kantoorasid püsti hoiab, kui postimüügifirmad. (Ärge unustage lahenduste kombineerumisefekti - mida küll teha, kui tellitud oranzhid dressipüksid kanni kohalt liigpingulduvad? Kui suuremat numbrit enam pole - tellin hoopis tabletid!)
Tõelistele vanakooli meestele (mina, mees, tankis põlend!) ei tähenda selgapandav ja õgitav p****tki, peaasi, et säästumarket töötaks ja õlu lindil libiseks. Eesti alksitootjad tabavad hästi ja põhjalikult trende, mistõttu 0.33-ses pakendis (st purgis, pudelist ärge unistagegi) normaalset õlut ei pruugi varsti enam leidagi. Mis euroopa, mis õllekultuur, meie tarbija on erilisest erilisem, teda ei saa suruda mingitesse raamidesse! Erilised tarbijad on varsti maksapuudulikkusega mugavalt haigemajas lesimas või sootuks vanaperemehe juure lännu, nende jälgedes astuvat nooremat põlvkonda on aga raskem suunata - nemad saavad oma tarbimisjuhendi alla laetud muukeelsest meediast. Aga kõik see ei olegi muu, kui marketingiprobleem. Kohalik külaaktiiv - vabatahtlikud pritsumehed, jahiselts, rahvaliidu rakuke ja majaomanike ühing (ehk siis üldjuhul kokku 6-8 kerekat vanameest) - lähenevad olukorrale filosoofiapäraselt: on kuda on. Kedagi muud see ei paista kottivat, Jeesus tänatud.
Lastest on järjekordselt kahju.
Aga ei ta suurt teisiti pole, kui hea wabariigi ajal.
Tsiteerime lõpetuseks R.Roht`i raamatut "Vana Võrumaa"; jutt käib valla vaestemaja-elust:

"/../Ema keetis pudru, pani lauale ja hõikas lapsed sööma. Lapsed tulid, ning vanem tütar, 12-aastane plika, ütles, kui toidu asjalikult oli üle vaadanud:
"Kuradi vanamoor, jälle paska lauale ajanud.."/../"

Thursday, January 19, 2012

Ilmapuu

Et mitte lasta argipäevatoimetustel end väga vaenata, on absoluutliselt vajalik omamaise algupärase kirjanduse lugemine.
Olen kindel, et kõik me vahvad lugejad veetsid raamatulugemisaasta teokalt - nina teadagi kus, kasvõi kartlandis. Küll küllale liiga ei tee, mõtlesin oma hiljutikaardistatud-pildistatud päeval ja kirjutasin alljärgneva, veidravõitu jutukese pealkirjaga "Ilmapuu" - tundus nimelt, et jutukesi ilmas kuidagi vähe on. Võiminetea. Kirjutage ise kah midagi, see ei ole teab mis kosmos.
Igastahes, siin ta on. Kõik tegelased on minu poolt välja mõeldud, välja arvatud üks tiivuline, tema on päriselt olnud, ehk on praegugi.. Peasüü kõiges selles lasub suuresti Aado Lintropil, kelle inspireerivas blogis olen tihti viibinud.
Kui jutuke siiski kirjanduse moodi ei tundu, võite lahkesti Kirjanike Liitu murekirja kirjutada - amatöörid ründavad, tõeliste kirjanike rinne peab koonduma ausate kodanike kaitseks võitlusesse grafomaania vastu, puhta kunsti eest!! Ise tahavad veel "loovtöötaja" palka.

Kaugel-kaugel, pea maailma ääres, kasvas puu.

Mõned kutsusid seda ka ilmapuuks, sest ta oli hiigelsuur, mitmest taevast läbi ulatuv, hargnevate jämedate okstega ning iga suurem oks kandis päikest – roosat, helerohelist, kollast, indigosinist, jääsinist, veripunast, violetset, kirsiõievalget, halli ja musta. Puu okstel laulsid vahetpidamata suured ja väikesed linnud, alumine taevas oli helekülm. Inimesed oma külades vaatasid aeg-ajalt puu poole ja mõtlesid: puu kasvab igavesti, meil on hea elada.

Puu alumistele okstele olid oksamaja ehitanud kangelased – heledate pikkade juustega Aminai, lühikeste mustade juustega loomanahkadesse riietatud Marutai, kuld- ja hõberiietesse ehitud Talastai. Aminai ja Marutai puhastasid jakapuu vilju, samal ajal, kui Talastai mängis vilepillil kogu maailma muusikat.

Korraga kõndis puu juurde üks tüdruk.

„Mina olen Mananai. Kas ma võin teie juurde elama jääda?”

Kangelased olid vait. Anzu-lind, kes kenitles indigosinise päikese kiirtes, lendas alla ja laulis:

Olen tulnud läbi väikese vee

Olen tulnud läbi suure vee

Mul on kaasas hõbedast nuga

Mul on kaasas kullast nuga

Minu vend magab mullast majas

Minu vend magab kivist majas

Talastai tõusis ja ütles: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest konn Ruaru on su venna Kubana ära nõidunud.

Aminai teatas: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest su vend ei tea, kes ta on.

Marutai sõnas: Me ei saa sind enda juurde võtta, kuid Must Päike näitab sulle, kus su vend on.

Mananai hakkas Musta Päikese järel kõndima. Nii kõndis ta pikka teed, kõndis lühikest teed, üle madalate mägede, üle kõrgete mägede. Must Päike säras kogu aeg ta pea kohal ja laulis:

Loojun valgel maal

Tõusen mustal maal

Lõpuks jõudis Mananai jõe kaldale. Konn Ruaru magas jõe ääres kivil, haned lendasid kõrgel taevas ja laulsid:

Alumises ilmas kojavalvur

Ülemises ilmas õuevalvur

Keskmises ilmas jahimees

ise une uuratseil

Mananai võttis vöölt hõbedase noa ja viskas jõkke. Vesi tõusis kõrgele, Ruaru sai märjaks ja ärkas üles. Vaatas siis tüdrukut ja ütles: „Sa tahad oma venna kaasa viia. Mängime sõnamängu. Mõtleme kumbki ühe sõna, kumma sõna on tugevam, see võidab.” Mananai oli nõus ja mõtles kohe: uni. Ruaru mõtles: asaltan(karupüünis). Mananai ütles: „Mina võitsin. Uni on tugevam kui püünis, kiirem kui mõte, väsimatum kui põder.”

Ruaru ütles: „Hea küll. Võta oma vend, aga ta magab. Ma ei saa teda enam äratada.”

Mananai läks Kubana juurde, võttis vöölt kuldse noa, hoidis seda Musta Päikese kiirtes ja laulis:

Vend tuli koju päikese juurest

Vend tuli koju kuu juurest

Kahe pika pajuvitsaga

Kahe lühikese pajuvitsaga

Kubana ärkas üles ja pühkis silmi. Seejärel võttis Kubana jõe äärest kaasa kaks pajuvitsa ja nad asusid tagasiteele, ilmapuu poole. Anzu-lind nägi neid juba kaugelt ja laulis:

Õde astub ühest majast

Venda astub teisest majast

Päike kummuli külaje

Kuu kõrgel kuulamassa

Satsaa, satsaa!!

Kangelased tahtsid õde-venda enda juurde elama võtta, kuid Kubana lõi pajuvitstega kaks korda vastu maad. Vend ja õde muutusid seepeale oranziks päikeseks ja helepruuniks päikeseks ning tõusid ilmapuu jämedatele okstele. Nende ümber laulsid suured ja väikesed linnud; taevas oli helesinine ja külm ning väsimatu tuul keerutas okstes.

Aga inimesed külades vaatasid aeg-ajalt ilmapuud ja mõtlesid: Puu kasvab igavesti, meil on hea elada.