Milkman from Maekula

Radiridiree!!

Autor on viibinud nüüdseks nii mõnegi aja tervistaval puhkusel, millest ma terviklikku aruannet esitada niiväga ei soovikski. Või kui, siis esile tõsta mõningaid destabiliseerivaid momente.
Aga algusest, ikka algusest.
Astusin mina, lõpetanud tööd-tegemised, ühel ilusal-hilisel sügisõhtul kodu poole, ümisedes tunnuslaulu.
Teate küll, lahedates vanades filmides on peategelasel aktsiooni sooritamise eel või ajal ikka tunnusmuusika. Minul samuti. Ainult et mu puhul see tunnuslaul muutub.
Sellel õhtul ümisesin vaheldumisi sõnu " ..kõik silmaveed, kõik rasked tööd, kõik argihooled ja üksinduspaine.." ja tuntud sõdurilaulu "hailii, hailoo.."
(Vahtrad puistasid esimesi kollakaid lehti, mida raplik tuulehoog omatahtsi niiskete tänavakivide kohal keerutas. Tänavalaternad heitsid kollakat kõledat valgust; autotulede vihud riivasid aedades närtsivaid jorjeneid.)
Ma astusin tubaje, et köögilauale asetada see:

Mu armastatud naine tõstis pilgu, vaatas hetke ja ütles:
"Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud?"
Ma ei hakanud talle rääkima salajasist-tumetiibsetest deemonitest, kellede võimuvõitluse pärad otsustasid Planeedivürsti soovil ka minu seljakotti asetuda.
Ma ei hakanud talle rääkima, et mammut on mammut, ma ju tapsin ta ja koju sikutasin.
Ma ei hakanud talle rääkima euroalal süvenevast ebastabiilsusest nõrgeneva dollari taustal.
Ei.
Vaatasin talle õrnalt silma ja ütlesin:
"Ei, mu kallis. Kõik on kõige paremas korras. Ära muretse!!"
Ja hakkasime üksmeelselt koosolema.
Paari tunni pärast saabus mu armastatud tütar.
Riided-kotid vasakule-paremale lendasid, aijee.(Tema tunnusmuusikat ma kahjuks ei tea)
Istus köögilaua taha ja silmas laualolevat.
Ja ütles, suunanud mulle oma varatäiskasvanupilgu:
"Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud?"

Ma ei öelnud enam mitte midagi.

Vaat selline lugu.