Sour Toe Cocktail

Selline peen traditsioon Kanadas Dawson Citys. Alates aastast 1973 on võimalik tellida kärbatanud varvast koksi sees. Jah, tegemist on päris inimese varbaga. Varvast ära ei juua, aga nagu klipi alguses võis näha, siis praegu on käsil neljas varvas ja nendest eelnevast kolmest kaks on alla neelatud. Öä... Kahjuks ei suutnud ma leida inimest, kes hetkel koksides hulpiva varba annetas. Üks nendest varvastest oli mingi tädi oma, kes peale oppi enda oma andis. See läks eemaldamisele tädi tipu küljest, sest sellel oli mingi koletu viga man.

" You can drink it fast, you can drink it slow. But the lips have gotta touch the toe."

Happy Halloween!

Kallis Internet, mul on hommikuti süda paha

Jätkub AbFabi heade soovituste nurgake, ehk mida teha, kui sul on hommikuti angiinist kõri nii paistes, et köhimine ajab rämedalt öökima?
Sööge antibiootikume. Sööge neid palju, sööge neid tihti. Angiin ei ole mingi kuradi meelakkumine. Ei ole vaja jahuda meest ja pärnaõieteest ja sidrunist, kus on palju C-vitamiini, ja mingitest vanaema imeretseptidest. Kui vanaema oma kauges nooruses oleks teadnud, misasi on amoksitsilliin klavulaanhappega, ei oleks ta never ever mingit maarohumöginat kokku keetma hakanud. Nii et soovitused looduslikke teesid juua ja küüslauku süüa võite mõnesse karvasesse kohta pista.
Eriti soovitan süüa uusi antibiootikume, mida perearst teile tingimata soovitab. Tal on palk väike ja ta tahab ka vahel soojale maale reisida.

Ainsaks kitsaskohaks tuleb lugeda seda, et õlut ei saa juua. Nii et siinkohal ei kehti kuldne elutõde "õlu on inimese parim sõber".

tip of the day - korduvkasutatav multifunktsionaalne mõõtevahend!

Kolleegidega tekkis intrigeeriv diskussioon, kuidas mõõta mehe (aktiivsees olekus) riista, kui mees ei taha et ta riista mõõdetakse.

Appi tõttab tädi Kroku!

Kõigepealt tuleb valida hetk seksi käigus, mil infot varjav härra ei oma täit vaatenurka oma riistvarale, magab joomase peaga (lipp püsti) või on muul viisil teadvusetu.

Järgmisena tuleb käed soojaks teha: randmeringid, käte üksteise vastu hõõrumine, paksude reite korral nende vahel käsade temperatuuri tõstmine.

Kolmandaks, tuleb teha selline käeasend :



(Vt ka shaka, pimpspace ; viipekeelne Y)
Selliselt tekib legitiimne mõõtevahend, mida tuleb siis ettevaatlikult asetada mõõteobjektile. NB! arvestada tuleb mõõteobjekti eripära, ehk lisada tuleb circa 3 sentimeetrit ala, mis on peidus ning mida seetõttu ei saa üheselt katta (kotid on ees). Ettevaatust antud takistusest möödapääsmise üritamisel, oht sooritada tahtmatu eesnäärme kontroll!

Ning seejärel tuleb leida mõõtevahendi kontrollimisvahend (joonlaud), mis aitab andmeid täpsustada. Ettenägelikumad on mõõtevahendi juba eelnevalt kalibreerinud.

NB! Kui ühest käest ei piisa, kasutada teist lisaks. Kui sellest ka ei piisa siis võtke teadmiseks, et antud mõõtevahend ei sobigi kasutamiseks zoofiilidele.

Muusikasoovitus vol 3

Kuna nädalavahetus on tulekul ja ilmselt kirjutamiseks suur mahti pole, kirjutan ühe hooga mitu postitust ette ära. Seekordses muusikasoovituses jagan teiega oma kõige uuemat lemmikut. All-female ska bänd Jaapanist. Ega siin palju sõnu vaja polegi, kuulake ja ma usun, et võtab jala tatsuma küll. Neil on tuubis enam-vähem kõik lood väga head ja raske oli valida lugu, mida siia välja panna, aga valitud see lõpuks sai. Miks just antud lugu? Sest alguses näitab pikalt nende trummarit ja minu meelest on ta üks ütlemata lahe pelmeen. Lammutab mehiselt igatahes.

Ühtlasi tahaks selle looga tervitada kallist koolivenda Kristot, kellel oli keskkooli aegu üks ütlemata põnev hobi õppida pii komakohti pähe. Kes veel ei tea, siis pii komakohtade jada on ilma tsükliteta, mis tähendab, et numbrite järjekord on täiesti random ja jadas puuduvad kordused. Õnneks sai keskkool läbi ja Kristol tekkis palju asjalikum ja toredam hobi Aasia blogi näol.
Kristo, kui sa seda loed, siis mitu komakohta sul lõpuks pähe jäi? Ma mäletan, et 300 oli vist rekord?

Ilusad inimesed

Avastasin just, et kui bloggeris kogemata enter klahvi pihta minna, siis avaldatakse küsimusteta igasugune jama, mis sa katseeksitusmeetodil kirja oled pannud. Ja siis läheb asi puhtalt selle peale välja, kui kiiresti sa delete nupu üles leiad. Paanikasse sattudes läheb mingi pool minutit - teaduslikult tõestatud.
Ma enam isegi ei mäleta, millest ma siin parajasti omaette räntisin, sest mõtted läksid kohe mujale.
Kuigi ei ole kahtlust, et ma olen täiesti kohutavalt koba ja sutsu kohtlane, aitasid antud errorile kõvasti kaasa ka väheke töntsakad sõrmed. Meenus üks kord, kui üks kena noormees mulle meelalt otsa vaatas ja siira heameelega teatas, et mu sõrmed on nagu miniviinerid. Sellised nunnud. WTF???
Elu ebatavalisem kompliment see siiski ei olnud. Kuna suutis üks austraallane mulle öelda, et mul on tõesti ilusad ja sirged näojooned. Nagu viikingil. Et ääää..... Mõtlesingi küsida, et milline on konkurentsitult kummalisim kompliment, mis Sulle tehtud on? Ja ma ei mõtle mingit did-it-hurt-when-you-fell-down-from-heaven stiilis lamedust. Pigem sellist, mis oli tõesti siiralt komplimendina mõeldud, aga mille kõla seda muljet ei jätnud.
Veits mussi ka ilusatele inimestele:

Kuulsad Eesti mulletid

Kõndisin ma ükspäev linnas ja vastu tuli ei keegi muu kui Marko Kristal, legendaarne Eesti jalgpallur, kes nüüd treenerina raha teenib. Tulid kohe meelde kaunid Eesti jalgpallikoondise mängud lähiminevikust, kus hr. Kristal oma segase mulletiga lõi ägedaid nurgalööke ja viskas imelisi küljeaute.
Öeldes Eesti Mullet, pean ma ennekõike silmas Marko kauneid kiharaid.
Siiski usun, et Marko pole ainus tuntud inimene, kes mulletit massidesse on püüdnud viia. Äkki meenub teil mõni rohkem või vähem tuntud Eesti avaliku elu tegelane, kes sellise soenguga ennast ajalukku kirjutanud on. Kui võimalik, siis pange ka pildi link kommentaaridesse.

Pilt: EPL

Veel üks tuntud spordimullet.

Muusikasoovitus vol 2

Jätkan juba alustatud Lätimaa teemadel. Viimasel külaskäigul tulid jälle meelde need ajad kui sai Riia linnas pikemalt elatud ja tööalaselt autoga päris palju kilomeetreid mahasõidetud. Päris palju on veel viisakalt öeldud, ma põhimõtteliselt elasin oma Fordis. Mingi aeg murti mul maja juures autosse sisse ja pandi tuuri kõikvõimalikku träna, isegi mu dokumendid, mis ma heas usus autosse jätsin, sest Tartus on ju elu nii turvaline, et siin pane aind luud ukse ette ja kõik saavad aru, et autos pole kedagi. Aasta hiljem oma nime guugeldades, mõtlesin, et prooviks kirillitsas otsida ja tuligi välja, et keegi hea kodanik oli mu load leidnud ja raadiosse isegi kuulutuse pannud, mis ka netis avaldati, aga paraku jäidki load lätimaale.
Koos dokumentidega pandi tuuri ka mu muusikamasin, mis mälupulgalt raadiosse hoogsat levimuusikabiiti saatis ja seisingi valiku ees kas sõita vaikuses või kuulata kohalikku raadiot.
Olles riigis umbkeelne illegaal, kes kohalikega suhtlemiseks kasutas lätikeelseid sidesõnu ja s-lõpuga venekeelseid nimisõnu, ei olnud ma erilises vaimustuses kohalikest raadiojaamadest, sest möla oli palju ja kui ikka aru ei saa, siis pole eriti meelelahutuslik.
Õnneks sattusin kohaliku rokiraadio lainesagedusele ja olen siiamaani sellest raadiojaamast vaimustuses. Juttu on minimaalselt ja ööpäevläbi tuleb head rokki. Valdavalt on vanakool ja sekka satub ka paras annus braianädämsit, hvoofightersit ja nikkelbäkki, aga no üks väike refluks kulub igas päevas ära, hoiab soolikad puhtana ja kaalu kontrolli all. Mis peamine - palju lastakse klassika kullavaramusse kuuluvat ja kogu playlist on mõnusalt vaheldusrikas.
Leidsin SWH Rock'i netist üles ja saab neid siinmail ka täitsa vabalt kuulata. Soovitan teilegi :)

Aasta M*** 2010

Sel ajal kui piia tegeleb joonistamisega, hoian mina skulptuuride tegemisega meie ühisblogi omaloomigulippu kõrgel.

Sel aastal on valminud mul suurepärane enda tehtud tehtud rändkarikas "Aasta M***" tiitli omanikule. Miks mitte tunnustada inimest igapäevaselt silma all oleva visuaalse meeldetuletusega kui munn ta on.

"Aasta M***" auhinda antakse välja esimest korda sel aastal ja selle omanikuks saab inimene, kes on käesoleva aasta jooksul mulle kõige rohkem siga keeranud ja mu niigi närbe ajurakukesi kulutanud.

Kui skulptuuri valmistades oli mul silme ees üks konkreetne inimene, siis auhinnalisele esikohale sööstis septembris uus, kuid seda auhinda tohutult rohkem vääriv persoon.

Ma pean kurbusega teatama, et sellele suurepärasele kürvale pretendeerijate nimekiri on lukus, kuid edu osalemisel järgmisel aastal!

"Aasta M*** 2010" auhinnatseremoonia toimub detsembris.

Crystal Methullet

Tean, et paljudel teist on istuv töö. Tean, et istumine kui töö ei nõua just eriti palju pingutust ja igapäevaselt on vaja mingit kõrvalist meelelahutuse allikat, et saaks vajalikud tunnid tööl ära istutud. Kuna selle blogi näol on tegemist alles algusfaasisi meelelahutusega ja ega me isegi väga täpselt ei tea, mis siin olema peaks või kuidas asi töötama hakkab, jagan teiega täna ühte väga head ja põhjalikku lehekülge. Keegi entusiast on näinud ära ilmatuma vaeva ja loonud lehekülje mulletitest. Tegemist on tõsiseltvõetava kaasaegse uurimusega erinevatest soengumoe derivaatidest urbaniseeruva ja globaliseeruva maailma kontekstis. Kiidan heaks ja soovitan teilegi. Allolevalt üks screenshot lehest:

Leht ise asub SIIN. Olgelahked! Milline on teie lemmikmullet?

Argised teemad

Mingil kummalisel põhjusel otsustasin oma debüüt-postituse kirjutada absoluutselt argistel teemadel - ei midagi põrutavat, aga teistel autoritel ja võib-olla ka mõnel lugejal (kui meil neid on) on siis süda rahul, et suutsin õiges kohas accept vajutada, kui mind kaasa kirjutama kutsuti.

Niisiis kodustest asjadest:

* Meil elab valamukapis mingi näriline. Kartuleid otsima minnes leidsin väikseid pabulaid ja ühe näritud porgandi. Sellest sai järeldatud, et kapis elav näriline on jänes. Jõululaua menüü hakkab vaikselt ise ennast kokku panema.

* Sain laenuks vahvliküpsetamise agregaadi. Aparaadiks on seda nagu palju nimetada, masin ka ei ole. On vist lihtsalt asi. Algus oli raske. Esimene "vahvel" haihtus ainult praegudesse ära ja muud rõõmu kui väga tüütu puhastamisprotseduur, see ei pakkunud. Teine tuli juba parem. Krõmpsuv, aga eraldus raua küljest 2x2 cm suuruste juppidena. Kolmas ei soostundu laskma ennast rulli keerata, aga sealt edasi on puhas töövõit. Nüüd on mul taldrikutäis vahvleid, sest vahvliise läks küpsetamise käigus üle.

Nii, ma lähen joonisan nüüd mõne kauni toavaate düreri meetodit kasutades.

Tervitades,
Piia

Latvija uzvara

Nädalavahetusel tegin õppereisi kuuevarbaliste pealinna Riiga. Meenutasin kaunist möödanikku kui sai veel ise seal linnas elatud ja nende majoneesipõhistest salatitest omale kahe aastaga 10kg pekki nahavahele söödud. Riia on ilus, selline suurlinna romantikast pulbitsev ja pidevas liikumises olev linn.
Seiklesin ka endises kodurajoonis ja nautisin vaateid räämas magalast, kus majade vahel tudisevad parmukambad kohalikku Bock-tüüpi õlle ekvivalenti lahendavad. Esteetilist ilu oli vähe, aga mälestused tõid pisara silma küll.
Õhtul külastasime vanalinnas meelelahutusasutust nimega Space Dog, mis on kohalikul pubimaastikul ainuke koht, kus tasuta (par brivu) lauajalkat mängida saab. Igal pool mujal on lauad suhteliselt räämas ja iga mängu eest tahetakse 50 kohalikku kopikat saada. Külastuse taga ei olnud isegi niivõrd soov lauajalkat mängida vaid ikka pigem istuda kuskil, kus ei oleks briti poissmehi. Täiesti kohutavalt palju on neid seal ja liiguvad ka vähemalt kümnestes kampades, mis omakorda muudab võimatuks nende ignoreerimise.
Aga Space Dog'is oli tore. Õlu maitses hea ja muusika oli alternatiivne. Väike intsident oli ühe kohaliku kotkaga. Unustasin, et pole Tartus ja kui järjekordset õllet ostsin, jätsin kapa leti otsa, samas makstes kaardiga pisut eemal. Nii kui joogi eest makstud sain ja ennast kannu poole keerasin, vaatan, et mingi kohalik šeff on juba suure osa minu õldurist omale sisse kallanud.
Pärast lühikest vestlust, kust ei puudunud ka sellised kaunid meeleseisundit kirjeldavad sõnad nagu bljat, naahui, pidor ja urod, sain omale uue õlle ja uue seltsimehe kodanik Dima näol. Natuke oli hirm küll, et kui tüüp mu blufi läbihammustab, et siis võib hammastest ilma jääda, aga kuna mul naine on hiljuti paar korda jõusaalis käinud, siis mõtlesin, et siukse tugeva seljatagusega võib ju proovida õigust nõuda. Seekord läks õnneks.

Ostsin oma endise kodukoha lähedalt õlletehasest mingi eriti special õlle, mida erilisel hetkel mekkida. Täna pärast trenni lasen hea maitsta :)

 

Sprotid, mis pildil on, sain sõbra käest, ta on seal sprotivabrikus kõva kärbes nüüd ja tal kodus ei mahu enam konservide vahel liikumagi. Sellega on siis ka mõneks ajaks muretu. 

Tasub käia Riias :)

Передо мной возник амбал –
Даст в лоб разок и трупом ляжешь...
А он дрожа пролепeтал:
Где туалет здесь, не подскaжешь?

Kõige suurem seiklus

Tore seiklusmäng on käimas, kes veel ei tea. Osalen ja soovitan, mis sest et koduleht on vigane veits. Kaotasin laupäeval poole oma kehakaalust ja kann siiani valutab - nii juhtub kui mööda Pikka jalga neli korda üles joosta. Eriti hea oli taaskord tõdeda, et ma olen täielik retard, kuna aarde leidsin lõpuks ikkagi sealt, kus hommikul kell kaheksa esimest korda käidud sai. Üks kena noormees näitas kus see on ka. Ise ei leidnud. Jah - vihjetest oleks ka viieaastane aru saanud. Ehk saab järgmisesse vooru. Ei aidanud ka see, et tiimikaaslane kuskile Kapa-Kohilasse jooma suundus ja ma üksi pidin verd köhima ja kiiresti kõndima. Pidin taaskord nentima, et mingi üheksanda klassi sportlikust vormist ei ole midagi järele jäänud ja ma olen nõrgem kui nõrk - i believe it's called nõrg.

Üks teine isiklik feil ka ikka, et päev täiuslik oleks. Läksin koosolekuruumi kommi ostma, sest klient oli tulemas ja noh - viisakas on. Jõudsin kotitäie kraamiga tagasi ja vaatasin, et oi - juutuubi link on saadetud msnis. Tegin lahti ja taipasin ühtlasi, et elu ise on ikka suurim kõigist dramaturgidest. Kas sa tsheki võtsid, mees?

topelt-win

Huvitav, et mida harvem ja labiilsemaid postitusi üles riputad, seda rohkem endised joobarid hakkavad kontakteeruma. Grupiviisiliselt. (Ma kahtlustan, et tegelt nad teevad seda kahjurõõmust - tahaksid näha, KUIvõrd rasvasem ma siis nüüd olen.)

Joobaritest rääkides - Kesse otsustas üksi kodus olles koristada. Koerte, laste ja meeste puhul on üksi kojujäämine potentsiaalne ohumärk. Lisaks enda asjadele oli ta ühtlasi ära visanud hunniku minu "mittevajalikke" riideid (selle ma avastasin alles kuu aega hiljem, mis tõestab iseenesest tema seisukohavõtu korrektsust). Avastusele aitas kaasa asjaolu, et kutt oli harjumatult kõrvad lidus koguaeg, mis tavaliselt tähendab keskmise või suurema kaliibriga sigaduse peatset ilmsikstulekut.

Aga ühesõnaga, ma olen talle ühe sitakeeramise võlgu ja täna saab shoppama minna.

Kohtumine kõrgkultuuriga

Twilight: Vaatasin ka ära selle väikseid tüdrukuid ja nende meeleheitel emasid hullutanud fenomeni. Üllatusin meeldivalt. Tegu on vaimustavalt naljaka komöödiaga kergelt kohtlaste alakate armastusest. Süžeest niipalju, et Bella kolib loo arengu seisukohalt mitteolulistel põhjustel ühte USA kolkasse, kus kohtub oma elu armastusega. Loo muudavad eriliseks faktid, et USA päraperse väikelinnadele omaselt on ka seal kanda kinnitanud igasugu soerdid ja kollid, kelle olemasolust ükski teine inimene midagi ei tea, ja samuti fakt, et kui muud filmis esinevad noored oleks nagu välja hüpanud mingist noortekomöödiast, viskavad nalja ja hängivad hamburger jointis, siis peategelane Bella oleks nagu kerge Aspergeriga või muu sotsiaalset paralüüsi põhjustava puudega. Kõigile sõbralikkusavaldustele vastab ta lihtlausetega, millesse teeb ebasobival kohal imelikke pause, ja väldib silmsidet nagu katku. Tuleb välja, et see ongi kõik, mida ühe salapärase noormehe südame võitmiseks vaja. Noormees aga on, kuna tegu on ikkagi väikelinnaga (soerdid etc), vampiir. Ma ei ole küll ebasurnute armusuhetes eriti kodus, aga loogika järgi peaksid nad, olles ise juba teab mitmendat aastakäiku elus, oma kõrvale selliseid veidi ärksama mõistusega kaaslasi valima. Selle üle ei pea õnneks kaua juurdlema: viis, kuidas vastarmunud teineteist ajuvaba ilmega jõllitavad, mokk ripakil, annab mõista, et vampiirinoormees ise ei ole ka just teravaim saag kuuris. See mõttelage jõllitamine kombinatsioonis kohutavate filmiklišeede ja pingutatult halbade osatäitmistega absoluutselt kõigi näitlejate poolt ongi kokteil, mis antud komöödia lausa vastupandamatuks muudab.

New Moon: äärmiselt suurt pettumust valmistanud järg ometi nii vaimukale esimesele osale. Ilmselt saab iga nali lõpuks vanaks. Kui Twilight oli halb ja naljakas film, siis NM on halb ja igav film, olles seejuures vähemalt viis tundi pikk. Viimane asjaolu tagab selle, et põnevusega jälgivad filmi ainult need, kellel on molluski aju (kõik need 5 miljardit fänni siis arvatavasti). Tervet eepost ei suuda normaalne inimene ühe istumisega välja kannatada ka siis, kui ta on natuke (või päris palju) purjus.

Filmi järgmistest osadest kavatsen ennast eemale hoida, v.a ehk viimane - selle raamatu sisukokkuvõte oli juba selline deliirium, et ilmselt ikka peab nägema, kuidas see kinolinal realiseerub.

Muusikasoovitus vol 1

Kuna harva juhtub seda, et mul midagi tarka ja asjalikku päevapoliitilistel teemadel öelda on ja ma üsna tahtlikult eelistan delikaatseid teemasid mitte torkida, siis jätkame neutraalset rada mööda ja soovitan teile muusikat.
Viimasel ajal kriibib raadiost kõrva mingeid eriti lolli tekstiga lugusid. Mõni on lihtsalt debiilne ja kordab terve loo vältel "Barbara Streisand" ja mõne teksti kallal on härrased muusikud natuke rohkem vaeva näinud, et ikka kindlasti lausloll saaks. Säästmaks oma aju otsisin portsu muusikat, mille sõnadest ma keelebarjääri tõttu aru ei saa. Kaunis portugali keele kõla ja käredad kitarrid. Loo põhikäik meenutab natuke ühte Foo Fightersi lugu, aga õnneks pole nii lame ja lahja nagu Fightersite oma. Kuulake teisi Pitty lugusid ka. Päris hää kraam. 

Esimene lugejakiri

Blogi pole veel ööpäevagi üleval olnud kui juba on minu postkasti jõudnud esimene tulise austaja kiri. Olgu siinkohal öeldud, et igasugused kirjad ja kaastööd on alati ooodatud. Püüdke kirjutada asjast ja lühidalt. Göranile tuleb siit üks personaalne aitähh ja kuna me ennast humaansete organisatsioonide alla liigitame, siis võimaldame vanal mehel rahus surra. Palun, siin on Göran: 

Tere. Tahaksin öelda, et olen Hillar Kohv Viinahaualt. Tegelikult minu tase ei küündi veel sinna aga ma püüan. Olen Göran Svensson. Asjaosalisi tunnen järgmiselt – tädi Birxi ja onu Antoniga töötasin kunagi koos meelelahutustööstuses, Piiaga olen paar toopi õlunaadi koos ära joonud, nadja ja kroku kohta olen kuulnud kõiksugu võimsaid lugusid ja abfabi olen isegi televiisurikasti (loe:arvutimolu) seest näinud. Igaljuhul olen kõiksugu varasemaid plooge lugenud ja end teie pere- ning tööeludega püüdnud kursis hoida. Minu eluunistuseks on, et mõnda minu saadetud kirja lõiku refereeritaks põgusalt teie plogis, siis ma võiks rahus surra.

Oma vaimukad ja vaimuvaesed kaastööd ning mõtteavaldused saatke aadressile shmanton{äkkhhhm>gmail.com

Speakin of weird kids

Igal töökohal on oma heatahtlik ullike. Keegi väga ei huvitu temaga suhtlemisest, aga tema üritab ennast igasse teemasse sisse pressida. Sealjuures viskab palju ja halba nalja. Mis lõppeb tihtipeale piinliku vaikusega. Ka meil on selline. Edgarilla. Neiu on suutnud meie suuremat sorti kollektiivi nii vaikseks sundida viimase aastaga, et keegi ei julge enam sõna võtta, kartes, et see võib triggerdada pika heietuse tema lapsepõlvest või "humoorika" jutustusest sellest, mis tema onu eile tegi. Kui Edgarilla teemat tõstab, siis ümbritsevad isikud keskenduvad pingsalt ekraanile, libistavad vaikides kõrvaklapid pähe ja palvetavad, igaüks oma jumaluse poole, et see kiirelt lõppeks. Edgarillal on hämmastavalt monotoonne ja vaikne hääl, mis tema niigi igava jutustuse häirivaks teeb. Nagu keegi lämmataks teda samal ajal kui ta räägib. Samas suudab ta tõsta häält piisavalt, et kõige kaugemale toanurka tööasju ajavate kollegide jutule vahele hüüda "abistavalt". Hiljem selgub, et räägitakse hoopis millestki muust kui Edgarilla arvas. Väike vigade parandus ning vabandus kui juba sõidab ta uuesti teemasse. Ka kõige viiskamad ja kannatlikumad meist on alla andnud ja saadavad interneti avarustesse kolinud kollektiivi vestlusruumi abipalveid kui Edgarilla neid oma ohvriks on valinud.

Offissi huumor

Või mitte päris. Kaladest igaljuhul.
Olen endale eluaeg akvaariumi tahtnud. Mitte mingit jõhkardit nagu enamikes
bachelor-padides USA filmidest. Sihukest ümmargust ja pisikest pigem, nagu Garfieldis.
Mingi aeg oli jutt, et see olevat loomapiinamine ja blaablaa süda-valutab-vihmametsade-pärast stiilis hala. Ma natukene treehugger olen küll, aga kuldkalade suhtes võtan vähe teistsuguse seisukoha. Kuidas see loomapiinamine on, kui liiva seest üks pisikene taimetuust välja paistab,
nii et iga tehtud ringi peal on jälle kalal väike sürpriis, sest mälu ei ole väga üle kolme sekundi.
Suur pidu pigem - iga päev on seiklusi täis. Ja üks kala peab olema sellepärast, mida ma täna offissi akvaariumis nägin.
Meil on selline täiesti tavaline akvaarium - taimed ja kivid ja puha. Ja kuus kala. Üks oli selline weird-kid, kes üritas taustaga ühte sulanduda ja magas igaks juhuks üks silm lahti(stiilis: vanglas magavad ka kõik igaks juhuks selili), sest ta teadis väga hästi mis seltskond teda ümbritseb. Meie ei teadnud. Vaene vemps oli igaljuhul eile öösel unustanud silma lahti jätta ja põõnas südamerahuga samal ajal, kui ülejäänud viis kaaki ta uimed nahka pistsid. Veits aega eile hommikul hulpis seal nigu harilik orbik ikka, aga kõiguta ennast palju sa kõigutad - eest ära ei jõua ujuda. Jõime muidugi rahulikult kohvi ja jälgisime huviga ta ponnistusi.
Täna hommikuks oli ta kannibalismi ohvriks langenud. Pärast pikaajalist peavangutamist ja imestust selgus, et kõik olid unustanud kalu kaks päeva toita. Selline lugu siis.

R.I.P. Orbik

a kas tervitada saab vä?

Kuna minu peamine funktsioon on kindlustada rõvedate üksikasjade esinemine selles ürituses siis sissejuhatavalt teatan, et laepanemise käigus silmaläinud pinnu väljatõmbamata osa on peaaegu välja mädanenud. Ja isegi juba näeb natuke ka sellest luugist. Kleebib hullusti.

Paranevatele buliimikutele, kes vajavad oksendamisabi, saadan lähivõtted silmast personaalselt e-mailile. Silmast silma, niiöelda.

Eestile tervist!

Lugupeetud Lugupeetud!

Minevikus on nüüd need ajad, kus pidite mööda blogiavarusi konnates hommikuse kohvi kõrvale lugemispoolist otsima ja kõigist oma lemmikblogidest ühekaupa postitusi tuhnima. Kokku sai kutsutud suuremat sorti kolleegium, antud kätte juhised ja asjaosalised pakuvad teile siinsamas paremaid ja halvemaid, lühemaid ja pikemaid eluks mittevajalikke infokilde. Kirjavead on pealekauba.

Ühtsuses peitub jõud ja loodan, et tulevikus räägitakse meie noorte blogikirjanike ühendusest samamoodi nagu praegu räägitakse Siurust või Noor-Eestist.

Injoy.

Siiralt Teie,
oA