"Ja palk on sul ka väike..."

Hajime!!

Mõned mõtted tööst ja selle tegemisest; vabas vormis mõttelend. Ammust see oligi, kui kuulus lõuna-eesti poeet kirjutas surematud, Hariliku Inimese tegemisi analüüsivad read:

/../tööst ei tõuse mingit tulu

töö on ainult sendid

seda viljelegu p*ded,

värdjad, impotendid/../

Mina, sina, tema, nemad – ei ükski jaga seda seisukohta, sest riik on teatavasti meil õhuke, kodulaen aga pikk ja pidev. Et säilitada oma vaimne tervis ka eluõhtuks, peame iga päev oma kinnimakstud soorituse teostama „targalt” – minimaalse pingutuse ja maksimaalse teavituse e. kisaga. Osavaimad eksemplarid sõidavad kolleegidel seljas, poevad ülemustele ja närivad alumisi - ning säilitavad koondamiskeerises oma hüved, teised teevad „mustalt”, „kõrvalt”, „vahelt” jne, kolmandad õõnestavad materiaalset baasi niiet nägu sinine ja selg tulitab.(Muideks, vetsupaberit on igati mõistlik töölt koju viia, sest seda kulub pastakatest alati rohkem. Vaja ainult koristaja käest rullikasti võti rotti panna.)

Töökollektiivid koosnevad teatavasti igatsugu elukatest ning kui puudub „rahulik aktiiv”, st asutuse suitsunurgas isetekkeliselt moodustunud mõistlike nõukogu, võib sisekliima väärduda kirjeldamatute jõledusteni.

Sest kodanik teab – kui sa ise enda eest ei hoolitse, ei tee seda mitte keegi. Olete ju näinud sellist suhtumist? Seisab hüpermarketi ees vaenelaps, orvuke, rätik peas, käsi pikal – „Andke, halastajad inimesed, kolm päeva pole miskit söönd..” Möödakõndiv töine lõust sisiseb tigedalt: „Anna-anna-anna...aga kes minule annab!?”

Esimese Eesti ajal leidis Gori samas situatsioonis vähemalt naljagi – kui kaks prisket rebaskraedega prouhjenit ülalnimetatud naiskodanikust möödusid, imestanud üks: „Ei tea, kuida see tal küll õnnestub – ma ei saa poolt tundigi ilma midagi suhu pistmata olla..”

On selge, et tige andmine käib kõikjal. Nii kauplusetaguste BTR-ide(rohelised lahmakprügikastid) kui riigifirmade juures. Aga mis meil neist, teistest, onjo? Mõtlen globaalselt, tegutsen lokaalselt. Ja tingimata üks päev korraga. Sest ellu on vaja jääda. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas, blablabla, blablabla...Olete lugenud küll.

Kurjale kakamerele mõtlemast päästab törts klassikalist tööhuumorit.

Kutsunud kord peadirektor tootmisdirektori oma uhkesse maast-laeni-akendega, kõrghoone 25-ndal korrusel asetsevasse disaindiivanitega kabinetti. Ja küsinud tollelt kavala näoga: „Ütle, palun, kui ma tööajal armatsen aktsionäride nõukogu esimehe naisega – on see töö või lõbu?” Tootmisdirektor ei osand kohemaid miskitki arvata, lubanud tunni aja pärast teada anda. Ja kutsunud siis oma natuke väiksemasse-madalamasse ohvitsasse osakonnajuhataja ja esitanud sama küsimuse. Väiksem vorst ei teadnud ka, lubas omakorda järgi uurida. Selleks kõndis ta allapoole, peaspetsialisti manu, kes jalad laualt maha tõstis ja samamoodi õlgu kehitas. Lõpuks seadsid nad sammud esimesele korrusele, spetsialisti juurde. Jõudsid sinna ja mida nägid – telefoonid helisesid, faksid plärisesid, koopiamasinad huugasid, paberihundid urrasid. Spetsialist rääkis korraga kahte torusse ja klõpsis samaaegselt midagi kirjutada. Nähes ülemusi, katkestas spetsialist töö ning kuulanud küsimuse, pühkis higi ja teatas: „Kui see töö oleks, ma juba teeks seda!!”