Rutsi reis ehk Eesti jooma eripära

Pole kunagi suurem asi arvustaja olnud, aga tagamõttega oma emotsioonid siia kirja panna, ma selle filmi ette võtsin.
Nägin antud teose DVD-d pika aja vältel müügil nii tanklates kui ka supermarketites ja paaril korral isegi kaalusin selle soetamist. Ütlen kohe alguses, et ainuke positiivne emotsioon filmist ongi see, et oma raske tööga teenitud raha ei kulutanud.
Pika hambaga ütleks, et tegemist on žanriliselt road-movie poole püüdleva sitalt sooritatud ponnistusega, kus seltskond tüüpe võtab ette road trip'i Rumeeniasse, kus asub muinasjutuline linn Bukarest, mis erinevatele allikatele tuginedes on tituleeritud seksipealinnaks.
Film ongi rohkem teel olemisest ja teel olemise raskest vaevast, kus tuleb palju juua ja minu arvutamist mööda pidi Ruts isegi kolm putukat ära sööma. Ja ongi kogu filmi plot.
IMDb'st lugesin, et esialgu polnud plaanis filmi teha, aga režissöri-härra avastas pärast reisi, et tal on kolm tundi "väga naljakat" materjali ja kõigi madalalaubaliste filmisõprade rõõmuks pakiti "parimad palad" kokku "filmiks".

Nagu ka AbFab Villu Parveti raamatut lugemas asudes, ootasin minagi filmist midagi täiesti ajuvaba, võigast ja ahhetamapanevat. Ei ole ju tegelikult kuigi kõrged ootused? Mitte midagi seesugust seal ei ole.
Läbiv rõhuasetus on sellel, mihuke läbu ikkagi bussis on - pikk plaan konide ja pudelitega kaetud bussipõrandast kommentaaridega "Mine m*nni, odav pask, täitsa v*ttus naa*ui, kui s*tane me buss on".
Valatakse teineteisele õlut pähe ja topitakse näppu perse.
Jah, näpp perses teemaga seoses, jõuaks selle seksipealinna juurde tagasi. Kuigi minek on seksipealinna ja ootaks, et ka sündmusi mis on seksiga kasvõi kaugeltki seotud, kuidagigi kajastataks, ei ole seal seksist mitte pussu haisu ka. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et ainuke, kes filmi testosterooni ja maskuliinsust vähegi maandab, on üks peategelastest, kellel on pikad juuksed ja vuntsid. Nagu üks keskmine Rumeenia naine või nii...

Lõpuks ma pean kurvastusega tõdema, et kuigi mõnel pool foorumis on inimesed mokaotsast poetanud sõnu kultusfilm ja ka torrentitesse jõudmine nagu räägiks selle kasuks, ei ole tegu mitte mingil juhul kultusfilmiga ja ka kõige suurema pingutusega on elementaarsemad filmi tunnused väga raskesti leitavad.
Ma võdleks nähtut vaimse puudega lapse joonistusega. Vaatad seda sigrimigrit ja ei saa aru, on see nüüd president või pilvelõhkuja. Südames hakkab kuidagi hästi kurb ja tahaks pildi kuskile sahtli põhja peita, et silma alt ära saaks. Vabandagu mind nüüd kõik need vaimse puudega lapsed selle võrdluse eest.

Ja ma tean, et pärast nõnna halvustavat arvustust, tahaks osad teist ka oma silmaga veenduda, et kas tõesti oli nii halb. Ei soovita! See pole kaugeltki nii halb film, et võiks juba natuke hea olla. Vaadake Seksi ja linna vms. Või kui tõesti soov on vastupandamatu, siis jumala eest ärge seda ostma küll minge - seeläbi toetate filmitegelaste karskeid eluviise. Laenake sõbralt või tõmmake torrentist.
Filmiga seoses painab mind tagantjärgi kaks küsimust:
1) Vaatamiseks kulunud elektri tootmine saastas kindlasti keskkonda ja ma tahaks teada, kuhu ma peaks raha kandma, et seda korvata. On meil Eestis saastekvootide toetusfond? Kui ei ole, siis järgmise aasta Jõulutunnel võiks selleteemaline olla.
2) Kuidas kurat see film jaekaubandusse jõudis? Ma natuke tean, kuidas toidukaubad supermarketitesse müüki jõuavad ja pole üldse lihtsate killast see oma toote letile saamine. Kas filmide osas mingigi tsensuur eksisteerib? Kui jah, siis leian, et kaubanduskettide, kus see film müügil oli/on, juhatused peaks päevapealt tagasi astuma. Rahval on toidupoodide pakutava sortimendi osas teatav usaldus kujunenud ja mina leian, et kõigist ümbrisel olevatest hoiatustest hoolimata, on tegemist tarbija sulaselge petmisega.
Mul on üks tuttav, kes kunagi ostis poest seljankat, sõi supi ära, sittus purki ja viis sama purgi samasse supermarketisse tagasi. Tol ajal ei old veel triipkood nii laialt kasutuses ja tõenäoliselt ostis mõni pahaaimamatu endale purgitäie ehedat pohmellisitta. Sama lugu ka selle filmiga. Vahe on ainult see, et sitta oli üks purk, aga filmi tiražeeriti ikka oluliselt suuremates kogustes.

Seks, vein ja kutsikad

Mitu nädalat tagasi võtsin sõna, et tahan arvustada postituse pealkirjas mainitud raamatut. Kulissidetagune reaktsioon oli oma operatiivsuses rabav: vähe sellest, et kolm erinevat allikat oleks valmis olnud "Rutsi reisi" kasvõi kohe koju tooma, toimetas Tosha järgmisel õhtul koju täiesti tasuta saadud "Seks, vein ja kutsikad" - püsilugeja Göran oli selle nimelt ekstra minule mõeldes poest ostnud.
Ma muidugi ei õigustanud endale pandud (l)ootusi, sest lugesin raamatu küll kahe päevaga läbi, aga miskipärast ei suutnud ennast forsseerida selle kohta mingit koherentset arvamust avaldama*. Tegin hoopis tööd, vedelesin, vaatasin telekat, passisin niisama tühja, ja jõin õlut. Pühade ajal aga mõtlesin palju Jeesusele ja sellele, mida ta inimkonna nimel kõik kannatama pidi (nagu me Mel Gibsoni filmist mäletame, igasugu rõvedusi pidi kannatama). Leidsin, et mina ei ole ju ka Jeesusega võrreldes mingi papist poiss (või noh naine), ja peaksin kogunenud karmavõlast läbi suurte piinade kuidagi lahti saama.
Et aga antud raamatut on väga raske arvustada kaine peaga, olen endale juba alla teinud arvestatava krundi poole pudeli veini ja õllede näol. Nii et andestatagu, kui mõni kiillause hoopis põimlausena lõppeb või kui kuskilt mõni täht vahelt ära jääb. Niigi ma parandan osasid sõnu siin kolm korda ja näen trükkimisega kurja vaeva.

Esiteks, raamatu avalik retseptsioon oli natuke nagu vastuoluline. Põhiliselt võtsid seda arvustada paadunud feministid, kes leidsid, et raamat on loll ja halvustab naisi. Samuti kasutatakse seal naiste kohta väljendit "spermapeldik"! Turundustrikina jäeti muidugi mainimata, mis kontekstis see spermapeldik seal esineb. Tegu on ilmselgelt intrigeeriva teemaga: isegi siia blogisse on korra jõutud otsingusõnaga "spermapeldik". Seetõttu, spermapeldik, tahan ma, spermapeldik, seda sõna, spermapeldik, aeg-ajalt ikka siin arvustuses, spermapeldik, mainida - et inimestel, kes otsinguga siia, spermapeldik, jõuavad, ka midagi lugeda oleks. Spermapeldik. Ja nii, nagu mina pidin konteksti tajumiseks suurema osa raamatust läbi lugema, peate teie ka taluma suuremat osa sellest arvustusest, enne kui põneva sõna tagamaad paljastuvad.
Teistlaadi kontingent, kes raamatut pikisilmi ootas, kuulus kategooriasse "noor, blond ja seksuaalselt aktiivne" - no sellised ninnunännu nunnud noored neiud, kes armastavad sädelevaid asju, kihisevaid kokteile ja ilusaid mehi. Neil on antud teos kindlasti juba kapsaks veeritud.

Raamatust:
Raamat algab mehetüüpide kirjeldusega. Noh, et sa umbes teaks, kellega sul tegemist võiks olla. Kuna mehed on põhiolemuselt lihtsad loomad, siis mehetüüpe on neli. Ja kuna selles raamatu osas ei ole eriti palju suuri tabeleid ja lihtsaid jooniseid, ja mõni lõik on isegi üle 20 rea pikk, algab peatükk tegelikult disclaimeriga:

Siin on see "targa pühholoogilise jutu" osa raamatust, mis muudab selle tõsiseltvõetavaks kõrge IQ-ga naiste jaoks. Kui sa seda lugeda ei viitsi, otsi lihtsalt sisukorrast teema ja hakka sealt peale.

Siinkohal minu soovitus: kui "kõrge IQ" tähendab sinu jaoks seda, et suudad keskenduda millelegi natuke keerulisemale kui Cosmopolitani seksinippide rubriik, Kroonika beebi-eri või esimene lõik suvalisest Paolo Coelho raamatust, loe edasi. Mitte et selle peatüki tekst oluliselt kellegi kõrget IQ-d paitaks, aga noh...vähemalt sa suudad tekstile keskenduda või midagi. Aga kuna tegu ei ole päris Kafka-mastaabis üllitisega, siis medalit ma läbi lugenutele just ei annaks.

Edasi läheb kõik väga loogilist liigendust pidi: milliseid naisi on olemas, millised meestele meeldivad (loe: milline olla), kuidas meestest aru saada ja seeläbi mehi saada, ja kuidas mehi hoida.
Siinkohal ma leian, et selle blogi lugejad peaks mind tänama. Ma olen nimelt võimeline läbi töötama täiesti uskumatuid tekste alates Perekoolist ja Breiviku manifestist kuni distaalse neerutuubuli töö kirjelduseni. On lihtsalt selline sisse harjunud nürist infost läbi närimise võime. Seetõttu suutsin ennast ka sellest raamatust läbi närida ja kuna ma naljalt teistele nii jõledat saatust ei soovi, siis lühike sisukokkuvõte:
1. Mehed on mingid paaviani ja küüliku ristsugutised, kes tahavad ilusaid naisi ja palju keppi ja kes valikukriteeriumites lähtuvad peamiselt ürgsest kutsest. Seega: mitte et tark olemises midagi otseselt halba oleks, aga ära ole targem kui keskmine mees. Tiss olgu suur ja tuss sile. Nagu...cmon...ise ka ju ei taha mingites karvades tuustida? ;) Meiki PEAB kandma, aga ei tohi liiga palju kanda. Blingi peab olema, aga mõõdukalt. Öösõnaga, ole Harju keskmine kena tibi, kelle koht on peamiselt vait.
2. Kuna mehed on paaviani ja küüliku ristsugutised, on neid kerge üle kavaldada ja mängida kõige olulisemat asja, like, ever: raskesti kättesaadavat. Sest isegi kui sul on, ütleme, Angelina Jolie huuled ja keskmise pornostaari oskused voodis ja Ema Teresa hea süda ja terav mõistus ja mis kõik veel: kui sa esimesel kohtamisel kätte annad ja siis ise huvi ka üles näitad, on kõik perses. Kui mees jahti pidada ei saa, siis mees ei mängi. Esimesel kohtamisel annavad kätte ainult litsid ja see on täielik nõu-nõu.
3. Kui sa oled suutnud selgeks õppida ja rakendada kõiki neid skeeme, millega meest saada ja mille põhiline uba seisneb selles, et sa OLED RASKESTI KÄTTESAADAV, siis sinu esimene mure naisena on seda meest mitte eemale peletada. Nagu selgub ühest abistavast graafikust: üks hirmsamaid asju, mida suhtes olev naine teha saab, on Facebookis oma suhtestaatus ära muuta! Facebook, nagu me teame, on hullem kui perekonnaseisuamet. Jumala eest ära tee seda nii olulist sammu esimesena! Las paavian teeb ise selle sammu, siis ta tunneb, et kontrollib kuidagi olukorda. Kui paavian on ise pannud ennast Facebookis committed-iks, siis saad rohelise tule ja võid pmt teha mida tahad. Aga kui ise siukse asjaga kiirustad, siis on perses jälle.
4. Kui selle kuradi eluka oled lõpuks omale koju vedanud, on vaja peletis ära kodustada. Raamatus rõhutatakse mitu korda (arvat. autori oma kogemustest), et mehe põhiolemus on jahti pidav loom ja kui talle ilgeid reegleid selga ei vääna ja rihma kaela ei pane, jookseb ta süüdimatu näoga järgmise tussi järel minema ja sina ei jõua ära kiruda, et varem karmim ei olnud. Seda nimetatakse vastastikuseks usalduseks, ja usaldus saavutatakse nii: oma ligipääsu mehe telefonile, meilikontodele, msnile ja facebookile. Mismõttes tal on telefonis mingid isiklikud asjad? Mismõttes sa ei tea tema lõustaka parooli? Tea tema sõprade ja töökaaslaste kontakte. Lase autosse GPS paigaldada. Come on! Iga normaalne mees laseb sul oma autosse GPS-i paigaldada! Siin pole midagi pistmist kahtlustamisega, ikka puhas usaldus ja armastus on see, millest jutt käib. Lihtsalt...te arvate, et autor on küüniline, aga kui te kodus oma babuunile kaikaga pähe ei tao, siis ilmub ta ühel hetkel koju, kasutatud kondoom jolli otsas, ja jaurab süüdimatul ilmel, et tema küll ei teadnud, et teistega ei tohi seksida. Mehed on lihtsalt sellised.
5. Omavaheline suhtlus võtab kohati õige pentsikuid mõõtmeid. Kuna mehed ei ole nagu naised (ilmselgelt) ega ausalt öeldes üldse mitte nagu inimesed, tuleb meestega rääkides pidada kinni erilistest reeglistest. Esiteks eksisteerib kaks meestega rääkimise viisi: konkreetne jutt ja kurtmine, kusjuures konkreetne jutt puudutab mingit probleemi, mis sul mehega seoses on, ja kurtmine on see niisama inin, mida naistest kogu aeg eraldub ja mida nad tegelikult peaks reserveerima oma sõbrannadele, aga vahel neid pole läheduses. Siinkohal õpetus, kuidas mehele kurta (nb! jutt käib ikka oma mehest, mitte mingist suvalisest junnist - teil on suhe ja kebens ja facebooki staatus ja värki):

Kui saabub moment, mil soovid kurtma hakata, siis tuleb esmalt mehele otse öelda, et nüüd algab kurtmine (mitte konkreetne vestlus) ja võtta alustamiseks luba. Näiteks saad öelda: "Kallis mees, sooviksin nüüd natuke aega kurta. Kas ma palun võiksin seda nüüd teha?" Kui mees teab kurtmise ärakuulamise reegleid, siis ta lihtsalt võtab sisse koha sinu vastas ja on valmis.

Kurtmise ära kuulamise reeglid, muide, sisaldavad endas seda, et mees "teeb kuulamise häält", ja "ei paku lahendusi ega mõtlegi tegutseda". Kui need reeglid selged, siis jääb hiljem üle ainult meest tänada, et ta sinu mõttetu naise inina ära kuulas ja seega tegi suure sammu sinu mõistmise ja teie suhte tugevdamise suunas.
(Olgu aususe huvides öeldud, et ma ei kandnud seda suhtlusviisi kohe maha kui veidi kohtlast. Kõigepealt tegin elulise katse ehk siis jõin ennast mahedamasse olekusse ja teatasin Antonile: "Anton kle...sul muidu esmaspäeval on aega? Ikkagi nagu vaba päev ja nii. Ma nimelt tahaks natuke kurta. Ära karda, sa ei pea rääkima".
Anton vahtis mind nagu täisidiooti.)
6. Vahel juhtub, et mehed petavad. Mis siis teha?
7. Viimane peatükk räägib sellest, mis saab, kui oled juba VANEM inimene (üle 30) - siis sa ei hakkagi surema, legendid räägivad, et sul on veel šansse keppi saada.

Üldmulje:
Pettusin. Ootasin midagi rabavalt absurdset ja šovinistlikku. Tegelikult pidin tihti rakendama oma igasuguse jura lugemise supervõimet ja asjast tuimalt läbi närima.

Naisi alandav kontekst:
Võib-olla olen mina vigane, aga ainus kontekst, mida mina suutsin leida, oli see, mis kirjeldas mehi mingite seljakeeliku ja ürginstinktidega elukatena, keda peab kavalusega püüdma ja jõuvõtetega kodustama. Ilmselgelt ei alavääristatud selle käigus naisi.

Sihtgrupp:
ärge saage minust valesti aru. See, et mõtlev inimene sellest raamatust midagi olulist ei leia, ei tähenda, et raamatul sihtgruppi ei ole. Kindlasti leiavad rõõmsat äratundmist kõik natuke aeglasema mõtlemisega, aga see-eest kenad noored inimesed, kes tihti õhkavad internetifoorumites teemal "ihsand, meil on omavahel niiiii hea klapp, kujuta ette, temale meeldib ka kahvliga süüa ja ennast pesta" või imestavad, miks inimene, kes eelistab mõtestatud vestlusele oma auto tuunimist ja enda pildituks joomist koos karja sõpradega, vb kõige parem elukaaslasematerjal ei ole. Samuti soovitan raamatut lugeda kõigil pool-alaealistel tegelinskitel, kellel teatud organid juba töötavad, aga kes veel päris hästi aru pole saanud, kuidas elu käib ja mis värk nende teiste inimestega suhtlemisel ikka on - sisutudpäevad, mariswest ja printsess, teie otsa vaatan praegu. Ma ei eelda, et te raamatust mingi elutõe leiate, aga uue perspektiivi kindlasti.

Kas selle raamatu juhiste järgi käies ei saagi mehi siis vä?
Mismõttes ei saa? Kahtlemata saab mehi. Ainult et saab selliseid mehi, keda raamatus kirjeldati, ja see võib lõppkokkuvõttes olla mõnevõrra masendav.

Misse spermapeldik on siis??
"Spermapeldik" on naine, kes enda väärtust ei tea, ja kes laseb ennast ära kasutada mehel, kes temast sittagi ei pea. Säh sulle šovinistlikku konteksti. Raamat ütleb selge sõnaga: ärge teie sellised olge!

Kas midagi positiivset polegi öelda vä?
On ikka. Kui väga pingutad, leiad lõike, mis väidavad, et iseseisval ja iseteadlikul inimesel on elus kergem, et iga sitaga ei pea nõustuma, et ennast ära kasutada ei pea laskma, et petmisega ei pea leppima, kui tunned, et oled paremat väärt, ja et oma armastatud mehele ei pea sitasti ütlema. Iseasi, kas mõtleval inimesel seda just raamatust lugeda on vaja. Aga jällegi - kui ise selle peale ei tule, siis laske käia.

Mis õigus sul on seda raamatut kritiseerida?
Esiteks, tarbija õigus, ja teiseks: selle raamatu loogika järgi (ole alati naiselik, ära joo, ära semutse, ära ropenda, ära targuta, ära anna kätte esimesel korral) peaksin ma siiamaani süütu olema. Ilmselgelt isegi Villu Parvet ei ole kõikenägev ja esineb teatud erandeid.

* ma olen ikkagi kultuurikriitik ja seetõttu topin igasse võimalikku ja võimatusse kohta sobivaid ja sobimatuid võõrsõnu

Jõulusoov

Tuukani jõulujutlus ehk eneseabi ABC 2012

Kaasaegse tapiristika isa, teadlane-naturopaat; hilisem teosoof sir Richard Hoydefemme (1912-1989) avaldas teatavasti 1950-ndatel oma kõmulise, tuliseid vaidlusi tekitava ja horisontelaiendava teose”Taapirid – valed, müüdid, tõed ja ebatõed; olulist. ”( Oxford Press,1956), mis muutis oluliselt tollalvalitsenud seisukohti taapirite käitumise analüüsimisel.

Raamatust julgustust saanud Tansaania koolipoiss Erast Mpemba kaotas innuka taapiriuurimise käigus juhtunud õnnetuses mõlemad kõrvad ja pidi seetõttu aktiivse sotsiaalse suhtluse asemel päevi veetma nelja seina vahel.

Ometigi ei langenud ta vaimust. Ülikooliõpingute kõrvalt läbi viidud ja aastaid kestnud tubased katsed erinevate materjalide koosmõju uurimisel viisid ta 1969-ndal aastal hämmastava avastuseni – Mpemba efekt on tänapäevani paljude materjaliuurijate arutlusobjektiks - ja see tegi ta maailmakuulsaks.

Ka kõrvad õnnestus tagasi saada.

Mis on selle loo moraal?

1. Ära virise, hakka elama! Just täna on Sinu päev!
2. ja mõtle iga päev korraks iseenda peale – mis on minu elus oluline, mis mitte.
3. ja ära lase ennast eksitada postmodernistliku maailma virvatuledest, nad roniks Sulle kõigi kvadriljuni jalaga selga ja pähe, kui Sa vaid laseks.
4. ja saa aru, et Sinu suurim väärtus peitub Sinu sees – Sa oled kordumatu, ainulaadne inimesekujuline universum (mitte see, keda väidetavalt iga päev positiivsusega üle kuldama peaks) – täpselt nagu iga teine inimene.
5. ja kui Sulle tundub, et mõni inime on kordumatult ja haruldaselt lollakas, ära veeda oma väärtuslikke päevi teda kirudes, vaid ütle seeasemel enesele – mul on kuradi moodi vedanud, et ma olen mõistlik, normaalne ja lahe inimene.
6. ja ära kunagi unusta, et maakera sees on teine maakera, palju suurem, kui välimine.
7. ja kui Jumal peaks olemas olema, on tal Sinu käekäigust, arvan, täiesti ükskõik.

Sööge siis pühal õhtul 7 korda, kuis peab, mõelge esivanematele 7-nda põlveni välja ja ümisege:

"He´s got the whole world in his hands.."

Kodu ja ristikhein

Jiihaaaaaa!!!!!

Kuna M-N suhteid lõplikult avava Raamatu uurimisega paistukse veel veidi aega minevat, kirjutan muusikast.

Et kõigil selge oleks, on mu näol alati olnud tegu ühe paadunud kantrimuusikavaenlasega. Kantri, nagu kõik teavad – on burksimaal sündinud maailma kurvim(kurveim? kõige kurvem?)muss, mis sisaldab terabaitide kaupa ruudulisi särke, hobuvankreid, mõtlikke, kaugusse suunatud pilke, nina-, kurgu- ja miskõikhäälset ininat, steelkitarri, viiuleid, bändzhosid ja omastarust hullult rokkivaid vanamehepässe. Põle suutnud ma eluski kannatada kannussaapaid-kaabusid, nahkveste ja muid tilberdisi, mis obuse selgast heasti välja pidivad paistma. Ei kottind mind ka ealeski Luunja kantripäevad, kus vanasti venemaa kantrikad ans Kukuruza näol + eestimaised jansad rahvast hullutasid. 80-90-ndad olidki vist omamaise kantri jaoks hiilgeajad, aga see selleks. (Laintantsu-sõna ma suhu ei võtakski, siin on siiski korralik bloog.)

Kirjutama ajendasid mind mitmed hilisemate aegade jooksul kogunenud Märgid. Viimane neist, sellele postitusele lõplikult viiv, oli Norra riikliku tv-kanali NRK1 detsembri hommikuprogrammis 3.00-6.00 kestev „jukeboks”, mis koosneb norra- ja välismaisest kantrist. Norramaisest kantrist(mis oli väga, väga halb)on teadaolevalt ainult üks sort kantrisid rõlgem – see eesti oma. Õnneks püsib viimane viiskalt varjusurmas, andes võimaluse off-off kollektiividele. Aga seegi selleks; märkide juurde tagasi.

Esimene neist, kaudne iseenesest, oli mu ühe lemmikbändi Bright Eyes 2007 ilmunud albumi „Cassadaga” esiksingel „Four Winds”. Mis see stiil nüüd loeb, olgu sääl viiul ehk ukulele, mõtlesin tollal ja kuulasin mõnuga. Folkrokk, mitte kantri! Praegu tundub, et pool juuksekarva sai siiski saatanale antud.

Teine märk oli 2008 - minuni jõudis kogumik „RCA Nashville Classics 40s and before” . Seeravimid teavad, miks ma sellise asja üldse biitmassinasse pistsin. Tulemuseks aga omapärane elamus – naiivsed laulukesed, kuid milline ajalooline ekskurss süütusse-rikkumatusse Derrida- ja Spenglerikaugesse lihtrahvailma. Sõda, kohati käegakatsutav, aga siiski kauge, oli aktuaalne; maad ega rahvast hädaoht ei ähvardanud, suurimaks mureks oli sõjasviibiva ja kojujäänud kallima proovileasetunud suhe. Parim näide albumilt - Patsy Montana laulmas surematut poplaulukest „I Want To Be A Cowboy`s Sweetheart”:

Kolmas, eredaim hetk oli muidugi Mumford&Sons´i "Little Lion Man", tõesti, ma pole elus nii isukat-sisukat kantrikütet näinud..!

Ja päädis mu pisike rändretk kurba „kolme-duuri-ja-tõe-maailma” sügavama sissehüppega. Selgus, et pilt on järgmine – Johnny Cash on surnud, Willie Nelson elus ja kõikserõvedama kantrimuusiku tiitli annaks ma mõtlemata Toby Keithile. Kes julgeb, vaadaku ise tuubist, kes ei julge, siis – võtke veits noorem Mait Maltis, lisage talle kapatäis koittoome libedust ning teine jaagupkreemi ättitjuudi, seejärel kauboikaap pähe, suur eesti lipp takka lehvima ning Valga, Haljala ja Maardu koolimissid koos esimeste printsessidega ümber kepslema.

Meerikamaal jätkub neid howdy-staare muidugi kõigile, nii mees- kui naissoost. Sain minagi endale kaabu ja habemega ”sõbra” – saage tuttavaks Doc Walkeriga!! Ja kuulake sõnu. Kurb, väga kurb.

ilus laul

Anton just küsis, mis paska ma kuulan. Mismõttes paska, ilus laul on.

FUNFUNFUNFUN

Home improvement

Oli järjekordne sünnipäev, mis lõi uue numbri tabelisse. Suurt traagikat asjas pole peale selle, et mida aasta edasi, seda sõgedamaks muutuvad pohmakad. Kui kunagi sai täiesti süüdimatult kella kaheni öösel baaris sumisetud ja kaheksa ajal hommikul olin juba täiskonditsioonis tööpostil, siis praeguses vanuses on õhtuse nelipaki pahupooleks hommikune krapula ja tugevad jääknähud.
Ja ei olnud tegelikult plaanis joomisest rääkida vaid pikemalt peatuda möödund sünnipäeval. Sõbrad pidasid ilusasti meeles ja neile, kellel ununes, tuletas lõustaraamat meelde, et suur literaat ja meie põlvkonna ideoloogiline trubaduur tähistab oma hällipäeva.
Lähedasemad sõbrad üllatasid ja kinkisid kaunite kujutavate kunstide valdkonda kuuluva podaaroki.
Kingitusega kaasneb ka oma lugu,  mis sisaldab omajagu joomist ja alastust.
Kes vähegi Tartust midagi kuulnud on, see teab, et linn on puust ja tuksleva tuumiku moodustavad loomeinimesed elik räpased hipid, filoloogid, märsilohistajad ja sussisahistajad.
Ise ennast nende hulka ei liigita ja peale mõneaastase wannabe bändimehe perioodi, on mul loomigulisusega üsna aupaklik ja distantseerunud suhe. Bändiaegadest jäänud basskitarri kasutan pestud trennitrussikute kuivatusrakisena. Süütan kaminas tule, sätin kitarre statiivil sinna ette ja siis on maruhea häälestusnublude otsa trullareid ja sokke riputada. Muul ajal on pill dekoratiivelement.
Ühesõnaga ise ei loo, aga loova kaadriga lävin, sest õllekraani ees on inimesed ühed joodikud kõik ja kodubaaris on kontingent segu varjatud paremäärmuslike vaadetega isamaalastest ja kunstnikest.
Ühel pisut üle keskmise vindisel õhtupoolikul kõrtsis, tuli üks tuttav kunstnikuneiu lagedale palve-tüüpi ettepanekuga hakata mul tema koolitöö tarvis aktimodelliks. Mina, kes ma alati olen valmis hädasolijat aitama, nõustusin. Seda loomulikult pärast perekondlikku konsultatsiooni.
Tuleb aru saada, et noorele kunstitudengile on oluline oma oskustele võimalikult lai spekter anda ja üks asi on maalida nälgind kaastudengeid ja hoopis midagi muud on võtta ette lõuend ja produtseerida sinna peale madalama keskklassi kapitalisti lihav keha.
Protess ise oli pikk ja piinarikas, sest seista tuli perse paljas, liikumatus poosis, külmas ateljees. Ainukeseks abivahendiks villased sokid.
Kunstnik oli tubli ja kolmetunnise seismise tulemusena, sündis kaunis taies, mis kujutab elusuuruses minu tisse, sangasid ja jolli. Ilma näota ja väheste jalgadega maal selline.
Tuleb ausalt tunnistada, et maali keskne element sai tutvuste poolest "pisukese" liialdusega maalitud. Külm ruum tegi oma töö ja ilmselt vähese nähtavuse tõttu tegutses kunstnik antud piirkonnas rohkem fantaasia kui reaalsuse toel.
Mõnda aega tagasi sättis artist ennast välismaale ja ateljee tuli tühjaks kolida. Ühine autot omav sõber läks talle appi ja päästis tulevase muuseumieksponaadi enam-vähem prügikastist.
Nüüd siis tähtsal päeval kingiti see taies mulle kenasti raamituna.
Naelutasin veel samal õhtul seina ja nüüd polegi muud kui oodata külla ämmasid-äiasid, rahvaloendajat või omaenda vanemaid. Jututeema nigu varnast võtta kohe ja hirmu pole, et liiga koduselt end tundma hakatakse, sest üsna silmatorkavalt on territoorium markeeritud.
Et siis siirad ja suurimad tänud kallitele sõpradele ja olgu see hoiatuseks ka kõigile küllakippujatele. Kui tubli annus peenist hirmu nahka ajab, siis pole vaja tulla :)