Kodu ja ristikhein

Jiihaaaaaa!!!!!

Kuna M-N suhteid lõplikult avava Raamatu uurimisega paistukse veel veidi aega minevat, kirjutan muusikast.

Et kõigil selge oleks, on mu näol alati olnud tegu ühe paadunud kantrimuusikavaenlasega. Kantri, nagu kõik teavad – on burksimaal sündinud maailma kurvim(kurveim? kõige kurvem?)muss, mis sisaldab terabaitide kaupa ruudulisi särke, hobuvankreid, mõtlikke, kaugusse suunatud pilke, nina-, kurgu- ja miskõikhäälset ininat, steelkitarri, viiuleid, bändzhosid ja omastarust hullult rokkivaid vanamehepässe. Põle suutnud ma eluski kannatada kannussaapaid-kaabusid, nahkveste ja muid tilberdisi, mis obuse selgast heasti välja pidivad paistma. Ei kottind mind ka ealeski Luunja kantripäevad, kus vanasti venemaa kantrikad ans Kukuruza näol + eestimaised jansad rahvast hullutasid. 80-90-ndad olidki vist omamaise kantri jaoks hiilgeajad, aga see selleks. (Laintantsu-sõna ma suhu ei võtakski, siin on siiski korralik bloog.)

Kirjutama ajendasid mind mitmed hilisemate aegade jooksul kogunenud Märgid. Viimane neist, sellele postitusele lõplikult viiv, oli Norra riikliku tv-kanali NRK1 detsembri hommikuprogrammis 3.00-6.00 kestev „jukeboks”, mis koosneb norra- ja välismaisest kantrist. Norramaisest kantrist(mis oli väga, väga halb)on teadaolevalt ainult üks sort kantrisid rõlgem – see eesti oma. Õnneks püsib viimane viiskalt varjusurmas, andes võimaluse off-off kollektiividele. Aga seegi selleks; märkide juurde tagasi.

Esimene neist, kaudne iseenesest, oli mu ühe lemmikbändi Bright Eyes 2007 ilmunud albumi „Cassadaga” esiksingel „Four Winds”. Mis see stiil nüüd loeb, olgu sääl viiul ehk ukulele, mõtlesin tollal ja kuulasin mõnuga. Folkrokk, mitte kantri! Praegu tundub, et pool juuksekarva sai siiski saatanale antud.

Teine märk oli 2008 - minuni jõudis kogumik „RCA Nashville Classics 40s and before” . Seeravimid teavad, miks ma sellise asja üldse biitmassinasse pistsin. Tulemuseks aga omapärane elamus – naiivsed laulukesed, kuid milline ajalooline ekskurss süütusse-rikkumatusse Derrida- ja Spenglerikaugesse lihtrahvailma. Sõda, kohati käegakatsutav, aga siiski kauge, oli aktuaalne; maad ega rahvast hädaoht ei ähvardanud, suurimaks mureks oli sõjasviibiva ja kojujäänud kallima proovileasetunud suhe. Parim näide albumilt - Patsy Montana laulmas surematut poplaulukest „I Want To Be A Cowboy`s Sweetheart”:

Kolmas, eredaim hetk oli muidugi Mumford&Sons´i "Little Lion Man", tõesti, ma pole elus nii isukat-sisukat kantrikütet näinud..!

Ja päädis mu pisike rändretk kurba „kolme-duuri-ja-tõe-maailma” sügavama sissehüppega. Selgus, et pilt on järgmine – Johnny Cash on surnud, Willie Nelson elus ja kõikserõvedama kantrimuusiku tiitli annaks ma mõtlemata Toby Keithile. Kes julgeb, vaadaku ise tuubist, kes ei julge, siis – võtke veits noorem Mait Maltis, lisage talle kapatäis koittoome libedust ning teine jaagupkreemi ättitjuudi, seejärel kauboikaap pähe, suur eesti lipp takka lehvima ning Valga, Haljala ja Maardu koolimissid koos esimeste printsessidega ümber kepslema.

Meerikamaal jätkub neid howdy-staare muidugi kõigile, nii mees- kui naissoost. Sain minagi endale kaabu ja habemega ”sõbra” – saage tuttavaks Doc Walkeriga!! Ja kuulake sõnu. Kurb, väga kurb.