"Järgmine peatus - Kosmos!!"

Meie Kerttu on tänaseks astunud Lang-Cartlandi sõtta. Lahinguväljale positsioneerumiseks on ta valinud endale sobiva koha ja leidnud ka oma nishi – nn nõiaraamatud ja nende kallal väidetavalt tühja pusivad lugejad. Ja kohe väitma, et mingist „Saladuste” nimelisest raamatust mitte halligi abi ei olla, las naiskodanikud(et no kui aju tõesti muud ei sae) lugeda parem roosakaanelisi C-raamatuid.

Aga, Kerttu, ma ei saa nüüd aru – kust need uued nõiad siis sinu arust peale peaks tulema? Sigatüükast?

Sest vaata, Eesti on ju tihkelt täis kaardimoore, ennustajaid, kristalletäis peaga ravijatädisid, pendliendleid ja energomääne, lille-, kivi-, aura-, hipo- ja urinoterapeute, kontaktlereid-meediume, kosmoseinsenere ja -heliloojaid; kristall- ja indigolastest, tulevastest universumikodanikest (jajah, unustage ära mingid hüpikud, need on indigod!)rääkimata. Uusshamanistid krõbistavad seenekesi ja kolistavad astraalis nii et taevad kajavad ja esivanemate hinged tasasel küünekrabinal kuuse otsa pagevad. Asi toimib - kõik erinevad, kõik võrdsed, kõik ametis.

Lihtrahvaski ei maga, vaid kasutab nööpsilmade särades rikkalikku teenustepaletti. Kärutatakse ringi mööda metsa- ja palupõhju, Annelinna sügavikest Tallinna vanalinna keldriteni, otsides teadjaid ning – vualjaa – kadunud autod leitakse, mehed tulevad armukeste juurest tagasi, äriõnne jätkub viiendalegi põlvele takkajärgi, vähk, aids ja tarakanid kaovad majast-aiast kus kurat ning fengshui laiutab keldriski. Väheneb surve sotsiaalsüsteemile, rahulolevad näod ruulivad uulitsail ning uus ajastugi, mis varsti kätte tulevat, ei tundu enam nii jube.

Nõiaks teatavasti ei sünnita, selleks saadakse või hakatakse. Naiskodanikud leiavad nii ju oma kauaotsitud-oodatud tee ja seeläbi väljundi, pääsemaks töö-kodu-tüütud lapsed-loll mees-väikelinn- nõiaringist, boonuseks hea tervis ja paks rahakott. Kas sa, Kerttu, seda keelad oma suguõdedele, mis? Kinnistad siin soorolle??

Ja mis tähendab, et sõbranjed mõtlevad end positiivsusest soodaks, aga ikka ei muhvigi? Kas sinule meeldib mõelda iga päev negatiivseid mõtteid? Kas üldse, üleüldse keegigi-kuskilgi väänleb mõnust, kui talle iga jumala päev on miskit sitta öeldud-mõeldud? No mis imenipp-imekelluke see universum siis on, et talle negatiivmõttepritsid peaks meeldima? Et kohe mitte-mitte midagi ei juhtu, ütled?

Äkki on neil nõiaraamat tagurpidi ees?

Või valged tähed mustal põhjal, ah?

Sina kui kirjandusinime peaksid ju neid asju jagama ja vajadusel kontrollima.

Mitte raamatuid ja nende lugejaid kergekäeliselt sildistama.

Millise poole oled valinud Sina, armas lugeja?