Mõtelda on mõnus

Mõtlesin oma eelmisele aastale, mis oli äärmiselt spordivaene ja panin selleks aastaks kohe varakult plaanid paika. Aasta 2011 pühendan kestvusspordile. Ühele maratonile sai juba nimi kirja, teisele on ka kindel plaan minna ja kui vorm on hea, siis tegelikult võiks ühe soojaga ka kolmanda maratoni läbida. Esimene maraton tundub küll võrdlemisi jõhker, 100km süstaga mööda kevadiselt külma jõge, aga selleks puhuks on mul safety net Jaak, kellel tiksub siuke mootor sees, et isegi kui ma väsimusest minestusse langen, veab tema ikka lõpuni ja mitte lihtsalt lõpuni vaid väärikalt finišisse. Hea ajaga ja puha. Ise muidugi kirvega kurge lööma päris ei lähe ja praegu käib suuremat sorti lihastoonuse tõstmine, et jõuaks ikka aeru käes hoida ja vees pisut liigutadagi. Eelmisel kuul käristas haigus suure augu treeningkavva, aga nüüd on kõik jälle normis ja rõõm on tõdeda, et juba suudan jõmmis rauda rohkem tõsta kui väiksed poisid. Käte sirutajalihaste areng on olnud kõige kiirem, 60% kehamassist 3x10 seeriates on minusuguse amatöör-pelmeeni kohta päris hää. Pealegi neid sirutajalihaseid aerutamiseks just kõige rohkem vaja ongi :) Vähemalt internett väidab nii.
Sporditegemiseks saan innustust otseloomulikult maratonihullult Kallelt, kes terve dekaadi kestnud sportlasekarjääri jooksul on rabelenud välja mustast grupist ja isegi külma kõhuga maratonile minnes, ei ole enam ohtu, et keegi ta rajalt kõrvaldab, sest finišis ei jaksa inimesed enam oodata. Mulle meeldib selline jäärapäisus ja sihikindlus ja loodan, et minulgi selline isikuomadus kuskil peidus on.
Otseloomulikult on tohutuks inspiratsiooniallikaks Koomaka ponnistused võitluses hea isuga, kus nõrgem kodanik oleks kindlasti valinud buliimiku tee, aga näe, Kooma paneb sporti ja vägagi edukalt paneb. Pekid kadund ja tervis korras.
Koomaka trennijuttudest tuli mulle üks episood väga tuttavana ette. Meie jõmmis käib üks naine kirglikult cross trainer'it vehkimas ja joptvajubljatj, õhukese trennisärgi all ei ole never midagi. Tiss on muidugi paras sääsehammustus, aga no jumalauta, ole sünnis ja kata kinni. Kleebi plaastrid niplite peale või midagi, et iga jaheda tuuleiili peale tõusev testosteroonisahmakas ei tekitaks soovi lähimale meesahvile kangiga pähe lüüa. Lihtne on öelda, et ära vaata siis, aga tra kui mul on valida, kas flirtida silmadega higiste albiinomeestega või puhata pilku õrnalt õõtsuvatel naiserindadel, siis mis te arvate, kumma ma valin? Loomuse vastu ju ei saa. Ja kurat küll, ma ei taha trennis seksist mõelda, ma tahan et silme ees oleks kägisälgu ümber turritavate veenidega kulturistid ja peas pekslev heteroseksuaalne viha innustaks ja aitaks veelgi rohkem rauda tõsta.
Aga kui see pisiasi kõrvale jätta siis trenn on hea. Ja kuigi ideaalkaal on alles mägedetaga, käin juba linnas ringi ja vaatan ülekaalulisi kerge põlguse ja üleolekuga. Rahustab hästi ja annab positiivset energiat. Soovitan.