Ugabuga

Lugesin järjekordselt oma uut lemmikblogi, kus nunnukaz kirjutab oma tunnetest ja kleitidest, mis ta hiljuti ostnud on ja muust sellisest päevakajalisest, et kuidas öösel magada oli ja mismoodi õhtusöök maitses jne. Selline Twilighti stiilis lugemine, kus enamus asju on lihtlausetes ja küsimused on kergemat laadi retoorika nagu - kas armastus on ainult ettekujutus ja mõeldes end rõõmsamaks olen sitaks rõõmus. Barbara Cartlandi stuff, kus tühjade lausetega aetakse kergemeelseid lugejaid segadusse ja üritatakse diipi muljet luua. Ja ärge saage minust valesti aru, mul pole lolli jutu vastu midagi, sest just seda lolli, naiivset möla ma seal lugemas käingi. Mõttetera lollidele - kui sa oled loll, aga keegi on sinust veel lollim, siis temaga võrreldes oled sa päääääris taaaaark. Vot sellepärast loengi.
Üks hirmus asi on seal, mis mind häirib ja millest ma mitte kuidagi aru ei saa. Mis värk naistel selle iseendast pildi tegemisega on? Okei, kui eneseimetlus vaevab, siis võib ju endast pilti teha ja see omale raali kettale salvestada, et siis saaks slaidshow ekraanisäästjaks panna. Aga naahui on vaja ühes postituses viite pilti täpselt samasugusest venitatud duckface'ist. Edevus ja eneseimetlus ei ole mulle võõrad, ka mina hambaid pestes vahest mõtlen, et olen küll noore jumala kehaga ja üks pilt mu halduskorda rikkuvast jumalikust kehast on ka internetiavarustes, aga et siin söögi alla ja söögi peale sama larf erinevast rakursist...krt, ma ei tea.
Jah, noh, nagu öeldud, eneseimetlusest ja edevusest ma saan veel kuidagi aru, aga müstikaks on jäänud see iseendast pildi tegemine. Minust teevad tavaliselt sõbrad pilti...kas siis ei ole inimestel sõpru, kes tuleks ja nuppu vajutaks? On ju palju mugavam kui teine inimene pildistab, saab ilusama poosi võtta ja kuna kaamerat hoiab teine inimene, siis on suurem tõenäosus, et kompositsioon ja kadreering tuleb parem. Seda enam kui sa selline pildistamise maniakk oled.
Õnneks on enamus blogimaailma eneseimetlejaid valinud anonüümsuse ja neid hulle pildistajaid on suht vähe. Nunnukaz on samas üsna libedale teele läinud, sest talle vist pole keegi vasta pääd koputanud ja jutustanud sellest, kuidas internett on tegelt täis obsessiivseid perverte, kes muud ei ootagi kui kuskil pimedas kangialuses mõnele ohvrile aanusesse sugeda.
Aga ma ei taha asja ärasõnuda, loodan, et nunnukal läheb kõik hästi ja ta kirjutab veel palju-palju aastaid, sest pole paremat lugemist hommikuse kohvi kõrvale kui ühe blondiini identiteediotsingud keerulises maailmas, kus vahest ei saa trennis käia, sest telekast on samal ajal meeleheitel koduperenaised.
Õõh, kuld on see, seltsimehed, puhas kuld.