Sügisball

Oli vaja näha, misasi see hea Eesti Film siis on. Asjast on kirjutatud palju arvustusi, minu lemmik otse loomulikult Eesti-Hispaania feminismi eredaima majaka ja mu enda suure iidoli Anna-Maria Penu sulest. Tädi peamine probleem on naistevastane vägivald ja fakt, et keegi teine seda päris NII suure probleemina ei näe. See film oli ka naistevastast vägivalda täis mis kole.
Arvustuse soovitan kõigil Ekspressi arhiivist ise üles otsida, on puhas kuld.

Aga! Naised - kui te ei taha, et suvaline perv teid teepervel ahistab või mingi purjus tolgus restoranis ligi tikub, siis ärge nähke välja nii:

Kõiki "Sügisballi" naisi iseloomustas täielik apaatia ja tahtmatus kuidagigi reageerida või ennast mingi konflikti korral kaitsta. Kõiki "Sügisballi" mehi iseloomustas täielik apaatia ja suutmatus oma hetkelise sita olukorraga midagi konstruktiivsemat ette võtta kui enda täis joomine ja nendele ülalkirjeldatud ilmega naistele ligi ajamine, otsa kukkumine, solvamine vmt.
Draamana polnud film suurem asi, küll aga komöödiana. Muuhulgas kavatsen adekvaatse hinnangu saamiseks mõnele väiksele lapsele ka näidata: et kas tema arust on normaalne, et kõik täiskasvanud on sellised sotsiaalsed hälvikud ja kas võõrastelt onudelt võib kommi vastu võtta. Seda Taavi Eelmaa jolliga kohta ei näitaks ofkoors.

Muidu oli täitsa viis pluss festivalifilm. Palju pikki venivaid kaadreid lindudest, hallist Lasnamäest ja tühermaast. Palju, PALJU kaadreid inimestest, kes ei tee MITTE MIDAGI. Ja Arvo Pärdi muusika, et tuju ikka üleval hoida.