Pipart sulle keele peale

Ühisköögina asutatud blogi kisub kangesti minu ja AbFab'i (rohkem nagu AbFab'i) filmiblogiks ja siinkohal meenutan ka teistele kallitele kaasautoritele, et võetagu nüüd pea persest välja ja blogitagu. Tsiteerides purjetavaid klassikuid: "Vastasel juhul hakkavad protsessid toimuma!"
A eks filmiblogimisel on põhjuseks see, et Tartus on talvine vaikus ja peale kinoskäimise pole nagu suurt muffigi teha. Metsatöllul käisime, aga see oli leebe meelelahutus, sest need ajad on möödas kui moshpit'is rusikad püsti seistud ja verise ninaga koju vantsitud sai. Praeguseks on olukord selline, et tuleb vananeva pereinimesena saali teises kolmandikus seista ja naisel käest kinni hoida. Või siis ümbert kinni, sest vent puhub külma. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle isegi meeldib, saab muusikale ja etteastele keskenduda. Võiks olla nagu 87-nda aasta levimuusikapäevad - istud kuskil teater-tüüpi asulas oma mugavas toolis, rüüpad õldurit ja plaksutad siis kui lugu läbi on.
Jah, vägev kontsert oli üle pika aja. Metsatöllu soovitan kõigil vaatama minna, isegi kui muusika ei meeldi, siis need trikid, mida trummar teeb on juba omaette vaatamisväärsus. Kõik, kes kasvõi korra on üritanud trummisetist ühtlast rütmi kätte saada, oskavad seda kindlasti hinnata. Atso võiks vabalt bänditegemise sinnapaika jätta ja Vaherite peretsirkuses oma trummimänguga raha teenida.
Kurjam oli ka üle prahi. Kuigi solist pole kõige kõvem laulumees, on temas seda ürgset eestlaslikku laululusti ja looming lausa purskub temast värsina välja. Lihtsalt seeditav, sest kuigi lood on erinevad, on viis ikkagi sama. Jah, punk on punk ja tegelikult pole midagi ette heita, sõnad on head ja neid lugusid, mis on üle kümne aasta tagasi kirjutatud, osatakse üsna laitmatult mängida ka.
Korraks oli õhus ka elektrit kui ülejäänud bänd lahkus lavalt ja laulja soleeris looga Hitleri Vaim. Nagu igal Tartu massiüritusel, oli ka seal peol paar nahkpead kultuuri nautimas ja minu ümber seisev rahvas kukkus kohe hirmund näoilmel ringi vahtima, et ei tea, kas läheb löömaks, aga bomberites poistele täitsa meeldis. Loo point peab paika küll :)
Kaks zajoobi oli kogu peo käigus. Esimene oli üks väike tüse päss, kes nägi välja nagu vana lesbi ja kes iga Kurjami loo vahele karjus, et JAAAMAAA ja tranaahuibläät, ma mängin ka paremini kui see tont. Tundub et oli aadressiga eksinud ja rikkis navigaator tõi mehe Atlantise asemel rokikluppi. Ei põld tal niigi palju mõistust, et baari minna ja seal rahu nautida, seisis kogu kontserti mul kõrval, oigas ja lõugas nagu väike libu.
Teise zajoobi tekitas keegi vindine karvik, kes küünarnukkidega üle mu naise omale teed tegi. Tulin siis ta tõuklemissoovile vastu, tegin veidi tuuleveskit, tõukasin ta tagasi sinna, kust ta tuli. Ise veel lootsin, et läheb märuliks ja saab oma raevu väljaelada nagu rokipidudel muiste. Vana küll üritas vastu nügida, aga kui ta teisel korral perseli ära käis, solvus täie pasaga ja hakkas ennast ülima viisakusega läbi rahva lava poole suruma. Krt, nii ei saa ju rallit sõita kui kohe solvutakse iga apsu peale. Endast väiksemaid on muidugi lahe nügida.

Tegelikult oli pärast rokipraasnikut soov ka Jäääärele minna see nädalavahetus, aga piletid vist müüdi päevaga läbi ja kui sellele ühele heale peole ei pääse, mis linnas on, siis polegi muud meelelahutust kui kino ja pubi.
Tulles nüüd kino juurde tagasi ei hakka ma siin mingit hambutut arvustust kirjutama vaid tahaks lihtsalt küsida kallitelt lugejatelt, et olge nüüd meheks (või naiseks) ja soovitage head filmi, mis teile suure ja kustumatu mulje jätnud on. Ma teen omalt poolt otsa lahti ja soovitan järjekordselt hõimuvendade Taxidermiat. Mul oli vaatamise järel mitu päeva karp lahti. Andke siis oma hämmastavatest filmidest ka teada.