Thursday, January 20, 2011

Kui herilane metsas kukub ja keegi ei kuule, kas herilane teeb siis häält?

The Green Hornet. Viimased päevad on olnud kinematograafilistest elamustest tiined.
Sel korral vaatleme taiest, mis oma peene teostuse, lihtsa, kuid samas mitmekihilise ja süvatähendusliku sisu, ning tõstatatud igavikuliste küsimuste meisterliku käsitlemisega kuulub kindlasti selle aasta, kui mitte dekaadi või lausa sajandi parimate linateoste hulka. "Filmiks" oleks seda šedöövrit natuke labane nimetada. Neile, kes armastavad lihtsust ja lühidust, võib öelda, et antud meistriteos vaatleb indiviidi üksilduse suhtelisust keset urbaniseerunud tegelikkust,unustamata ka objektiivse reaalsuse võimalikke subjektiivseid aspekte. Kuid see oleks siiski liiga lihtne ja julgeksin isegi öelda, et ühekülgne kirjeldus niivõrd paljutahulisele teosele.

Kuid samas - kuidas leida sõnu, andmaks edasi režissöör-taiduri vapustavat visiooni? Mõningad märksõnad - ehk ei riku nad tulevast vaatamiselamust - ehk annavad need aimu sellest meelte naudingust, sellest katarsisest, mis vaatajat kinosaalis ees ootab: intelligentsed, realistlikud, minimalistlikud ja viimseni rafineeritud märulistseenid, kus ükski kaader pole liigne, iga rakurss vaid rikastab ja aitab paremini mõista süžeed, iga löök, iga jala-ast, iga padrun, mille relvasuu välja sülgab, omab kohati lausa hoomamatuks jäävat sümboolset tähendust... Märulistseenide tegemisel, võtan endale julguse arvata, on režissöör juhindunud klassikalisest, filmihariduse nurgakiviks kujunenud Tomi ja Jerry koolkonnast. Kuid siiski on seal midagi veel, midagi lisaks, mingi vaevu ära tuntav, vaid sellele režisöörile omane joon... Rohkem paljastada oleks kuritegu! Jääb vaid tõdeda, et meie ees rullub mikrosekund mikrosekundilt lahti visuaalkunsti tippteos.

Kuid sisu! Temaatika! Mõni -ettevaatlik ja pimeduses kobav - sõna ka neist. Ajakirjanduses esinevaid dilemmasid on kirjeldatud viisil, mille kõrval Good Night, and Good Luck näib lasteaialapse lalinana, igavesti intrigeeriv isade-poegade teema on lahendatud nii meisterlikult, et Turgenev häbeneb hauaski. Kuid see pole veel kõik. Režissöör on võtnud halastamatult ja ilustamata luubi alla omasooarmastuse vastuolulise teema, kust, jällegi tuleb tõdeda, oleks palju õppida Ang Lee'l.

Linateose suurusest ja mõjust kõneleb viimane, kõnekas fakt: nimelt otsustasid peategelasi kehastanud noored näitlejad tundmatuks jääda, kandes filmi vältel maske. Mis võiks olla veel parem tunnustus režissöörile: see on sinu film! Sina pead särama! Ja seda ta kahtlemata teeb.

6 comments:

dr Baarmän said...

Ma ilmselt ei oleks seda filmi isegi mitte netist tõmmanud, piletiraha maksmisest rääkimata, aga nii raju arvustuse peale tekkisid juba teatud kahtlused :)

Absolutely Fabulous said...

Sellele arvustusel on oma taustalugu ka :p

Unknown said...
This comment has been removed by the author.
Eris said...

Kas see on mingi halb nali, et selle filmi tegemine maksis $90 000 000? Selle raha eest oleks pool miljonit neegrit endale normaalse hariduse saanud.

Tuukan said...

:)
Ma näen, et kirjatöö autor pole mitte tavatoimetustes "kinni" olev lihtne töörügaja, vaid omab laiemat, kõikehõlmavat, süstemaatilist ja võiks öelda isegi peenpsühholoogilist läbinägemisvõimet, avastamaks rezhissööri ja näitlejate poolt kootud kaemuskangasse peidetud allhoovusi.

Võiksin omaltpoolt lisada, et murrangulistel ja segastel aegadel toimuvad paradigmade muutused omavad metatähenduslikke, märgilisi tähendusi me kõigi jaoks.

Absolutely Fabulous said...

Tuukan, sinuga võiks lausa vestelda. Tunnen, et ometi olen leidnud kellegi, kes on minu intellekti vääriline.