Kui herilane metsas kukub ja keegi ei kuule, kas herilane teeb siis häält?

The Green Hornet. Viimased päevad on olnud kinematograafilistest elamustest tiined.
Sel korral vaatleme taiest, mis oma peene teostuse, lihtsa, kuid samas mitmekihilise ja süvatähendusliku sisu, ning tõstatatud igavikuliste küsimuste meisterliku käsitlemisega kuulub kindlasti selle aasta, kui mitte dekaadi või lausa sajandi parimate linateoste hulka. "Filmiks" oleks seda šedöövrit natuke labane nimetada. Neile, kes armastavad lihtsust ja lühidust, võib öelda, et antud meistriteos vaatleb indiviidi üksilduse suhtelisust keset urbaniseerunud tegelikkust,unustamata ka objektiivse reaalsuse võimalikke subjektiivseid aspekte. Kuid see oleks siiski liiga lihtne ja julgeksin isegi öelda, et ühekülgne kirjeldus niivõrd paljutahulisele teosele.

Kuid samas - kuidas leida sõnu, andmaks edasi režissöör-taiduri vapustavat visiooni? Mõningad märksõnad - ehk ei riku nad tulevast vaatamiselamust - ehk annavad need aimu sellest meelte naudingust, sellest katarsisest, mis vaatajat kinosaalis ees ootab: intelligentsed, realistlikud, minimalistlikud ja viimseni rafineeritud märulistseenid, kus ükski kaader pole liigne, iga rakurss vaid rikastab ja aitab paremini mõista süžeed, iga löök, iga jala-ast, iga padrun, mille relvasuu välja sülgab, omab kohati lausa hoomamatuks jäävat sümboolset tähendust... Märulistseenide tegemisel, võtan endale julguse arvata, on režissöör juhindunud klassikalisest, filmihariduse nurgakiviks kujunenud Tomi ja Jerry koolkonnast. Kuid siiski on seal midagi veel, midagi lisaks, mingi vaevu ära tuntav, vaid sellele režisöörile omane joon... Rohkem paljastada oleks kuritegu! Jääb vaid tõdeda, et meie ees rullub mikrosekund mikrosekundilt lahti visuaalkunsti tippteos.

Kuid sisu! Temaatika! Mõni -ettevaatlik ja pimeduses kobav - sõna ka neist. Ajakirjanduses esinevaid dilemmasid on kirjeldatud viisil, mille kõrval Good Night, and Good Luck näib lasteaialapse lalinana, igavesti intrigeeriv isade-poegade teema on lahendatud nii meisterlikult, et Turgenev häbeneb hauaski. Kuid see pole veel kõik. Režissöör on võtnud halastamatult ja ilustamata luubi alla omasooarmastuse vastuolulise teema, kust, jällegi tuleb tõdeda, oleks palju õppida Ang Lee'l.

Linateose suurusest ja mõjust kõneleb viimane, kõnekas fakt: nimelt otsustasid peategelasi kehastanud noored näitlejad tundmatuks jääda, kandes filmi vältel maske. Mis võiks olla veel parem tunnustus režissöörile: see on sinu film! Sina pead särama! Ja seda ta kahtlemata teeb.