Trennipedendus

Ellu on saabunud teatav rutiin ja kuna töö ja õhtuste šeffide riälitisarjade vahele jääb parasjagu aega, olen hakanud taaskord trennipedeks. Olen selline trenni-agro, kellel on küll uhked kolme triibuga trenniriided, aga spordikotti pole ja vean oma asju trenni ja kodu vahet Rimist saadud rohelises kilekotis. Ma varem väga ei mõelnud selle peale, aga viimasel ajal kuidagi vaadatakse veidi viltu. Noh vahet pole - kui rimtšiku kotti augud kuluvad, võtan Prisma koti, see tundub vähe tugevam.
Trennile lähenen sama metoodikaga, mis mulletiga Soome spordimehel oli - joka viiko ühden sekundin parembiin vms. Tatsan, pleier peas mööda jõusaali ja muudkui sikutan erinevaid kolakaid. Lõpetuseks teen sõudekal kiiremad ringid, misjärel sauna ja sitten kotinmatka. Ma ikka arvasin, et mina olen trenni kõige kasimatum ja agrom spordilemb, aga võta näpust, eile kui ma sõudekal treeningut lõpetasin, istus kõrvalergomeetrile mingi blondide lokkidega jorss. Ma kohe vaatasin, et ohhoo, Koomakas Tartus, aga oli hoopis mingi paksem töll.
See sekundiin parembiin-asi nõuab, et ma iga kord sõuaks natuke rohkem ja nii ma siis üritasin eile 6000m täis saada, aga nii kui see blond lohv mu kõrval sooja tegema kukkus, jõudis minuni tema odöör ja ma pidin suurest ehmatuses paadist maha potsatama. Ma ei ole muidu lõhnade suhtes eriline pirts, terve mu lapsepõlve keetsid vanemad kodus lodjapuu marjadest moosi ja kes seda kord kõrvalt haistnud on, teab, et hais on nagu keedetaks vanainimese vedelaid fekaale kisselliks. Ühesõnaga pean ennast nasaalselt karastunuks, aga selle trennikaaslase jube lehk pani mõtlema, et kui see mees trenni alguses nii õudsalt haiseb, siis ma pigem väldiks hetke kui tal higi voolama hakkab. Jäigi ainult 1500m ja loodan, et aasta lõpus see poolik trenn kätte ei maksa.
Tõsiselt, sõbrad, halbade lõhnade edetabelis on uus liider ja lodjapuu moos on langenud teisele kohale. Kolmandal kohal on see kord kui Piia kallis kadund koer põõsast inimese sita leidis ja selles püherdada otsustas. Märg koer + käärind kaki pole ka väga mõngel.
Nädalavahetusel on Rokiklubis Kurjam, Metsatöll ja siis mingi kurjamuusika bänd ja sellest eelnevast jutust innustatuna kutsukski kõik tuntuid ja tundmatuid inimesi kluppi, kus saaksime isikliku hügieeni terviseks mõne klaasikese võtta. Skol!

Ja minu mõtted seoses lemmikblogis täna ilmunud postitustega on siin:


Antoniatele ja Toonidele head nimepäeva ka :)