Kuna olen teada-tuntud puukallistaja ja autot ei oma, siis teeolud mind väga ei koti.
Küll aga tekitavad praegused kõnniteeolud kirjutamistuju isegi minusugusele blogipensionärile.
Alles see oli, kui paanikas Nadja julges kõndida ainult sõidutee peal, sest katustelt lendas lademetes lund ja jääkamakaid. Nüüd tilguvad katuseräästad vett ja kolisin kõnniteele üle.
Senised tähelepanekud:
*ma ei võta kurve välja ning panen seetõttu peaaegu iga nurga peal külje maha
*linnatänavatel langeb vanainimesi nagu loogu
*mõned eeskujulikud kodanikud üritavad vanatädikestele appi minna, aga pidurdusmaa on liiga pikk. Sellest tulenevates kokkupõrgetes saavad vanurid ilmselt rohkem viga, kui niisama puusa maha pannes. PÕHIMÕTTELISELT võiks ju kodus püsida need paar päeva, aga samas on vaja turul käia ja traumapunkte ummistada - ilmselgelt win-win situation.
*linnavalitsus on ilmselgelt otsustanud teedele killustikku panna sama põhimõtte alusel kui Imre Kose paneb supile sibulapealseid - sip-sip-sip - väheke ja dekoratiivsetel eesmärkidel
*tänavaid ilustavad üksikud koristajad, kellel seljas helkurvestid kirjaga "Tallinn aitab!".
Mnjah. Ma ei ole kindel, kas ma reklaamiks oma võimetust teid puhastada, aga ju siis on Etsi arvates hea idee.
Edasi rohkema killustiku nimel!
5 comments:
Graniit"liiv" on mõttetu saast, mida veetakse tänavale vist ainult selle eesmärgiga, et näidata, et midagi toimub. Ainus asi, mis libeduse vastu aitab, on peenike liiv piisavas koguses. Graniitliiv kas libiseb tee äärde, vajub lumesegu sisse või on teda nisama laotatud paar tera. See viimane stsenaarium esineb kõige tihemini.
Vanal hea vene a'al oli mul kas lühem maa kukkuda vertikaalsete vajakajäämiste tõttu, või oli liiva tee peal rohkem, sellist uisutamist eriti ei mäleta.
Seda vanurite kõnniraami on vaja. Või, veel parem: soome kelku.
Onju.
Siiamaani kirun end, et paar aastat tagasi prügikonteineris nähtud täitsa korraliku soome kelgu kaasa võtmata jätsin. Aga no see moment polnud seda kuskile ladustada ja talv oli kah selline must. Tulevik tundus helge. Või siis tume... ja sellest tulenevalt helge.
Jah.
täna hommikul kukkus jääkamakas meetri kaugusel maha. olin õnneks sõidutee peale kolinud. hea on olla...elus.
Sattusin juhuslikult teie ühisblogi peale, peaks mainima, et kirjeldused siin on päris andekad ja koomilised. Lust on lugeda ja hea meel selle juhuse üle. Teeoludest rääkides, on see talv olnud ka lume ja jäärohkem kui muidu, vahelduv sulamine ja jäätumine on mõjunud väga kehvasti meie teede hõõrdetegurile. Ning need tohutud jääkamakad katustel, juhtus meil ajutisel sulaajal poole meetri paksune jääkamakas (kahekorruselise maja katuselt) platvormile kukkuma, viimasest ei jäi järele vaid risuhunnik. Polnud just meeldv vaatepilt.
tore, et blogi meeldib. minu kaastunne platvormi osas - tedA jääb kindlasti meenutama suur hulk sõpru.
Tegelikult olen ma taaskord kolinud sõiduteele kõndima - seal on libedam, aga võimalus surma saada on väiksem. Eile murdsin vaid puusa. C'est la vie - nokk lahti, saba kinni.
Post a Comment