Enne kui ma nädalavahetuse puhul koopasse peitu poen, panen siia veel ühe muusikaläraka kõigile kuulamiseks ja nautimiseks.
Oli kunagi aastaid tagasi üks bänd, mis mulle meeldis nii hullult, et kõigi mp3 plaatide peale, mis ma autosse kirjutasin, panin kindlasti ka nende albumi. See oli siis miskid viis aastat tagasi. Kuna neil ainult üks album oli, siis ma ketrasin seda oksendamiseni ja pikapeale sai mõneks ajaks siiber. Siis müüsin auto maha ja autoplaadid koguvad siiamaani kapis tolmu. Ununes.
Täna tuli meelde, guugledasin ja vahi kuradeid, kaks uut plaati vahepeal väljas ja ülikõvad mõlemad.
Ahjah, bänd ise on Skindred ja teevad sellise reggae-ragga sugemetega nu-metali-laadset riffirokki. Hästi omapärase kõlaga on ja sellest ka raskused liigitamisel :) Lahe patsidega neeger laulab ja kolm valget britti saadavad instrumentaaliga.
Siia tahtsin soovitada SEDA lugu, mille üks teine kuulus patsidega neeger, Eddy Grant, omal ajal kuulsaks laulis, aga kuna sellele vidjot pole, siis siin vaatamiseks üks Skindredi originaalloo video. Soovitan mõlemat ja kõike muud ka, mis nad teinud on.
3 comments:
Tiba nagu...natuke..munadeta v nii.
Kui nu-metal, siis võiks rohkem testosterooniumi tilkuda.
Aga kuulasin lõpuni. Ippoppräppmetal on siiski suht lahe zhanr.
Jah, see lugu ei ole kõige parem neil. Jääb lahjaks võrreldes teiste asjadega. Ja siuke muusika eeldab tegelikult suuri kõlareid ja kindlat kätt volüüminupu keeramisel või siis laivis nosebleed sectionis seismist. Mulle meeldib nevertheless.
Votvot.
Ma olen ka seda meelt, et suurest osast muusikast ei saa miljon kärbest(kes väidetavalt ei eksi, kui ütlevad, et sitt on imehea!)kaalikatki aru, kuna see imbub nendeni läbi 2-euroste arvutikõlarite.
Metali jaoks on eri raske(loe:kallis)kõlareid valida...millest jats ja elektro hästi välja tulevad, ei pruugi raskem kraam üldse kõlada.
Post a Comment