Jevro bljatj

Tegin lahti uudisteportaali ja artikkel pealkirjaga "Euro külvab vanurite seas segadust" tuletas mulle kohe meelde Dylan Morani sketši teemal Children in need. Ja tõesti, tõmmates paralleele, siis mis ei külvaks vanurite seas segadust? Kõrge õhurõhk, madal õhurõhk, soe, külm, kõik muud parasvöötmelised ilmastikunähtused,  magnettormid, liiklusvool, pangaautomaadid, peenes kirjas tekst, lapselaste kõnepruuk, digiretsept, valimised, riigikord, neegrid, võõramaine toit, ilma tutita baretid ja mis kõik veel. Vana olemise juures on põhiolek segadus. Vananedes on üha raskem kohaneda ja isegi kui sa oled südikas ja kohanemisvõimeline vanur, siis võib sind tabada skleroos või alzheimer, mis ajavad nii segadusse, et tabletid ka ei aita. Segaduses vanurid ei ole midagi uut.
Vot sellised päevakajalised mõtted siis.

Mul tegelikult oli südamel üks dokumentaal Venemaa vanglasüsteemist, mida ma tuubis vaatasin. Siit näeb, kui kellelgi tunnike vaba aega juhtub olema. Hakkasin mõtlema, et kas ma ka oma elust tean mõnda tõelist vene vangi. Tõepoolest lapsepõlves Venemaal elades, oli meil külas дядя Гена, kes elas üle tee ja tema oli kaheksa korda vangis istunud. Ta oli selline hästi pikka kasvu pealt 50 vanust, üleni äratätoveeritud ja kõik tema oma hambad olid hõbedastega asendatud. Gena oli selline tõelise vene mehe kehastus - suur, tugev, kuldsete käte, suu ja kõriga. See maja kus me elasime, oli 1922 ehitatud ja kuna ajahammas oli seda kõvasti purenud, tekkis ühel suvel vajadus põrandatalad ära vahetada. Mina olin toona alles viiene ja nii ei saanudki mind seda tööd tegema sundida, mistõttu babuška palkas onu Gena parandustöid tegema. Ühel kenal päeval kui ma mingite pahategude pärast jälle ketukat sain, olin teel magamistuppa, et memme suletekki sukavardaga pussitada (ma tegin seda alati kui mulle peksa anti ja kui siis memm hommikuti oma sängi kohendas hakkasid suled lendama ja tema arusaamatus, et miks küll uuest tekist nii palju sulgi tuleb, pakkus mulle tugevat emotsionaalset rahuldust ning kompensatsiooni valu ja vaeva eest, mida ta mulle reha, kummivooliku või mõne muu käepärase vahendiga põhjustas) kui ühtäkki pistis põrandalaudade vahelt pea välja onu Gena, vedas näole laia hõbedase naeratuse ja ütles: "Priiiveeeet, Antooooha!" Sellele järgnenud ehmatusest ei saanud ma lahti tublid mitu päeva ja memm pidi mulle öösiti mitu korda kummeli teed tegema, et ma maha rahuneks. Edaspidi kui Gena meile tuli, saadeti mind aeda sibulaid rohima. Nii et teatav antipaatia mul selle mehe suhtes oli.
Aga hoolimata oma kaheksast korrast vangis, ei olnud Gena tegelikult paha mees, ta polnud kedagi tapnud, ta lihtsalt oli huligaan. Näiteks üks kord kui tal oli linnas vaja kuskile sõita ja troll, millega ta oma sihtkohta saada üritas ei sõitnud teps mitte sellel liinil, mida tal vaja oli, astus purjus Gena liinide hargnemiskohas asuvas peatuses trollist välja ja tõstis trolleibusi sarved "õigele" liinile. Nõuka ajal pandi ka selliste asjade eest vangi...eriti kui sul varasemast mingi jama all oli.
Ühesõnaga jah, minu eluajal istus ta küll vist ainult korra vanglas kaks aastat. Oma kurva lõpu leidis Gena üheksakümnendatel kui ta meie kõrvaltnaabri Ljovaga läks naaberkülla prutade juurde. Joodi viina ja lõpuks tehti toas natuke lõket, mis siis murdiski mehe, keda kaheksa vangistust polnud suutnud murda. Midagi poeetilist selles surmas pole, sest Gena ja Ljova surm kahandas meie küla meestepopulatsiooni hoobilt 60%. Poeetiline oleks olnud, kui Gena oma lõpu trolli rataste all leidnuks.
Vot selline mälestus kaugetest ent siiski kaunitest aegadest.