Filmimõtteid

Siin blogis juba korra mainitud uue Eesti filmi kohta paneks mõned mõtted kirja. Üks Mu Sõber on filmi nimi ja võtsin tänasest tööpäevast ekstra tasustatud aega, et uurida internetiavarustest, mida inimesed filmist kirjutavad. Nii palju kui ma blogidest ja twitterist leidsin, olid kõik üdini positiivsed arvustused. Umbes nagu, et uus verstapost kodumaa kinematograafias, midagi ei jäänud kripeldama ja nii mõtlema pani. (A see ka, et ma oma põhulõuasuses panen siia spoilereid ja obsessiivkompulsiivsetel rikun filmielamuse ära, nii et kui tahad eelarvamusevabalt filmi vaadata, siis ära seda küll loe).
Niisiis, verstapostide kohta ei tea ma midagi, mõtlema pani ja kripeldama jäi ka nii et siiamaani kripeldab.

Lehes kirjutas, et filmis mängis peaosa Tartu ja kui seda peaosa hinnata, siis jõle sitalt mängitud. Tartu pole asjas süüdi, aga minu kui tartlase jaoks olid kõik kohad tuttavad ja mõningased veidrused ajasid segadusse.
Peategelase elukoha ma tundsin ära, Mati tuli bussist maha Mäe tänaval ja väljast filmituna, see maja, kus ta elas on aadressiga Pikk tn 1. Kust ma seda tean? Need rohelised ja kõverad raudpostid, mis haljasala piiravad - ma olen neisse takerdunud. Vanasti olid sinna traadid ka vahele tõmmatud ja kui ma teinekord Zavoodist joogisena tulin, et pruudi aknale koputada, sain nii mõnigi kord kõhu poriseks. Samas kui Mati köögis viina võttis, paistis aknast teine samasugune paneelmaja, mida ei ole kummalgi pool Pikk tn 1. Ja trepikoda, kus noored aelesid, oli vist veel mingi kolmanda maja oma. Jäi tsuti arusaamatuks, et milleks selline jälgede segamine.
Kui Sass matile bussiga külla sõitis, liikus alguses buss Narva maanteel kesklinna suunas, siis keeras enne silda ringi, sõitis veel natuke otse, peatus, Sass tuli bussist välja, oli imelisel kombel Mäe tänaval ja buss suundus Narva maantee poole.
Mati käis bussiga töö ja kodu vahet. Kes kurat seda vahemaad bussiga sõidab? Need kohad on teineteisest üle jõe ja ratastoolis saab ka kiiremini kui linnaliinikaga.

Ma saan aru küll, et film on kunstiline tervik ja kõik ei peagi loogikale vastama, oluline on meeleolu ja mõte, mida üritatakse edasi anda. Neil, kes piirkonda ei tunne, on ilmselt savi, mis asub kus ja kuidas sinna saab, aga mind subjektiivselt häiris.

Tegelikult on ju hea kui film tekitab sinus küsimusi ja sisemist arutelu filosoofilistel teemadel nagu elu mõte, üksindus, lähedase surm jne, aga antud teos ajas aind hämmingusse selliste väheoluliste pisiasjade pärast, mida oli lubamatult palju.
See avarii ristmikul - ühel hetkel ajab mingi töll kõrvalreas Mati tütrele ligi, sõidab kaadrist välja ja järgmisel hetkel kiirendab Mati tütar tüübile tagant sisse. Kus see mees seal reastuda jõudis ja miks Mati tütar talle tagant sissekiirendas, ei jõua mulle kuidagi kohale. Kättemaksust või vihast või miks?
Pärast Mati naise maisete jäänuste merrepuistamist jõuab pere paadiga randa, Mati tütar istub koos pojaga autosse ja vurab minema. Mati jääb kaile töllerdama. Miks ta sinna jäi? Meri on ju Tartust kaugel, oleks võinud oma Tartus elava tütrega koju sõita. Äkki oli tal vaja diipi mälestusmomenti üksinda mererannas? Või tahtis tütar oma pojaga loomaaias käia ja Mati pidi bussiga koju sõitma? Miks? Täiesti lambist jätsid vana mehe maha.
Raamatukogus stseenis olid ühel poisil juuksed lillaks värvitud. Milleks see hea oli? Kas see pidi rõhutama mässumeelse huligaani olemust või?  Või pold loomuliku juuksevärviga last käepärast?
Kogu see haiglas toimuv! Kas see oli mingi peen satiir? Siinkohal soovitan kõigil hakkajatel filmitegijatel oma tulevaste teoste tarbeks siiski mõni arst või koomik konsultandiks palgata, sest antud filmis haiglas toimunu ei olnud ei tõsiseltvõetav ega ka naljakas. Ravime koomapatsiendi gangreeni muusikaga, suitsiidikalduvusi muusikaga ja toome kerge absurdiannuse mõttes sisse karakteri nimega Pille, kelle filmisolemise poindist ma aru ei saanud. Soovitas ka kõiki ja kõike muusikaga ravida ja nägi inimestes head. Hambutu värk. Tehke siis nagu päriselt või tehke naljakalt. Näiteks olnuks naljakas kui koomapatsient oleks ärgates oma amputeeritud gangreenise käega Matile vasta kaalikat löönud ja Matil oleks eluisu tagasi tulnud. Aga mida mina ikka niiväga tean.
Palju oli selliseid kohti, kus kaadrivahetusega tuli hämming, et odot, mitäs nyt? Eelpoolmainitud on üksikud näited, mis meelde jäid.

Ei jaga ma seda üleüldist vaimustust ja ei tekkinud soovi kinos püsti karata ja plaksutada. Okei, paljud põhjused on sügavalt subjektiivsed, aga no oli ikka roppu moodi ület*ra tegemist, mis närvi ajast. Pinnapealsust ja hõredat ploti oli püütud sügava kaamosega maskeerida ja ilmselt see pettiski hariliku inimese ära. Mulle kaamos meeldib, meeldib niiväga, et ma jõulude ajal üksi kodus olles vaatan hea meelega Tarkovski Andrei Rubljovi, Stalkerit või mõnda muud tema vaimustavatest teostest, aga see film, mille vaatamise eest ma hirmsa summa maksin eelmisel nädalal, valmistas üle pika aja ühe ilmatuma pettumuse.
Üksküla oli hea, tõsiselt hea, aga Eelmaa oma väänlemisega oleks nagu Õnne 13 võtetelt tulnud ja sittus hinge kogu filmi vältel.
Nagu kaks tundi narkouima oli - näed ja kuuled, aga aru sittagi ei saa. 

Ja ongi käes see koht, kus interaktiivses osas võivad targad inimesed mu küsimustele vastata ja minu lolli pääd harida. Tuld, seltsimehed!