Nähtud-tehtud: Dylan Moran

Suurmeister oma silmaga nähtud. ....eehm, mul jääb nüüd ülivõrretest väheks, aga kui kasutada 'meerikamaa keelt, siis ütleks, et oli as awesome as a unicorn rodeo with midget cowboys.
Tripist endast nii palju ei olegi kirjutada peale selle, et Baltic Princessiga pühaba Soome sõita on masendavam elamus kui näha ilma pärakuta sündind siga, kes ennast sõna otseses mõttes surnuks sööb. Alguses on jõle naljakas kui sinu kõrvale istub Baruto-mõõtu naisterahvas, kes on nii koomas, et on isegi oma kingad ära kaotanud. Aga kui mingi hetk jõuab sinuni tõsiasi, et terve laev on selliseid ahve täis, siis 3,5h merereisi mööduvad üsna piinarikkalt. Sellist annust frustratsiooni ei suuda isegi Veerpalu dopinguskandaal esilekutsuda.
Tulles tagasi ilusate asjade juurde, siis minu peas oli Kultuuritalo selline suurhalli mõõtu asutus, kus soomlased oma rohket kultuuri nautimas käivad, aga tegelikult oli tegemist veidi väiksema saaliga, umbes nagu Vanemuise suur saal või nii. Piletid olid mingi sektori kuuendas reas ja tegelikult kartsin, et Moran jääb väikseks täpikeseks küündimatus kauguses, aga päriselus tähendas kuues rida, et minu ja Morani vahel oligi reaalselt viis rida inimesi!!! Tema žestikuleerimisest tulenevat õhuliikumist oli täiesti tunda.
Suur au oli olla Meistrile nii lähedal.
Moranit soojendas mingi rootslane, kes reisikaaslastele küll meeldis, aga mul oli temast sügavalt savi. Ma arvan, et Comedy Estonia mehed teevad paremat nalja ja joptvajubljatj, ma ei tahtnud mingit rootslast näha.
Härra ise ületas kõik minu ootused ja lootused. Ma olen aastaid juba ahvivaimustuses kõigest mis ta teeb ja ma saan aru, et võrdlus DVD-esituse ja laivi vahel pole kuigi objektiivne, aga tundus mulle nii, et ta ise nautis laval olemist palju rohkem kui neis DVD-standup'ides. Teemad, millest ta rääkis, olid suht-koht samad, mis tal alati on - poliitika, mehed-naised, pere, vanusega toimetulemine jne. Vanu nalju rääkis minu jaoks ainult ühe otsast lõpuni. Paljud küll algasid tuttavalt, aga lõpp oli teistsugune. Omajagu improviseerimist oli, paljuski tänu mingitele ahvidele, kes publikust vahele röökisid. Moran tuli muidugi suurepäraselt kõigega toime, aga kohati läks publik ikka täitsa debiiliks kätte ära ja ei vaibunud see asi ilma Morani sarkastilise märkuseta.
Ma ei saa aru, mis selliste inimeste peas toimub - istud seal, vaatad elava klassiku esinemist ja siis tuleb pähe mõte, et oohhhoooooo, aga ma lõugan vahele, siis tuleb naljakam. Nagu WTF? Üks tšikk reaalselt tõusis püsti ja kutsus Moranit enda juurde lõunale. Jah, muidugi ta tuleb, lillede ja sooja kallistusega, kiidab su kodu interjööri ja naudib su fkin toitu. Ole vait parem, ära sega vahele. Tra, see on sama nagu läheks Picasso maalile punase guaššiga silmapiiri joonistama. Milleks?
Jah, hoolimata neist idiootidest, kes oleks pidanud koju jääma, oli üks kõvemaid elamusi üldse ja kuigi kogu selle nalja peale kulus mul kõigi kellade ja viledega tublisti üle saja euro ja lõpuks oli see üleüldse kõige kallim üritus, kus ma eales käinud olen, ei kahetse ja ka kahekordne summa sellise asja eest oleks minu silmis õigustatud.
Nii, et mul on kahju kõigist teist, kes te seal ei käinud :) Kahju on ka sellest hingamisraskustega tüübist, kes mu seljataga istus. Inimene pidi suure naeru tarbeks hästi häälekalt sisse hingama. Nii et kõik Morani punch line'id käisid korrelatsioonis üle saali kaikuva "HHHHHHÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ"'ga.
Still worth it!  Näete siis kui DVD ilmub