Big and scary

Ma üldiselt ei ole väga hirmuäratav inimene. Väiksena kui ma oma allergiatega kimpus olin, siis kärnasoleku perioodidel tekitasin pisut õõva kaaskodanikes, aga pärast maailma kõige kohutavama puberteedi taandumist ei ole ma oma olemasoluga küll kedagi hirmutada suutnud. Kuni tänaseni.
Perekondlikel põhjustel pidin raha provaidima ja selleks lippasin enne tööleminekut kodule lähimast pangaautomaadist rasket kopkast tooma. Inimesi oli omajagu juba liikvel ja minust jõudis masina juures ette üks selline ema-tüüpi inimene. Vanust ilmselgelt üle 50 ja päevinäinud villase pükskostüümi püksid piiramas mitmele järeltulijale viitavat ahtrit. Noh selline korrektne daam, kes ka oli otsustanud teel tööle raha võtta.
Võtsin rahulikult sappa ja jätsin viisaka vahemaa enda ja tema vahele. Mul on üldse kombeks pangaautomaatide järjekorras pikem vahe jätta, sest ei meeldi kui endal seljas elatakse ja püüan ka omalt poolt seda vältida. Distants on tihtipeale nii suur, et teised inimesed kipuvad vahele trügima.
Ühesõnaga, seisin seal kogu oma hommikuses kauniduses, keha poolunes, üks silm alles kinni ja norskamine polnud veel päris normaalseks respiratoorseks tegevuseks taastunud. Hommik oli parasjagu karge ja vappevärinate vältimiseks pingutasin ülakeha nii, et oksad läksid tahtmatult laiali ja rusikasse surutud kätel valendasid sõrmenukid. .
Daam pani kaardi masinasse, vaatas üle õla, mina parajasti ajasin oma ühte lahtist silma rohkem jõlli, et dioptreid paika saada, mispeale daam kohkus kergelt, mõtles pisut, printis kontoväljavõtte, vaatas seda, vaatas uuesti mind, võttis kaardi välja ja kiirustas silmsidet vältides minema. Ilmselt riskianalüüs näitas, et mõnest muust pangaautomaadist oleks turvalisem raha võtta. 
Mul tõi kogu see asi suure muige näole ja mõtlesin endamisi (ma vahest mõtlen inglise keeles...asju, mida ei kannata kenasti emakeeles öelda): Well done, my Evil Eye and Muslim Beard on Russian Face. Thanks for speeding things up.
Tuleb tunnistada, et eemaletõukav välimus võib minusugusele enesekesksele lumpenile teinegi kord kasuks tulla. Lohutan ennast sellega, et kõige hullem on kui ümbritsevad inimesed ükskõikseks jätad.

EDIT.
Korraks pidi tööl mingit värki ootama ja mul oli veidi igav. Siis ma varastasin hea idee ja joonistasin teile pildi oma eilehommikusest lõustast. Paintis oma alzheimeri käpakestega soperdasin. Üsna elutruu sai, sõbrad võivad kinnitada...