Vaatan siin kalendrit iga päev ja ahastan üha enam, et 100km maratonidistants läheneb hirmuäratava kiirusega. Siis vaatan peeglisse ja ohkan kergendusega, et kui paat ümber vajub, on vähemasti pekivaru piisav, et pinnal püsida ja hüpotermiat vältida. Üldse ei kujuta ette, mis saama hakkab.
Suvele mõeldes on igasugu toredatest üritustest kalender kirju. Rabakale peab minema, Positivusele ju võiks, Jamiroquai tahaks ära näha.
Järjest tekitan tähti juurde oma lubadele. E sai tehtud, nüüd siis kauaveninud A ka. Kaks aastat tagasi alustasin, aga siis tuli see kahetsusväärne intsident, kus kartsin, et võetakse ka see viimane B ära. Ära ei võetud, aga A jäi venima.
Tra, ma olen nii palju neid lolle blogisid lugenud, et ei suuda ise ka enam midagi mõistliku kirja panna, ikka tuleb, et ohohohooo ja lalalaaaa kaunis kevad, linnud siristavad. Midaiganes ühesõnaga. Tubli annus sarksami, irooniat ja teravust ei ole ka enam mägedetaga. Dylan Morani Soome laiv annab kindlasti parasjagu hea reboodi debiilsustest kärbunud ajule.
Aga mis te sõbrad arvate, kui teeks lauba õdagu ühe õlle või kaks? Sedasi sotsialiseerumise mõttes?
1 comment:
Mina pean kahjuks tööle minema, aga teile toredat õlletamist.
Post a Comment