Monday, June 13, 2011

byu̇-ˈrä-krə-sē, byə-, byər-ˈä-

Olen olnud sel aastal tubli õppur ja saanud oma juhilubadele kaks tähekest juurde. Kõige sellega seoses olen pidanud korduvalt väisama kohalikku ARK'i ja no ei ole see asjaajamine seal teps mitte lihtne. Ma siin ei räägi eksamile registreerumisest ja muust. Need on aegavõtvad protsessid, mitme toiminguga ja ma saan aru, et peab ootama. Mul ajas harja punaseks see, et lõpuks kui kogu see eksamite kadalipp läbitud ja vaja load kätte saada, siis mingi kaheminutilise toimingu pärast ootasin ma reaalselt üle tunni.
Kuskilt otsast ma isegi mõistan, et kui inimene ei ole agar lubadetegija nagu mina, siis tema jaoks on kõik uus ja huvitav. Vaja on palju küsida ja igasugu formulaare täita, et oleks asjaajamine ka riigi silmis korrektne.
Inimesed ei ole süüdi, et ametnikud uimavad ja protseduurid on üle mõistuse keeruliseks aetud. Loomulikult leidub ka ahve, kes igal võimalusel vahele üritavad trügida, mis omakorda venitab kõigi teiste ooteaega veelgi enam.
Siis kui mina viimati ARKi jõudsin, oli lubadega seotud toimingute tablool number 103 ja järjekorramasin andis minule numbri 126. Kümmekond minutit hiljem saabunud tüübil nägin lipikut numbriga 141. Tegelikult oli antropoloogilises mõttes isegi huvitav jälgida inimeste reaktsiooni järjekorramasina juures. Kiire piiks, masin annab paberi, inimene vaatab paberit, displeid, vaatab kiirelt ringi, et kas tõesi on nii palju inimesi enne teda järjekorras ja lõpuks pööritab teatraalselt silmi, poetates mokaotsast poolsosinal mõne vulgaarsuse.
Kogu see meelestatus ja olu seal ARKis meenutas mulle kangesti koonduslaagri katlamaja eesruumi, kus kari mornide nägudega vange istub, higised järjekorralipikud näpus, ja ootab, millal ahju saaks. Kõik muidugi ei istu, sest istekohti on ainult põduramatele ja enamus rahvast lihtsalt seisab ja toetab seina.
Ma ei nõua reforme riiklikes asutustes, ma lihtsalt mõtlen, et äkki oleks asi leebem, kui oleks äkki seinal mõni telekas, kust näeks liikuvat pilti kaunitest liivarandadest ja tuules lehvivate juustega blondiinidest. Hea oleks ka kui oleks publitsistikanurgake, kust võiks ooteaja leevenduseks mõne väärt ajakirja näppu võtta. Pole isegi oluline, mis ajakiri, ma loeks seal kasvõi Saladusi või muud suvalist jura. Kevadel kui lubade järel käisin, siis vedeles seal Kuldset Börsi ja ma suurima naudinguga lugesin tutvumiskuulutusi. Aeg läks lennates.
Kui kulud meelelahutusele ei sobi riikliku ametiasutuse raamatupidamisse, siis abiks asi oleks panna püsti üks plinkiva sildiga infokiosk, kuhu saaksid pöörduda kõik need inimesed, kes ei tea mida teha ja trügivad alatasa vahele, et teada saada, mida teha. Oluline oleks ka, et infokioskis oleks kindlasti inimene, sest muidu poleks ju kellegi poole pöörduda.
ARKis on täiesti olemas ka ametlik formulaar ettepanekute ja kaebuste/kiituste jaoks ja ma tõsimeeli tahtsin seda täita...noh, et aega kulutada ja et oleks ikka sõna sekka öeldud, aga samal ajal hõivasid ainukese pastaka mingid Sillamäe autoärikad, kellel oli pikk arutelu selle üle, kas Sillamäe ikka kirjutatakse kahe L-iga ja kas avaldus läheb läbi kui pooled tähed on kirillitsast. Rohkem pastakaid võiks kah olla. Aga äkki ongi tahtlik manööver kaebuste ja igast muude menetluste hulga vähendamiseks?
Kõigile teile, kes te plaanite ARKi minna tööajast, soe soovitus - võtke töölt vaba päev. Aega läheb palju.

Kas kellelgi lugejatest on ehk mõnda meeldivat kogemust asjaajamisest riigiasutusest jagada? Ma nagu meenutan ja ainult piiiiin tuleb meelde. Üks naljakas kogemus on noorusajast kui me Venemaal vanaemaga hoiukassast tema pensionit toomas käisime ja mu sõjaveteranist raudse närviga memm täielikult aru kaotas sealse bürokraatia peale. Et oma pensionit kätte saada üritas ta teenindajale kõigepealt sibulapealseid altkäemaksuks pakkuda ja lõpuks kui olukord ikka väga lootusetu oli ka 5% oma pensionist. Teenindajal ilmselt hakkas tööle loogilise mõtlemise ajukäär ja ta leidis, et ühe nõdrameelse pensionäri äkksurmaga kaasnev tramburai tema vahetuse ajal kaalub kindlasti üles aeglaselt liigutamise mugavuse. Mäletan veel leemendava memme võidukat ohet kui me pangast välja saime. Nagu oleks paljakäsi vaenlase tanki kahjutuks teinud.

Friday, June 10, 2011

AbFabi naiseabi

Viimasel ajal on silma  jäänud huvitav tendents. Igas vanuses igavesti üksikud mehed, kes lihtsalt ei leia omale naist. Ehkki neil oleks nii palju pakkuda. Ainult et keegi ei näe seda. Otsustasin neid mehi siinkohal vana ja kogenud naisena veidi aidata. Kes ennast ära tunneb ja minu käest küsima tuleb - ärge muretsege, ma valetan, et jutt ei olnud kindlasti kohe teist.

1. Sõnasta oma eesmärgid.
Kõik mehed jauravad alati, et tahaks niisama ükskõik missugust naist, aga kui uurima hakata, selgub, et tegelikult peab esimese poole tunni jooksul selgeks saama, mitut last ta tahab, kus linnas ta elada tahab, mis keha rasvaprotsent on, kas ta teab, et üte eraldatakse komadega, jne jne. Mehed! Teie esmane eesmärk ei ole kuskilt kõrtsist mingi wonderwoman koju lohistada. Teie eesmärk on ükskõik mis naine rajalt maha võtta. Ka soovitan kriteeriumiteks seada mitte mingi saavutamatu "nägu 9.5 punkti ja perse 10 punkti ja tissid 9 punkti". Suure tõenäosusega te ise ei ole Erki Noole kehaga, Einsteini mõistusega, Dylan Morani huumorimeelega ja Gandhi maheda iseloomuga. Kui ikka aastaid rääkida, et muidu oli kobe naine, aga naba oli vale kujuga, siis hakkavad sõbrad sind lõpuks salahomoks pidama.
Niisiis: seadke endale natuke madalamad kriteeriumid. Umbes et "naissoole omaste sugutunnustega, selles eas, et seksi eest vangi ei panda, ja kaalult mitte päris OMGIMTU-kategoorias*". Uskuge mind, sellise naise ikka leiab. Kui need teid ka ei taha, siis on asi veidi kahtlane ja mina teid aidata ei saa. Kui need teid kiireks kepiks tahavad, siis vb lõppeb ära see neitsina suremise paanika ja pidev kihelus püksis, ja edaspidi saab rahus mõne perspektiivikama naise järgi ringi vaadata.

2. Kust naisi leida?
Naisi leiab igalt poolt. Aga kuna teie standardid on suht madalad ja stsenaarium näeb ette, et üks või teine osapool peab vastassoo esindaja eelnevalt ilusaks jooma, siis soovitaksin kohti, kus inimesed joovad. Jällegi, ärge hakake midagi eelarvamuspõhiselt välistama - ärge põlake ära Pirogovi (vaesed hipid!), ööklubisid (lollid piffid!), raamatukogu (vaesed nohikhipid!) jne.

3. Aga kui ma ikkagi tahan seda päris erilist naist kogu eluks?
a) ära maini seda talle esimese poole tunni jooksul, jääb veidi creepy mulje
b) vt punkt 1 märkused naba kuju, koljunurga, tisside suuruse ja kirjaoskuse kohta
c) ma saan aru, et mida noorem piff, seda kenam ta pildilt paistab, aga enda vanusest hoolimata palun üritage jääda selliste küpsemate üle 20-ste juurde. Jõle kurb on vaadata, kuidas mingi 17-aastane laps täiskasvanud meest mingi aeg tillitab, nii et see hakkabki uskuma, et voh siit kuni surmani.

4. Aga kui mulle vägisi tundub, et ma olen kingitus inimsoole, aga ükski naine ei taha mind, sest naised on tropid ja ahvid kõik? No comments.

Also, kui keegi hakkab kommentaarides seletama, et miks ma olen kibestunud ja kas ma olen kole ja ärgu ma üldistagu, siis üldistan kui tahan, mul on nagunii õigus.


*OMGIMTU - Oh My God It's Moving Towards Us

Thursday, June 2, 2011

Päeva mõte

Kaastöö valvefeminist Rentsilt (kes ise ei tea, et see on kaastöö, aga mind ei huvita).

Rents . says
jah, KES OLEKS OSANUD SEDA ARVATA
aga okei, ma hakkan nüüd kooki küpsetama
et seda tegevust feministlikumaks muuta, asetan ma rabarberitükid ilmselt munni kujuliselt ja siis tõmban neile joone peale

Siit moraal: jäägem oma põhimõtetele kindlaks ka detailides!

Monday, May 30, 2011

Aga kui sa mind ei armasta...

Oeh.
Ei saa jätta endale.
Valan välja.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean hetkeks ajas kanduma eelmise pühapäeva õhtusse.
Me nimelt vaatame superstaarisaadet.
On teine pikk ja lohisev, kuid osalejad õnneks vahvad noored inimesed.
Ja teatati tookord, lõpetuseks, et järgmises saates lauldakse sallerit. Smailersi-hendrikut, noh.
Ohkasime kergete tüdimus- ja õudusvärinatega, kuid kuna kellaaeg oli hiline, ei hakand suurt plõksima.
Aga nüüd, eile õhtul, oli see kohal.
(Kui Sa, austatud mr. Hendrik, nüüd juhtud lugejate seltsis olema, siis...1) ma olin Geneka kuulaja ja austaja, tõesõna. Lahe oli. 2)ma pean lugu inimestest, kes on leidnud oma tee ning kõnnivad uhkelt sellel hoolimata kurjade karjumisest, kadedate kriiskamisest ja tigedate targutustest. 3) ja ära pahanda, kui muusikakauge tüüp kuskil interneti nurga taga midagi arvab. Sul on täpselt samad õigused.)
Mulle ei meeldi nähtus nimega Smilers. Meediavaatlejate jaoks sisaldab see teatavasti ema, poega ja püha vaimu(ehk siis naist, kes õnneks madalat profiili hoiab.) Pluss kohutavas koguses imalat maeiteagimismuusikat, mis väidetavalt naistele raskelt peale pidi minema.
Ma ei tunne selliseid naisi.
Ka naised, keda tunnen, peavad tükk aega mõtlema, kas nad mõnd hendrikufänni teavad.
Jah, mäletate, need olid need jõledad 90-ndad, kui ainukesed suvetuurijad olid tuukvikkstart, terminaator, kuldne triio ja me tänane kangelane. Märksõnadeks neile, kes juba unustanud - dzhinnlongdrink, burks, bemar, biitshpaarti.
Seda enam ma ei saa aru, miks noored arenevad lauljad peavad tegelema sellise sodi kaverdamisega?????
Kas prodjuusseritel pole tõesti enam ühtegi ideed, millega kogu seda tsirkust 10-aastastele maha müüa??
Teame, et telekastis ei juhtu midagi juhuslikult. Kas hendriku populaarsus kipub ehk vähenema, et sponsoreerides saadet jälle laineharjale tõusta - suvi ju tulemas???
Tramaisaaaru.
Lastest on kahju.

Kadestan neid inimesi järjest rohkem, kellel tv-kast puudub.
Pean vist aknaid natuke lahti hoidma ja seinu vähe pesema.

Tosijees, amarillo.

Friday, May 27, 2011

Blondiinidest

Tänu tublide kommenteerijate vihjetele jõudsin välja ühe tõelise blondiinini. Neiu on pärit Ukrainast ja kahjuks on see klipp, mida teiega jagan, venekeelne. Need, kes rahvusromantilistel põhjustel koolis vene keelt hinde pärast õppisid, jäävad nüüd puhtast kullast ilma. Lohutuseks võin siiski neiu lühitutvustuse tõlke siia panna:

Tanja Strebkova
Pärit Simferopolist
Vanus: 27

Perekond: Ema ja isa on Tšernomorski panga juhatuses. Vanem vend Aleksei

Haridus: Kievi Rahvuslik Majandusülikool (eriala: pangandus) (Kas pole tuttav :)? Järjekordne tõestus sellest, et kõrgharidus mõnel keerulisel alal on tegelikult ka amööbile kättesaadav).

Töökoht: Isiklike poodide direktor

Tanja tunnistas ausalt üles, et peab ennast "mittesügavaks" inimeseks. Vanemad organiseerisid tütrele isikliku "äri" - avasid mitu poodi, kus müüakse juuksekosmeetikat ja meeste riideid. Hetkel elab Tanja kahes linnas, Simferopolis ja Kievis. Simferopol talle väga ei meeldi ja peamiselt veedab ta aega Kievis, kuhu vanemad ostsid talle ka mitu korterit.

Ideaalne mees peaks nägema välja nagu Tigipko (Ukraina asepeaminister), sest Tanja isa on väga tema moodi.

Unistused: lapsena unistas stjuardessi ametist. Unistab, et saaks veelkord käia Dubais.

Huvid, hobid: Armastab mängida tennist, ekstreemne auto- ja mootorratta juhtimine, laulda sõpradega karaokebaaris.

Lemmiksöök, alkoholieelistused: armastab valget kuiva veini. Söögi osas igasugused eelistused puuduvad.

Omalt poolt lisan, et minule väga meeldis see koht, kus tibi purskkaevul kõõludes deklameeris ühe salmi Omar Khayyami pikast-pikast luuletusest, kus räägitakse, kuidas keegi nägi unes tarka meest, kes lausus, et mis sa magad, elu on niigi lühike, küll pärast surma hauas pikutad. Lõpuks tibi lisas, et see luuletus meenutab talle väga palju omaenda elu, sest ka talle väga meeldib magada. Jah...WTF???
Majandussfääri suundus ta sellepärast, et ta ei osanud kusagile mujale suunduda. Arvab, et on selgeltnägija, sest näeb väga selgelt tema ümber toimuvat.

Krt, ma ikkagi ei saa teile siia tõlget panna. Tibi reaalselt räägib nagu 4-aastane. Täiesti võimatu on seda seosetut teksti tõlkida. Meenutab kangesti ühte meie armastatud tippblogijat :D
"Kuulekad töötajad...äää... see pole see sõna, milline peab olema töötaja. Mulle meeldib kui töötaja on...ööö...nagu hea töötaja. Et ta armastaks oma tööd. Ja veel mulle meeldivad sellised töötajad, kui nad armastavad oma kliente ja nad tunnevad tooteid...õäö..siis peetakse neid väga headeks töötajateks." Reaalaselt nii vigaselt räägibki oma emakeelt. 

Aga vaadake ise:




EDIT: Valik juutuubi emotsionaalsematest kommentaaridest
Она работает директором?!!! ...Примите мои глубочайшие соболезнования, я бе ей швабру не доверил. Хотя, одну штуку я бы ей дал подержать.

 Я бы на месте родителей убил такое уебище тупорылое...Симферопольцы вы ее если увидите ебаните от меня веслом.

Работает директором чего? Вшивого бутика в Симферополе? Синдром ТП на лице крупным планом, блеать. Два слова связать не может.

...блиииин,размножаться ей не стоило бы....но ведь будет

Wednesday, May 25, 2011

Liiv-Savi

Kõigi nende tänapäeval säravate staarihakatiste peale mõeldes, tuli mul meelde üks esimesi Eesti avaliku elu tegelasi, kes tühjast kohast meediakära abiga kõrge lennu sai. Arnold Oksmaast räägin ma. Tõelise ameerika unistusena sai väikesest hullupaberitega poisist riikliku kaliibriga staar, kellest tehti film ja kes ühena esimestena meie kaasaegsetest avaldas elulooraamatu. Kõva 150 lehekülge pajatusi Arnoldi elust, olust ja sekspartneritest. Ehk keegi kallitest lugejatest on selle teose jõudnud läbi lugeda ja teab pajatada, kas oli ka väärt kirjandus? Häbenema ei pea, ma luban, et ei narri. Kui on väärt asi, loeks isegi läbi.
Filmi ma olen näinud ja mõne pohmas hommiku investeeriks teistkordsessegi vaatamisse, aga ka filmi osas ma ei tea, kust seda leida võiks. On see videolaenutustes olemas?

Juutuubis meeldib mulle kõige rohkem klipp, kus Arnold pärast hullumaja eurovisioonil hõbemedali saamist (üks osaleja sai kuldmedali, teised kõik said hõbedad) istub kultuurkapitalis ja palub oma ande edasiseks kultiveerimiseks raha. Räägib seal midagi Estonia lavast ja klassikalisest laulust :) Siin on link. Mulle meeldib KK töötaja perfektselt vaoshoitud hämming kogu selle asja juures.

Mida paljud võib-olla ei tea või ei mäleta on see, et meie riigi üks esihomoraste, kes väsimatult riistadest vatrab, aitas avalikkuse ette ka ühe teise tänapäeva suure inimese. Teate, kellest jutt? Mari-Leen Albers on see inimene loomulikult. Toona maskeeris ta ennast Arnoldi tüdruksõbraks, aga isegi meie tuhm üldsus hammustas pooluste vastuolu läbi ja andis kuulsusenäljas kirjaneitsile võimaluse soololennuks.
Tänaseks ongi siis Arnold kuskile kadunud, meie kultuurivaenulik riik raha talle ei eraldanud, võttis hullupaberid käest ja nüüd, kui ma ei eksi, redutab austet härra põhjanaabrite juures. Samas on Mari-Leen kenasti pildil nii virtuaalmaailmas kui ka telekas. Kireb blogis oma tähelennust ja sellest, kuidas tema viieline klassiõde selveris kassas on. Kassiirile ükski koittoome tere ei ütle, aga talle näed küll.. Mäletan, et veel aastapäevi tagasi halas M-L oma kehakaalu üle ja tõi oma tüseda kehajuraka põhjenduseks vaesuse. Piiratud ressurss ei lubavat kaalu langetada, sest juurviljad ja muu tervislik toit on nii kallis. Aga mis me enam sellest. Nüüd on kõrgklass, peened toidud ja ega see ideaalfiguur ka enam mägedetaga pole.
Mul on siiralt hea meel, et ka meie riigis on võimalik lihtsast karjanaisest superstaariks saada. Oleks mul selline võimalus, vaataks ma ka pööblile ülevalt alla. Kaalu ma kusjuures langetama ei hakkaks labase kiusu pärast. Sööks kallist ja tervisliku toitu lihtsalt NIII palju, et mitte üks gramm kaotsi ei läheks ja et töölisklassile ikka hinge oleks situtud. Ma tean, et see oleks suur vaev, aga kuulsa inimesena ma kindlasti suudaks alamaid inimesi nii palju vihata, et ennast õgardlusele sundida.
Tofutselluliit ja nisukliipekk oleksid minu kaasaskantavad edu- ja staatusesümbolid.

Mõned pildid ka Mari-Leenust:
 Kuulus Mari-Leen

Mari-Leen enne kuulsaks saamist

Nagu näha siis kuulsusel on suurem tervendav mõju kui pendiendlil.

Monday, May 23, 2011

Kannel kadajane, pää pedäjäne...

Hei-hei!!
Vesi taandub kuuldava uhinaga taasrohtuvast mättast, linnukesed teevad üks- ja teineteisega sehvti ning paljude maalaste mõtteis tuurib suur suvi. Tõsine maausklik, nagu ma olen, pean selle nüüd ka valjusti ja omariimliselt välja karjuma: Õissa, hüva jaanipäe, oled meile varsti käes! Ei tahtki siin muudest kommetest, nagu hüppamine-kargamine, grillimine-krillimine või ehalkäik, niipalju vesta, kui just luulest-lauludest, mis selle tsirkusega kaasnevad. Luule on muidugi õrn teema, nagu me kõik värskelt mäletame, kuid proovime siiski. Minu seekordne suurim abiline oli folklore.ee, millisest varamust uurisingi lähemalt - mida küll me vanaemad-vanaisad täpsemalt laulsid?
Kas suudab tollane lauluvara ka tänase uksele kloppida, ehk teise isegi ristseliti lahti lüüa??
Kas teie, head lugejad, ehteestlaslikku laululusti pole mitte unustanud?
Lust ja lõbu on muidugi igal ajal omal kohal. Kui pärast rasket päevatööd sai konti sirutatud ja hilisõhtuplaane peetud, siis sobisid esiemadele-isadele sellised muretud read:
See müts, mis mul peas, on seitse auku sees,
täi vahib välja, hõbeprillid ees.
Hai trulla rulla pomm
Hai trulla rulla pomm pomm pomm
V
õi sellised, noorema rahva suust kuulduna:
Me käime rõõmu rada,
meil õnnest hiilgab silm,
meil süda murest vaba,
me päralt noorusilm.
Ai siba-siba-siba-siba sipp-sipp-sipp-sipp
Ai sipp-sipp-sipp ai sipp
Idüll, see oli puhas idüll, mis noore Vabariigi aegu Rõuge kihelkonnas ( jah, sealt on tänased nopped) valitses.Päike vajus Kadajamäe taha, udu tõusis tasakesi ning karjamaale jäetud lehmade ammumist oli kuulda naaberkülassegi.. Loomulikult, õhtu ja joodava edenedes, muutusid teemad. Möödunud Vabadussõda jäi just meeste lauludesse sisse:
Enne veel, kui kustub päike,
läen võitlusesse ma../../

Refrääni "valle-rillet " andis( ja annab tänagi ;) muidugi lahedalt ja kõvasti karjuda, nii et võsa lookas ja potentsiaalne vaindlane värises. Kui aga vaenlane paika pandud, tulid järgmised meelierutavad teemad:
Kui sõdur väikselt napsi saanud,
tuleb ette tütarlapsi.
Neid sõdur esmalt silitab
ja pärast tagant järel aita.

Saksamaal oli kena Lonni
kaalus umbes puuda kuus.
Eest ta oli nagu auto
tagant lai kui omnibus.
Tüdrukrahvad muidugi itsitasid, piilusid vahvaid sangareid ega jäänud võlgu:
Kus käisid veike Annake,
Kus käisid, veike Annake?
/oi rillalla, oi rallalla, oi ridi roosa rallalla!/
Ma käisin metsas kõndimas
ja roosi lille noppimas
Mis oled sa nii ehmatand?
Mind jänes põesas ehmatas.
Kes on su kleiti rebinud?
Mets on mu kleiti rebinud.
Kes on su juuksid sasinud?
Tuul on mu juuksid sasinud..
Ürgmehed muudkui muhelesid, limpsasid aga pudelist peale ja jätkasid vahvaste:
Jää jumalaga liina litsi´
Ma lää maale tagasi
Maal mul on mu Mannid, Maalid,
Juulid on mul muidugi
Kes kõik minnu vaatavad
Ja magust musi annavad

Oh tule ja ripu mu kaelas
Kui kann ja katsu kui hää
Mul kuratil on!
Vanem põlvkondki liitus õhtu sujudes:
Kui ilma sünnib inime

siis on ta loll ja unine.
Sis südäme tal asub hirm
et jõvvab varsti kätte surm.
Mil saab ta põrgu heidetud
ja orgi otsan küpsetud.
Kuid, sõbrad, sii om vale kõik,
ei põrgu ole paha paik.
Meist mõni miis om põrgun käind
ja põrgu au ja illu näind.
Siist minnes versta viis või kuus
sa oled otse põrgu suus.
Sääl ussehoitjas kirju kass
ja silm om pään kui kohvitass.
Sääl kartul nigu apelsiin
ja kaivuvesi puhas viin!!
Teadagi, mis sellele kõigele järgnes.
Laulupidu muidugi, mis te siis arvasite!!
Murumängud, sõrmkook ja sõnajalaõie leidmine kaasa arvatud.
Aga päris vanakesed vaatasid noorte tralli pealt ning mõtlesid; ei laulnud:
Kuu paist kõrgest´,
surm sõit sirgest´.

Loodan, et aitasin teid nüüd järjele.