Sitt on leiva isa

Ülalmainit fraasiga sattusin ma kunagi tõsistesse probleemidesse. Veel mängupõrgus töötades, korraldati meile üks kord mingi rühmatreeningu ja team-building'u huina-muina. Ürituse hilisemas faasis oli zastolje, kus klienditeenindajate kõrbevad südamed lahjema ja kangema joogi näol leevendust said. Jutt käis seal parajasti söögist ja olles dekanteerinud paraja suutäie kanjaablit lajatasin ma selle sita ja leiva lause letti, lootuses hiilata peenterava rahvatarkusega.
Samas lauas istus ka meie saatanliku asutuse tegevdirektor ja kuna ta oli varem tegev olnud pagaritööstuses, ei kõhelnud ma oma väljaütlemisega, sest olin kindel, et ta teab seda ütelust.
Nii see paraku ei olnud ja paar päeva hiljem kutsus meie kohaliku koopa hegemoon mind enda juurde vaibale. Juhatuses olla inimesed väga nördinud, et mina kui kogenud ja noorematele eeskujuks olev töötaja oma leivaisa kohta "sitt" ütlesin. Ähvardati sanktsioonidega alates palgakärbetest, laiast koonusest aanuses, lõpetades vallandamise ja häbiposti aheldamisega.
Tekkinud olukorras oleks lihtne olnud teha silmad märjaks ja üritada kogu asi arusaamatuseks vormistada, mida see kõik ka kahtlemata oli. Algul ma nagu isegi mõtlesin selle peale, aga nagu mul on omad puudused on mul ka oma tugevad küljed, millest ma väga hästi teadlik olen. Näiteks olen ma mitteametlik maailmameister trussikute seebiga pesemises (omaette pikk lugu, kuidas ma selle tiitli sain). Kuna sitastest trussikutest poleks tookord erilist kasu olnud, läks käiku mu teine voorus, mis on kriisiolukorras sitast saia tegemine. Niisiis kasutades oma slaavi sarmi, hoogsaid žeste ja südantlõhestavat monoloogi jalgsi Riiga matkanud Petersoni keelepärandist, oli olukord lahendatud ja kompensatsiooniks lollidega suhtlemise eest kauplesin ka peost puutumata jäänud kalvadossi omale.
Hiljem selgus, et tegevdirektor oligi patoloogiliselt paranoiline loll, kes kartis ametiühinguid ja lubas seltsimees Göranile kandid kaela saata kui too ei suutnud tegevdirektori idiootliku sõnavõtu peale naeru pidada. Sõnavõtt kusjuures oli väljapaistvalt loll, sest sõjardi kannatuse ja distsipliiniga Göran naerab ainult siis kui keegi jalaga munadesse või kaikaga pähe saab. Sõnahuumor paneb ehk kergelt muigama..kui sedagi.

Ja nagu alati - mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida vaid leivast. Produktist, mida meie austet presidendiproua kõvasti promonud on elik koduses soojuses valminud isetehtud leivast. Mingi aeg kui teema aktuaalseks läks, võtsid paljud (peamiselt) naised, keda ka minu tutvusringkonnas leiab, pähe mõtte, et kodus tehtud leib on palju parem kui poeleib. Selles on südant ja kodusoojust. Rahvusromantiline leivalõhn kodus ja mida kõike veel. Külla ei saanud enam minna, sest nii kui üle ukse astusid, topiti käär hambusse: "Maitse! NII hea!!". Õllelauas kanakari muudkui jahus juuretisest ja võistu kiideti teiste leiba, lootuses saada paar head kommentaari ka oma käki kohta.
Jõle Eesti Asi on see kodus leiva küpsetamine nüüd. Nagu must leib ise ei oleks piisavalt oogry-moogry. Kodus peab käkkima.
Mina vaatan asja nii, et leivatööstuses näevad õppind spetsialistid - tootearendajad, tehnoloogid, pagarid, suurt vaeva, et küpsetada leiba, kuhu oleks talletatud traditsioonid, õpitu ja aastatepikkune kogemus. Seega vabandage kui ma kellegi koduses makaronikastrulis kokkusegatud käki suhtes skeptiline olen.
No ja lõpuks ei ole ju vahet, mida keegi omas kodus teeb ja mo pärast käkkige kasvõi neerud ninast välja. Mina toetan poeleiba - majandus kosub, inimesed saavad tööd ja nii.
Jutu kröömike on see, et mul on kohe-kohe köök valmis ja soolaleiva praaznik tulekul. Kui keegi mu kallitest seltsimeestest nüüd otsustab väga traditsiooniliseks minna ja soola-leiba tuua, siis teadke, et mitte mingil juhul ei taha ma kodukäkki üle oma ukseläve näha. Tulgu see nii südamest kui tahes. Diskreetselt näpuga näitamata vihjan :) Tavaline poest ostet vormileib on hea küll. Kokkuhoitud aega võite oma äranägemise järgi kasutada...lugege raamatut, tehke seksi või midagi muud meeldivat.