Käestläind õnn

Eile oli õnn mulle väga-väga lähedal. Nimelt käis mul visiidil korstnapühkija. Mitte mingi dressides suvaline "spetsialist" vaid see päris - korstnapühkijakuue, kaabu ja rullikeeratud harjaga vana. Pühkijal oli vaja katusele saada, et korstnasse vaadata ja seni kuni naabrimullet meie hästi järsust trepist redelit ülespuhistas, vaatasime meie härra pühkijaga kaminat üle. Nähes seda tahmast ja pontsakat olevust tuli mulle meelde see värk, et kui korstnapühkijat nööbist tõmmata, siis pidi õnne tooma.
Ma olin juba sammu tema suunas astumas kui tuli pähe kõhklus, et see oleks ikka äärmiselt gay move. Intiimses koduses õhkkonnas tungida tööoleva inimese personal space'i ja tõmmata teda enda suunas. Sekundi murdosa jooksul käis peast läbi kujutluspilt, kuidas redelit lohistav higine naaber avastab meid elutoast - korstnapühkija silmi peites kuube kohendamas ja minul suur tahmavõru ümber suu. Edasi ei julgenud ja ei saanudki mõelda, sest naabrimullet kukkus kolistama ja hirmust, et ta oma suure redeliga vastvärvit kipsplaadi ära rikub, tõttasin talle appi.
Nii see paraku on, et kui õnne nii lähedalt mööda lased, tuleb ka õnnetus ja niipea kui korstnapühkija oli lahkunud, avastasin terrassil tuulekastist herilased, kes sinna pesa olid ehitama asunud. Õnneks oli ehituspoes mürki müüa. Üldiselt ma kahjuritõrje puhul ostan alati kõige kallima asja, sest loogiliselt võttes peaks parem olema ja isegi kui ei ole, siis makstud raha mõjub nagu kolisevate sildadega autol raadio volüüminupp. Tundub, et kõik on korras ja sa ei mõtle asja peale enam. Mürk oli päris vihane- iseenesest selline harilik dihlofoss-tüüpi sprei, aga ots oli oluliselt laiemaks torbikulaadseks asjaks tuunitud. Jõudes dihlokaga terrassile, pidin tõdema, et tuulekast on päris kõrgel ja minu keskmisest pikkusest ei jätku, et neile sinna hiad mürki lasta. Ühtlasi avastasin, et meil pole majas mitte ühtegi tooli. Seega hintidy-hint-hint, sõbrad.
Esimene lahendusemõte oli Jaak, universaalne abi kõigeks. Sama universaalne kui McGuyver'i teip selle lisaeelisega, et kui baaris mudakoomas peaga suitsuisu tuleb, saab temalt pommida. Head sõpra ei hakanud siiski tühja pärast torkima, sest mõte Jaagust viis pilgu öökapile, mis tema vanadest katuselaudadest kunagi konstrueeritud sai. Vedasin kapi välja ja kerge kõhklusega ukerdasin otsa. Suur oli minu rõõm kui selgus, et konstrui kannab. Kes oleks osanud arvata, et vanast katusest tehtud öökapp võib olla ka tool-redel 90-kilosele mehele. Imeline insenertehniline taip :)
Mürgitamine ise oli kindlasti meeleolukam kõrvalt vaadata kui teha. Läbi pragude fikseerisin herilaste liikumissuuna tuulekastis ja kuigi pesa ennast ei näinud, suunasin torbiku pagevate herilaste suunas ja vajutasin. Tuunitud ots andis mürki peale survega, mis keskmisele lauda virtsapumbale silmad oleks ette teinud ja kui mingi hetke pärast surnud mummusid pudenema hakkas, oli rõõm suur. Loodame siis, et haiseb veel kaua ja uusi allüürnike ei tule. Laga, mis sest kõigest tekkis oli muidugi korralik ja mul kulus hea mitu rulli sitapaberit, et kõik see tilkuv õline plöga ära koristada.
Nii et õpetuseks kõigile teile - kui korstnapühkijat näete, sikutage parem nööbist, muidu teevad herilased teile koju pesa.
Oleks mu naine kodus olnud, oleks kindlasti teda motiveerinud pühkijale lähenema. Selline põgus afäär oleks ka minusuguse armukadeda slaavi hinge jaoks vastuvõetav olnud. Ühise õnne nimel ikkagi...