Naine kui ruum ehk uurimus tesseraktist, Hüperkuubist

Ilus tervis, kallid lugejad!
Seoses suvepuhkuse saabumisega oli aeg ette võtta Seiklus.
Ei, ma ei mõtle seminari "Mees, seks ja arst" külastamist, milline ettevõtmine oleks mu teemakäsitlusvõimele kahtlemata laiust ja sügavust lisanud.
Ma lugesin nimelt raamatuid.
Seoses avalikus ruumis esilekerkinud mõttevahetusega tänase naiskirjanduse(=naiskirjanike poolt kirjutatu) olemuse üle tekkis minulgi äravõitmata soov uurida nö sügavuti eesti naise hingeelu.
Ehk siis lühemalt: mis neil viga on, et koko see aika käib 1 virin ja igin raske elu ja kurja saatuse pärast. Seetõttu seadsin sammud...ikka raamatukokku, kuhu mujale, et koju sikutada vastavateemalisi teoseid. On ju kirjanikud tõrvikukandjateks, pioneerideks, ajastu kroonikuteks, valgustajateks, hüüdjateks häälteks etc. Mulle, lihtsale ja tagasihoidlikule lugejale - inimesele tänavalt - nad kõik oma teosed ju kirjutavadki, kuu pääle need kriitikud, arutasin rahulolevalt. Ma olen ju terve mees ja tahan seda kõike (teada) saada - kuidas öelda ja olla, kus on geepunkt, kas suurus on oluline, kuidas leida oma Tee - vastamata küsserid tormlesid äkitsi mu väliselt rahulikus rinnas...
Tänu mõtlemisorgani eelhäälestatusele meediakanalite poolt praakisin kohe välja järgmised autorid: Kati Murutar, Kerttu Rakke, seejärel ka Epp Petrone, nime tõttu(põnnama lõin, nõrk olen!?) Milvi Lembe, keegi vist oli veel. Välja jätsin ka nn noorteromaanid, kuna tahtsin natukenegi hoiduda vesistest pilkudest, kes-kellele-esimesena-helistab-aruteludest ning liblikatest. Etteruttavalt saagu öeldud, et neist viimastest siiski päris vabaneda ei õnnestunud..
Lahked kogutöötajad tassisid lahkelt hunniku teoseid ette, tegin valiku ja lahkusin selliste raamatutega: Mati Soonik „Seelikukütt”,Tii Hell „Homme”,Kätlin Priilinn „Liiseli võti”,Angela Hofberg „Ikkagi”,Elme Väljaste „Udulaamade piirimail”, Mari Saat "Lasnamäe lunastaja", Sverre Lasn”Ristteel”, „Valivad naised” – novelle, Aita Kivi „Lähedal”. Jah, Mati ja Sverre tundusid küll meesautorid olevat, aga ju siis pidi nii minema.
Kahtlemata jäid loetelust välja mõned märgilise tähtsusega teosed, kuid Saatuse Sõrm oli oma töö just selliselt sooritanud ja mu vastuvõtlik, õrn olemus ning geisensibiliteet valmistusid sammudeks uutel radadel.
-Oo, mõistatus oled Sa ja jäädki..- tahtsin peale maratonüritusest rahunemist, meelekontrollitehnikate rakendamist ja mõnda alkohooliühikut karjuda. Nii mõndagi teost pidin end sundima lugema, oioioi..(Ma tõesti, vabandage, pole kirjandusharidust saanud; ainuke, milles ma tõesti kõva olen, on lemmikloomanimede genereerimine - alles ükspäev mõtlesin super kodujänesenime välja: Nisupea!!)
Otseselt targemaks, paremaks meheks ma ei saanud; teist-kolmat üldiseks teadmiseks aga küll.
Aga lugeja lahkel loal uurime nüüd lähemalt.
(Ärge kartke, kogu löögi võtsin ma vabatahtlikult kui jeesuke ju enese pääle!)
Halvimaid elamusi pakkusid lahkelt Mati, Tii, Kätlin ja Elme.
Mati oli kokku kriblanud tõsihaige, parajalt pika ja piinava jutukese miskist nõukaajal seiklevast (vuntsidega!) sekstöllist, kes naistele ligi ajab ja ühtida tahab. Raamatututvustuses saame teada, et Mati on tegelt hoopis lastekirjanik. Pisine uuring-järeltöö näitas, et onu olla veel vähemalt ühe samakoleda teose autor, milline fakt viib(+autori pilt) kokkuvõttes päris jubedate järeldusteni. Ärge lugege, kui te just seksuoloog- psühhiaater pole.
Tii on kokku kirjutanud klassikalise loo igavlevast abielunaisest ja seksuaalsest, intelligentsest,andekast, piltilusast, heade maneeridega ja mehelikust kunstnikupoisist. Poisil on tshikke muidugi jalaga segada, kuid miskipärast läheb just nii, nagu läheb ning ka lõpp on "ootamatu". Dialoogid kisuvad koduks keset linna ja ma ei tea, mispärast see raamat miski auh-inna sai. Tüütu, igav raamat.
Ketlin aga on hoopis teisest puust tüdruk, kes i-netist järgi vaatas, kuidas üht vahvat, sihtgruppi portreteerivat, "kõnetavat" romaanipoissi küll kirja panna ja selle siis ka ära tegi. Selle eest Respekt!(mitte see vahva bänd, vaid pruunlaste kirehüüd). Kõik värk kulgeb nagu igavas ja etteaimatavas filmis - mees alguses hea kui jänkuke, pärast aga kuri kui kalmaar, peksab lapst ja naist, jne, jne. Siseheitlusi ega arenguttõotavaid moraalseid dilemmasid peategelasel ületada ei tule, tõeline mees seevastu tuleb küll, ja veel milline - lihtne, kindlustatud, viisakas, peugeot, pärandus, lesk(vähkisurnd naine)+ pisipoeg..!! Kui üllas!!! Aaahhh, kuidas peategelasel küll vedas!! Mis tast, vaesestlapsest, saanud oleks, koorem sotssüsteemile ja kibestunud meel, aga kõik läks korda!! Väga mittemidagiütlev aga mõnedele vist vajalik teos.

Elme esindab vanainimesekirjandust(vt Õnne 13). Kuna kirjaneitsi ise väidab, et kirjutamine on lahe ja lugejad kiunuvat vaimustusest, las jääda.Sotsiaalminister magaks korralikult, kui kõik vanainimesed sellised hakkamasaajad oleks. Mu soovitus lugejatele: pea soojas, jalad soojas, kuuma teed peale(V.Vassiljev). Lõpuni ei suutnud lugeda.

Novellikogumik "Valivad naised" oli kah...noh, mõni oli kah. Murutar oli ikka sees, hea et tähismaad ja raitarit ei old. Kerttu Soansi stiil ja mõttekeerud olid päris head, mis siis, et lugu ise mu jaoks veits lame. Aga teist korda seda kogu kätte ei võtaks.
Ja parematest asjadest - Angela romaan - kui nüüd alguseosas ikka vastupidavust jätkuks - oli päris vahva. Plotti ette jutustama ei hakka, tasub lugeda küll. Allhoovustest mina, lihtne lugeja, muidugi ei mõiganud. Peategelannal olla old suured rinnad. Lugege, ei pea pettuma.
Mari raamat oli enam-vähem terviklik, mõni meie "tipprezhissööridest" tahaks ehk mõne liikuva pildigi sest vändata - kaamost ja rasket elu rullus sealgi. Aga igav oli, tegelased ei muutunud paremateks, huvitavamateks...no hullemateks ka õnneks mitte.
Sverre väike raamat oli enam-vähem elus(t), eriliselt õnnestunud oli aga viimane novell - selle eest tõesti 10nest 9 punni.Kui autor võtaks vaevaks miski tellise kirjutada, loeks küll.
Kogu ürituse päästis ja tüüris rahusadamasse( no aga laevu ei ehitata ju selleks?) Aita Kivi.
Rahulikus, analüüsivas ja meeldivalt minategelasekeskses raamatus räägitakse tõesti Naise elust. Kas just kaasaegse - varakeskealise omast, nagu mina otsinuks, aga..Kõik oli heas eesti keeles ja usutav, väga lahe. Ma ei produtseeri mingit virinat, lugege, soovitan!!
Lugemata jäi Eeva Pargi novelliraamat, mis mu Sõltumatu Eksperdi(aahh, ma poleks üksinda, ilma laterna- ja käehoidjata, vist eluski jõudnud sellest kuhjast läbi närida) sõnul oli samast klassist Aitaga. Aga kindlasti jõuan sinnagi.

Mu ekskursi algne eesmärk - sügav mõistmine - jäi küll saavutamata, küll aga koondusid mõned mõtted. Näiteks - pea kõiki teoseid läbis üks ja sama tüütu muster: naine on selline ja tolline, elu on raske, äng pureb, elu mõte on kadumas; siis aga paistab valgus pimeduses - Mees!!
Kes annabki peategelase elule mõtte, lihtne. Justkui muid olemise ning selle kirjeldamise viise olemaski poleks.
Veel häiris mind stiil ja sõnavara. Täiskasvanukirjandust peaks lastekirjandusest eristama see, et kõiki jumalama asju ei pea saja (ühetaolise) sõnaga lahti kirjutama, ma ju aiman-adun isegi, kuhuni miski-keski tegevus viib, mind huvitavad rohkem pisikesed, märkamatud detailid, millede oma peas kokkupanekul võib tekkida hoopis uusi, ootamatuid seoseid. Ma tahan, et kirjanik ei peaks mind lihtsameelseks, kellele kogu puder valmis keedetakse, maitsestatakse, ära nimetatakse ja täpselt kell 8.30 ära süüa kästakse.
Ma ei taha kirjanike kohta midagi halvasti öelda; kirjutamine on lahe ja kindlasti mõne teraapia-iduga tegevus. Kindlasti olid antud teosed kirjutajate jaoks tähtsad ja omal kohal järgmiste raamatute kirjutamise tarvis. Kui ma olen millestki valesti aru saanud, antagu mulle lahkesti teada või soovitatagu paremaid/sügavamaid teoseid, olen ootel.

P.S. Geepunkti asukohast ma ikka aimu ei saanud. Jätkan otsinguid.