Novõinovõinovõinovigod!

nailed it. really captured that inbred, severe brain trauma look.

Head uut!

Nädala teemad

Mõtlesin siin, et teen kokkuvõtte viimasest aastast. No teate küll – nagu on kombeks staarblogijatel ja vähem-staarblogijatel. Igaljuhul tuleb välja, et ma ei mäleta möödunud aastast hetkel suurt midagi. Ei olnud mälus koguaeg – lihtsalt olen vanaks jäänud vist.

Aga kuna plusse ja miinuseid on vaja, et respektaabel blogija olla, siis viimast nädalat ma õnneks veel mäletan.

Alustame loomulikult sellest, mis sitasti on. Mööda Euroopat möllavad ringi väljamaiste nimedega naisterahvad(kui ma ei eksi, siis Ursula saabus eile Tallinna ja PMSib ilmselgelt täiega). Hell hath no fury like a woman scorned, või kuidas see oligi. Mulle muidu talv meeldis. Enne kui ma Tallinna kolisin. Katustelt lükatakse suurtes kogustes lund alla ja hoiatuslinte ei ole. Õnneks kukkus mulle täna peale väga väike labidatäis pehmet lund. Praktiseerisin seepeale oma nappi roppustest koosnevat vene keelt. Juba kaks nädalat võitlen palavikuga, mis ei lähe ära. No ei lähe. Tänasest katsetan uut taktikat – ignoreerin olukorda. Eks näis siis. Erakordeid teadaandeid ei ole kuulnud, aga bussid liiguvad ilmselgelt vabagraafikus.

Meele teevad heaks kõik need inimesed, kes lumelabidatega tänavatel rahmeldavad. Pisar tuleb silma – nii ilus on. Sama zen kui voolav vesi või elav tuli – tõsijutt! Vahepeal kaalusin pingile istumist ja jälgimist, aga õnneks jõudis kohale, et kuuma kohvitassiga lebotada ja miinimumpalga eest rabelevaid inimesi vaadata ei ole väga viisakas – isegi kui sa ise miinimumpalka saad.

Ja tänane päike minu päevas on kindlasti Mari-Leenu blogi – tänks Tosha. Palun pane mulle fesarisse nüüd see nunnukate kõrvarõngaste link ka, et elu ilus oleks. Tänks.

Rahustavat blogilugemist

Ikka juhtub, et istun blogtrees, vahin pakutavate blogide nimekirja ja kõik kirjutavad jubetarka juttu asjast, mille vastu neil suur kirg on või mõni loll kirjutab oma tühjast mõttemaailmast, kuhu kõrvale paneb iseendast tehtud pilte à la "Õhtune nunnukaz uute kõrvarõngastega". Siinkohal usun, et paljud teist tahaks seda viimast lugeda ja ma täitsa mõistan miks, tegemist on uue tõusva tähega kultusblogide taevas pärast Hellu HHS'i blogi. Linkima seda ei hakka, sest agarate lollide blogide linkimine suurtesse massidesse on viinud nende šedöövrite sulgemiseni. Meenutagem kiisuimpossibõli, kes väga avameelselt kirjutas sellest kuidas ta rasedana pirogovi trepist alla kukkus, sest vein oli hää või siis kirjamees Lennarti blogi raskustest oma Saatuseookeani raamatu kirjastamisel. Lõpuks oli ju ka eelpool mainit Hellu sunnitud oma blogile käntsel tegema, sest õuele sadas ootamatu populaarsus, millega siiras ja südamlik lamba-ants kuidagi toime ei tulnud. Siiamaani on kõige populaarsem guugli otsing, millega siia blogisse jõutakse "Hellu HHS". Pärast tänast postitust saame Hellu hääbuva feimi pealt ilmselt veel mõned klikid.
Nii et õhtust nunnukat uute kõrvarõngastega ei lingi ja loen ise seni kuni lastakse.
Teema juurde tagasi tulles, tahtsin öelda, et need kirglikult olulisest kirjutavad blogid on head ja toredad, aga vahest tahaks lihtsalt kerget visuaalset meelelahutust, mis ei sisaldaks lugematul hulgal reklaame ja muid pop-up'e. Nii, et kui tööl on aeglane päev või kodus on pohmakas ja teil on viisteist minutit vaba aega, siis nautige blogi sellest, kuidas Kim Jong-Il asju vaatab SIIN.

EDIT: Hahaha, keegi on juba õhtust nunnukat kõrvarõngastega guuglist leida üritanud :D No way Hose, no chance Lance, ma ei reeda seda bloogi.

Alati sedapsi

Pühadeagoonia on õnneks läbi ja sel aastal õnnestus ilma siseelundeid tõsisemalt rebestamata Jebuse sünnipäeva tähistada. Jaburatest jõulukinkidest üks oli vägagi temaatiline - Uus Testament. Ma ei tea, miks mu ateistlikud vanemad otsustasid mulle Jumalasõna kinkida. Ju nad siis õhtul köögis suitsu kimudes otsustasid, et kõigist puuduvatest asjadest on nende tüseda poja elus just Püha Raamat see, mille järele on kõikse suurem vajadus. Eks nad andsid muud sitta ka, mis neil kodus kasutult vedeles, aga Uus Testament oli küll üllatav.
Sellepärast ma polegi suurem asi christmas spirit'i kandja, sest igal aastal on crappy presents ja ma ei viitsi ennast eriti härdasse meeleollu ajada siukse suvalise pasa peale.
Mis tänavuste jõulude puhul teistmoodi oli, oli see, et jubepalju autosõitu toimus. Tallinna ja siis mägieestisse. Ristipõiki läbi Eesti. Teeolud olid ka vastavad ja tundus, et kogu Eesti oli ringreisil mööda riigi surnuaedasid. Rooli olid roninud memmed-taadid, kes korra aastas ehk rooli istuvadki ja tempo maanteedel oli nii tappev, et kogu sõit võttis kaks korda kauem aega.
Nii kui natuke lund sajab on kohe kõik autistid, daunid ja vanurid teedel, sõidavad kuuekümnega ja hoiavad tee keskele. Hea kui siuksel taga saad sõita, vastutulevate hullude eest peab hange põikama. Nii palju on sellest juba räägitud, et kui vaimsed või füüsilised võimed ei luba maanteel normaalse kiiruse ja sõiduvõtetega sõita, siis äkki ei peaks rooli ronima või kui muud moodi ei saa ja on vaja minna, no siis krt korra kümne kilomeetri jooksul võiks vaadata peeglisse ja kui on sinu taha tekkinud saba, siis põika kuskile bussipeatusse ja lase terved inimesed endast mööda. Sellest et saba on taga saab muidu aru nii, et sinu taga on palju autosid, mis sõidavad sinu valitud tempos ja sinu ees ei ole kedagi, kes sind pidurdaks. Got it?
Sellise kulgemise puhul on mind alati aidanud muusika, aga kui sa sõidad kalli inimesega koos, siis peab tema maitsega ka arvestama ja kuigi ma vb tahaks Children Of Bodomit kuulata, lasta vererõhul minna ja kõiki ümbritsevaid liiklusidioote vihata, ei saa ma seda teha, sest hukkamõistev pilk segatud passive-agressive ohetega kõrvalistmel tähendab üldjuhul halba õnne peresuhetes.
Tuleb otsida alternatiive ja üks alternatiiv, mis küll kõrvalistmele ei meeldi, aga vähemalt ei pane ohkama, on siin:




Päris hea taust autosõiduks, terve nende album. Samas mingi hullu liiklusega päeval tahaks hoopis seda kuulata:



Et jõulud päris pekkis ei oleks ja miskit kaunist ka vaikset aega meenutama jääks, premeerisin ennast uute tätoveeringutega. Neli värvilist konna tehti käe peale, üks mingil põhjusel kolme jalaga, aga kuna see sai oranž, siis puuduv jäse väga ei häiri, ilusat värvi on. Järgmiste tätoveeringute osas on praegu asi lahtine ja kõik head ideed on teretulnud :)

Pühime

Now there's a perfectly ordinary english sentence

Kuidas õhtul koju tulla ja post ka kokku korjata:
otsusta, et neljapäeval kõrtsist tulek on parim aeg posti kogumiseks (teisipäeval tegid kasti korraks lahti ja avastades, kuidas reklaamlehed sulle sülle sadasid, sulgesid kasti kiiresti). Haara kõik sulle sülle langenud paberkandjad. Vea need ukse taha. Pilla kõik maha. Ava uks. Korja kõik paberpask piinlikult aeglaselt uuesti kokku. Vii kõik koju ja avasta esikus, et ainus mõttelist väärtust kandev artefakt on korteri eelmistele elanikele adresseeritud kiri. Võitle tungiga kõik ülejäänu selle naabri postkasti visata, kelle postkasti uksele on kleebitud vähemalt kolm "ma ei taha rämpsposti" kleepekat. Lase ta postkasti ainult üks Electroluxi reklaamleht ja üks Kaubamaja reklaamkiri. Jaota ülejäänud vanapaber võrdselt naabrite ja oma prügikasti vahel.

Tuleta meelde, et kolm tundi varem samas kõrtsis kainema peaga nõustusid alastimodelliks hakkama.

Kippis!

Göran säutsub

Meie püsilugeja Göran, kes ise on suur spordiguru ja võtab osa nii suusa- kui rattamaratonist (ka leheveergudel on tema saavutusi kajastatud), hoiatab meie lugejaskonda füüsilise lodevuse eest ja teatab, "Pange end ruttu Tartu maratonile kirja, viimased kohad saadaval!"

Sport massidesse!

Lisainfo