Abiks algajale ajakirjanikule

Seekordsed õpetussõnad neile, kes sooviksid meisterdada oma virtuaalset uudistekanalit ja ei tea, kuidas väljaannet paremini kirevate piltidega ilustada. Pilt teatavasti räägib rohkem kui tuhat sõna, ja tänapäeva kiires ja pealiskaudses maailmas, kus inimesed vaatavadki peamiselt pilti ja heal juhul loevad ka pealkirja, ongi pilt just see kõige olulisem asi uudise juures.

Abiks tuleb auväärses eas väljaanne Postimees, või õigemini tema veidi vähem auväärses eas võrguväljaanne.
Kõige paremat infot uudise sisu kohta annab spordileht. Sealt saab kohe aru, mida keegi tegi ja kuidas tal läks.
-Kui tegemist on sumoga, siis võitnud Baruto naeratab. Kaotanud Baruto sügab kukalt või vahib veidi jopski pilguga tühjusse. Vahel väga harva, kui keegi veel pole midagi võitnud, on pildil teineteist rabavad Michelini mehed.
-kui tegemist on tennisega, siis võitnud Kaia Kanepi on rõõmus ja peaaegu et inimese nägu. Kaotanud Kanepi on sellise näoga, nagu tahaks kellegi lapsed ära süüa. Turniiri keskel olev Kanepi, kelle jaoks kõik veel on lahtine, servib alati sellise ilmega, et vastasel tuleb hirmust sitt püksi. Reegel on: mida ebafotogeenilisem inimene on, seda rohkem tuleb vaeva näha, et need kõige koledamad pildid üles leida ja artikli illustratsiooniks kasutada. Kui noorel naisterahval on näha otsmikul pundunud sooned ja pingul kaelakõõlused, saab iga loll ilma uudist lugemata aru, et käimas on raske sporditöö Eesti au kaitsmisel.
- kui tegemist on suusatamisega, pole mingit vahet, kas mingi suusataja sai esimese või viimase või täitsa hea keskmise 156nda koha. Pildil on ikkagi mingi värvilistes liibukates harkjalg, jääpurikas näkku külmunud, tatt ripakil ja kepid püsti. DNA-test üksi suudab kindlaks teha, kas tegu on Välbe* või Veerpaluga. Sama kehtib ujujate kohta, kellest üldjuhul muud ei paista peale veepritsmete ja neist kerkiva speedodes tagumiku.

Teise tee on valinud Postimehe Naisteleht. Kuna seal viimasel ajal suurt muud ei räägita kui alkoholismist ja vägivallast, ja kõik artiklid on suhteliselt ühesugused, siis peab vähemalt piltidega asjasse mingit elevust tooma. Aru peab saama, et tegu on hirmsa asjaga. Niisiis on fotolavastused järgmised: üksik hirmunud naine nurgas, käed näo ees; üksik hirmunud naine laua ääres küürus, käed näo ees, hirmunud naine pimedas toas, tema selja taga kõrgumas viinapudeliga jõhkard, hirmunud naine silitamas oma sinikaid. Ja Barbi Pilvre. Artiklites mainitaks enamasti muuseas ka, et tegelikult on vägivald rohkem kahepoolne asi, aga ilmselt jääb ilusaks unistuseks, et kord sünniks fotolavastus minu lapsepõlve naaberkorteri joodikute imelisest suhtedünaamikast. Kui naisele ei meeldinud, mida mees ta kohta purjus peaga ütles, sai mees kui tugevam ja löögikindlam isend peksa millegi toekaga. Minu emas tekitaks kindlasti nostalgiat pilt kergelt autis purupurjus naabrimehest, kui see keset kööi taburetil istus, veri peast voolamas, sest tädi Marju oli vihaseks saanud ja triikraua võtnud.

Lugejatele soovitan seega, et vägivalla puhul rõhuge ikka realismile, ja sportlaste puhul jätke meelde, et nad on ka inimesed ja tahavad pildil kenad välja näha.
Samuti soovitan lehte panna midagi lõbusat, näiteks pätt Alexi, kes lubab õhtul külla tulla.



*jah, ma tean, et Välbe on vana ja paks ja enam liibukates rajal ei figureeri, aga ma ei tea eriti palju rohkem suusatajaid

lihahimu ja väike kruvikeeraja

Või kaks. Wussyd veganiks ei saa. SIIT lähemalt.

Muusikasoovitus vol 4

Mõned päevad tagasi käisin perekondlikel asjaoludel mägieestis ja teel sinna kuulasin ühte plaati, millest siis mõtlesin ühe muusikasoovituse teha. Mitte et keegi neid soovitusi väga ootaks, aga enda jaoks on hea kui head ja huvitavad leiud on kuskile dokumenteeritud. Kuulasin siis plaati ja manööverdasin parajasti läbi Võru linna kui ühe sebra juures pidin sitakrambid saama, sest mingid kotkad olid omal näod ära maalinud ja marssisid üle tee valged linad üll. Hetkega jõudis kohale, et kadrilaupäev on ja tuli siuke nostalgialaks, et südames hakkas pistma suisa.
Maal kasvamise juures oligi üks lahedaid asju see, et mardi- ja kadripäev oli suur sündmus, mida juba mitu kuud ette oodati. Väikse küla puhul oli hea see, et kõiki teadsid, kelle juures käisid. Ja ega see käimine ei olnud ka lihtsalt tuim ukselt-uksele trampimine. Oli väga täpselt paigas ja teada, kuhu tasub ja kuhu ei tasu minna, kes annab kommi, kes raha. Need kes kooritud porgandeid sulle kotti toppisid, jäid järgmisel aastal mardi- ja kadrirõõmust ilma. Siiamaani ei sümpatiseeri mulle need inimesed.
Aga jah, nostalgialainel jõudsin linnast välja ja plaadilt hakkas mängima ühe Norra bändi lugu, mis mind jälle ajas tagasi viis. Aastatesse kui ma umbes 12-13 olin ja rokkmuusika alles vähehaaval meeldima hakkas. Parimad sõbrad toona olid Võru satanistid, kes oma sünguse rõhutamiseks sigalast verd ostsid ja seda siis tseremoniaalselt hõbepeekritest jõid. Ei olnud mingi Twilight-chickenshit-bullshit vaid ikka pentagrammid, riitused ja plaanid kannibalismi harrastada mõnikord. Meenus see kord kui istusime kellegi juures köögis, kuulasime väga kuuma folk-metal bändi Storm ja mulle tehti minu esimene tätoveering. Isetehtud aparaadiga, milel oli nõelaks teravaksihutud sukavarras. Mehiselt valus oli see tegemine.
Tänaseks, kus tätoveerimisest on möödas ca 15 aastat on sellest väiksest plönnist saanud vintage vanakooli vanglatätoveering - kergelt tuhmunud sinakas kritseldus. Elusees ei laseks üle teha, sest siukest vanakooli värki ei saa ühestki salongist. Šeff ja ehe asi, millel on oma lahe lugu. Las ta olla.
Aga tulles tagasi muusika juurde, siis see Norra bändi kitarri-intro meenutaski mulle Stormi ja sealt ka nostalgiatripp.


Kes Stormi kuulata tahab, siis SIIT saab.

Taara avitab

Meie toredas kommuunis on olnud taara pidevaks probleemiks. Või täpsemalt selle ära viimine.

Olukorra tõsidus viis viimaks loomingulise lahenduseni.

Laupäeval toimus nimelt esimene taara-mäng. Ehk siis korraldame edaspidi kord kuus pokkeriõhtu, kus kaotaja viib järgmisel päeval üksinda kogu taara ära ja võitjad jagavad

saagi. Ühendades nõnda meeldiva kasulikuga saab jälgida ja pildistada eriti pohmas ja

taarahunniku all vaevlevat sõpra ning hiljem raha oma tasku panna. Minu eilne kasum oli 80 krooni.

Kuna lihtne taara viimine tundus kokkuvõttes liiga tavaline, siis õmbleme järgmise mängu ajaks

kena keebi, millele on suurelt õmmeldud kollane T-täht tähistamaks Taara-meest.

Kui oled eriti õel inimene ja antud loost õppust võtad, siis on alati kasulik koti põhja paar tellist soetada või prügi väljaviimise asemel ka kangema napsu tühjad pudelid rahulikult kaasa laadida.

Peace out,

Nadja

öös on elukaid

Lugejakiri

Kuna blogi autorite hulgas on väga palju polüglotte, annan siinkohal väikese õppetunni põhjanaabrite keele alal:

Soome Iltalehtis on tore ja fantaasiat arendav võistlus "Kuvaa piparisi ja voita!". Pipari tähendab piparkooki. Õnneks ei ole võistluse korraldajad asja nii kitsalt piiritlenud ja võiduvõimalus on ka kesisema pagari-andega kodanikel. Pipari nimelt tähendab ka ühte teatavat kehaosa, mis naistel esineb ja mida meestel pole. Nii et püksid maha ja kaamera kätte! Parimale auhind!

Pealkirja juurde: blogi loeb ka kuritegelik element. Üks niisugune retsidivist saatis oma sügistervituse:

Minu nimi on MQ ja ma rikun iga päev seadusi.
Ma teen seda teadlikult ja tahtlikult ja korduvalt.

Ma lähen keelava fooritulega üle tänava, kui olen jalgsi või rattaga ja
liiklus on hõre ning autosid läheduses ei ole või on need nii kaugel, et
jõuan oma arust rahulikult ja neid häirimata üle.

Minus on tungid isegi autoga punase tule alt läbi sõita, kui kell on öö ja
ma näen kõigis suundades tühjust või mõnd üksikut autot, kes samasuguse
lolli näoga foori taga passib. Seni olen end suutnud tagasi hoida, aga ma ei
tea, kui kauaks...

Ma liigun rattaga vaheldumisi sõiduteel, rattateel ja kõnniteel ning sõidan
ülekäigurajal - nii, nagu mul mugav ja kiireim on.

Ma üritan alati küll jälgida, et teised liiklejad mind märkaks ja aru saaks,
mida ma teen, kasutan esi- ja tagatuld ning vehin kätega - aga see ei
vähenda mu paadumust. Ilmselgelt olen ma ühiskonnale ohtlik paadunud
retsidivist ja psühhopaat, kes ei suuda ühisnorme täita ega kavatsegi ennast
parandada. Annaksin end ise üles, aga mässumeelsus ei lase. Igal juhul
sunnib südametunnistus vähemalt pattu pihtima. Jõudu, korrakaitsjad ja
valvsad kodanikud, minu tabamisel ja ühiskonnast eemaldamisel.

Olgem valvsad kaabaka tabamisel!
AbFab,
Soome uudiste vahendaja.

Uuele kodule tervist!

Samal ajal kui ülejäänud kolleegium pealinnas aktsiisiga riiki toetas, käisin mina pooltöisel lõbureisil svenssonite juures. Moosipurki kapi otsa panemas niiöelda.
Detailidesse laskuma ei hakka, sest mis seal ikka jahuda...komandeering nagu komandeering ikka. Peatuks korraks laevakruiisil. Usute või mitte aga oma peaaegu et 28 eluaasta jooksul polnudki ma varem Rootsis käinud. Noh, 2007 oli ka esimene aasta kui ma idablokist läände esimest korda sain. Pole lihtsalt võimalust lääne suunal eriti reisida olnud.
Laevareis oli üldises plaanis tore. Reede õhtu, rahvas sumises, laval mängis mingi italiaanodest koosnev bänd ennastunustavalt Bob Marley kaverit ja pubis võttis kitarrega trubaduur joodikute nõudmisel roki- ja bluusiklassikat läbi. Fiilingut oli nii, et tapab.
Ainuke tüse tõrvatilk selles fiilingust pungil potis oli laevnike õllepoliitika.Käisin läbi kõik baarid ja ostsin õlut erinevate inimeste käest ja kõik järjekindlalt valasid klaasi vähem kui see kombekas oleks. Ma olen oma elu jooksul joonud kordades rohkem õlut kui need baaritöötajad seal eales valada jõuavad ja ma tean suurepäraselt, kui suure mahu võtab enda alla 0,5l õlut pindises klaasis. No ei olnud see ostetav kogus poolt liitrit, tee mis tahad. Kahtlustan siinkohal üldist vandenõu.
Ja ma olen küll see "klaaspooltühiinimene", aga nii väiklane ma pole, et ma mingite milliliitrite pärast protsessima hakkaks, lihtsalt kurat, kui 40 SEK'i on liiga vähe, et klaas täis valada, siis küsi rohkem. Või kui rohkem ei sobi küsida, siis fkin sebi mingi paras klaas sellele kogusele, mis su meelest õiglane on. Või lase kraanist õhku vahele, et tuleks rohkem vahtu, aga ära krt anna mulle klaasi, mis on 4/6 täidetud nagu sealt keegi juba rüübanud oleks. Iga õlleostmine oli jälle väike pettumus. No tee mis tahad, ma ei ole nõus sellise maotuse ja näotusega. Tagasiteel ostsin supermarketist resti ja nautisin head jooki oma kajutis.
Mida küll Tiina Tšatšua asjast arvaks?