Makin' bacon

Miski ei aja rohkem kirjutama kui argivärdjad, kes oma väikese ja paljudele märkamatu idiootsusega minu tundlikku ja neitsilikult puhast natuuri mustavad.

Sõitsin ma mingi päev päälinnast Tarbatusse. Kaunis päev, valge aeg ja tulevad vastu juhid kellel udutuled põlevad. Ma ei räägi siin öiseid idioote, kes pimedat kardavad ja kõikvõimalikud kellad-viled masinatel tööle panevad. Ma räägin just neist, kes päeval sõita ei näe.
Alati kui minu teele sattub midagi kohatut ja ma asja olemusele hästi pihta ei saa, üritan ma esmalt elimineerida võimalust, et äkki olen mina loll ja selle pärast ei saa aru. Kahetunnise vaagimise järel olin ma siis lõpuks oma peas kindel, et tegelikult valgel ajal ja ideaalse nähtavusega, ei ole udutulesid praktilisest seisukohast vaja. Aga miks nad siis põlevad? Neil autodel, mida mina juhtinud olen, ei lülitu udutuled automaatselt, tuleb teha lisaliigutus.
Mis siis ajendab inimest tegema seda lisaliigutust? Kas tõesti edevus? Kipun kahtlema...inimene, kes on ennast lolliks laenanud ja küprokirahade eest 18-tolliste velgedega linnamaasturi liisinud vaevalt nüüd edev on. Thats not the Estonian way.
Siis tuli meelde kuldreegel, mis igas liiklusõpikus kirjas on, et liikluses ole võimalikult nähtav. Ja mõtlesingi, et äkki need inimesed,  kes päeval udutuledega sõidavad, annavad oma tagasihoidlikult moel märku nägemisvaegusest. Põlevate udutulede näol on tegu appikarjega, kus oma eeskuju varal palutakse ka teistel ennast paremini nähtavaks teha.
Tegingi katse - tuli vastu keegi liikleja udutuledega. Lülitasin sisse ka oma udutuled...lähemale jõudes kaugtuled ja veel lähemale jõudes ka igaks juhuks ohutuled ja kui vastutulev auto oli peaaegu kohakuti minu autoga, hakkasin intensiivselt käsi vehkima. Liikuvas objektis omakorda liikuv objekt teeb kogu kupatuse veelgi paremini nähtavaks.
Ja tuleb tunnistada, et katse läks igati õnneks, sest vaegnägev vastutulija märkas ja tundus, et talle tuli suure üllatusena kaasliiklejate olemasolu maanteel. Kõige selle peale otsustas ta teepervele tõmmata ja väike puhkus teha. Puhanud silmadega näeb ikka palju paremini. Ja mul oli tõeline elupäästja tunne.

Käisin poes keedupeeti ja munakannelt ostmas. Minu ees seisis kodanik oluliselt rikkalikuma ostukorviga. Jõudes kassalindi juurde ladus ta kogu tavaari lindile ja jäi unelevalt kaugusesse vahtima. Tema kaubajada lõppu oli asetatud vein. Jumalate jook, mis mõeldud jõukatele. Veinipudel oli asetatud külili ja kassalindi liikumissuuna suhtes risti. Niipea kui kassatädi oma heeblit vajutas ja lint pärisuunas väikse spurdi tegi, juhtuski see imetabane asi, et kogu kaup liigub ühes suunas, aga veinipudel oma ligi kilose kaaluga liigub hoopis tagasi ja nihutab seda plastmassist juppstükki, mis kauba vahele pannakse endaga kaasa. Minul keedupeedi kilodest raske korvi sang peopessa soonimas ja on juba esimene ohe tulekul kui kaaskodanik järsku ärkab ja jõle abivalmi ilmega haarab veinipudeli ning asetab selle koos plastmassjublakaga jällegi ristilinti oma tavaari juurde.
V*ttu küll! Võib-olla oli hea uni kui impulsi jäävuse seadust koolis õpetati, aga murdosa sekundit tagasi omandatud kogemusest võiks ju tegelikult õppida. EI! Jälle veereb 57-nda aasta blanco mulle ette. Tüüp samal ajal jätkuvalt unistamas õhtust kallimaga kamina ees, kus palja persega jääkarunahkadel aeledes seesama märjuke seksieelse lõdvestuse mõttes kõrist alla kallatakse.
No ma ei tea. Kassajärjekorra eetika minu jaoks on, et teise inimese tavaari ei näpita...vähemalt mulle ei meeldi kui keegi minu peete kahmab, aga kui minu ees järgmine kord mõni selline jobu pidurit tõmbab, siis ma alles näitan talle...võtan ja panen ise tema pudelid ja kurgipurgid nii nagu peab. Ja siis veel küsin hästi etteheitvalt: "Noooh, on nüüd siis hea või?"
Selline julm mees olen. Värisetagu!