Viska nööri, viska nööri, vend heitleb patulaine pääl..

Huuhaa!!

Meie teiega elame suures ja kohutavalt mitmekesises maailmas, kus inimeste arv on nagu mereliiv.
Miks on nii, et vanasti räägiti muru rohelisem ja päike kollasem olevat? Ehk seepärast, et seda loogikat järgides võime nii aastasse 500 e.m.a jõudes tunnistada me ümber paradiisi??
Tegelikult tahaks ju jubedamalt toetuda "lihtsale, heale." Ehk siis püsiväärtustele.
Arutelu püsiväärtuste üle viiks ma just muusikaalale - vana, protoroki-hipi-kanepisuitsu-ideaalide-avastuste aeg versus uus, kõikelubatavuse kaalikapõllul võrsuv eiteamis семикрылыйвосьмихуй.

Mina peaks arutlust alustama diivanilt. Sealt, justnimelt sealt jälgin ma eeljoni pakutavat telemundoteenust - miski 60 mõttetut kanalit, millest tõsisele vaatajale ehk kaks-kolm kõlbavad. Ülejäänud on tõhusaks meelelahutamiseks kah kellelegi...mul on tegelikult päris mitu head ideed, miliseid tagumikutelemänge veel huvilistele pakkuda.
Aga nalja saab va telemaastikul niigi päris heasti, ehkki juba poolaasta jagu ei ole söögikaardil enam vene selgeltnägijakanalit TDK - daamid kurvastavad, kuna asjalikku suhtenõu peab nüüd jälle "Naised"-ajakirjast otsima. ALO-tv on naljakas, Olev Ulp küll mitte, kuid klõps! ja Tallinna TV, klõps! ja ETV2, klõps! ja mu üks suurtest lemmikutest - Art channel...(see on küll mõnele liiast diip jällegi, kui harjund pole, proovige esmalt 10 sek seansside kaupa).
Suurimat rahuldust kommertsteadete ja Obamastani tüüritud uudiste vahale pakuvad mu tänase arutluse tähed - TV7 ja Life-TV. (Ma ei tahaks täna, vabandust, arutada siin, kas jumal on nüüd olemas või mitte, sest intuitiivset kaemust saab tõendada vaid protsessi lõpptulemus; meie eksistents veel esialgu kestab.) Jumala enda sõna vahele pakutakse neis kanaleis lahedat ülistusbiiti(vastavad ülemaailmsed tähendused siis praise- ja worshipmusic).
TV7 on muidugi freaky stuff - päeval seikleb lastele Herra Hissanen, õhtupoole ootab meid Cafe Raamattu ja Polvijärven Pastor, jutusaadete sekka näeb sigalahedaid ülistusmuuvisid näiteks Reijo Ikonenilt.
Reijo on muidugi staarlaulja ja kõditab me meeleelundeid kõrgkultuuriga, õnneks antakse kitarre ka amatööride ja taidlejate kätte, kelle elurõõm ja suunatud tänulikkus ei jäta mind iialgi külmaks.
Jah, jeesusbiit ongi see, millest täna jutustan. Need kandle-, naabli- ja simblihelid, lihtsakoelised, kehhatungivad ja tiivustavad - kas ehk seal ongi me väljapääs seksistlike pruunlaste, seksuaalliberastide, eksvangide ja pohhuistlike narkarite-löömameeste esitatud "muusikast"?
Jah, tundub, kui me jälgiksime pisut kauem LIFE-TV-d. Joyce Meyer, Kenneth ja Gloria Copeland, Joel Osteen, Benny Hinn ja Hillsong TV! Uskumatu, millist vaimujõudu, millist kõneosavust ja charizmata't need esinejad saalitäitele demonstreerivad! Hillsongi esitused mõjuvad teinekord tõeliselt lummavalt - muusikalised motiivid algavad tasahilju, läbi korduste lisanduvad järjest uued pillid-inimhääled, teinekord koorid; lood koguvad end ja paiskuvad siis täiel võimsusel kõrgustesse, jätmata kedagi ükskõikseks!! Püha Vaim on raudselt kohal, pole kahtlustki.
See ei ole teil, vabandust, estonian folk tune "hüplev minoorne labajalg", sealtoimuv tundub olema suurem, kui elu ise!!
Jeesusroki lüürika on muidugi üliigav, ei kuule seal muud, kui alleluuja, seiv mii, teik mii, tänkjuulord ja gloori. Seda eeskätt minusugustele asjatundmatutele, tegijad ja publikum on aga silmnähtavalt rahul - nemad suplevad "osaduses", "võidmises" ja õnnistuses. Kes on asjaga rohkem tuttav, teab, et kristlastel on kõik stiilid nö oma mehi täis - alates technoesitajatest, nagu Ultrabeat ja Andy Hunter, lõpetades unblack(ehk white-)metali proffidega nagu Ecthirion või goth-metallistidega, nagu Illuminandi.
Raske rokiga on tegelikult pastoritel keeruline olla, nagu viimastel kümnenditel üldse kõigega. Näiteks pastor Joseph Schimmel on rokkarite poole tuld ja tõrva pritsinud, väites, et Saatan vibutas oma kaheharulist peenist juba biitlite plaatidel. Rolling Stones ja Led Zeppelin olla veelgi hullemad, seejärel saavad napalmi 80-90ndate hevikad. Elus kurat ise on pastorihärra arvates aga Marilyn Manson. Kuna aga olla nn lõpuajad, siis ei lähe kurakäelaste väävlijärve heitmisega vast enam palju aega. (Kui sa, lugeja, nüüd kahtled, kas juutuub on ikka õiget asja täis, saad muusikaotsinguks valida hoopis godtube.com ja alla laadida ka kristlikku antiviirusprogrammi..)
Moodsaid rütme hakati ameerika kirikutesse tooma möödunud sajandi 60-ndatel; suurimateks muusikalembideks olla väidetavalt nelipühilased. Pole Eestigi õnnistusest ilma jäänud, 70-ndate alguses tegid Tallinas metodisti kiriku jeesusnoored punaimpeeriumis enneolematut asja - kirjutasid trummile "Living sound" ja asutasid ülistusbändi "Sela", mis kiiresti kuulsaks sai ja KGB tähelepanu pälvis. Kui aga täna küsitaks mult, mis mul esimesena usumussi mainides meenub, vastan kohe: õdede sõnajalgade sulnis määgimine. Sellega on nad teinud Eesti kristlikule "skeenele" karuteene ja nõnda ma laadisingi alla esimese ettejuhtuva kristuslembide plaadi, milleks osutus (jällegi ameerika!) duo All Sons & Daughters 2012 aasta plaat "Season One". Sest, tundes vana, tahan ometi ajaga kaasa käia ja kuulata, mis kõnetab tänapäeva kristlast, mis tal küll keelel-meelel?
Lootsin, et plaadi kuulamine toob kaasa hüpnootilise rännaku ekstaatilisse maailma läbi rütmi, tantsu ja helide. A eimiskit. Produktsioon, jah, muidugi tasemel, kõik kitarrid-klaverid-tšellod õrnalt tinisemas, taustaks juba tuttavad teooriad igavesest elust. Paraku, katarsist ega eufooriat ei saabunud, viga oli tõenäoliselt minus. Astusin mitu päeva, klapid peas ja ootasin, millal uks (või aken)avaneb. Või siiski? Eile õhtul tuli TÜ spordihoone nurga juures mulle üks tšikk vastu ja naeratas. Ju mul oli vist selline nägu peas.