Kuna elame "lõpuaegadel", mida üksmeelselt ja tõekalkvel silmi meile kinnitavad teineteist muidu mittesallivad religioossed rühmitused, on täiesti maarahvapärane ja ellujäämislik igast tunnusmärke täheldada. Alles see oli, kui fjordimaal oli keiss - raha kui ratsaobuse sitta, tee või iga fjordi alla tunnel, kuid võid - nemaa. Vasttärganud trend - munatus - luurib salamisi kodumaiste Prismade ümber ja kissitab oma kanavarbalisi silmi. Mis järgmiseks, küsib ettevaatline kodanik ja piilub üle sahvriukse ämmamamma eelmise ilmasõja ajal kokkuveetud soolahunnikut. No-no-no, ütleks ma siinkohal varalahkund veinimaja-preili sõnadega. Soola, head sõbrad, saame mereveest või metsaloomade toidukohast(lakukivi!!); tikkude jaoks on meil Viljandi; küülaid vorbitakse meil ka niipalju, et iga IKEA neid täis on. Notsud ei sõida enam Porilskisse, kardularohkusest ei hakka rääkimagi.
Tuukanionu kahtlustab hoopis, et lõunamaistest produktidest võib ennemalt puudus saabuda. Araabiamaadelt, jah, meile suurt miskit peale nafta vist ei tuua, küll aga võivad näiteks kodanikud kohvi- ja kakaoubade korjajad ühel päeval avastada, et elu pakub neile niigi väljakutset, arenemaks hoopis vaimselt. Ja kuna inimareng on teatavasti püha, tuleb arengu takistajad igaks juhuks Gehennasse saata.Kõigi maade kohviarmastajad, kasvatage, korjake, jahvatage ja sööge-jooge ise, oleks nende varjatud sõnum meile. (Sigurijuur muidugi päästab - täname Maaema.)
Mina panin hiljuti kirja rahvapärimuse Krootuse kandist, viimase ilmasõja aegse.
Kõnetab läbi ajaloo ka tänapäeva, eks?
Spielen spielen balalaika
nema kuura, nema jaika
nema eier, nema schpeck
partizanen alles weck
P.S. Hiljuti saabus rõõmu- ja lunastussõnum kannatavaile - saamuelpliuhkam on tagasi.
No comments:
Post a Comment