Home improvement

Oli järjekordne sünnipäev, mis lõi uue numbri tabelisse. Suurt traagikat asjas pole peale selle, et mida aasta edasi, seda sõgedamaks muutuvad pohmakad. Kui kunagi sai täiesti süüdimatult kella kaheni öösel baaris sumisetud ja kaheksa ajal hommikul olin juba täiskonditsioonis tööpostil, siis praeguses vanuses on õhtuse nelipaki pahupooleks hommikune krapula ja tugevad jääknähud.
Ja ei olnud tegelikult plaanis joomisest rääkida vaid pikemalt peatuda möödund sünnipäeval. Sõbrad pidasid ilusasti meeles ja neile, kellel ununes, tuletas lõustaraamat meelde, et suur literaat ja meie põlvkonna ideoloogiline trubaduur tähistab oma hällipäeva.
Lähedasemad sõbrad üllatasid ja kinkisid kaunite kujutavate kunstide valdkonda kuuluva podaaroki.
Kingitusega kaasneb ka oma lugu,  mis sisaldab omajagu joomist ja alastust.
Kes vähegi Tartust midagi kuulnud on, see teab, et linn on puust ja tuksleva tuumiku moodustavad loomeinimesed elik räpased hipid, filoloogid, märsilohistajad ja sussisahistajad.
Ise ennast nende hulka ei liigita ja peale mõneaastase wannabe bändimehe perioodi, on mul loomigulisusega üsna aupaklik ja distantseerunud suhe. Bändiaegadest jäänud basskitarri kasutan pestud trennitrussikute kuivatusrakisena. Süütan kaminas tule, sätin kitarre statiivil sinna ette ja siis on maruhea häälestusnublude otsa trullareid ja sokke riputada. Muul ajal on pill dekoratiivelement.
Ühesõnaga ise ei loo, aga loova kaadriga lävin, sest õllekraani ees on inimesed ühed joodikud kõik ja kodubaaris on kontingent segu varjatud paremäärmuslike vaadetega isamaalastest ja kunstnikest.
Ühel pisut üle keskmise vindisel õhtupoolikul kõrtsis, tuli üks tuttav kunstnikuneiu lagedale palve-tüüpi ettepanekuga hakata mul tema koolitöö tarvis aktimodelliks. Mina, kes ma alati olen valmis hädasolijat aitama, nõustusin. Seda loomulikult pärast perekondlikku konsultatsiooni.
Tuleb aru saada, et noorele kunstitudengile on oluline oma oskustele võimalikult lai spekter anda ja üks asi on maalida nälgind kaastudengeid ja hoopis midagi muud on võtta ette lõuend ja produtseerida sinna peale madalama keskklassi kapitalisti lihav keha.
Protess ise oli pikk ja piinarikas, sest seista tuli perse paljas, liikumatus poosis, külmas ateljees. Ainukeseks abivahendiks villased sokid.
Kunstnik oli tubli ja kolmetunnise seismise tulemusena, sündis kaunis taies, mis kujutab elusuuruses minu tisse, sangasid ja jolli. Ilma näota ja väheste jalgadega maal selline.
Tuleb ausalt tunnistada, et maali keskne element sai tutvuste poolest "pisukese" liialdusega maalitud. Külm ruum tegi oma töö ja ilmselt vähese nähtavuse tõttu tegutses kunstnik antud piirkonnas rohkem fantaasia kui reaalsuse toel.
Mõnda aega tagasi sättis artist ennast välismaale ja ateljee tuli tühjaks kolida. Ühine autot omav sõber läks talle appi ja päästis tulevase muuseumieksponaadi enam-vähem prügikastist.
Nüüd siis tähtsal päeval kingiti see taies mulle kenasti raamituna.
Naelutasin veel samal õhtul seina ja nüüd polegi muud kui oodata külla ämmasid-äiasid, rahvaloendajat või omaenda vanemaid. Jututeema nigu varnast võtta kohe ja hirmu pole, et liiga koduselt end tundma hakatakse, sest üsna silmatorkavalt on territoorium markeeritud.
Et siis siirad ja suurimad tänud kallitele sõpradele ja olgu see hoiatuseks ka kõigile küllakippujatele. Kui tubli annus peenist hirmu nahka ajab, siis pole vaja tulla :)