Jutuke, inspireerituna tänase Õhtulehe pisiuudisest

Ühel ilusal päeval paigaldati linnaruumi masin.

Luuletustemasin.

Möödakäijatel oli sellest ainult hea meel.

Sest mis võiks paremini päeva õnnestada, kui sinu sügavaima olemusega kokkukõlksuv loomelaast?!

Ilusad sihvakad-pikajuukselised tüdrukud kuulasid öösel, enne viimast bussi Triin Soometsa(„Surm ei möödu meist; ta on kohal..”)

Reklaamifirma ad, pikajuukseline poiss, kuulas ühel vaiksel laupäevahommikul Jaan Pehki luuletust („Veebruar – soldat, märts – emand..”)

Pensioniealine emakeeleõpetaja kuulas pühapäeval, enne turuleminekut Anna Haavat („Sind ma, päike, unes nägin..”)

Töölt-poest kandekotte tassiv väsinud silmadega keskealine naine kuulas Astrid Reinlat(„Ja väsinult raksatas aju ja katkesid närvikiud..”)

Sihitult nimetul kevadhommikul ringituiav joodik kuulas Paul-Eerikut( „Miks ma end ära ei tapa? Ei taha!”)

Kõikjalalati ringijooksvad lapsed ei kuulanud tavaliselt midagi, ehk kui, siis ema sõna või politseiauto sireeni.

Välja arvatud üks, hiiresabapatsidega tüdruk.

(Viiamai, 8 aastane, Leedripuu tn 8-12; see oli tal ammu peas.)

Sest, teadis Viiamai, korralik jõulusalm tuleb varakult valmis leida. Mis siis, et on novembrikuu. Saabki harjutada.

Kuid masin, oh kurvastust, vaikis sel muidu toimekal hilissügisesel lõunal.

Nõutult vaatas Viiamai ringi – masin ei töötanud, mine või...raamatukokku.

Mööda kõndis karvase mütsiga vene tädi.

„Ne nado plakatj, seitshas pasmootrim! Konfetku hotshesh?” Kollaste, päikese käes sädelevate sõrmustega käsi ulatas Viiamaile kuldses paberis kompveki. „Davai, Eediku pazvoonim, noomer zdesj!!”

Ja võttis kotist välja vana Nokia.

* * *

Nii saigi masin korda. Ainult üks kruvi oli lahti.