Kannel kadajane, pää pedäjäne...

Hei-hei!!

Vesi taandub kuuldava uhinaga taasrohtuvast mättast, linnukesed teevad üks- ja teineteisega sehvti ning paljude maalaste mõtteis tuurib suur suvi. Tõsine maausklik, nagu ma olen, pean selle nüüd ka valjusti ja omariimliselt välja karjuma: Õissa, hüva jaanipäe, oled meile varsti käes! Ei tahtki siin muudest kommetest, nagu hüppamine-kargamine, grillimine-krillimine või ehalkäik, niipalju vesta, kui just luulest-lauludest, mis selle tsirkusega kaasnevad. Luule on muidugi õrn teema, nagu me kõik värskelt mäletame, kuid proovime siiski. Minu seekordne suurim abiline oli folklore.ee, millisest varamust uurisingi lähemalt - mida küll me vanaemad-vanaisad täpsemalt laulsid?

Kas suudab tollane lauluvara ka tänase uksele kloppida, ehk teise isegi ristseliti lahti lüüa??

Kas teie, head lugejad, ehteestlaslikku laululusti pole mitte unustanud?

Lust ja lõbu on muidugi igal ajal omal kohal. Kui pärast rasket päevatööd sai konti sirutatud ja hilisõhtuplaane peetud, siis sobisid esiemadele-isadele sellised muretud read:

See müts, mis mul peas, on seitse auku sees,
täi vahib välja, hõbeprillid ees.
Hai trulla rulla pomm
Hai trulla rulla pomm pomm pomm
Või sellised, noorema rahva suust kuulduna:

Me käime rõõmu rada,

meil õnnest hiilgab silm,
meil süda murest vaba,
me päralt noorusilm.
Ai siba-siba-siba-siba sipp-sipp-sipp-sipp
Ai sipp-sipp-sipp ai sipp
Idüll, see oli puhas idüll, mis noore Vabariigi aegu Rõuge kihelkonnas ( jah, sealt on tänased nopped) valitses.Päike vajus Kadajamäe taha, udu tõusis tasakesi ning karjamaale jäetud lehmade ammumist oli kuulda naaberkülassegi.. Loomulikult, õhtu ja joodava edenedes, muutusid teemad. Möödunud Vabadussõda jäi just meeste lauludesse sisse:

Enne veel, kui kustub päike,
läen võitlusesse ma../../
Refrääni "valle-rillet " andis( ja annab tänagi ;) muidugi lahedalt ja kõvasti karjuda, nii et võsa lookas ja potentsiaalne vaindlane värises. Kui aga vaenlane paika pandud, tulid järgmised meelierutavad teemad:
Kui sõdur väikselt napsi saanud,
tuleb ette tütarlapsi.
Neid sõdur esmalt silitab
ja pärast tagant järel aita.

Saksamaal oli kena Lonni
kaalus umbes puuda kuus.
Eest ta oli nagu auto
tagant lai kui omnibus.
Tüdrukrahvad muidugi itsitasid, piilusid vahvaid sangareid ega jäänud võlgu:

Kus käisid veike Annake,
Kus käisid, veike Annake?
/oi rillalla, oi rallalla, oi ridi roosa rallalla!/
Ma käisin metsas kõndimas
ja roosi lille noppimas
Mis oled sa nii ehmatand?
Mind jänes põesas ehmatas.
Kes on su kleiti rebinud?
Mets on mu kleiti rebinud.
Kes on su juuksid sasinud?
Tuul on mu juuksid sasinud..
Ürgmehed muudkui muhelesid, limpsasid aga pudelist peale ja jätkasid vahvaste:
Jää jumalaga liina litsi´
Ma lää maale tagasi
Maal mul on mu Mannid, Maalid,
Juulid on mul muidugi
Kes kõik minnu vaatavad
Ja magust musi annavad

Oh tule ja ripu mu kaelas
Kui kann ja katsu kui hää
Mul kuratil on!
Vanem põlvkondki liitus õhtu sujudes:
Kui ilma sünnib inime
siis on ta loll ja unine.
Sis südäme tal asub hirm
et jõvvab varsti kätte surm.
Mil saab ta põrgu heidetud
ja orgi otsan küpsetud.
Kuid, sõbrad, sii om vale kõik,
ei põrgu ole paha paik.
Meist mõni miis om põrgun käind
ja põrgu au ja illu näind.
Siist minnes versta viis või kuus
sa oled otse põrgu suus.
Sääl ussehoitjas kirju kass
ja silm om pään kui kohvitass.
Sääl kartul nigu apelsiin
ja kaivuvesi puhas viin!!
Teadagi, mis sellele kõigele järgnes.
Laulupidu muidugi, mis te siis arvasite!!

Murumängud, sõrmkook ja sõnajalaõie leidmine kaasa arvatud.

Aga päris vanakesed vaatasid noorte tralli pealt ning mõtlesid; ei laulnud:

Kuu paist kõrgest´,

surm sõit sirgest´.

Loodan, et aitasin teid nüüd järjele.