Fifty Shades of Grey

Lubadus, nagu mulle pidevalt igast küljest meenutatakse, on lubadus. Nii et palun. Endal oli küll imelik sellist raamatut lugeda, sest elu on lõppude lõpuks lühike, aga siis avastasin Ekspressi lugedes, et Priit Hõbemägi on ka seda arvustanud. Ta on ikkagi kultuurne inimene, erinevalt minust - kõlbas tal lugeda, kõlbab mul ka. Lugesin arvustuse läbi ka. Alguses oli Priidust lausa kahju, ma mõtlesin, et keegi ähvardas talle peksa anda või midagi, et ta seda, khm, raamatut loeks, aga kuskil lõpupoole ta tunnistas, et esimene raamat talle isegi nagu meeldis...no mis ma oskan öelda: ma olen viisakas inimene ja maitse üle ei vaidle. Priit on lõppude lõpuks ikkagi kultuurne inimene ja ma ei tea, äkki keegi ähvardaski talle peksa anda.

Sisukirjeldus väiksema arvu sõnadega kui pealkirjas on: Faking õudne!

Sisukirjeldus natuke suurema arvu sõnadega:
Klassikaline naisteporno. Kes ei tea, misasi on naisteporno: meestepornos on kesksel kohal ilusa kehaga pidevalt kiimas naine, kes tahab kõiki mehi igasse auku ilma, et mehed selleks mingit erilist vaeva näeks ja eeltööd peaks tegema. Naistepornos on ilusa kehaga pidevalt kiimas mees, kes tahab naist tingimusteta ja igal pool, ilma et naine selleks mingit erilist vaeva näeks ja eeltööd peaks tegema. Naine on mingi suvaline chick nagu sina ja mina: keskmise välimusega ja keskmise, kui üldse mingi ambitsiooniga ja keskmise eluga. Ja kuna teatud autoritel on mingi haige vajadus näidata naist täiesti kohmaka ja kogenematu naiivitarina (et mees teda kogu aeg juhtida ja õpetada ja kaitsta saaks), siis "Grey" peategelanna on seda ka. Meeskangelane seevastu on päratu ilus, seksikas, suurepärase kehaga, ropp rikas, sarmikas jne jne alfaisane, kes muidugi on voodis ka nii hea, et naine saab ka süütuse võtmise käigus kolm orgasmi, ja kes mingil seletamatul põhjusel tahab just sedasama igavat naist.
Ja siis öeldakse, et porno vaatamine jätab meestele elust ebareaalse mulje, eksole.

Noh igal juhul seal raamatus siis peategelanna, Anastasia nimeks, kohtub saatuse tahtel peategelasega, Christian Greyga. Kuna tegu on ikkagi pornoga, siis ei ole vaja aega ja fantaasiat pühendada sellele süvenemisele, miks need kaks inimest siis niiväga teineteist tahavad ja mis neil ühist on ja kuidas nende tutvumine ja teineteisest huvitumine kuidagi loogiline või usutav tunduks. Pigem tuletab nende kohtumine meelde Larry Durrelli sõber Donaldi geniaalset kirjandusteost, mis algas umbes nii: "Äkki, äkki äkki äkki äkki. Äkki oli seal tema, ja äkki, äkki äkki, oli seal temake, äkki äkki äkki." Ja siis oli neil äkki mingi kirg ja kebens. Siinkohal soovisin ma palavalt, et E.L Jamesile oleks keegi öelnud nii, nagu Larry ütles Donaldile: noh, et äkki peaks neid tegelasi kuidagi avama, niimoodi sügavuti, enne kui nad sasipuntras diivanile saata. Aga Larry Durrelli asemel luges autor muidugi Stephanie Meyerit.
Kohtuvad siis jah üks ilus ja teine niisama suvaline noor inimene ja silmapilkselt tekkib räme kirg. Edasi toimuvad järgmised põnevad asjad: nad söövad, arutavad veidi seksi-asju, seksivad, söövad, irisevad teineteise kallal armukadedalt, seksivad, seksivad, söövad, tülitsevad, seksivad, söövad, reisivad siia-sinna, käivad mingitel üritustel, seksivad jällegi kõigile üllatuseks, jauravad mingitel mõttetutel teemadel (söök ja seks, peamiselt), kihluvad, abielluvad, the end!
Ja kuna seda kõike on 500+500+700 lehekülje pikkuse triloogia jaoks veidi nagu vähevõitu, tuleb a) kepiepisoode pidevalt peensusteni kirjeldada ja b) tuua loosse sisse mingeid mõttetuid kuritegelasi, kes paari õnne ohustavad ja kelle eest naist muidugi kogu aeg KAITSMA peab.
Ja siis muidugi see väike nüansike, et igal sammul on vaja näidata, kuiväga kallikesed ikka teineteist tahavad. Kusjuures, pidevast kiimlemisest ja teineteisel käsi püksis elamisest hoolimata on nad üle mõistuse armukadedad ja teisepoole tunnetes ebakindlad - noh, et kas ta ikka tahab mind, hoolimata neist ilmselgetest märkidest nagu see, et tüübil on põhimõtteliselt naise nägemisest juba püsti ja naine hakkab juba esimese suudluse peale oma loigus libisema. Ma ei tea, kas autor eeldab, et lugeja on täisidioot või see armukadetsemine ja teineteisele igal teisel leheküljel kinnitamine, kui väga kiimas ikka ollakse, käib sellise žanri juurde.

Miks see raamat siis nii intrigeerivaks tituleeriti?
Sest seal on see BDSM-i teema! Ihsand jumal see on nagu nii põnev ja skandaalne ju!
Eem...kuidas nüüd öelda, ma ei ole ala palav austaja, aga kasvõi põgus materjalidega tutvumine jätab Fifty Shadesist veidike nagu kahvatu mulje. Alguses on küll suured submissive role play plaanid, aga kuna kangelanna tõmbab neile kohe alguses üsna ühemõtteliselt kriipsu peale, siis piirdutakse kerge spankingu ja sidumismängudega, ja neid ka esineb harva, pigem käib pidevalt tavaline ja jõle tüütu kepp. No kaua sa ikka sama asja vaatad, ptüi, loed.
Teiseks muidugi see meespeategelane on nii OHTLIK ja nii OMADEGA PEES ja KEERULINE mees. Mis omakorda tähendab seda, et jõutakse naiste meelisteemani ehk selleni, et jah, kallid naiivitarid, ongi nii, et võtad mingi ilge vastiku ja raske iseloomuga egoistliku sitapea, ja kui sa teda piisavalt ARMASTAD, siis sa kasvatad ta ümber, ja siis tuleb õnn õuele (mis muidugi triloogia lõpuks juhtub ka).
Selle ideega on mul mõni kana kitkuda: esiteks, päris elus see päris nii ei käi. Teiseks: BDSM on seksuaalne eelistus. See on niisama kink, millega tegelevad ostustusvõimelised täiskasvanud inimesed. See ei ole imelik ja see ei ole mingi kuradi puue, mis on seletatav raskete lapsepõlvetraumadega ja sellest ei pea meest terveks ravima. See ei käi nii. Isegi kui E.L James nii kirjutab. Tegelikult ikka ei käi.


Kas siis vähemalt sõnakasutus on hea?
Lugesin kuskilt, et "sõbranna ütles, et eestikeelne versioon on jah halb, aga inglise keeles on hea".
Mina lugesin ilmselt mingit teist ingliskeelset versiooni, igal juhul hakkas autor mulle ise ühte kirjandustegelast meenutama, nimelt kuulsat Inimsööja Ellotškat raamatust "Kaksteist tooli". Nagu me mäletame, oli Ellotška hüüdnimeks Inimsööja seetõttu, et keskmine inimsööjate suguharu liige vajab igapäevaseks toimetulekuks umbes kolmesadat sõna, ja Ellotška sai ka umbes nii mitmega hakkama. Kuna E. L James on Ellotška koolkonna suur austaja ja Grey seetõttu haruldaselt nüri lugemine, soovitaksingi siinkohal joomismängu:
Võta suuremat sorti lonks õlut või pitsike endale meelepärast alkoholi iga kord, kui:
*kangelanna Inner Goddess midagi teeb;
*"my breath hitches";
*"I blush";
*mainitakse, kuidas "he is so hot" või "How can he do this to me";
*mainitakse söömist; boonusklõmaka võib võtta lause "you must eat!" või mõne selle variatsiooni juures;
*peategelased kõnetavad teineteist täisnimega;
*keegi "murmurs";
*kangelanna "bites her lip";
*"You are mine!"
*"Holy crap!"/"Holy cow!"

Endasuurustel naisterahvastel soovitaks pigem õllega piirduda, muidu jääb väga kiiresti väga purju. Samas ise teate, raamatu teeb selline seisund muidugi ainult paremaks.

Kui pilt räägiks rohkem kui tuhat sõna?
Ma pean laenama valu skaalat:

Skaalal tähistab 0. pilt meeleseisundit, mis mind valdas lugemist alustades, 11. pilt seda, kui ma olin jõudnud kuhugi teise raamatu keskele ja leidsin, et üks suur mahlane paise kannika otsas kuumal pliidiraual istuda oleks võib-olla vähem piinarikas, ja 12. pilt seda hetke, kui ma leidsin, et nüüd peab lugemise korraks pooleli jätma, sest mul tuleb silmadest verd.

Kas nalja ei saanudki?
Oh, sai ikka, aga peamiselt inspireeris teos sedasorti sügavaid arutelusid:
Birx: sest ta kontrollib naise orgasme ka
AbFab jah ikka:D
AbFab please let me have one!
AbFab: no.
Birx: please, christian, please..
AbFab: no
Birx: oh, christian
AbFab: nnnnn no
Birx: please

Lõppsõna?
Palun jätke see raamat poodi. See on halvasti kirjutatud ja küündimatu lugu, mis põhiolemuselt on koopia koopia koopia. Iga vähegi rohkemaga kui seljakeelikuga mõtlev inimene on paremat kirjandust väärt. Kui väga suur häda on erootilist kirjandust lugeda, siis Henry Miller ja Anais Nin ja kesned seal kõik on. Kui seksistseenid huvitavad, siis internet on sedasorti asju täis, vaadake rõõmuga. Kui väga suur häda on naistekaid lugeda, siis neid on ka enne kirjutatud - ma ei tea soovitada küll kahjuks. Kui väga suur häda on sarnast lugu lugeda, siis ausalt, ma ei oleks kunagi arvanud, et ma SOOVITAN kellelgi "Twilighti" lugeda, aga no lugege siis seda juba, ikkagi mõnes mõttes originaalsem. Miinusena muidugi Edward Bellale anaaltappi urruauku ei topi - jällegi, ma ei tea, ma ei ole lugenud, aga oletada võib. Samas kui anaaltapid huvitavad, siis jällegi, parem erootiline kirjandus jnejne.
Sellel helgel noodil seekord lõpetame.

P.S Targemaid allikaid konsulteerinuna sai mälu värskendatud: Ellotška sai hakkama hoopis kolmekümne sõnaga, mitte kolmesajaga. See kahjuks Grey sõnakasutust vaadates siiski midagi ei muuda.