Hõissakauboi

Elutee keerdkäigud on parasjagu sõlme ennast tõmmanud ja nii ei jäägi mul muud üle kui pärast kevadkülvi lõppu tõmmata aerud tolmust puhtaks ja mustale mandrile kolmanda maailma asju vaatama purjetada. Teen sellise lühikese ja poolprofessionaalse lebo-komandeeringu.
Kuidas aru saada, et minek on kolmanda maailma riiki? Kui riiki sisenemisel peavad olema tehtud vaktsineerimised haiguste vastu, mille kohta arenenud maailma arstidel on ainult raamatuteadmised, siis see on üsna kindel vihje.
Noh, eks ma siis lugesin internetist õudusega infot kokku igasugu erinevate tüügastripperite kohta, mis mind seal tabada võivad ja otsustasin, et kuigi elu saab peamiselt hotellis olema ja kohalike kehavedelikke näen ehk ainult aknast või telekast, peaks ikkagi sutsud ära saama. No ja siis see väike tõsiasi ka, et kui mooramaa piirivalvur võtab ja Kreisiraadio tõstekooli parafraseerides küsib: "Kas vaktsineerimised on tehtud?", mina küsin omakorda: "Mille vastu?" ja tema vastab: "Kõige vastu!", on mul taskust kohe krabada lemmiklooma passi-laadne tunnistus, kus on kõik õiged asjad kirjas.

Panin aja kirja kompetentsesse asutusse ja järjekorras oodates lugesin veel mitmest-setmest foorumist ja infolehtedelt lisateavet, et Jebuse nimel midagi süstimata ei jääks. Kabinetis võttis vastu noor daam, kes ühe hingetõmbega vuristas mulle ette kogu selle info, mida ma just netist lugenud olin, tegi kardetud kuue süsti asemel kolm (vaktsiinitootjad on šampoonitootjatelt šnitti võtnud ja paljud asjad 2 in 1 teinud) ja jutustas veel juurde lugusid ning õpetussõnu juhtudeks kui äge pasandus või mõni muu ootamatu haigus mind seal tabab.
Kogu seda jutuvada kuulates ja üliinnukalt kaasanoogutades mõtlesin veel, et raisk, liiga palju ja soravalt räägib, raudselt on siin mingi trikk. Ei eksinud - arvel oligi reisikonsultatsiooni eest 13 jevrikut kirjas ja enne veel kui ma protesteerida jõudsin, oli juba uus mats kabinetis ja hakkas arstitädi jutt otsast peale.
Krt, ma ju tean, et kui mul valest august vedelat pritsib, siis peab aktiveeritud sütt sööma, ma ei taha maksta selle juba kognitiivselt omandatud teadmise eest kolmteist eurot. Kõhulahtisusest oleks ma võinud talle ise õpetlikke lugusid rääkida - viimasel soojamaa puhkusel tabas hotellirahvast selline kõhulahtisus, et ka vanad ja soliidsed härrasmehed toppisid kõhklemata oma naiste hügieenisidemeid endale püksi, sest oli ikka täitsa lahti.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et nii neid inimesi liistule tõmmataksegi - räägitakse suud-silmad suvalist möla täis, esitatakse arve, mille summa on piisavalt arvestatav, et vahutamine ära tasuks ja samas piisavalt väike, et normaalne inimene protsessima ei hakkaks.
Ma olen küll hingelt piisavalt juut, et ka väiksema summa pärast võiks kisa tõsta, aga hirm nõelte ees oli seekord ihnsusest üle.

Inspireerituna reisimisest ja Kreisiraadiost üks muusikasoovitus ka: