Näljamängud

Nädalavahetusest pold muud midagi kaasa võtta kui hea sõbra soovitus, et on üks täitsa norm film kinos - Näljamängud. Lõpp pidavat veits veniv olema, aga no kui usaldusväärne soovitus ütleb, et on vaadatav, siis polegi muud kui naine käevangu ja kinumajja minek.
Plotti siinkohal ei tutvusta ja ütlen kohe ära, et ei meeldinud. Kui nüüd aus olla, siis ainus läbiv emotsioon kogu filmi vältel oli see, et kas mu sõbrale PÄRISELT meeldis see film või oli tegu peenetundelise vimkaga.
Filmis toimunud last man standing võitlus kaamerate ees mandunud populatsioonile meelelahutuse pakkumiseks on nii äraleierdatud kontsept, et ma olen sellest isegi riäliti-porno remake'i näinud. Ühes Hollandi hotellis sattusin kohalikule pornokanalile, kus põhjusmõtteliselt toimus sama teema, puude otsas oli kaamerad ja kiimased hollandlased jooksid mööda saart ringi ja kui teise mängija kätte said, sugesid talle в ухо, в глаз и в жопу раз. Mäng lõppes sõbraliku bukkake'ga ja üks oli võidumees.
Ma ise kahtlustan, et Näljamängude raamatu autor, kes muide on naine, aga see pole vist oluline, kirjutas selle asjanduse inspireerituna Videviku-saagast, aga kuna vampiiriteema oli juba võetud ja et filmitegelased päris alguses kohe ei leiaks teineteist, leiutas ta mingi pseudoulme sisutäiteks. Ma ei ütle, et ulme peaks olema realistlik, aga loogilisus on siiski hea ulme põhialus.
Ja veel - autor, kes muide on naine, aga see pole oluline vist, kirjutas enne Näljamängude saagat viiest raamatust koosneva pentaloogia 11-aastasest poisist, kes sattub võlumaailma seiklema. Does that ring any bells?  Ma ei pea siinkohal kohatuks mainida, et lugupeetud autori nimega on seotud mõningad plagiaadisüüdistused.

Noh, midagi pole teha, ei meeldinud film. Palju oli pööratud tähelepanu tähtsusetutele pisidetailidele ja ma ei tea, kellel tuli see hea mõte, et võtaks Lenny Kravitz'i filmi sümpaatset moeneegrit mängima. Õõõh. Mu naine väga tabavalt kommenteeris, et ilmselt oli Donald Sutherland nõus filmi tulema ainult tingimusel, kui saab oma riided kaasa võtta. Teised tegelased olid igatpidi üle võlli kostüümides ja siis oli Doonald oma sorakil habeme, sassis juuste ja vestikesega.
Eriefektid olid ka alarõhulised kergelt (imesid noh).

Mind ei häiri, et halvast raamatust on tehtud halb film. Teinid kindlasti hindavad ja kui tänu sellele filmile mõni teismeline innustunult kolm raamatut läbi loeb, on ju ainult hea. Tulevased blogijad on sellevõrra kirjaoskajamad kui siinkirjutaja.
Mind häirib, et mu hea ja kauaaegne sõber, kel kontrollitult hea maitsemeel, mind sedasi alt vedas.

Kallis sõber, tänutäheks soovitan sulle Adam Sandleri filme. Võta ükskõik, milline. Või veel parem, vaata kogu filmograafia korraga läbi. Kõik on "vaadatavad", nagu sa ise meelsasti ütled.