Lauri Beekman, tuntud visionäär ja karskusvõitleja, ajab meil muidugi oma joru - et viin olla halb, selle liigjoojad rumalad, rahvamajandusele tekitatud kahju olla äraarvamata suur jne jne. Puhas põrgusõit, ühesõnaga. On aga selge, et esivanemate kogemusest-pärandist päris mööda vaadata ka ei maksaks.Tänaseks näiteks siis Võrumaalt kirjapandud õpetlik lugu. Tõlkima ei hakka, huumorit jääb muidu vähemaks.
Mees ehit hindäle vahtsõ maja, a sääl es saa kiäki maada. Ku õdang tull, sõs nakas üts helü aho takan tänitämä: "Tõsõs!" ja "Tõsõs!" Es saa sõs kiäki sääl majan ellä. Toodi papi ja opõtaja appi, a nuu pandsõva pühä sõnaga peris kinni. Vanapakan es saa vällä. Tulnu üts joodik öömajja pallõma. A peremees ütel, et neil om sääne asi, et keski ei saa majan magada. Joodik heitse läve ette pikäle ja mõtel, et ku tulõ, sõs saat õks är pagõda. Õdagu sõs nakas jal tänitämä: "Tõsõs! Tõsõs!" Joodikul karas hing täüs ja kärät: "Mis sa, kurat, röögit! Mine, ku tahat, tõsõs!" Saanuki kurat vällä. Haardnu uma rahapaa ja visanu veel joodikulõ kah kolm peotäit kulda.
1 comment:
Jah, see oli edulugu.
Samas..., jutus on iva. Tehastes, saekaatrites ja paljudes muudes sarnastes kohtades töötavad paljud tublid-töökad ning kenad inimesed, kellede töötamist motiveerib muuhulgas janu tulevee järele.
Eks see on tööhõives seotud protsess.
Kui juba keskajal "pühitses eesmärk abinõu", siis töö kui abinõu on vähemasti SKP-le kasulik.
Post a Comment