Ajalugu ei kordu, vaid riimub

Kolleegid on mul vahvad tüübid, eriti pensionieelik V.

Rahvapärasustega (mõistetagu siis selle all otse-külatänavalt-nalju) elunähtustele sirgjooneline lähenemine on tema leivanumber.

Vene juurtega kolleegidest ei hakka üldse rääkima, neil on rahvuslik killurebimine veelgi rohkem veres.

Üksvahe olid mul tööpäeva lõppedes hädatarvilikud teha mõned ilutoimingud – pea ja hammaste pesu, kätepesust rääkimata. ( Sest loomulikku ilu mul juba jätkub, vaja ainult esile tuua; kasearu võib koos suvistega mu poolest soome vanamutte peibutama minna).

Kolleegid vaatasid mu toiminguid mõningase imestusega.

Tõeline mees peseb end ju siis..no siis, kui peseb, ühesõnaga.

„Ma lähen õhtul naisega ühte asja tegema,” ütlesin neile selgituseks.” Eiei, mitte seda asja, millest teie, rikutud olemused, siin kogu aeg mõtlete.Ühte teist asja.”

Ahah, noogutasid kolleegid.

Mõne päeva pärast kordasin ülalkirjeldatud lahkumiskäitumismustrit.

Selgitasin samamoodi ka põhjused lahti - et ei tekiks kaksipidi-või eriarvamusi.

Kolleegid noogutasid jälle.

Kui saabus mu riskikäitumise kolmas fikseeritud juhtum, ei pidanud V. enam vastu.

„Me siin mõtlesime,” alustas ta ebalevalt, „et kuna sa siis lõpuks s e d a asja teed, mida meie mõtleme??”