Save a lollipop - suck a dick

Söömisega on me vabariigis lihtne - kui va plönni on, sööd nii ökult kui tervislikult, kiidad teles ja võrgus takka ja oled üldse mõnus muhv. Kui aga kodanikku pidevpriske rahavooga õnnistet pole, siis jääb tema hooleks 5-liitrise Säästu Kalja kojutassimine ja supermarketite hommikustes sooduskorvides lebava kraami pärast sotsiaaltöö klientide ning muude контузияtega kiskmine.
Seega - räägin Teise Eesti elust, nagu alati.
Kalorinorm tuleb muidugi täis õgida - stressirikas urban-life nõuab! - ehk siis tantsusaate ajal on näiteks hea turult ostetud ukraina transrasvapräänikutele agu anda. Ka Valla lihatooted ei ole tegelikult midagi nii jõledad. Tuleb vaid silmad korraks kinni pigistada, klõnksti!! teha ja "issand aidaku!" lausuda. Ka "maksimaalne" pood aitab veidra päritoluga, kuid soodsa söögikraami levitamisel igati kaasa. Kui ikka allahinnatud kanapirukaid pole, seiske vaid leti äärde ja ruiake ärevnõudlikult - küll tulevad!
Maaosariikides, Teise Eesti põhiasurkonnas, on olukord muidugi kui varjude ja surma orus, sama ketipoe kaup on linnapoega võrreldes 10-20% kallim, no eks ole ka see arusaadav: pikkadest pikemad vahemaad, libe tee, iga tund kallinev kütus, ahned autojuhid ja lagunevad autod, valitsuse täiesti kontrollimata jubekurjad ja prisked metselukad ohuks teel - kõik see penetreerib peakontorites aeglevate klanitud visionääride koostatud "maatriksi" sootumaks...Mida tähendab A&O - alati otsas.
Õnneks kasvavad maal mitmed tuntud ja tundmatud juurikad. Nende närimiseks vaestel maakatel küll hambid suurt põle, kuid linna turule saab neid raskusi trotsides siiski tirida ja hinda saab puuduvaid närimisorganeid huultega varjates ka näppudel näidata - kroonidega läkski asi vähe keeruliseks. Kus sa kurat mahakukkund plekilist ubinat odava raha eest annad - ikka korralik megahind, "üits euru üits kilu", küll lollakad ostavad!! Seejärel Säästu Kali, Novalux-pood ja kojusõit!
Maatoitumisele lisavad oma markeri ka mitmesugused, just äärealadel populaarsed veterinaar- ja toiduameti poolt heakskiidetud toidulisandid. Tüsenemise-, kõhnumise-, seleenipuuduse-, ränikülluse-, karvakasvu- ja salajase paralleeltoimena ka mõtlemisvastaseid drooge sisaldavaid läikivaid karbikesi saavad hädasolijad nii soojadest-puhastest-valgetest apteekidest kui vahvatest tellimiskataloogidest. Mis regionaalpoliitika, kes see muu eesti posti kantoorasid püsti hoiab, kui postimüügifirmad. (Ärge unustage lahenduste kombineerumisefekti - mida küll teha, kui tellitud oranzhid dressipüksid kanni kohalt liigpingulduvad? Kui suuremat numbrit enam pole - tellin hoopis tabletid!)
Tõelistele vanakooli meestele (mina, mees, tankis põlend!) ei tähenda selgapandav ja õgitav p****tki, peaasi, et säästumarket töötaks ja õlu lindil libiseks. Eesti alksitootjad tabavad hästi ja põhjalikult trende, mistõttu 0.33-ses pakendis (st purgis, pudelist ärge unistagegi) normaalset õlut ei pruugi varsti enam leidagi. Mis euroopa, mis õllekultuur, meie tarbija on erilisest erilisem, teda ei saa suruda mingitesse raamidesse! Erilised tarbijad on varsti maksapuudulikkusega mugavalt haigemajas lesimas või sootuks vanaperemehe juure lännu, nende jälgedes astuvat nooremat põlvkonda on aga raskem suunata - nemad saavad oma tarbimisjuhendi alla laetud muukeelsest meediast. Aga kõik see ei olegi muu, kui marketingiprobleem. Kohalik külaaktiiv - vabatahtlikud pritsumehed, jahiselts, rahvaliidu rakuke ja majaomanike ühing (ehk siis üldjuhul kokku 6-8 kerekat vanameest) - lähenevad olukorrale filosoofiapäraselt: on kuda on. Kedagi muud see ei paista kottivat, Jeesus tänatud.
Lastest on järjekordselt kahju.
Aga ei ta suurt teisiti pole, kui hea wabariigi ajal.
Tsiteerime lõpetuseks R.Roht`i raamatut "Vana Võrumaa"; jutt käib valla vaestemaja-elust:

"/../Ema keetis pudru, pani lauale ja hõikas lapsed sööma. Lapsed tulid, ning vanem tütar, 12-aastane plika, ütles, kui toidu asjalikult oli üle vaadanud:
"Kuradi vanamoor, jälle paska lauale ajanud.."/../"